1-15-8570/18

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember
2. a Kriminaalasja number 1-15-8570 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Orvi Tali Vaidlustatud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsus Kriminaalasi F.J-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses (kiirmenetluse korras) apellandid süüdistatav ja kaitsja Prokurör Veera Kremez Kaitsja Leelo Viil F.J Süüdistatav isikukood: XXX, kodakondsuseta, emakeel vene keel, XXXXXXXXX, ei tööta, ilma kindla elukohata, ööbib XXXXX X Tallinn; kehtivaid kriminaalkaristusi 8; tõkend – vahistamine. RESOLUTSIOON
5. Jätta süüdistatava F.J-i ja tema kaitsja Leelo Viili apellatsioonid läbi vaatamata.
6. Mõista F.J-ilt riigi eelarvesse välja apellatsioonimenetluse kulu 48 eurot. Menetluskulu tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi dokumendis. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni advokaadist kaitsja vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu 17.10.
8. a otsusega mõisteti F.J süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega. Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus mõistetud vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 4 kuuni. F.J mõisteti süüdi selles, et ta püüdis 16.10.2015 kella 08:34 paiku Tallinnas XXXX X asuvast G kauplusest varastada neli pakki hakklihamaitseainet maksumusega 3,64 eurot pakk, möödudes kassadest kauba eest tasumata ja väljus kauplusest. Vargus jäi F.J-i tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna vahetult pärast väljumist kauplusest peeti ta kinni. Tegemist on süstemaatilise varguse katsega, kuna F.J on korduvalt karistatud KarS § 199 alusel. Viimati karistati teda kriminaalkorras Harju Maakohtu 06.01.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi 04.01.2015 toimepandud varguse katse eest. 03.08.2015 karistati teda aga KarS § 218 lg 1 alusel 13.07.2015 toimepandud varguse eest. Kohus asus seisukohale, et F.J tuleb karistada vangistusega eripreventiivsetel kaalutlustel. Ka ei ole F.J legaalseid sissetulekuid, millest rahalist karistust tasuda. Maakohus leidis, et F.J-i süü on väike, mistõttu võiks talle mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. F.J-i süü suuruse arvestamisel lähtus kohus eelkõige nende esemete väärtusest (14,56 eur), mida F.J püüdis varastada. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega oli F.J’i tegevus suunatud väheväärtusliku asja vastu, s.t tema süü on väike. Samas ei pidanud kohus võimalikuks arvestada isiku süüd vähendava asjaoluna seda, et vargus jäi katse staadiumi, sest F.J oli enne kinnipidamist teinud kõik endast oleneva, et vargus lõpule viia. F.J-i karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus puhtsüdamlikku kahetsust. Hinnates võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, pidas kohus oluliseks, et F.J on 8 kehtivat kriminaalkaristust, mis kõik on seoses süstemaatiliselt toimepandud varguste või varguse katsetega. Sealjuures on kõikide nende kriminaalkaristuste puhul talle karistuseks mõistetud reaalsed vanglakaristused. Lisaks on F.J 2 kehtivat väärteokaristust väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toime pandud väärtegude eest. Maakohus märkis, et kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, mille kohaselt olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral ei karistata teda leebemalt võrreldes eelnevate karistustega. Maakohus märkis, et kuigi süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, ei ole see maakohtu hinnangul võimalik. Seda põhjendas kohus esiteks sellega, et F.J puudub kindel elukoht. Nii kahtlustatavana kinnipidamisel kui kahtlustatavana ülekuulamisel on ta märkinud oma elukohaks XXXXX X Tallinn. Samas on üldteada, et sellele aadressil asub kodutute öömaja, kus ei ole võimalik viibida isikul päevasel ajal. KarS § 75 lg 1 p-d 1 ja 3 ning vähesel määral ka p-d 4-5 eeldavad, et isikul oleks käitumiskontrolli ajal olemas alaline elukoht. Lisaks peab olema üldkasuliku töö tegemisel ka tööandjal olema võimalik saada isikuga kontakti, kuid F.J puuduvad muud kontaktandmed, nt telefon, töökoht, e-mail. 2 Lisaks sellele ei pidanud kohus võimalikuks asendada mõistetud vangistust üldkasuliku tööga, on F.J-i narkosõltuvus. Karistusregistri andmete kohaselt on F.J 8 kehtivat väärteokaristust narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse § 151 alusel. Mõistetud karistused näitavad, et F.J on pikka aega tarvitanud narkootikume ning eelduslikult on tal ka käesoleval ajal probleeme narkootikumide tarvitamisega ehk tegemist on narkosõltlasega.
9. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav F.J ja tema kaitsja. 2.1 23.11.
10. a esitatud apellatsioonis palub F.J anda talle võimalus end parandada ja asendada reaalne vangistus üldkasuliku tööga. Ta märgib, et tunnistas oma vargust ja avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. Ta ei osutanud kinnipidamisel vastupanu. Võetud kaup ei olnud kahjustatud ja tagastati kauplusele. F.J selgitab, et ta oli raskes majanduslikus olukorras ega saanud endale isegi toitu osta. Ta oli varguse toimepanemise ajal töötuna arvel ja otsis endale tööd. 26.11.
