Obsah (5)

§ 121§ 73§ 31§ 28§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 121lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 9.

mai

1. a otsus K.Z-i (K.Z) kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar
2. oktoober 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsuse põhiosa, asendades otsuse p-s 4.5 toodud õiguslikud põhistused hädakaitset puudutavas osas käesoleva otsuse p-des 18-23 toodud põhistustega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
6. K.Z-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaare kassatsioon rahuldada osaliselt.
7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo CLARUS K.Z-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a otsusega mõisteti K.Z süüdi karistusseadustiku (

) § 121 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses, s.o 1170 eurot, mis jäeti

§ 73alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.1. K.Z tunnistati süüdi järgnevas. Kaupluse turvatöötaja K.Z kahtlustas kannatanu J. M-i põhjendamatult varguse toimepanemises. Süüdistatav pidas kannatanu kinni ja nõudis, et ta tuleks temaga turvaruumi. Kui viimane sellest keeldus, püüdis K.Z teda turvaruumi toimetada ning lõi vastupanu osutavale kannatanule pea ja käega näo piirkonda. Kuigi K.Z arvas, et ta peab kinni varguse toimepannud isikut, s.o ta kujutas ette tegutsemist hädakaitseseisundis

§ 31

lg 1 mõttes, ületas ta ettekujutatavale hädakaitseseisundile vastavaid hädakaitse piire. K.Z-i kaitsetegevus pidanuks sellises olukorras seisnema vara omaniku omandiõiguse rikkumise takistamises ja vajadusel isiku kinnipidamises. 1.

1. J. M-i tsiviilhagi 10 000 euro mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jättis maakohus rahuldamata. Maakohus leidis, et teadmine, et süüdistatav on kuriteos süüdi mõistetud ja talle on kohaldatud karistust, on kannatanule piisav hüvitis üleelamiste heastamiseks.
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.Z-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonis leiti, et teo toimepanemine ei ole tõendatud ja isegi kui see tõendatuks lugeda, ei ületanud süüdistatav hädakaitse piire.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgnevad. 3.
6. Maakohus on teo toimepanemise lugenud põhjendatult tõendatuks. J. M-i ütlused on kooskõlas kaupluse turvakaamera salvestisega, millelt nähtub, et süüdistatav teeb tema suunas järsu pealiigutuse. Isiku läbivaatuse protokoll ja erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart kajastavad vigastusi kannatanu näol. 3.
7. Apellatsioonikohtu hinnangul ei analüüsinud maakohus aga piisavalt hädakaitse piiride ületamise subjektiivset külge. Selline rikkumine on ringkonnakohtus kõrvaldatav. Kannatanu õigusvastane rünne seisnes tegevusetuses, s.t ta avaldas vastupanu turvaruumi kaasaminemise suhtes. Nimetatud ründe vastu saab end kaitsta tegutsemiseks kohustatud isiku sundimisega nõutavale teole, s.o kannatanu sundimisega turvaruumi minema. Pea- ja käelöögid ei vastanud ilmselgelt ründe ohtlikkusele ja olid sooritatud otsese tahtlusega. Seega ületas süüdistatav hädakaitse piire. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.Z-i kaitsja S. Reinsaar, kes taotleb kohtuotsuste tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgnevad. 4.
9. Tegemist on sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus süüdimõistev kohtuotsus tugineb vaid kannatanu ütlustele. Seejuures on kannatanu andnud tsiviilhagi osas ebaloogilisi ja segaseid selgitusi, mille maakohus luges ebausaldusväärseteks. Seega tulnuks kannatanu ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. 4.
10. Seisukoht, et õigusvastane rünne seisnes turvaruumi kaasaminemise nõude täitmata jätmises, on ekslik. Tuvastatud on, et süüdistatava arvates takistas ta varguse toimepannud isikut. Süüdistataval kui kaupluse turvatöötajal oli õigus ja kohustus astuda samme varga kinnipidamiseks. Tegemist on

§ 31lg-s 1 kirjeldatud lubatavuseksimusega.

4.

1. Hädakaitse piiride ületamise küsimuse lahendamisel on põhjendamatult jäetud tähelepanuta apellatsioonis viidatud asjaolu, et turvakaamera videost tulenevalt osutab kannatanu turvaruumi kutse saamisel süüdistatavale aktiivset ja füüsilist jõudu sisaldavat vastupanu. Otsuses esitatud seisukoht, et süüdistataval oli võimalik õigushüve kaitsta kannatanu sundimisega nõutavale teole, ei ole asjakohane. Kohus ei ole ära näidanud säästvamat vahendit ega hinnanud, kas süüdistatav tundis sellise vahendi kasutamise võimaluse ära ka teo toimepanemise ajal. Samuti ei tulene otsusest, mille alusel kohus sedastas, et süüdistatav ületas hädakaitsepiire otsese tahtlusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium hindab esmalt, kas süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemine on loetud tõendatuks menetlusseadustikus ettenähtud korras (I). Seejärel peatub kolleegium küsimusel, kas see tegu on õigusvastane. Selleks kujundab kolleegium esmalt seisukoha küsimuses, kas süüdistatava esitatud turvaruumi kaasaminemise nõude täitmata jätmine on käsitatav õigusvastase ründena (II). Teiseks selgitab kolleegium

§ 31

lg 1 kohaldamise eeldusi ning hindab, kas praeguses asjas on tegemist

§ 31lg-s 1 kirjeldatud juhtumiga (III).

