lg 2 p 4, 7 ja 8 ning § 199 lg 2 p 9 järgi Üldmenetluses Prokurör Andra Sild Süüdistatav U.I Ik XXX, EV kodakondsus, põhiharidus, töökoht: XXX OÜ, elukoht: XXX. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 30.01.
lg 2 p 4, 7 ja 8 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat. 2. U.I süüdi tunnistada
lg 2 p 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) kuud. 3.
lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks üksikkaristustest raskeimaga, mõista kuritegude kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat. 4.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 29.01.2015 kuni 30.01.2015, s.o 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. 5.
lg 1 ja 3 alusel jätta U.I-le mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) 1 päeva U.I suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et U.I temale määratud 3 (kolm) aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks
lg 1 p 1, 2, 3, 4, 5, 6 alusel pandud kontrollnõudeid Viru Vangla kolmanda üksuse kriminaalhooldusametniku järelevalve all. 6.
lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 kohaselt kohustada U.I järgima katseajal kontrollnõudeid: • elama alalises elukohas aadressil XXX; • ilmuma kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel Viru Vangla kolmanda üksuse poolt määratud kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; • alluma kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 7.
p 1 kohaselt arvestada U.I-le määratud 3 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 23.10.
3 Samuti tema, varem varguseid toime pannud isikuna, (21.09.2014 ja 29.09.2014) taas ajavahemikul 01.12.2014 kella 21:30st kuni 02.12.2014 kella 08.45ni XXX asuvas korteris varastas nimetatud korteris laua peal olnud XXX kuuluvast rahakotist 12 eurot sularaha. Samuti tema, varem süstemaatiliselt varguseid toime pannud isikuna, 06.12.2014 XXX asuva korteri esikus varastas nagis rippunud sinist värvi jope vasakust taskust XXX kuulunud 8 eurot sularaha. Seega U.I, võttes ära võõrad vallasasjad nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, pani toime
MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süüd osaliselt tunnistavad ütlused, samuti kuulanud ära kannatanute ja tunnistajate ütlused, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Episood
lg 2 p 7 järgi - XXX Kohus leiab, et U.I poolt 30.11.2014 Tallinnas Viru väravate juures asuval Musumäel toimepandud XXXvara röövimine vägivalda tarvitades ja grupi poolt on tõendatud kannatanu XXXantud ütluste, tunnistajate ütluste ja muude kirjalike tõenditega. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Kannatanu XXXütluste kohaselt läks ta 30.11.2014 kella 3 paiku öösel oma sõbranna XXX Musumäele ja nägi, et seal toimus mingi kähmlus. Kui lähemale jõudis, siis teda rünnati kohe. Kähmluses osales süüdistatav ja kohtueelses menetluses tuvastamata isik. Süüdistataval oli seljas tumehall, rohelisega spordijope. Esialgu ründas teda süüdistatav, lõi kätega korduvalt näo piirkonda, mille tõttu ta kukkus maha ja siis löödi edasi jalaga selga. Siis lõi teda juba 2-3 noormeest, täpselt ei oska öelda. Sõbranna XXX jalutas eemale. Mäletab ründaja nägu selgelt, sest see sööbis mällu, kui teda näkku peksti. Edasi üritas ta ära joosta ja abi kutsuda. Helistas 112 ja siis 110. Ei jõudnud juttu lõpuni rääkida, sest teda rünnati selja tagant, mille peale ta pikali kukkus ja võeti ära telefon. Natuke hiljem tuldi 4-5-kesi tema juurde tagasi, s.h süüdistatav ja liiguti Estonia poole. Kuna rüseluse käigus oli ründaja jope katki läinud, siis nõuti tema jopet asemele. Oma Jack and Jonesi jopet ta loovutada ei tahtnud, aga mitmekesi suudeti see talt seljast võtta ja talle visati vastu katki rebitud, tumehall, rohekas jope. Ei saa 100% öelda, et talle visati just süüdistatava jope vastu, kuid kuna tema oli ühe ründaja jope katki rebinud, siis arvas, et see võis süüdistatava jope olla. Nägi ka sõbranna XXX Musumäel, enne kui talt jope ära võeti, kes oli koos ühe noormehega. Ütles talle, et minge siit ruttu minema. Edasi pandi ta takso peale ja sõitis koju. Hiljem nägi, et ka käekell on käe pealt kadunud ja kuna see oli topelt lukuga, siis ei saanud see ise maha kukkuda, vaid pidi olema käe küljest lahti tõmmatud. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tunneb XXX 19.12.2014 kolme fotodel kujutatud isiku hulgast ära U.I ühena teda 30.11.2014 rünnanud isikust, kes ühtlasi võttis temalt ära jope (tl 30-34). Ka 30.01.2015 äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tunneb XXX kolme talle esitatud isiku hulgast ära U.I kui isiku, kes ründas teda 30.11.2014, lõi korduvalt rusikatega näkku ning võttis ära tema jope (tl 35-37). Süüdistatav U.I eitab kuriteo toimepanemist ja väidab, et tema oli sellel ajal hoopis Jõgeval. On võrreldes eelmise aastaga kasvanud, praegu 171 cm pikk, kuid enne oli 169170 cm. Arvab, et teda on kellegagi segi aetud, Jõgeval on sarnane poolvend. Kannatanu kätte jäänud katkise jope kohta ei oska midagi öelda. Temal on ainult üks jope, mis on halli värvi ja sai selle Jõgevalt XXX naabri käest. 4 U.I tegevus antud episoodis vastab
