Obsah (5)

§ 199§ 424§ 64§ 68§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-828 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel Gontša

§ 199lg 2 p 4 ,8 ja § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 07.

märtsi 2012 aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Andres Tamm Prokurör Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatav Valter K, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 24.06-26.06.2010, kinni peetud 01.07.2011 Kaitsja Vandeadvokaat Andres Tamm RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 07. märtsi 2012 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-11-828 Valter K süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4,8 ja

§ 424järgi muutmata.

1 Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. Valter K tunnistati süüdi selles, et ta, olles Pärnu Maakohtu 30.09.2009.a otsusega karistatud

§ 199

lg 2 p 4,7,8 alusel varguste eest, tungis ajavahemikus 23.06.2010.a kell 22:00 kuni 24.06.2010 kell 02:00 lukustamata ukse kaudu sisse Hiiu maakonnas Kärdla linnas Pikk tn 58-3 asuvasse Elvi-Elise Ki lukustamata korterisse, kust varastas Riivo Kile kuuluva sülearvuti. Kokku tekitas oma tegevusega Riivo Kile varalise kahju 10 000.- krooni suuruses summas. Sellise tegevusega pani Valter K varem varguse eest karistatud isikuna sissetungimisega toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o varguse, mis on kuriteona kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi.

Valter K tunnistati süüdi veel selles, et ta juhtis 10.novembril 2010.a kell 19:20 paiku Hiiu maakonnas Käina vallas Kärdla-Käina maantee 21.kilomeetril tema kasutuses olevat abikaasa K A.B-le kuuluvat mootorsõidukit Ford Scorpio registreerimisnumbriga xxxxxxxxx, olles alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis avaldus selles, et tema ühes grammis veres oli alkoholi sisaldus mitte vähem 1,74 +/ - 0,06 mg/g, seega oli tema veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,68 mg/g. Sellise tegevusega pani Valter K toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Valter K süüdi

§ 424

järgi ja karistas vangistusega 1 (üks) aasta,

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi ja karistas vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõistis Valter K'le liitkaristuseks vangistuse 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud.

§ 68

lg 1 p 1 alusel arvas karistusaja hulka Valter K kahtlustatavana kinnipidamine 24.-26.06.2010 s.o 3 päeva ning ärakandmata karistuseks luges vangistuse 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva.

§ 65

lg 2 alusel, suurendades kohtuotsusega mõistetud ärakandmata 1 aasta 5 kuu 27 päevast vangistust Pärnu Maakohtu 05.05.2010 kohtuotsusega nr 1-10-5906 mõistetud ärakandmata karistuse, 3 aastat 6 kuud 18 päeva vangistuse, võrra, mõistis Valter K'le liitkaristuseks vangistuse 5 (viis) aastat 15 (viisteist) päeva. 2 Karistuse kandmise alguseks luges 01.07.