Viimasena lahendab kolleegium menetluskulude küsimuse ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (IV). I

1. Kassaator leiab, et koosseisupärase teo toimepanemine on loetud tõendatuks sõna-sõna-vastu-olukorras, tuginedes vaid kannatanu ütlustele. Kolleegium kaitsja etteheitega ei nõustu ja selgitab, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus nr 1-15-10967/38, p 6,
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 10 koos edasiste viidetega). Praegusel juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole. Nimelt on kohtud koosseisupärase teo toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud veel turvakaamera salvestisele, Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardile ja isiku läbivaatuse protokollile.
6. Seoses kaitsja väitega, et kuna kannatanu ütlused loeti tsiviilhagi osas ebausaldusväärseks, tulnuks kannatanu ütlused tervikuna tõendikogumist välja jätta, märgib kolleegium järgmist. Asja arutamisel leidis kannatanu, et tsiviilhagis nõutud hüvitis on sümboolne summa tema üleelamiste eest, millest poole moodustab tema varguses süüdilavastamise katse ning teise poole üleelamised seoses tekitatud tervisekahjustusega. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning jõudnud järeldusele, et isiku varguses süüdilavastamise tahe ei leidnud tõendamist. Samuti on maakohus asunud seisukohale, et tekitatud tervisekahjustus (marrastused) ei ole sedavõrd oluline, et see oleks kaasa toonud rahalist kompenseerimist nõudvaid üleelamisi. Järelikult on maakohus jätnud tsiviilhagi rahuldamata teistel argumentidel kui kannatanu ütluste ebausaldusväärsus. Sellest tulenevalt on alusetu kaitsja seisukoht, et kannatanu ütlused tulnuks tervikuna kõrvale jätta. Kokkuvõtvalt on kolleegiumi hinnangul teo tõendatuse hindamisel kohtute siseveendumuse kujunemine jälgitav ning kassatsiooni väited ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. II
7. Kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud õigusvastase ründe. Ringkonnakohtu lahendis märgitakse, et K.Z tegutses hädakaitseseisundis ning õigusvastase ründena on käsitatav tegevusetus: kannatanu ei täitnud süüdistatava esitatud nõuet minna temaga kaasa kaupluse turvaruumi ja avaldas vastupanu, kui süüdistatav püüdis teda sinna toimetada. Järgnevalt hindab kolleegium, kas kohtute tuvastatud asjaolud annavad alust rääkida J. M-i õigusvastasest ründest.
8. Hädakaitse (