lg 2 p-le 7, s.o võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga ja isikute grupis. Kõigepealt analüüsib kohus, kas süüdistatava ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikute poolt toimus kannatanu telefoni, jope ja käekella äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Et tegemist oli süüdistatava jaoks võõra varaga, nähtub nii kannatanu ütlustest kui kohtule esitatud dokumentidest (tl 7-12). Kannatanu ütlustest ei nähtu, et tal oleks olnud soovi enda esemeid süüdistatavale ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikutele anda, vaid vastupidi, kannatanu helistas kohe politseisse (tl 40-42). Samuti nähtub kannatanu ütlustest, et ta ei soovinud oma jopet ära anda ja see võeti mitme inimese jõul temalt seljast ära. Seega oli süüdistatava jaoks tegemist võõraste vallasasjadega. Kuriteo sündmusi ja kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt oli ta 30.11.2014 öösel koos XXX Musumäel. Mingi noormehega hakkas XXX il konflikt tekkima ja nad rüselesid. Siis ta üritas neid takistada ja tundus, et asi rahunes maha, peale mida tema läks koju, kuna oli juba hilja. Noormees, kellega XXX rüseles oli temast lühem. Tema on 171 cm pikk. Teist noormeest ei mäleta. Järgmine päev XXX kirjutas talle Facebooki, et talt varastati jope, kell ja telefon ära. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt oli ta XXX 30.11.2014 Musumäel, kui vastu tuli XXX , kes oli näost verine. XXX ütles, et teda rünnati Musumäel. Siis lähenes veel hulk inimesi ja tema istus XXX pingil. Järgmine hetk, kui ta XXX it nägi, oli XXX pikali maas ja noormehed olid kadunud, see hetk oli XXX veel enda jope seljas. Kuid hiljem, kui tema Musumäelt lahkus, ta nägi, et XXX oli oma jope katkise jope vastu välja vahetanud. Järgmine päev rääkisid nad telefoniga ja sai teada, et telefon ja kell on XXX kadunud. Sõnelus oli XXX ühe pikema, üle 180 cm noormehega, kelle oli seljas rohekas jope ja lühema noormehega, kellel oli peenike hääl ja hall, mustriga jope seljas. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtuvalt tunneb XXX kolme fotodel kujutatud isiku hulgast ära U.I , kui lühikest kasvu kõhna noormehe, kes 30.11.2014 Musumäel ründas XXX(tl 104-106). Eeltoodud tunnistajate ja kannatanute ütlusi analüüsides leiab kohus, et süüdistatava U.I süüd eitavad ütlused ei riimu teiste omavahel kattuvate tõenditega selle kohta, et U.I viibis 30.11.2014 kella 3 paiku öösel Musumäel ja lõi kannatanut. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kannatanu nägi süüdistatavat piisavalt kaua ja piisavalt lähedalt, et teda vähem kui 2 nädala pärast pildi pealt ära tunda. Kusjuures kannatanu tundis süüdistatava ära kahel korral, s.t ka siis, kui süüdistataval olid erineva pikkusega juuksed. Ka kohtuistungil jäi kannatanu selle juurde, et just süüdistatav on teda rünnanud isikuks. Samuti tundis tunnistaja XXX ära U.I, kui isiku, kes ründas Musumäel XXX . Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ja tunnistaja annaksid teadvalt valeütlusi U.I vastu, keda nad enne 30.11.2014 kunagi näinud ei olnud. Ka U.I kohtueelsel menetlusel esitatud väide, et ta viibis sellel ajal hoopis Jõgeval, ei ole kinnitust leidnud. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt ja ka tunnistaja XXX ütluste kohaselt ei saanud U.I sellel ajal kuidagi nende juures külas olla. Anneli Ploomipuul oli sellel õhtul külas õde ja ema ning XXX oli sellel õhtul hoopis ise sõpradel külas. Kohtuistungil väitis U.I, et ta täpselt ei mäletagi, kus ta 30.11.2014 viibis, sest tal on mäluga halvad lood, aga oli sellel ajal kindlasti Jõgeval. Samas ühtegi tõendit selle väite kinnitamiseks süüdistatav esitanud ei ole. Samuti väitis süüdistatav, et Jõgeval elab tema poolvend, kes on tema sarnane ja äkki aetakse teda temaga segi. Samas väidab süüdistatav, et ta ei ole oma poolvennaga kunagi suhelnud, seega ei ole tal alust väita, et poolvend on temaga sarnane. Kohus peab süüdistatava selliseid ütlusi eluliselt mitte usutavaks ja näeb neis püüdu vastutusest vabaneda. Samuti nähtub kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (kriminaalasja nr 152730000221), et 06.10.2014 kella 19 paiku hängis U.I sõpradega Musumäel, kui XXXkutsus teda 5 jälitama meest, kes oli sularahaautomaadist välja võtnud suure summa raha. Edasi jälitati meest Kaupmehe tänavani, kus Kevin ja Jarmo panid toime XXX röövimise. Sama määruse kohaselt oli K.