11. a esitatud apellatsiooni täiendustes märgib F.J , et ta ei nõustu maakohtu põhjendustega selle kohta, miks ei ole talle mõistetud vangistust võimalik asendada üldkasuliku tööga. Õige ei ole väide, et tal ei ole kindlat elukohta ega kontakttelefoni. F.J märgib, et tal on telefon olemas. Tema aadress on XXXXX X. Sellele aadressile on saadetud ka kohtukutseid ja ta on kutsete peale kohtusse ilmunud. Kohus võttis arvesse tema varasemaid kuritegusid, mille eest on teda juba karistatud. 2.2 Kaitsja palub apellatsioonis tühistada maakohtu otsus F.J-ile mõistetud karistuse osas ja mõista F.J-ile kergem karistus. Kaitsja ei vaidlusta karistuse liiki, kuid leiab, et vangistuse määr on põhjendamatult raske. Kaitsja märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt peab mõistetav karistus ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. F.J-i süü suurust iseloomustab see, et ta on süüdi tunnistatud ühes katsestaadiumisse jäänud kauplusevarguses. Süüdistatav ei varastanud alkoholi ega tubakatooteid, ta lootis maitseained maha müüa ja sellest saadud raha eest süüa osta. Varguste puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud F.J-i poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike – kogumaksumus oli 14,56 eurot. Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul vargus ei ole kuritegu varastatu väärtuse korral alla 200 euro, kui tegemist ei ole süstemaatilisusega. F.J-i tegu vastab KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisule üksnes seetõttu, et on varasemalt varguste eest karistatud. Samuti ei ole süüdistatav oma teoga täitnud kuriteokoosseisu mitut erinevat kvalifitseerivat tunnust, millest tulenevalt ei ole alust hinnata tema süüd kuigi suureks. Ka maakohtu otsuses on märgitud, et F.J-i poolt toime pandud vargus ei ole lõpule viidud ning kuriteoga kahju ei tekitatud. Kaitsja on seisukohal, et kuritegude puhul, mis jäävad katsestaadiumisse ning millega kahju ei kaasnenud ning varastatu väärtus on äärmiselt väike, tuleks piirduda miinimumilähedase vangistusega. Samuti leidis maakohus õigesti, et käesoleval 3 juhul F.J-i karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Maakohus on mõistnud F.J-ile sanktsiooni alammäära lähedase vangistuse: 6 kuud vangistust on ilmselgelt lähedasem sanktsiooni alammäärale (1 kuu vangistust) kui sanktsiooni keskmisele määrale (2 aastat 6 kuud vangistust). Maakohus on seda, miks ta peab õigustatuks just mõistetud karistust, üksikasjalikult põhjendanud. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus võtnud arvesse samu asjaolusid, millele on kaitsja apellatsioonis süüd vähendavatena ja karistust kergendavana viidatud. Maakohus on just varguse katse objektiks olnud esemete vähese väärtuse ja F.J-i puhtsüdamliku kahetsuse tõttu pidanud võimalik mõista sanktsiooni alammäära lähedane vangistus. Ühtlasi on maakohus põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks lugeda süüd vähendavaks seda, et F.J-i tegu jäi katsestaadiumi – selleks ajaks, kui ta kinni peeti, oli F.J oli teinud kõik endast oleneva selleks, et vargus lõpule viia. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks ta ei pea võimalikuks mõista F.J-ile lühemat vangistust. Kohus märkis, et F.J on 8 kehtivat kriminaalkaristust, kusjuures need kõik on süstemaatiliselt toimepandud varguste või varguse katsete eest. Maakohus märkis, et kohtupraktikas omaks võetud seisukoha kohaselt ei ole juhul, kui isik hoolimata varasematest karistustest jätkab uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, põhjendatud tema karistamine varasemast leebemate karistustega. See seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. 17.06.2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-58-13 tehtud otsuse p-s 10 märgib Riigikohus, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Maakohtu otsuses on toodud välja, et eelmises kriminaalasjas mõisteti F.J süüdi selles, et ta 04.01.
13. a püüdis XXXXX XXXXX XXXXXXX varastada 3 pakki purustatud musta pipart. Selle varguse katse eest karistati F.J-i samuti 6 kuu pikkuse vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati 4 kuuni. Ringkonnakohus leiab, et kuna eelmine kuritegu oli käesolevaga sarnane, oli selle orientiiriks võtmine põhjendatud.
14. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks ta ei pea võimalikuks asendada F.J-ile mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna F.J nimetab oma elukohana XXXXX X asuvat kodutute öömaja, puudub tal selline kindel elukoht, kus saaks teda kohustada üldkasuliku töö tegemise ajal elama. Maakohus leidis, et vangistuse asendamise üldkasuliku tööga välistab ka F.J-i narkosõltuvus. Kohtukolleegium nendib, et narkosõltuvuse puhul ei ole tegemist asjaoluga, mille puhul oleks seadusest tulenevalt välistatud vangistuse asendamise üldkasuliku tööga. Samas peab kohtul olema vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga veendumus, et isik täidab talle pandud kohustusi ning et üldkasulik töö suudab mõjutada teda uusi kuritegusid mitte toime panema. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt kohtul selline veendumus puudus. 4
15. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
16. F.J-i kaitsja L. Viil on esitanud taotluse apellatsiooni koostamise eest 48 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas kaitsja taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lgle 2 tuleb apellatsioonimenetluse kulu mõista välja F.J-ilt. /allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ Meelika Aava Orvi Tali 5