1. APELLATSIOON:
2. Kaitsja märgib, et Valter K end süüdi ei tunnista. 3.
3. Kohus oma otsusega leidis, et kuigi esimeses süüdistuse episoodis ei ole otseseid tõendeid, et V.K pani toime nimetatud varguse, siis tema süü varguse toimepanemises on tõendamist leidnud just tema enda käitumisega järgmisel päeval- näitas arvutit tunnistaja A. Ale , palus vahetada arvuti koodid. Neist asjaoludest teeb kohus ebaõige järelduse, nagu V.Kl oleks selle tõttu olnud selge arusaam ning teadmine, et arvuti on varastatud ning asjaolu, et ta ei näidanud seda politseile läbiotsimisel oli selleks, et püüdis varjata arvuti asukohta ning selle kaudu ka oma tegu. Samuti on kohus asunud seisukohale, et on tõendamist leidnud, et Pikk 58 korteri uks oli sel ööl lahti, mistõttu oli sellesse võimalik siseneda igal isikul. Ometigi on tunnistaja H. K kinnitanud, et kui ta magama läks ( peale kella 22, peale seda kui V.K oli tema korterist lahkunud), siis ta pani ukse lukku. Kannatanu R.K kinnitab, et kui ta öösel kodus käis ( kella 1.30 ajal) siis oli uks lahti , kuid ema kott oli esikus kapil alles. Tunnistaja H.K ütluste kohaselt avastas ta koti ja arvuti kadumise kella 2 paiku öösel. Seega pidi vargus olema toime pandud kella 1.30 ja 2 vahel. Täielikult on kohus otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta Valter K ütlused, et arvuti tõi koju tema naine- K K, kes arvuti leidis 24.06.2010 hommikul kella 10.00 paiku Pikk 58 õuest . Neid Valter K väited on kohus lugenud ebausaldusväärseks põhjusel, et K on ühtede ja samade asjaolude kohta andnud erinevates menetluse etappides erinevaid ütlusi. Ometigi asjaolu kohta, et arvuti tõi tuppa tema naine, on ta andnud ühesuguseid ütlusi nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus, mistõttu seda asjaolu pole põhjust lugeda ebausaldusväärseks. Samuti pole kohus millegagi ümber lükanud Valter K väiteid, et ta tuli koju hommikul kella 5.00 paiku, aga ka asjaolu, et kella 1.30- 2.00 ajal oli ta igal juhul ca 2 km kaugusel sündmuskohast. KrMS §-st 7 lg.3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks, mitte aga vastupidi, nagu seda on teinud Pärnu Maakohus. Kaitsja viidates Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-92-11 märgitule, leiab, et läbiotsimisel Valter K elukohast Pikk 58- 2 arvuti leidmist ja selle asukoha mitteteatamist politseitöötajatele käsitles kohus nagu oleks seetõttu V.K arvuti varastanud, millegagi V.K poolt antud ütlusi muude tõenditega ümberlükkamata. Selline, ilmselgelt ühtede kaudsete tõendite eelistamine teistele, oleks kriminaalmenetluse oluline rikkumine ning see asjaolu on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kohus otsuses leiab, et kuigi süüdistuses on esitatud et kuritegu on toime pandud ajavahemikul 23.06.2010 kella 22.00 kuni 24.06.2010 kella 3.00 ja kuna tunnistaja M K nägi V.Kd 1.30 paiku jaanitulel, siis selles osas kohus täpsustas süüdistust, et kuritegu on toime pandud 23.06.2010 kell 22.00 kuni 24.06.2010 kella 2.15-ni. 3 Riigikohtu 25.septembri 2006.a. otsuse nr. 3-1-1-69-06 kohaselt :”KrMS § 268 lg 2 lubab üksnes prokuröril süüdistust muuta või täiendada. Kriminaalasja arutav kohus ei tohi asuda omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult "parandama". Selliselt toimides asub kohus sisuliselt täitma süüdistusfunktsiooni, millist käitumist tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks KrMS § 339 lg 2 mõttes.” 3.2.