-E.U.I kahtlustatavana kinni peetud 20.10.2014 kuni 22.10.2014 (tl 94). Seega on U.I ka varasemalt viibinud koos isikutega, kes on röövimise toime pannud ning nagu U.I kohtuistungil ütles, peeti ta tookord kinni just Musumäel 20.10.2014), mis näitab, et Musumägi on tema ja ta sõprade tavapärane viibimiskoht. Seega kinnitavad ka need asjaolud seda, et ka 30.11.2014 öösel viibis ta oma sõpradega just Musumäel. Kõiki eeltoodud tõendeid koostoimes hinnates, leiab kohus, et U.I ütlused ei riimu teiste omavahel kattuvate tõenditega ja sellest tulenevalt tuleb U.I süüd eitavad ütlused tõendikogumist kui ebausaldusväärsed välja jätta. Samuti jätab kohus tõendikogumist välja asitõendi vaatlusprotokolli selles osas, kus vaadeldakse kannatanu poolt ühelt ründajalt äravõetud jopet (tl 13-18), kuna kannatanu ei olnud kindel, kas antud jope võttis ta ära just süüdistatavalt või mõnelt teiselt ründajalt ning seetõttu on andnud selle kohta vastuolulisi ütlusi. Osutatud tõendeid analüüsides leiab kohus, et süüdistatava ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikute poolt XXXepisoodis nimetatud asjade äravõtmisega lõpetati esemete senise valdaja valdus ning kehtestati nendele uus valdus, mis toimus kannatanu tahte vastaselt ja nõusolekuta. Kogutud tõendid ei viita ega anna alust seisukohaks, et süüdistatav oleks soovinud kannatanule temalt äravõetud esemed tagastada. Seega süüdistatava ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikute eesmärgiks oli senine valdaja esemetest kestvalt ilma jätta, s.t õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kohtu hinnangul süüdistatav ei pannud toime lihtsalt võõra vallasasja äravõtmist, vaid äravõtmine toimus vägivalda kasutades. Nimelt tuleneb alus selliseks järelduseks kõigepealt kannatanu ütlustest, millest nähtub, et süüdistatav lõi teda korduvalt käega näkku. Samuti kinnitab seda asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub, et XXXtelefonilt 30.11.2014 numbrile 110 tehtud kõne kohaselt palub XXX saata Musumäele politsei, kuna teda rünnati. Seejärel on telefonis kuulda kähmlust ja sagimist ning esimesest helistajast erinev meeshääl teatab seejärel politseile, et ei ole vaja tulla, tegemist oli valeühendusega (tl 40-42). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vägivallaga on tegemist siis, kui selle käigus pannakse toime mõni
Antud juhul löödi kannatanut korduvalt näkku ja jalaga selga. Löömine on inimese keha järsk ühekordne mehhaaniline mõjutamine, samuti on löömisena käsitatav ka järsk tõukamine. Antud juhul löödi kannatanut korduvalt. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud
ettenähtud süüteo koosseis, s.o kehaline väärkohtlemine.
koosseisu täitmiseks on vajalik ka löögi teatud intensiivsus ja süüdlase karistamine vägivalla toimepanemise eest on võimalik vaid olukorras, kus kannatanu selle tõttu füüsilist valu tunneb. See, et kannatanu tõepoolest valu tundis, tuleb eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (Riigikohtu otsus 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Lisaks kannatanu ütlustele tõendab vägivalla kasutamist ja füüsilise valu tundmist ka XXXarstliku läbivaatuse kaart SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO-st, mis tõendab pea pindmiste hulgivigastuste esinemist XXXläbivaatusel 30.11.2014 kell 05:08 (tl 24-25). Samuti XXXläbivaatuse protokoll koos fototabelitega, kus on fikseeritud kuriteojälgedena marrastused XXXotsmikul, mõlema põse piirkonnas, alahuule välisküljel, parema kõrvalesta ülaosas ning lahtine haav alahuule siseküljel (tl 26-29). Kannatanu suhtes kasutati kõigepealt vägivalda ning seejärel võeti ära telefon, kell ja lõpuks jope. Sellest saab järeldada, et kannatanu ei oleks ise oma asju süüdistatavale ja kohtueelses 6 menetluses tuvastamata isikutele üldse andnud, kui tema kallal ei oleks eelnevalt tarvitatud vägivalda. Seega oli süüdistatava poolt kasutatud vägivald kannatanule kuulunud esemete valduse murdmise vahendiks ning kannatanult võeti esemed ära vägivalda kasutades. Kohus asub seisukohale, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald saavutas oma eesmärgi, sest selle tulemusena kehtestas süüdistatav ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikud XXX le kuulunud vallasasjade üle oma valduse, kasutades ning käsutades neid vastavalt oma äranägemisele. Eeltoodust tulenevalt on tuvastamist leidnud, et süüdistatav ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikud kasutasid asjade hõivamiseks vägivalda. Riiklik süüdistaja on süüdistatava käitumise kvalifitseerinud
lg 2 p 7 järgi, mis tähendab isikute tegutsemist grupis, s.o kehtiva kohtupraktika kohaselt kaastäideviimist.
lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaselt tuleb kindlaks teha, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Süüdistatavad peavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi või vastavalt rollijaotusele. Kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (3-1-1-97-04). Hinnates kannatanu ja tunnistajate ütlusi, saab järeldada, et süütegu pandi toime mitme noormehe poolt. Kohapeal oli 4-5 noormeest, kellest 2-3 kasutasid kannatanu kallal vägivalda ja lõid teda korduvalt. Siis võeti ära kannatanu telefon, käekell ja hiljem võeti ühiselt kannatanult seljast ära ka jope. Senise kohtupraktika kohaselt ei pea iga kaastäideviija omakäeliselt kõiki või osa süüteokoosseisu objektiivsetest tunnustest täitma ning piisab sellest kui iga kaastäideviija käitumisakt lisab tagajärje saabumisse oma teopanuse. Kaastäideviijate süüteopanuste kogum peab täitma süüteokoosseisu ja iga kaastäideviija panus täiendab teise kaastäideviija tegevust selliselt, et tulemuseks on süüteokoosseisu täitmine. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavate ühtne teopanus tervikuna oli vajalik süüteokoosseisu täitmiseks ning sellest tulenevalt on tegemist kaastäideviimisega, s.o isikute tegutsemisega grupis. Kuriteo asjaoludest ja kannatanu tervisekahjustustest lähtuvalt on kohus veendumusel, et süüdistatav pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult. Episood
lg 2 p 4 ja 8 järgi - XXX Kohus leiab, et U.I poolt 09.12.2014.a Tallinnas Heina tänaval toimepandud XXX vara röövimise katse on tõendatud kannatanu XXX antud ütlustega ja kirjalike tõenditega. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Kannatanu XXX ütluste kohaselt läks ta 09.12.2014 Tallinnas Heina tänaval kodu poole, kui tundis, et keegi jälitab teda. Jäi seisma ja vaatas selja taha ning siis umbes 20-aastane noormees võttis tal varrukast kinni ja ütles rahuliku häälega, et ta tahab ta raha, muidu pussitab. Noormehe teisest varrukast paistis nuga. Seljas oli noormehel helehall jope, mis jäi hästi meelde, kuna vaatas noormehele otsa. Nägi noormeest väga selgelt, kuna seisid lähestikku ja tänavavalgustus oli hea, kuna seisid laste mänguplatsi juures. Noa vart ta ei näinud, aga tera oli sirge, siis oli kolmnurk ja siis jälle sirge. Tundis hirmutunnet ning mingil määral kartis ka oma elu pärast, kuna noormehe näost oli näha, et ta võib ähvarduse teoks teha. Väitis noormehele, et kes siis sularaha tänapäeval kaasas kannab, kuigi kannatanul oli raha kotis. Siis pöörasid mingid inimesed samale tänavale ja ta hakkas neid appi karjuma. Noormees jalutas rahulikult minema. Tema läks ruttu koju ja helistas politseisse (tl 52-56). Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et kannatanu XXX tunneb 22.12.2014 talle esitatud kolme fotodel kujutatud isiku hulgast ära U.I, kui teda 09.12.2014 õhtul Heina tänaval röövida üritanud isiku (tl 44-46). Samuti 30.01.2015 äratundmiseks esitamise 7 protokolli kohaselt tunneb kannatanu XXX talle esitatud kolme isiku hulgast ära U.I , kui teda 09.12.2014 röövida üritanud isiku (tl 47-49). Süüdistatav ise eitab röövimise katse toimepanemist ja väitis esialgu uurijale, et tema oli 09.12.2014 Jõgeval XXX külas. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt ja ka tunnistaja XXX ütluste kohaselt ei saanud U.I sellel ajal kuidagi nende juures külas olla, kuna XXX oli sel perioodil haige ja ei soovinud, et võõrad inimesed tema kodus oleks. Kohtuistungil väitis U.I, et ta täpselt ei mäletagi, kus ta 09.12.2014 viibis, aga oli sellel ajal kindlasti Jõgeval. Samas ühtegi tõendit selle väite kinnitamiseks süüdistatav esitanud ei ole. Samuti väitis süüdistatav, et Jõgeval elab tema poolvend, kes on tema sarnane ja äkki aetakse teda temaga segi. Samas väidab süüdistatav, et ta ei ole oma poolvennaga kunagi kohtunud, seega ei ole tal alust väita, et poolvend on temaga sarnane. Kohus peab süüdistatava selliseid ütlusi eluliselt mitte usutavaks ja näeb neis püüdu vastutusest vabaneda. Seega, kuigi süüdistatav ise eitab röövimise katse toimepanemist, siis leiab kohus, et kannatanu ütlustest, et süüteo pani toime just U.I, ei ole alust kahelda. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kannatanu nägi teda ähvardanud noormehe nägu väga lähedalt, kuna noormees hoidis samal ajal tema varrukast kinni. Kuna neil oli põgus vestlus sularaha kaasaskandmise teemal, siis oli kannatanul ka piisavalt kaua aega, et noormeest jälgida. Ja kuna tegu leidis aset mänguplatsi kõrval, kus oli parem valgustus, kui lihtsalt tänavalatern, siis nägi kannatanu väga hästi teda rünnanud noormehe nägu. Kannatanu tundis vähem kui 2 nädala möödudes teda ähvardanud noormehes ära U.I, seega oli kannatanul ka värskelt meeles teda rünnanud noormehe nägu. Samuti on süüdistatava puhul tegemist lühemat kasvu noormehega. Süüdistatav on ise öelnud, et ta on 171 cm pikk ja et tal on ainult 1 jope ning see on hall. Kannatanu ütluste kohaselt proovis teda röövida just hallis jopes noormees ning hall jope oli süüdistataval ka äratundmiseks esitamise foto peal seljas. Samuti ei tunne kannatanu U.I varasemast ajast ega U.I ei tunne kannatanut. Kohus ei näe mingit põhjust kahelda kannatanu ütlustes, et teda püüdis röövida just U.I, kelle kannatanu jätkuvalt ka kohtuistungil ära tundis. Samuti ei ole mingit alust arvata, et kannatanu oleks andnud süüdistatava kohta valeütlusi. Kõiki eeltoodud tõendeid koostoimes hinnates, leiab kohus, et U.I süüd eitavad ütlused tuleb tõendikogumist kui ebausaldusväärsed välja jätta. Kõigepealt analüüsib kohus, kas süüdistatava poolt toimus võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Et tegemist oli süüdistatava jaoks võõra rahaga nähtub kannatanu ütlustest, mille kohaselt proovis süüdistatav temalt noaga ähvardades raha ära võtta. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et tal oleks olnud soovi enda raha süüdistatavale anda, vastupidi, kannatanu karjus esimesel võimalusel appi ja koju jõudes helistas politseisse (tl 5256). Kohtu hinnangul süüdistatav ei pannud toime lihtsalt võõra vallasasja äravõtmise katset, vaid see toimus vägivalda kasutades. Nimelt tuleneb alus selliseks järelduseks kannatanu ütlustest, millest nähtub, et süüdistatav ähvardas teda noaga löömisega kui ta raha ära ei anna. Samuti kinnitab seda asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub kannataja kõne numbrile 110, kus ta teavitab politseid just noaga röövimise katsest (tl 52-56). Samuti kirjeldab kannatanu teda röövida üritanud meest kui noort meest, kes oli lühemat kasvu, halli jopega, heledate juustega. Võttes arvesse, et
§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu või tervist ohustatuks (Riigikohtu otsus 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud 8 sündmused. Viimati märgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab
objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (Riigikohtu lahend 3-1-1-59-11). Olukorras, kus süüdistatav hoidis käes nuga ja ütles, et kui raha ära ei anna, siis ta lööb, on hirmu tundmine, et ähvardus ka täide viiakse, täiesti reaalne. Seega kandiski noaga ähvardamine eesmärki tekitada kannatanus hirmutunnet ja sellest oli teadlik ka süüdistatav ise. Vastasel juhul puudunuks vajadus noaga ähvardada. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades, on kohus veendunud, et ka keskmisele objektiivsele kõrvalseisjale tundub reaalne, et kui noaga ähvardatakse, siis tekib hirm oma elu ja tervise pärast. Seega leiab kohus, et tõendamist on leidnud nii see, et kannatanu kartis oma elu ja tervise pärast, kui ka see, et tal oli reaalne alus karta, et U.I võib ähvarduse täide viia, seega olla ta elule ja tervisele ohtlik. Kannatanule näidati kõige pealt nuga, millega tekitati temas hirmutunne ning seejärel küsiti raha. Seega võib asuda seisukohale, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald, s.t hirmu tunde tekitamise eesmärgiks oli see, et kannatanu ei julgeks vastupanu osutada ja selle tulemusena murraks süüdistatava kannatanu valduse kannatanu vara üle ja süüdistatav kehtestaks kannatanu raha üle oma valduse. Eeltoodust tulenevalt on tuvastamist leidnud, et süüdistatav kasutas asja hõivamiseks vägivalda, mis väljendus psüühilises vägivallas. Samuti leiab kohus, et kuivõrd noa puhul on tegemist külmrelvaga relvaseaduse § 11 p 4 ja § 15 lg 1 p 3 mõttes, siis on kuritegu õigesti kvalifitseeritud
Röövimine jäi aga lõpule viimata süüdistatava tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna lähemale hakkasid liikuma inimesed ja kannatanu karjus neid appi. Süüdistatav ei saanud enam kõrvaliste isikute sekkumist kartes röövimist lõpule viia, lahkus südndmuskohalt ja seega jäi röövimine katse staadiumisse. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt on kohus veendumusel, et süüdistatav pani talle inkrimineeritava süüteo toime etteplaneeritult, seega kavatsetult. Seda kinnitab ka asjaolu, et süüdistatav oli kaasa võtnud noa, millega kannatanut ähvardada. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Riiklik süüdistaja on U.I käitumise kvalifitseerinud veel
lg 2 p 4 järgi, s.o tegu on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Oluline ei ole, kas isik on röövimise eest varem süüdi mõistetud või on see tuvastatud alles ühes menetluses, samuti ei ole oluline, kas röövimine on lõpule viidud või jäänud katse staadiumisse. Antud kriminaalmenetluse raames on tuvastamist leidnud, et süüdistatav on toime pannud ühe röövimise (30.11.2014) ja ühe röövimise katse (09.12.2014). Seega on kuritegu süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud
lg 2 p 4 järgi, s.o röövimine on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Seega U.I, varem röövimise toime pannud isikuna, vägivallaga võttes ära võõrad vallasasjad nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis ning relvana kasutatava esemega ähvardades, pani toime
Episoodid
