2 kohaselt vähendati T.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 kuud.
41 alusel kohaldati T.J-i suhtes tõkendit vahistamine kuni käesoleva kohtuotsuse jõustumise või karistuse ärakandmiseni. Isik vahistati kohtusaalist. Karistuse kandmise alguseks loeti T.J-i kinnipidamise päev, s.o. 17.03.2016.a. Kohus märgib, et vastavalt
lg.-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest.
5 p. 2 alusel saab apellatsiooniõigusest loobuda ka kohe (peale kohtu vastavasisulisi selgitusi), mis vastavalt
6 kantakse kohtuistungi protokolli, kusjuures kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. Kohtuotsuse resolutiivosa käesolevas kriminaalasjas kuulutati 19.03.2016.a. Kohtuotsuse resolutiivosa järgselt, kui kohus oli selgitanud kohtuotsuse peale edasikaebamise korda ja tähtaega, samuti apellatsiooniõigusest loobumise võimalust, kinnitasid süüdistatav T.J ja kaitsja Karine Nersesjan omakäeliselt allkirjaga, et loobuvad apellatsiooniõiguse kasutamise soovist (t. lk. 65 pö.). Apellatsiooniõigusest loobumine kanti ka kohtuistungi protokolli (t. lk. 59). Kohus märgib, et
7 kohaselt kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui
lõike 5 punktis 2 sätestatud 7-päevase tähtaja jooksul ei ole ükski kohtumenetluse pool teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, märgitakse kohtuotsuses üksnes
§-des 311 ja 313 või § 314 sätestatu. 23.03.2016.a esitas süüdistatav T.J kohtule teate, mille kohaselt ta soovib esitada Harju Maakohtu 19.03.2016.a otsusele apellatsioonikaebuse. Kohus on seisukohal, et kuna kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise järgselt, s.o 19.03.2016.a, loobus süüdistatav apellatsiooniõigusest, mida kinnitas T.J isiklikult allkirjaga (t. lk. 65 pö.), ei saa T.J apellatsiooniteadet esitada, kuna ta on loobunud apellatsiooniõiguse kasutamisest. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mõiste "apellatsiooniõigusest loobumine" tähendab seda, et isik kaotab õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada (RK määrus nr 3-1-1-61-05). Kohus leiab, et T.J oli teadlik allkirja andmise tähendusest ning selle andmine oli tema vaba tahte avaldus. Sisuliselt kaotaks kohtupraktikas
7 rakendamine oma mõtte, kui süüdistatav saaks igal hetkel allkirja teel väljendatud tahteavaldust tagasi võtta või seda muuta. Ka Riigikohus on väljendanud seisukohta, et piisavalt mõistlik alus on eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda tagasi võtta igal enesele sobival hetkel (RK 3-1-1-6-07). Kuivõrd süüdistatav loobus apellatsiooniõigusest, märkis kohus kohtuotsuses üksnes
ning
Seega kuna apellatsiooniõigusest on kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise järgselt süüdistatav loobunud, on loobutud nii apellatsiooniteate esitamise õigusest kui ka apellatsioonikaebuse esitamise õigusest. Kohus, lähtudes eeltoodust ja juhindudes
§-dest 315 lg. 3, 4, 5, 6, 7; § 319 lg 1, asub seisukohale, et T.J-i apellatsiooniteade Harju Maakohtu 19.03.2016.a. otsusele kriminaalasjas nr 1-16-2308 tuleb jätta läbi vaatamata ja tagastada apellandile. Kohtunik:/allkirjastatud digitaalselt/ 2
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.