§ 424

järgi esitatud süüdistuses osas märgib kaitsja, et kuna A.B-le ei tehtud vereproovi võtmisel selgeks tema õigusi, vere saatmisel ekspertiisi ei täidetud saatekirja nõuetekohaselt ning vereproovi saatmine ( katsuti sulgemine ja puudutatud isikult sellekohase allkirja võtmine) ei ole jälgitav, on tõendi kogumise korda oluliselt rikutud, mistõttu on see tõend ka lubamatu. Kohtulikul uurimisel pole võimalik tuvastada, et ekspertiisi tehti Valter K vere osas. Kohus on Valter K süüdi tunnistanud auto juhtimises ka kahe tunnistaja ütluste aluseltunnistajate V Va ja politseitöötaja P Pe ütluste alusel. Tunnistaja V V on andnud ütlusi, et ta oli tol päeval üsna purjus ning ei mäleta, et politsei oleks nad kinni pidanud. Seega on ebausaldusväärsed ka need tunnistaja V V ütlused, et tema autot ei juhtinud. Auto juhtimise kohta V Va poolt soovis Valter K kohtus üle kuulata tunnistaja L Gt, kuid kuigi kohus eelistungil 3.11.2011 andis nõusoleku tunnistaja L.Gi kaugülekuulamiseks, otsustas kohus 11.01.2012 kohtuistungil määrusega tunnistajat mitte kohtuistungile kutsuda. Seega jättis kohus sisuliselt lahendamata tunnistaja Li Gi kaugülekuulamise küsimuse. Politseitöötaja P P on andnud eeluurimisel ja kohtuistungitel erinevaid ütlusi, kuid kohus ei ole sellele asjaolule piisavalt tähelepanu pööranud, on rajanud kohtuotsuse tema kohtule sobivatele ütlustele ning ei ole põhjendanud, miks ta loeb ühed P Pe ütlused usaldusväärseks, teised mitte. Samuti jättis kohus põhjendamatult rahuldamata Valter K kaitsja taotluse kontrollida P Pe ütlusi sündmuskohal uurimiseksperimendiga. Kohtuistungil on kohus võtnud asja materjalide juurde Käina Vallavalitsuse vastuse, mille kohaselt Käina vallas Selja küla piiridesse jääval Hiiu maantee osal R.Tobiase majamuuseumi kõrval asuvast parklast 100 m mõlemale poole ei ole tänavavalgustust. ( tegelikult on tänavavalgustus parklast ca 350 m kaugusel Käina alevi poole). Seega tunnistas P P, et sündmus toimus pimedal ajal valgustamata teelõigul. Politseibussi parktuled mööduvat autot ei valgustanud. Mööduval autol põlesid esituled. Seega jääb P Pe ütlusest arusaamatuks, kuidas ta nägi mööduvas autos juhi nägu. Kohus järelduse nagu oleks üldtuntud asjaolu, et armatuurlaua tulede valguses oli mööduva auto juhi nägu äratuntav on vastuolus asjas esinevate tõenditega, aga on ka vastuolus vastupidi üldtuntud asjaoluga, et armatuurlaua tuled ei tohi valgustada juhi nägu, vastasel juhul need segaksid auto juhtimist. Tunnistaja P P ise on andnud kohtuistungil ütlusi, et politseiauto jäi seisma vahetult peale eelmise auto seismajäämist, tema hüppas välja ja jooksis esimese auto juurde ning valgustas taskulambiga juhi kohta, kuna seal ei olnud tänavavalgustust, juhi kohal ei olnud kedagi. Seega on tõendatud, et isegi seisva auto juhikohta tuli valgustada taskulambiga, et pimedas näha kas seal on keegi, seega ei saa teha järeldust, et armatuurlaua tuled valgustasid sedavõrd juhi nägu, et see oli äratuntav. 4 Kuna polnud muid tõendeid, et hinnata tunnistaja ütluste tegelikkusele vastavust, siis oli kaitsja poolt tehtud taotlus- teha vastavalt KrMS §-le 93 lg 1 eksperiment, ja selgitada välja, kas on võimalik 20 m kauguselt tuvastada möödasõitvast autost juhi nägu või mitte, samadel tingimustel, mis esines 10. novembril 2010, tõe selgitamiseks hädavajalik. Kohus jättis selle taotluse põhjendamatult rahuldamata, kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et tunnistaja pimedas 20-meetri kauguselt suutis möödasõidu mõne sekundikümnendiku jooksul tuvastada juhi isiku. Sellise valikulise, süüdistuse tõendite eelistamise ja kaitsja poolt esitada soovivate tõendite mittelubamisega rikkus kohus KrMS §-s 339 lg.1 p.12 toodud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet ning otsus tuleb tühistada täies ulatuses ning saata uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Juhindudes KrMS §-dest 318 , 338 p.3, 339 lg1 p.12 ja lg.2 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 7.märtsi 2012.a. otsus Valter K süüditunnistamises