lg 2 p 9 järgi Kohus leiab, et ajavahemikul 01.12.2014 kella 21:30 kuni 02.12.2014 kella 08.45 XXX asuvas korteris 2 euro varguse ja 06.12.2014 a 8 euro varguse toimepanemine U.I poolt 9 on tõendatud süüdistatava süü tunnistamisega kohtuistungil, kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Kannatanu XXX ütluste kohaselt ööbis 01.12.2014 U.I tema ja tema sõbranna XXX üürikorteris. Pärast U.I lahkumist 02.12.2014 hommikul avastas ta, et laual olnud rahakotist on kadunud 12 eurot. 06.12.2014 õhtul käis U.I küsimas XXX sigarette ning sel ajal kui tema sõbranna käis köögist sigarette toomas, võttis U.I esikus nagis rippunud tema sinise jope taskust 8 eurot. Järgmine päev suhtles ta U.I-ga Facebooki teel ja oli vihane, et lapse viimane söögiraha on ära võetud ja et see ei olnud esimene kord. Ka XXX poolt politseile üle antud Facebooki vestluse väljatrükist nähtub, et U.I on nõus maksma kannatanule raha, kuid samas otseselt raha võtmist ei tunnista (tl 1-7). Tunnistaja XXX ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi, mille kohaselt läks tema 01.12.2014 kella 00:00 paiku magama ja U.I jäi üles ning toas laual oli XXX rahakott. Kedagi teist korteris ei käinud. Raha kadumist märkas XXX järgmisel hommikul pärast U.I lahkumist. Samuti tõendavad tunnistaja ütlused seda, et 06.12.2014 tuli U.I laadijat küsima ja seni kaua kui tema köögis käis, seisis U.I koridoris, kus nagis rippus XXX jope, mille taskus pidi olema lapse söögiraha umbes 8 eurot. Kui ta tahtis lapsele süüa minna ostma, siis ta raha jopetaskust ei leidnud. XXX arvas, et raha on jälle ära võtnud U.I, kuna kedagi teist korteris käinud ei olnud. Lisaks eeltoodud tõenditele tõendab süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist ka süüdistatava süü tunnistamine kohtuistungil. Süüdistatava U.I ütlused kinnitavad raha varastamist XXX , kuid mitte sellistes summades nagu väidab kannatanu. U.I väitel varastas ta 01.12.2014 XXX rahakotist 2 eurose mündi ja 06.12.2014 esikus rippunud jope taskust kuskil 4-5 eurot. Ka süüdistatava taotlusel Facebooki vestlusest tehtud täieliku väljavõtte kohaselt on XXX sõnadena kirjutanud, et rahakotist on puudu kaks eurot, mille äravõtmises ta U.I süüdistab (tl 108). Seega leiab kohus, et XXX võeti esimesel korral U.I poolt ära 2 eurot mitte 12 eurot nagu on märgitud süüdistusaktis. Sedastatav on, et XXX raha oli süüdistatava jaoks võõras vara ja seda ei ole süüdistatav ka vastustanud. Samas nähtub, et raha äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada asja senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks asja senise valdaja vastav nõusolek puudus. Vastasel juhul ei oleks kannatanu politsei poole pöördunud. Eeltoodud põhjustel, leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Kohtu hinnangul toimus raha äravõtmine süüdistatava poolt selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks soovinud raha kannatanule vabatahtlikult ja enne XXX poolset pöördumist tagastada. Tagastada lubas süüdistatav raha alles siis, kui kannatanu ähvardas politseisse avalduse kirjutada. Selleks ajaks oli süüdistatav varastatud raha juba ära kasutanud ja ta pidi raha tagasi maksmiseks selle sugulaselt laenama. See viitab üheselt sellele, et raha äravõtmisega sooviti selle omanik jätta sellest ilma kestvalt ja ühtlasi on sellega realiseeritud ebaseadusliku omastamise eesmärk. Süüdistatava ütluste kohaselt võttis ta raha, kuna tööl ei käinud ja toime ei tulnud kuidagi. Seega saab kuriteo asjaoludest lähtuvalt tõdeda, et tegu pandi toime etteplaneeritult ehk tegemist oli kavatsetusega toime pandud süüteoga. Riikliku süüdistaja poolt on U.I süüteo episoodid kvalifitseeritud
Järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab
Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et süstemaatiline on vargus siis, kui see on toime pandud vähemalt kolm korda. Süstemaatilisus on järjekindel, pidevalt korduv tegevus ning ei ole 10 oluline, kas isik on varguste eest varem süüdi mõistetud või on see tuvastatud alles ühes menetluses. Samuti võivad süstemaatilisuse moodustada nii kuriteod kui väärteod, kuid nendevaheline ajavahemik ei saa olla väga pikk. Antud kriminaalmenetluse raames on tuvastatud, et U.I pani toime 2 lõpule viidud vargust. Karistusregistri väljavõttest (tl 74-75) ja väärteootsustest (tl 84-87) nähtub, et U.I on kaks kehtivat väärteokaristust
lg 1 alusel ning eelmärgitud varavastased süüteod on toime pandud 21.09.2014 ja 29.09.2014. Sellest nähtub, et süüdistatav on kolme kuu vältel toime pannud 4 varguse episoodi. Seega leiab kohus, et süüdistusaktis on õigesti kvalifitseeritud U.I tegu
Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus U.I poolt toimepandud süütegude episoodides ei tuvastanud. Seega U.I, võttes ära võõrad vallasasjad nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, pani toime
