1-12-9523/289

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-9523 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. mai 2016 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Konstantin Mihhailovi (isikukood 39006032763) kokkuleppel kaitsja jurist Indrek Põder, määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Tartu Maakohtu
5. mai 2016 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohtu 23.05.2013 otsusega tunnistati Konstantin Mihhailov süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8, 10 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust, mille algusajaks loeti KarS § 68 lg 1 alusel 23.04.
7. Tartu Ringkonnakohtu 16.08.2013 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o K. Mihhailovi süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 8 järgi, ta mõisteti siin õigeks, kuid tema lõppkaristuse osas jäi kohtuotsus muutmata. Tartu Maakohtu 30.01.2015 määrusega vabastati K. Mihhailov KarS § 5 lg 2 alusel karistusest KarS § 200 lg 2 p 10 järgi, kuid tema lõplik karistus jäeti ka siin muutmata. Kinnipeetava karistusaeg lõppeks selle täieliku ärakandmise korral 23.04.
9. Tartu Maakohtu 04.05.2016 määrusega jäeti K. Mihhailov vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtulahendi argumendid on järgmised. 2.1 K. Mihhailovit ei ole varem kriminaalkorras karistatud, tegu on tema esmakordse vangistusega. Samas karistati teda kahe grupiviisilise röövimise episoodi eest. Ta oli röövimiste initsiaator ja keskne figuur. Röövid olid ette valmistatud selge eesmärgiga parandada oma majanduslikku olukorda. Süüdlased teadsid vägagi hästi, mida nad teevad ning millised on selle teo õiguslikud tagajärjed. 2.2 Vanglas on K. Mihhailov tegelenud rehabilitatsiooniga. Ta on õppinud riigikeelt, et saada parem positsioon tööturul. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk.“ K. Mihhailov oli motiveeritud teemaga tegelema ning tema areng oli programmi jooksul positiivne: ta teadvustas enda jaoks olulisi probleeme, nende lahendamisel ette tulevaid takistusi ning oli võimeline pakkuma välja adekvaatseid ja tõenäolisi lahendusi nende ületamiseks. Vabaduses on K. Mihhailovil elukoht ja võimalus asuda tööle. 2.3 Eelmärgitud positiivsele tendentsile vaatamata leidis kohtunik, et K. Mihhailovi vabastamine oleks käesoleval ajal ennatlik. Nimelt on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks süüdimõistetu õiguspärane käitumine vanglas. K. Mihhailov seda eeldust täitnud ei ole. Nimelt on tal viis kehtivat distsiplinaarkaristust. Viimati karistati teda distsiplinaarkorras 28.01.
10. Tema suhtes on kohaldatud ka täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna ta korduvalt ei allunud vanglaametnike korraldusetele ning osutas neile füüsilist vastupanu. K. Mihhailov kinnitas kohtuistungil enda muutumist, kuid eelkirjeldatud käitumine näitab vastupidist. K. Mihhailov ei suuda allutada end kehtestatud reeglitele isegi kinnipidamisasutuse kontrollitud tingimustes. See omakorda viitab suurele tõenäosusele, et karistus ei ole veel oma mõju avaldanud ning isik võib jätkata ka vabaduses õigusrikkumiste toimepanemist. Sellest tulenevalt jääb K. Mihhailov vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata.
11. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse K. Mihhailovi kaitsja Indrek Põder, milles ta taotleb kohtulahendi tühistamist ning kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist. 3.1 Kaitsja leiab, et kohus on määrust tehes rikkunud põhjendamiskohustust, mida tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest sellega võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtulahend. 3.2 K. Mihhailov on täitnud individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused. Ta on õppinud korduvalt riigikeelt, et saada parem positsioon tööturul. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk,“ kus kinnipeetava osalus oli väga hea. Programmi ühe osana käsitleti kuritegude analüüsi ning selle seoseid elustiiliga, samuti seaduskuulekate eesmärkide püstitamist tulevikus. K. Mihhailov teadvustas enda jaoks olulisi probleeme ja nende lahendamisel ette tulevaid takistusi. Programmi tagasisides mainis ta, et programm pani teda mõtlema oma elu üle ja mõistma soovimatust sattuda veelkord vanglasse. Alates 19.10.2015 omandab K. Mihhailov Tartu Kutsehariduskeskuses keevitaja eriala. Täiendavaid tegevusi kinnipeetavale individuaalses täitmiskavas ette nähtud ei ole. Seega on alust arvata, et tema kuriteoriskid on vangistuse jooksul piisavalt maandatud. 3.3 K. Mihhailovil on garanteeritud töökoht OÜ-s XXX ehitustöödel, mis võimaldab vabanedes tulla iseseisvalt toime, saada legaalset sissetulekut ja tasuda nõudeid. Ka vangistuse jooksul on kinnipeetav tasunud võimaluste piires nõudeid. Tal on vabaduses toetavad lähisuhted abikaasaga. Abikaasa töötab ning on nõus ka K. Mihhailovit tema vabanemise korral materiaalselt toetama. Samuti on tema vabanemisfondis umbes 500 eurot. K. Mihhailov asub elama abikaasa juurde. 3.4 Maakohus on jätnud põhjendamata, millises osas ja miks ei ole täitmiskavas püstitatud eesmärgid soovitud tulemust andnud. Vastupidiselt kohtule, leiab kaitsja, et K. Mihhailov on täitnud temale täitmiskavas koostatud tegevused ja alaeesmärgid, mis täideviimise protsessi lõpuks on viinud tema karistuse eesmärkide saavutamiseni. Maakohus on lakoonilise põhjendusega rikkunud KrMS §-s 145 lg 1 p 1 kohtumäärusele esitatavaid nõudeid, mis on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 2 3.5 K. Mihhailovit karistatakse kriminaalkorras esimest korda ja ta on viibinud vangistuses rohkem kui neli aastat. Teda ei ole kunagi väärteokorras karistatud. Käesolevaks ajaks on esmakordselt vangistuses viibitud aeg eesmärgi täitmiseks küllaldane, et mõjutada K. Mihhailovit edaspidi jätkama õiguskuulekat elu. 3.6 Kaitsja arvates on harv olukord, kui kõik menetluses arvamust andnud isikud – riiklik süüdistaja, vangla, kriminaalhooldaja, kaitsja ning süüdimõistetu soovivad seda, et kinnipeetav vabastataks karistuse täielikust ärakandmisest, kuid kohus ignoreerib esitatud seisukohti. Sellises olukorras ei ole küll välistatud, et kohus isikut siiski ei vabasta, kuid argumendid peavad olema eriti veenvad. Käesoleval juhul sellist erilist veenvust kohtumäärusest ei nähtu. 3.7 Kaitsja arvates näitavad kõik asjas antud arvamused ja hinnangud seda, et K. Mihhailovi on võimalik vabadusse lasta riigipoolse järelevalve all. Just see järelevalve viib miinimumini kohtu kartused, et K. Mihhailov hakkab vabaduses eirama kõige olulisemaid ühiselu reegleid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12. Tartu Ringkonnakohus leiab, et kaevatav kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus jääb tagajärjetuks. Seejuures nõustub kriminaalkolleegium maakohtu argumentatsiooniga, mida juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pea otstarbekaks kogumahus korrata ning rõhutab seega kokkuvõtvalt vaid olulisimat ja vastab edasikaebuse argumentidele.
13. Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidiselt kaitsja I. Põderile hindab ringkonnakohus esimese kohtuastme põhistused piisavateks ning KrMS § 339 lg 1 p 7 või lg 2 rikkumisi kohtule ette heita kindlasti ei saa. Nimelt on kohtumääruses käsitletud kõiki kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamise otsustamisel kaalu omavaid asjaolusid. Kaitsja ja tema kaitsealuse mittenõustumine maakohtu seisukohtadega ei ole käsitletav põhjenduste puudumisena.
14. Kui vaadata määruskaebust, siis põhjendab kaitsja K. Mihhailovi vabastamist tema karistuse esmakordsusega, täitmiskava järgimisega, tema vabanemisjärgselt heaks hinnatavate elutingimustega ning asjaoluga, et kinnipeetava poolt vangistuse kandmise jätkumist ei pea vajalikuks ei vangistusasutus, prokurör, kriminaalhooldaja, kaitsja ega süüdimõistetu ise. Kaitsja jätab aga tähelepanuta, et eelmärgitud positiivsetele momentidele on tähelepanu pööranud juba ka maakohus. Kohtu hinnangul eelnevast K. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamiseks aga ei piisa.
15. Ringkonnakohus leiab, et esimese kohtuastme taoline otsustus on veatu, kuivõrd arvestades K. Mihhailovi kuriteo asjaolusid ja süü suurust ning tema korduvaid vangladistsipliini rikkumisi, ei saa kinnipeetava karistuse eesmärke veel lugeda täidetuiks. 7.1 Nimelt selgub süüdimõistvast kohtuotsusest, et K. Mihhailov sisenes 27.01.2011 koos kaasosalistega, seejuures nägu pähe tõmmatud sukkpükste ja kapuutsiga varjates, pandimajja, kus nad hõivasid pandimajale kuulunud sularaha ja erinevaid väärisesemeid, ähvardasid kaasasolnud mängupüstoliga pandimaja töötajat ning sidusid tal plastikust kinnitusrihmaga käed ja jalad kinni, lahkudes seejärel koos röövitud varaga pandimajast. Samuti sisenes K. Mihhailov 08.03.2012 taas koos kaasosalisega, ka siin nägu sukkpükste ja kapuutsiga varjates, teise pandimajja, kus nad purustasid kirvega teenindussaalis müügileti ees olnud piirdeklaasi ja liikusid müügileti taha, kus hõivasid pandimajale kuuluvad esemed. Kirjeldatud asjaoludel osales süüdimõistetu seega aktiivselt kuritegude toimepanemises ja tema süüd tuleb hinnata suureks. 7.2 Teiseks on oluline, et kuigi K. Mihhailov on täitnud individuaalses täitmiskavas püsitatud eesmärgid, ilmnevad siin negatiivse poole pealt ka tema korduvad distsipliinirikkumised. Ehk siis süüdimõistetu suutmatus alluda reeglitele vangla range järelevalve tingimustes viitab üheltpoolt sellele, et esineb alus kahelda tema karistuse tulemuslikkuses eripreventiivses mõttes (s.o karistuse 3 kaudu isiku mõjutamine ja tema õiguskuulekale eluviisile suunamine) ning teisalt sellele, et kinnipeetav ei ole valmis järgima vabaduses kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Ringkonnakohus märgib ära sellegi, et vangistatu õiguspärast käitumist karistuse kandmise ajal on olulisena rõhutanud oma lahendis nr 3-1-1-91-06 ka kassatsioonikohus, nimetades seda kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks.
16. Kaitsja toonitab määruskaebuses sedagi, et K. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist toetavad vangistusasutus, prokurör, kriminaalhooldusametnik, kaitsja ja süüdimõistetu ise. Ringkonnakohus eeltoodud arvamustega arvestab, kuid sarnaselt esimese kohtuastmega neid oma otsustuse tegemisel aluseks ei võta. Nimetatud isikute seisukohad kohtutele sidusad ei ole.
17. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas /allkiri/ Tiit Lõhmus 4 /allkiri/ Mati Kartau