§-de 199 lg.2 p.-de 4,8 ja 424 järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav toetab esitatud apellatsiooni. Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. 5.1 Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. 5.1.
3. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks on kaitsja varavastases kuriteos süüdimõistmise osas märkinud kohtuotsuses põhjenduste puudumist, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumine. Samuti ühekülgset kohtulikku uurimist, KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõtte eiramist, mis kaitsja seisukohalt on KrMS § 339 lg 2 kohased olulised rikkumised. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. 5 Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Antud juhul on kohus esitanud otsuse põhiosas kõik kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõendid ja on nende usaldusväärsusele oma hinnangu ka andnud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Kohus on esitanud oma põhjenduse miks ta jõudis järeldusele, et V. K on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteo, miks ta on selle toimepanemises süüdi ja on koosseisuliste tunnuste pinnal teinud järelduse ka toimepandu kvalifikatsiooni osas. Seega pole antud juhul tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisega ning sellel põhistusel otsuse tühistamiseks seaduslik alus puudub. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega tõendite usaldusväärsusest, pole käsitatav otsuses põhjenduste puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti pole alust järelduseks, et maakohus on tõendite vahetul uurimisel, kontrollimisel ja hindamisel eiranud menetlusnorme, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kolleegium ei tuvastanud menetluslikke minetusi, millised tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel. Apellatsioonis teeb kaitsja viited H.Ki ütlustele sellest, et pärast V.K viibimist kella 10.00 paiku tema korteris, pani ta ukse lukku ja kannatanu R. Ki ütlustele, et kui ta pärast keskööd kodus käis, olid emale kuuluvad asjad veel alles. Kaitsja jõuab järeldusele, et vargus sai toimuda 1.30 ja 2.00 vahel. Maakohus on kuriteo toimepanemise aja osas leidnud, et see sai toimuda 23.06.2010 kella 22.00 kuni 24.06.2010 kella 2.00 vahel. Seega on kaitsja apellatsioonis vaid nõustunud maakohtu järeldusega kuriteo toimepanemise aja osas. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks märkida, et ekslik on apellandi seisukoht, et kohus täpsustades süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise aega, on võtnud endale süüdistaja rolli ja sellega rikkunud menetlusnorme. Kuriteo toimepanemise aeg kuulub vastavalt KrMS § 62 p-le 1 tõendamiseseme asjaolude hulka. Süüdistuse pinnal ja seal äratoodud ajavahemikul kohtu poolt kuriteo toimepanemise aja täpsustamine pole käsitatav KrMS § 268 lg 2 mõttes süüdistuse muutmise või täiendamisega ega sellest tulenevalt ka kaitseõiguse rikkumisena. 6 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on Valter K ütlused jätnud tähelepanuta ja alusetult tõendite hulgast välja. Riigikohus on lahendites (nt otsus nr. 3-1-1-3-07) korduvalt osundanud, et kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. 23.06.2010 aastal toimunud sündmuste osas on süüdistatava kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohus on need otsuses ka välja toonud ja on leidnud, et süüdistatava poolt antud ütlused on olulistes asjaoludes olnud lahknevad. Samuti on kohus andnud hinnangu V.K poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsusele kõrvutades neid teiste vahetult uuritud tõenditega. Kohus on jõudnud järeldusele, et kuna need on omavahel vastuolulised ning vastuolus ka teiste tõenditega, tuleb need tõendite kogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed. Kaitsja viide sellele, et V.K on andnud kogu aeg ütlusi, et abikaasa leidis arvuti põõsast ja tõi järgmisel päeval koju, pole samuti jäänud kohtu poolt tähelepanuta vaid kohus on need kõrvutades kannatanu R.Ki