TSIVIILHAGI Kohtueelsel menetlusel on kannatanu XXX esitanud tsiviilhagi 800 euro ulatuses, mis koosneb äravõetud mobiiltelefoni HTC Desire 500 dual koos kahe sim-kaardi ja mälukaardi, käekella SeikoPulsar Lotuse, mütsi ja jope ning lõhutud prillide väärtuses. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätetele on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kannatanu asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ei oleks olnud. Lähtuvalt VÕS § 128 lg 1-3 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Vastavalt VÕS § 132 lg 1 sätetele asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud süüteoga. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. VÕS § 1043 kohaselt tuleb varaline kahju hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt. Kuriteo toimepanemise ajal oli süüdistatav alaealine, mistõttu tuleb kindlaks teha, kes vastutab alaealise poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest. VÕS § 1053 lg 2 alusel vastutavad vanemad või eestkostja sõltumata oma süüst, ka 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Antud juhul on tsiviilkostjaks määratud süüdistatava ema XXX (tl 70). XXX ei ole nõus kahju hüvitama ja on kohtule esitanud mitmeid tõendeid selle kohta, et ta on maksevõimetu ja et tal on kaks alaealist last. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vanema vastutusest vabanemiseks peab vanem eelkõige tõendama, et kahju on tekkinud hoolimata sellest, et ta on last nõuetekohaselt kasvatanud, teostanud tema üle piisavat järelevalvet ning hoolitsenud igakülgselt tema heaolu eest. Lapsevanem peab vastutusest vabanemiseks 11 tõendama, et ta on 14-18 aasta vanuses isikus piisaval määral arendanud õiguskuulekat ja hoolikat käitumist ning et ta on kasutanud õigeid kasvatusmeetodeid. Vastutusest vabaneb vanem vaid väga erandlikel asjaoludel, nt siis kui temast endast sõltumatutel asjaoludel on võimatu täita oma kohustusi lapse suhtes. Üksnes asjaolu, et XXX on ka kaks nooremat last ning väike sissetulek invaliidsuspensioni näol ei vabasta iseenesest teda U.I suhtes oma lapsevanema kohustuste täitmata jätmisest. U.I ütluste kohaselt ei saanud ta kodus pikemalt elada, kuna ei saanud võõrasisaga läbi ja varastas selle pärast, et tal puudusid rahalised vahendid. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et VÕS § 1053 lg 2 alusel tsiviilvastutusest ei vabasta vanemat mitte varaliste vahendite puudumine, vaid tuleb tõendada, et kahju on tekkinud hoolimata sellest, et vanem on last nõuetekohaselt kasvatanud, teostanud tema üle piisavat järelevalvet ning hoolitsenud igakülgselt tema heaolu eest. Antud juhul XXX selles osas tõendeid esitanud ei ole. Seetõttu leiab kohus, et kannatanu esitatud tsiviilhagi 800 euro nõudes on täies ulatuses põhjendatud ning kuulub tsiviilkostjalt kannatanu kasuks väljamõistmisele, kuna süüdistatav ise oli teo toimepanemise ajal alaealine. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et ei oma tähtsust, et kohtuotsuse kuulutamise ajaks on süüdistatav juba täisealine, kuna VÕS § 1053 lg-test 2 ja 3 tulenev vastutus ei lõppe kahju põhjustanud isiku täisealiseks saamisega. Samas arvestab kohus ka seda, et süüdistatav käib tööl ja omab sissetulekut ning on saanud täisealiseks. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks VÕS § 1053 lg 4 alusel tsiviilhagi välja mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 2 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest ette näinud kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Järgnevalt hindab kohus U.I süü suurust
lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, mis seisneb süüdistatava poolt ühe kannatanu vara röövimises ja teise kannatanu vara röövimise katses teda noaga ähvardades. Ühe teoga tekitati ühele kannatanule varalist kahju 800 euro ulatuses, samuti tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu: kaks punakat marrastust paremal otsmiku piirkonnas, kaks punakat marrastust paremal põsel, punakad marrastused vasakul põsel, parema kõrvalesta ülaosas ja alahuule välisküljel ning alahuule sisekülje lahtised haavad. Nagu juba eelpool on tõendamist leidnud, pani U.I antud kuriteo episoodid toime kavatsetult. Teo asjaolusid koostoimes hinnates, sealjuures arvestades ka kolme kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, leiab kohus, et U.I süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, mida kohus tuvastanud ei ole. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka seda, et kuigi antud juhul ei esine kergendavaid asjaolusid, tuleb arvestada ka seda, et süüdistatava puhul oli tegemist varem kohtu poolt karistamata ja kuriteo toimepanemise ajal alaealise isikuga ning seda, et
Seetõttu arvestades eelkõige süüdistatava alaealisust ja asjaolu, et süütegude toimepanemise ajaks ei olnud süüdistataval arvestades teda varasemat eluviisi ja elamistingimusi väärtushinnangud veel välja kujunenud, peab kohus siiski võimalikuks süüdistatavale mõista karistus sanktsioonimäära miinimummääras. Süüdistatavale on inkrimineeritud ka
lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritav kuritegu, mille eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. 12 Hinnates U.I süü suurust
lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, leiab kohus, et kuigi süüdistatav tekitas kannatanule minimaalset varalist kahju, siis pani ta sama kannatanu suhtes toime kaks süütegu ja seda väga väikese ajavahemiku jooksul. See näitab süüdistatava hoolimatut suhtumist konkreetse kannatanu suhtes ning õiguskorda tervikuna. Seega on U.I süü varastatud raha väikesest väärtusest hoolimata hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtuistungil avaldanud kahetsust, millega kohus peab võimalikuks arvestada. Samuti ilmneb süüdistatava ja kannatanu ütlustest ning Facebooki vestluse väljavõttest, et süüdistatav oli lõpuks nõus ka kahju hüvitama, mis näitab süüdistatava tahet ja valmisolekut tekitatud kahjud hüvitada. Kahju jäi hüvitamata, kuna kannatanu ise seda enam ei soovinud, vaid soovis politseisse avalduse teha. Ka sellist asjaolude käiku peab kohus võimalikuks karistust kergendava asjaoluna arvestada. Eeltoodud põhjendustel peab kohus võimalikuks karistuse mõista sanktsiooni alammäära lähedasena. Liitkaristuse mõistmisel, arvestades süüdistatava süü suurust ja kuritegude asjaolusid, seda, et süüdistatavale inkrimineeritud kuriteod on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul, peab kohus võimalikuks lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Arvestades seda, et süüdistatav oli kuritegude toimepanemise ajal alaealine, s.o 17-aastane ning seda, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning et süüdistatav on asunud tööle, mis viitab ka süüdistatava suhtumise olulisele muutumisele, peab kohus võimalikuks vabastada süüdistatav
alusel täielikult mõistetud ja ärakandmata karistusest, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et U.I temale määratud 3 aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks
Kohus loodab, et süüdistatava suhtes mõistetava karistuse kohaldamata jätmine maksimaalse katseaja rakendamisega ja kriminaalhooldaja kontrollile allutamine kinnistab süüdistatavas arusaama õiguskuulekuse vajalikkusest ja keelunormi kehtivusest ning sunnib teda edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Samas peab kohus vajalikuks süüdistatavale selgitada ka seda, et kui süüdlane katseajal ei järgi kontrollnõudeid võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. Kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt
Kui uus kuritegu pandi toime ettevaatamatusest, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist. Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele
Vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava U.I menetluskuludeks määratud kaitsja tasu ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest, samuti ekspertiisikulu ja kohtuistungile kutsutud tunnistajatele hüvitatud sõidukulu. Vastavalt KrMS § 188 sätetele kui kriminaalmenetluse kulud on kohustatud hüvitama alaealine, võib menetleja panna kulude hüvitamise tema vanemale, eestkostjale või kasvatusasutusele, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse kulude otsustuse tegemise ajal noorem kui 18-aastane. Antud juhul on süüdistatav saanud 25.09.2015 a, s.o enne kriminaalmenetluse kulude otsustamist 18 aastaseks, seega tuleks kriminaalmenetluskulud välja mõista süüdistatavalt. Süüdistatava U.I ütluste kohaselt töötab ta XXX OÜs turvamehena ning teeb katuse parandamisel abitöid XXX OÜs kui on vaja. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Süüdistatav on nüüdseks täisealine ja töövõimeline isik, kes saab oma sõnade kohaselt 13 sissetulekut. Seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isikute faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul ilmneb küll karistusregistri andmetest, et süüdistataval on 2 kehtivat karistust väärtegude toimepanemise eest. Samas on ta eelnevalt kriminaalkorras karistamata ja inkrimineeritud süüteod on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul. Seetõttu, arvestades süüdistatava vanust ning väljamõistetavat tsiviilhagi, asub kohus seisukohale, et süüdistatava resotsialiseerumisväljavaateid silmas pidades võib suurema osa menetluskulust jätta süüdistatavalt siiski välja mõistmata. Kohus leiab, et esimese astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha ja muud menetluskulud kogumis käivad oma suuruselt süüdistatavale ilmselt üle jõu ning tal puuduvad piisavad rahalised vahendid selle tasumiseks. Seetõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista menetluskulu, mis seisneb osaliselt määratud kaitsjale makstud tasus ning ülejäänud osas tuleb menetluskulu järra riigi kanda. Kriminaalasja toimiku juurde on lisatud DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-GE1573) kulud summas 1881 eurot (tl 95-102). Ekspertiisi kulude osas märgib kohus, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7.12.2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). Kuna antud ekspertiisi tulemus ei aidanud kaasa kriminaalasja lahendamisele ega tõendanud süüdistatava süüd käesolevas kriminaalmenetluses, siis tuleb ekspertiisi kulud KrMS § 180 alusel jätta riigi kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetava menetluskulude summa suurust ja konkureerivat kohustust tsiviilhagi hüvitamise näol, mis kogumis ületavad keskmist palka. esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Reet Kõpper Rahvakohtunik Märt Toming Eesistuja /allkirjastatud digitaalselt/ 14 Raili Särev Rahvakohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.