4-18-5923 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. detsember 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-5923 (2302,18,010718) Kohtunik Märt Toming Kohtuistung

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusalune isik: Z.D , ik: XXX, elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta Z.D kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx A H 24.10.2018 otsusele nr 2302,18,010718 Z.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx A H 24.10.2018 otsus nr 2302,18,010718 Z.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 07.12.
3. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 07.01.
4. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 08.01.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx A H 24.10.2018 otsusega nr 2302,18,010718 karistati Z.D LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, selles, et Z.D juhtis 02.10.2018 kella 14:14 paiku Järvevana teel (Pärnu mnt ja Veerenni tn vahel) Kesklinna linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit kiirusega 120+-5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 45 km/h ning rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses palus kaebuse esitaja asendada karistus, mis määrati väärteoasjas nr 2302,18,010718 rahalise karistusega. Kaebuse kohaselt juhiloa äravõtmine, olgugi et lühiajaline, mõjutab kaebuse esitaja elu negatiivselt ja sellel on rasked tagajärjed. Taotluse põhjuseks on asjaolu, et ta ei saa täita oma töökohuseid ilma juhilubadeta ja see tähendab, et kaotab oma töökoha ja ei saa täita vanema ülalpidamiskohustust 4 napse ees. Tööandjaks on noor firma Xxxx, mis tegeleb xxxx valmistamise ja paigaldamisega. On ainuke autojuht ja paigaldaja. Otsus on teda juba mõjutanud ja ta on pööranud tähelepanu liikluskultuurile ja saab aru, et roolis olles tuleb emotsioone tagasi hoida. Sel päeval oli tema sünnipäev. On oma käitumise üle mõelnud ja on aru saanud, kui hinnalised on juhiload ja püüab olla seaduskuulekas ning hea liikleja. Soovib lisada, et kõik trahvid on makstud, kohtutäiturite osas ei ole veel täielikult ja tööandja aitab rahalist karistust maksta kui kohus leiab aluse seda määrata. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning lisas, et juhtimisõiguse kaotamine tähendab rasket kaotust kuna uue töökoha leidmine on väga raske. Selles töökohas on end realiseerinud ja saab palka. Võib öelda, et see on tema elu täielikult muutnud kui vaadata karistusregistrit. Kiiruse ületamisse puutuvalt oli selline olukord, et Järvevana alguses muutus liikluskorraldus, varem oli 70 km/h, nüüd 50 km/h. Kõik sõitsid väga aeglaselt, tegemist oli päevaga, mil tal oli sünnipäev, tihedalt sisustatud päev. Pidi kõikjale jõudma, aga kõik sõidavad aeglaselt. Esimesel võimalusel tegi emotsioonidest lähtudes möödasõidu. Ületas nii palju, sest oli võimas auto. Sai aru ületamise ulatusest. On makstud ära nii trahv 120 eurot, kaks kuud tagasi, 80 eurot on ka tasutud, kuid maksis otse rahandusministeeriumi, kuid täituri tasu on maksmata. Mitte kõiki trahve ei tasunud pärast kohtuvälise menetleja otsust, 120 eurot andis tööandja, kus töötab alates
6. oktoobrist. Ettevõte kuulub isale, tema on ainus töötaja. Isal on küll juhtimisõigus, kuid tal on oma töö. Rääkis isaga ümberkorraldustest, kuid see osutub väga raskeks. On vaja juhtimisõigust, kuid inimesed vahel eksivad. 2 Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et kohtuväline menetleja ei nõustu karistusliigi muutmisega. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et on järgi mõelnud ja käitumist korrigeerinud, aga seda sellepärast, et kohtuväline menetleja kohaldas ebasoovitud karistust. See juba täidab eripreventiivset eesmärki, on pannud käitumist korrigeerima. Tänaseks uusi rikkumisi pole toime pannud, selle karistuse mõjul on järeldusi teinud. Rahatrahvid mõtlema ei pannud, on suhtunud rahatrahvi tasumisse loominguliselt, palunud, et tööandja tasuks. Mis puudutab selgitusi, et ta soovib juhtimisõigusega seotud töö säilimist, siis tööd ja võimalust sissetulekut teenida ära ei võeta. Juhtimisõigus on eriõigus, selle puudumine ei saa takistada tööülesannete täitmist, üksnes piiratakse võimalusi sihtpunkti jõudmiseks. Juhtimisõigust ei tohi ära võtta isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu ja juhtimisõigus on vältimatult vajalik. Kaebuse esitajal liikumispuuet ei ole. Kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik, menetlusnorme rikutud ei ole ja karistus vastab süü suurusele, arvestades õiguskorra kaitsmise huve. Kaebus tuleks jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuvast videosalvestisest nähtub, et politseisõiduk liikus Järvevana teel suunaga Tartu mnt poole, ületades raudteeülesõidukoha ja möödus liiklusmärgist, millel oli näha suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h. Mõne hetke pärast möödub suurel kiirusel sõiduradasid vahetav ohtlikku möödasõitu tehes kaebuse esitaja juhitud sõiduk. Samalt salvestiselt on näha ja kuulda politseiametniku salvestisse loetud tekstist ka seda, et kaebuse esitaja Z.D juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 02.10.2018 kella 14.14 ajal mõõteseadet Stalker DSR 2X DP
7. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 120 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt oli 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 115 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 45 km/h. Videosalvestiselt nähtub, sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim: samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist, kasutades patrullautosse statsionaarselt paigaldatud mõõteseadet ning mõõturi näidu kohaselt oli patrullauto sõidukiiruseks oli 68 km/h. Seejuures nähtub videosalvestiselt, et kaebuse esitaja sõiduki 3 sõidukiiruseks mõõdeti ka 122 km/h, kuid mõõturil lukustati kiirus 120 km/h, millist näitu näidati ka menetlusalusele isikule. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 45 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse xxxx A H, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol on määratud ettenähtud sanktsioonimäära 1/3 määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 45 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, kuivõrd ta möödus suurel kiirusel teistest sõidukitest ja menetlusaluse isiku ütlusi, et teised sõitsid eelnenud teelõigul tema arvates liiga aeglaselt, tal oli kiire ja tegemist oli võimsa autoga, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult, kuivõrd kaebuse esitaja kasutas kogu auto võimsust, et teistest mööduda, tehes seda liiklust ohustaval viisil. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 45 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. 4 Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 45 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud alumise määra lähedases määras. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa või lubatud suurimat sõidukiirust ületades teadlikult käitub liiklust ohustaval viisil, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik ei ole kohtuvälisel menetlusel, kohtule esitatud kaebuses ega kohtuistungil kahetsust avaldanud. Seega ei ole kogu menetluse vältel kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Kaebuse esitaja on esitanud põhjendusi, miks ta lubatud sõidukiirust ületas, kuid samas, põhjendas seda emotsioonidega selle kohta, et Tammsaare tee pikendusel sõideti tema arvates põhjendamatult liiga aeglaselt, kuivõrd teadis, et sellel teelõigul pidi olema suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h. Samas sellel teelõigul on liikluskorraldust muudetud ja lubatud suurimaks sõidukiiruseks on 50 km/h. Samas ei saa selline teadmine, ehk mälu järgi liikluses orienteerumine ja kiiruse valik olla põhjenduseks 70 km/h piirangu alas liikuda kiirusega 120 km/h. Karistuse liigi muutmise taotlust põhjendas kaebuse esitaja ka sellega, et kõik eksivad. Kohtu arvates ei saa selline teadmine siiski olla põhjuseks liiklusnõuetest niivõrd suures ulatuses kõrvalekaldumiseks. Sellises ulatuses lubatud suurima sõidukiiruse ületamise korral ei ole enam tegemist eksimusega, vaid teadliku käitumisega. Juht peab kiiruse valikul eelkõige lähtuma liikluskorraldusvahenditest, mis on juhtidele nähtavad ja mis on paigaldatud just liikluse ohutuse tagamise eesmärgil. Käesoleval juhul näitas kaebuse esitaja aga üles äärmist hoolimatust ja teadvalt üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Kohtuväline menetleja on kaebuse esitaja suhtes kohaldanud alternatiivset karistust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist ja põhjendanud seda sellega, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, millede eest määratud rahalised karistused ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma, määratud rahatrahvid on ettenähtud tähtaja jooksul jäetud tasumata ja isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. Taoline karistuse valik on tingitud eelkõige eripreventiivse eesmärgi saavutamise soovist. Kohus on kohtuvälise menetleja seisukohaga sunnitud nõustuma ja seda samuti eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Karistusregistri andmete kohaselt on kaebuse esitajal viis kehtivat väärteokaristust, mis on kõik määratud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Nendest karistustest on mitmed määratud aastaid tagasi, kuid karistused on kehtivad seetõttu, et määratud rahatrahvid on jäetud tasumata. Seejuures on kaebuse esitaja pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist tasunud ühe trahvi, mis on määratud neli kuud varem. Varasemad rahatrahvid on aga jäetud tasumata. Seejuures nähtub värskematest karistusandmetest, et kaebuse esitajat on varem karistatud nii lubatud suurima sõidukiiruse 5 ületamise eest kui ka liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Käesolevas väärteoasjas on aga menetlusaluse isiku poolt lubatud suurima kiiruse ületamine oluliselt suurem kui varasema samalaadse väärteo puhul. Seega on kaebuse esitaja käitumine liikluses muutunud ajas ohtlikumaks ning varasemad rahatrahvid ei ole kaebuse esitajat õiguskuulekusele sundinud ja trahvid on jäetud maksmata. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab üheselt seda, et rahaline mõjutamine oma eesmärki ei täida ja kaebuse esitaja käitub endiselt liiklust ohustaval viisil, mistõttu on tema rahaline mõjutamine ammendunud ja tema suhtes tuleb kohaldada teiseliigilisi mõjutusvahendeid, mis kas sunnivad teda õiguskuulekusele või eemaldavad ta liiklusest. Seda on kohtuväline menetleja ka teinud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt ja käituvad teisi liiklejaid ohustavalt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja põhjendus, et kõik eksivad viitab sellele, et menetlusalune isik ei soovi aru saada oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. Puutuvalt karistuse määra peab kohus märkima, et LS § 227 lg 3 sätestatud väärteo puhul on süü suurem kui LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo puhul, mistõttu peaks ka LS § 227 lg 3 väärteo toimepanemise eest üldjuhul määrama karistuse, mis ületab LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsiooni ülemmäära. Samas on seadusandja LS § 227 lg 3 puhul näinud ette juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni, mis annab karistuse kohaldajale väga laia otsustusruumi. Seega ei saa kohtuvälisele menetlejale ette heita, et ta ei ole karistust määranud üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Seejuures on tegemist teiseliigilise karistusega, mis piirab isiku liikumisvabadust ja kohus loodab, et ka kohtuvälise menetleja kohaldatud 4 kuuline tähtaeg täidab oma eesmärgi, s.o sunnib kaebuse esitajat edaspidi loobuma uute liiklusalaste süütegude toimepanemisest, kõrvaldab kaebuse esitaja liiklusest ja tagab sellega ka parema liiklusohutuse vähemalt nelja kuu jooksul ning annab teistele liiklejatele üheselt mõistetava signaali selle kohta, et kaebuse esitajale süüks arvatud viisil käitumine tingib lõppkokkuvõttes liiklusest eemaldamise ja juhtimisõiguse äravõtmise. Kaebuse esitaja on palunud karistusena kohaldatud juhtimisõiguse asendamist rahatrahviga, kuivõrd kaebuse esitajale on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks. Alates 01.10.2018 töötab ta isale kuuluvas firmas xxxx kohale viija ja paigaldajana ning on äriühingus ainuke töötaja. Juhtimisõigusest ilmajäämisel jääks ta ilma tööst ja ei saaks enam täita laste ülalpidamiskohustust. Kohus leiab, et töö tegemiseks juhtimisõiguse vajalikkus oli kaebuse esitajale teada ka tööle asumisele järgneval päeval ja väidetavalt töö saamise põhitingimus ning see ei tulnud kaebuse esitajale ootamatult. Samuti oli kaebuse esitajale teada ka laste ülalpidamiskohustus ning see teadmine oli ka enne väärteo toimepanemist ja ka see kohustus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast väärteo toimepanemist. Seega oli kaebuse esitajale juhtimisõiguse vajalikkus teda juba väärteo toimepanemise ajal. Kohtu arvates ei võta juhtimisõiguse äravõtmine kaebuse esitajalt võimalust tööd teha, seejuures ka xxxx paigaldada, kuivõrd paigaldamiseks ei ole juhtimisõigus vajalik. Selleks, et paigaldatavad aknad aga kohale toimetada, tuleb äriühingul leida seniks muid võimalusi. Kui äriühingu eksistents sõltuks vaid ühest inimesest, s.o kaebuse esitajast, siis ka kaebuse esitaja haigestumisel ei oleks äriühing enam võimeline põhikirjalise majandustegevusega tegelemist tagama. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses esitatud väide töö kaotusest on otsitud. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on elukorralduseks ja töötamiseks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see juhtimisõigus oleks ja säiliks. Juhtimisõiguse äravõtmine karistusliigina kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 481 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust põhikaristusena ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kaebuse esitaja sellise välistava asjaolu esinemist kaebuses märkinud ei ole ja sellise asjaolu olemasolu ei ole tuvastatud ka 6 väärteomenetluses. Juhtimisõiguse saanud ja varem samalaadse ja teiselaadse liiklusalase süüteo eest karistatud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad taas järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav töökoht säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Seejuures teadis kaebuse esitaja, et tal on varasemad trahvid tasumata ning tal puuduvad tasumiseks piisavad rahalised vahendid. Seega pidanuks kaebuse esitaja ka tavaelus, s.h liikluses käituma viisil, mis välistaks tema enda süülise käitumise tõttu uute rahaliste kohustuste tekkimist või halvemal juhul eriõigusest ilmajäämist. Kaebuse esitaja aga pidas vajalikuks taas käituda selliselt, mis tingis tema järjekordse karistamise. Sellest saab järeldada, et võimalik karistus oli tema jaoks teisejärguline ja esmatähtsaks pidas kaebuse esitaja teadlikku liikluse ohustamist. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et menetlusalusele isikule määratud karistus on määratud ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast vaid 1/3 ulatuses, mis on suhteliselt leebe ning liialt leebet karistust ei saaks kohus ka mõjuvate põhjuste tuvastamisel kaebemenetluses raskendada. Seetõttu tuleb kohaldatud karistuse määra lugeda proportsionaalseks nii süü suurusest, kui ka eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7