ja tunnistaja A.A ütlustega lugenud ümberlükatuteks ja ebausutavateks. Kohus on tunnistaja ja süüdistatava ning kannatanu ütlused otsuses kajastanud, neid kõrvutanud ja kolleegium ei pea vajalikuks nende sisu uuesti esitada. Seda enam, et apellatsioonis ei ole R.Ki ja tunnistaja A.A ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seatud. Seega kaitsja väitega, et järelduste tegemisel tuleb toetuda süüdistatava ütlustele, kolleegium nõustuda ei saa kuna maakohus on seaduslikult need kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja jätnud. Riigikohus on korduvalt osutanud/ nt otsus nr 3-1-1-15-10/, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Antud juhul on maakohus kõiki kohtule esitatud tõendeid hinnanud nende kogumis ning on ka süüdistuse mahtu vähendanud osas, kus kohus ei ole tõendite kogumit pidanud süü tõendatuse aspektist piisavaks. Kolleegium ei tuvastanud selliseid kõrvaldamata kahtlusi süüdistusversiooni paikapidavuses, millised annaksid aluse süüdimõistva otsuse tühistamiseks ja kaitsja poolt esitatud taotluse rahuldamiseks. 5.1.
4. Kaitsja vaidlustab otsust ka osas, millega kohus tunnistas Valter K süüdi mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Kaitsja arvates A.B-le ei selgitatud vereproovi võtmisel tema õigusi, ta ei näinud kuhu katsuti tema verega viidi ning ta ei andnud allkirja vereproovikatsutile. Kolleegium märgib, et vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu 7 tulemustest teavitamise korra § 5 sätestab vereproovi võtmise korra. Saatekirjale esitatavad nõuded on esitatud korra § 12 lg
5. Maakohus leidis, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjal on olemas nii proovi võtjate nimed, ametniku allkiri ja on aru saada, et eelnimetatud isikute poolt võetud vere on edastanud SA Hiiumaa Haigla, olemas on kontakttelefon. Ekspertiisiaktis nr 195I (I kd, t/l 6) on märge, et ekspertiisiks on esitatud nõuetekohane markeeritud vaakumkatsut. Ekspertiisiakti ja saatekirja võrdlemisel on selgelt arusaadav, et ekspertiis on teostatud 10.11.2010 kell 21.50 V. Klt võetud vere suhtes. Kohtukolleegium osundab, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjal on märge võetud proovi markeeringu kohta ( nr 014589), siis on ainetud kaitsja väited proovi võtmise tuvastamatuse osas. Maakohus on seaduslikult viidates Riigikohtu lahendis sedastatule leidnud, et asjaolu, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjal pole täidetud eelandemete /kliinilise leiu/ osas vereproovi võtmise käigus tuvastatut, ei sea mingilgi määral kahtluse alla haiglas vereproovi võtmist ja selle proovi edastamist ekspertiisiasutusele. Seda enam, et nimetatud proovi võtmist on kinnitanud V.K ka ise. Alkoholi tarbimist koos V.Kga enne mootorsõidukisse istumist ja kinnipidamist politseiametnike poolt on kinnitanud tunnistajana ülekuulatud V.V ning V.K poolt alkoholi tarbimist enne sõidukisse istumist pole apellatsioonis ka sisuliselt vaidlustatud sest sellekohased ütlused on andnud ka V.K. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu poolt korduvalt märgitule( nt otsused 3-1-1-87-09), et erinevate süütegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus süütegude toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. Vastavalt karistusregistri andmete on V.K läbi aastate liiklusseadust rikkunud, sh. juhtinud sõidukit ka joobes/ ( 3 kd. t.lk. 8-16). Kaitsja heidab maakohtule ette ka tunnistajate V.Va ja politseitöötaja P.Pe ütluste tõenditena kasutamist. Kaitsja leiab, et V.Va ütlused tema raskes alkoholijoobes olemisest tuleb lugeda usaldusväärseteks, kuid ütlused sellest, et seoses raske joobega polnud ta võimeline autot juhtima aga ebausaldusväärseteks. Kolleegium leiab, et sama tõendiallika poolt, samal menetlustoimingul antud ütluste usaldusväärsuse selline valikuline hindamine pole kooskõlas tõendite hindamise põhimõtetega. Kolleegium leiab, et kuigi tunnistaja ütluste kohaselt ei mäletanud ta täpselt politsei poolt sõiduauto kinnipidamist on kohus, kõrvutades tema ütlusi nii tunnistaja P.Pe ütlustega kui ka hinnates neid elulise usutavuse põhimõttest tulenevalt, hinnanud tema ütlused põhistatult tõepärasteks. Tunnistaja P.Pe ütluste kohaselt oli neile juba varem edastatud informatsioon, et alkoholijoobes V.K sõidab autoga ringi. Politseiauto jäi seisma vahetult pärast teise auto seismajäämist. Väljus koheselt politseiautost ja jooksis seismajäänud auto juurde ning valgustas selle sisemust. Enne seda oli märgata auto kõikumist, mis kinnitab seal isikute liikumist. Taskulambi valguses nägi, et juhi istmel kedagi ei olnud. V.K oli tagumisel 8 istmel ja kinnitas just turvavööd. Juhi kõrvalistmel istus joobes V. Teisi isikuid sõidukis ei viibinud. Kinnitab, et enne seda sõitis nimetatud auto nendest mööda ja roolis oli V.K, kes nende poole ka vaatas. Teab V.Kd seoses tööga juba varasemast ajast ja mingit eksimist isikus ei ole. Nägi, et V.K oli roolis kuna nende autol põlesid parktuled ja V.K vaatas möödasõidu ajal nende poole. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt tunnistaja ütlustele antud hinnangu muutmiseks pole alust. Ka apellatsioonis pole esitatud argumente miks peaks tunnistaja andma kohtus süüdistatava suhtes valeütlusi. Kaitsja on leidnud, et kohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet sellega, et pole rahuldatud tema taotlust uurimiseksperimendi korraldamise osas. Eksperiment oli vajalik teada saamiseks kas politseiautost on võimalik pimedal ajal tuvastada teise auto juhti. Kaitsja on apellatsioonis väitnud nagu oleks P.Pe ütlustest ilmnenud 11.01.2012 aastal kohtuistungil uued asjaolud. Kohus on seaduslikult jõudnud järeldusele taotluse rahuldamata jätmise põhistuses, et P.P on läbi menetluse märkinud, et oli pime aeg, et politseiautol põlesid parktuled, et tänavavalgustus oli möödasõidu kohast eemal. Mingeid uusi asjaolusid, mis oleksid kaitsjale selgunud alles aasta pärast süüdistatava kohtu alla andmist ning korduvaid kohtuistungeid, pole sisuliselt kaitsja poolt esitatud ning seega pole ka olulisi põhjuseid miks kaitsja ei saanud nimetatud taotlust varem esitada. Kohus, ära kuulanud prokuröri on leidnud, et taotlus ei kuulu rahuldamisele / t.lk. 169/ ja kolleegium kohtu järeldusega nõustub. Kaitsja on teinud etteheited ka tunnistaja L.Gi kaugülekuulamata jätmise osas. Siinjuures on kaitsja eksitavalt väitnud, et nimetatud tunnistaja kaugülekuulamise otsuse on kohus juba 03.
6. 2011 kohtuistungil teinud. Tegelikult on kohus rahuldanud taotluse P.Pe ja V.Va kohtuistungile kutsumisest, kuid L.Gi osas pole nimetatud istungil kaitsja seoses sellega, et L.Gi asukoht pole teada, selget taotlust esitanudki / t.lk. 140/.
7. jaanuari 2012 kohtuistungil on kaitsja esitanud taotlused kas kutsuda tunnistaja L.G kohtuistungile või teha kaugülekuulamine, kusjuures on märkinud, et ei tea täpselt kus L.G asub, teab vaid, et kusagil Austias vanglas. Kohus on määranud jätta kaitsja taotlus rahuldamata. 30.jaanuaril 2012 on kaitsja uuesti esitanud taotluse L.Gi kaugülekuulamiseks, ära näidates, et viimane kannab karistust Austria vanglas. Kohus on uuesti võtnud seisukoha kaitsja taotluse osas ning on esitanud põhistuse taotluse rahuldamata jätmise osas. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt kaitsja taotluse rahuldamata jätmine KrMS § 2861 lg 2 p-ga 2 alusel oli seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid osaliselt kaitsja taotluste, sealhulgas tunnistaja, kes tegelikult kuriteosündmust pealt ei näinud ega sündmuskohal ei viibinud, kaugülekuulamise korraldamise rahuldamata jätmine kohtu poolt, pole käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 12 ettenähtud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. Seadus annab kohtule võimaluse ja õiguse menetluspoolte kohtuistungil esitatud taotluste rahuldamata jätmiseks. 9 Ülaltoodu alusel kolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotlus rahuldamisele ei kuulu.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA PAVEL GONTŠAROV JULIA KATŠKOVSKAJA 10