§ 28

lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Seega vastamaks küsimusele, kas see, et turvatöötaja nõuet minna temaga kaasa kaupluse turvaruumi ei täidetud, on käsitatav õigusvastase ründena, tuleb tuvastada, kas isik on kohustatud sellist nõuet täitma. Isikul on selline kohustus juhul, kui turvatöötajal on õigus vastavat nõuet esitada.
5. Turvatöötaja õigused on sätestatud turvaseaduse (TurvaS) §-s 32, mille esimese lõike teise punkti kohaselt on turvatöötajal õigus valvataval objektil kinni pidada süüteos kahtlustatav isik. Analoogselt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 217 lg-s 2 sätestatuga saab süüteos kahtlustatavast isikust TurvaS § 32 lg 1 p 2 mõttes rääkida eeskätt juhul, kui isikut on piisav alus kahtlustada süüteo toimepanemises, näiteks kui isik on tabatud süüteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda, kui süüteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui süüteo toimepanijale või süüteojäljed viitavad temale kui süüteo toimepannud isikule. Seega on turvatöötajal TurvaS § 32 lg 1 p 2 alusel õigus kinni pidada isik, keda on piisav alus kahtlustada süüteo toimepanemises.
6. Turvaettevõtja üks põhiülesanne on hoida ära valveobjekti vastu toimepandav või valveobjekti ohustav õigusrikkumine või tõkestada seda, et tagada valveobjekti puutumatus (TurvaS § 14 p 2). Kuna isiku põhiõigusi saab piirata vaid mahus, mis on vajalik legitiimse eesmärgi saavutamiseks, tähendab isiku kinnipidamine turvaseaduse mõttes tema vabaduspõhiõiguse piiramist sellisel viisil ja ulatuses, mis on minimaalselt vajalik valvataval objektil toimepandava õigusrikkumise ärahoidmiseks või tõkestamiseks. Üldjuhul piirdub turvatöötaja õigus süüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kinnipidamisel tema kinnipidamise kohalt lahkumise takistamises politsei saabumiseni. Isiku kinnipidamisel on turvatöötajal samuti õigus teostada turvakontroll tagamaks, et kinnipeetu valduses ei ole esemeid ega aineid, millega ta võib ohustada ennast või teisi (TurvaS § 32 lg 1 p 4). Arvestades kinnipeetu käitumist, reaalset ohtu või toimepandud teo laadi, on turvatöötajal muu hulgas õigus toimetada süüteo toimepanemises kahtlustatav politseisse (TurvaS § 32 lg 2 p 3). Samuti on turvatöötajal õigus - pidades sealjuures silmas, et sellega ei kaasneks kinnipeetava isiku põhiõiguste ebaproportsionaalset riivet - kasutada relvi (nt kumminuia) ja erivahendeid (TurvaS §-d 37-42). Nii näeb näiteks TurvaS § 40 lg 4 ette, et kui isiku kinnipidamisel on alust arvata, et ta võib põgeneda või rünnata turvatöötajat või ohustada teisi isikuid või ennast, võib turvatöötaja kasutada käeraudu.
7. Loetletud õiguste kõrval ei näe turvaseadus aga ette turvatöötaja õigust toimetada kinnipeetud isik turvaruumi ega õigust kohustada kinnipeetut turvaruumi minema. Turvatöötaja sellist õigust võib siiski jaatada erandlikel juhtudel, mil näiteks juhtumi asjaoludest tulenevalt ei suuda kinnipeetava põhiõigusi vähem riivavad meetmed tagada turvatöötaja või kolmandate isikute ohutust (nt kinnipeetu agressiivsus, karjumine, püüd kahjustada vara vms). Samuti märgib kolleegium, et kuigi turvatöötajal on isiku kinnipidamisel õigus teostada isiku turvakontroll ohtlike esemete tuvastamiseks (TurvaS § 32 lg 1 p 4), ei ole turvatöötajal õigust isikut läbi otsida eesmärgiga leida näiteks varastatud esemeid. Sellest hoolimata võib turvatöötaja teha kinnipeetule ettepaneku turvaruumi minemiseks või asjade läbiotsimisega nõustumiseks. Kinnipeetud isik ei ole kohustatud sellise ettepanekuga nõustuma. Küll aga võib kinnipeetud isik sellise ettepanekuga nõustuda vabatahtlikult, kuna turvatöötajaga koostöö tegemisel - näiteks turvaruumi minemise ettepanekuga nõustumisel - võib olla võimalik vahejuhtum lahendada ta privaatsuspõhiõigust oluliselt vähem riivaval viisil ning ajasäästlikumalt. Näiteks pole välistatud, et koostöö tulemusena tuvastab turvatöötaja, et süüteokahtlus oli alusetu, ning vajadus politsei kaasamiseks langeb ära.
8. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et üldjuhul ei ole turvatöötajal valvataval objektil süüteos kahtlustatava kinnipidamisel õigust nõuda viimaselt turvaruumi minemist. Praeguses asjas ei ole tuvastatud ka selliseid asjaolusid, mis andnuks erandkorras aluse sellise nõude esitamiseks. Seega ei olnud kannatanu kohustatud süüdistatava nõuet täitma ning selle täitmata jätmine, nagu ka allumatus turvaruumi toimetamisele, ei ole käsitatav õigusvastase ründena. Sellest tulenevalt ei saa rääkida ka K.Z-i viibimisest hädakaitseseisundis

§ 28lg 1 tähenduses.

III 14. Järgnevalt hindab kolleegium kassatsiooniväidet, mille kohaselt peab süüdistatava käitumise õigusvastasuse hindamisel tuginema

§ 31lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse reeglile.

Seda on maakohus ka teinud, tuvastades, et K.Z arvas ekslikult, et kannatanu on toime pannud varguse, s.o vahetu õigusvastase ründe. Kolleegium märgib, et kui tahtliku koosseisupärase teo õigusvastasuse analüüsil ilmneb, et isik ei viibinud hädakaitseseisundis, kuid ekslikult arvas, et hädakaitseseisundile vastavad asjaolud siiski esinevad, tuleb kontrollida

§ 31lg 1 kohaldatavust.

Järgnevalt selgitabki kolleegium

§ 31

lg 1 kohaldamise eeldusi ja selle õiguslikke tagajärgi (otsuse p-d 15-17) ning hindab seejärel, kas praeguses asjas on

§ 31lg 1 kohaldatav (otsuse p-d 18-23).

15.

§ 31

lg 1 kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.

§ 31

lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu. 16. Hädakaitse kontekstis saab

§ 31

lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka

§ 31

lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (

§ 28lg 2).

Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul

§ 31lg 1 ei kohaldu.

Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded (nende kohta vt lähemalt nt otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10 koos viidetega varasemale praktikale). Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet. 17. Juhul, kui ekslikult ettekujutatud õigusvastase ründe tõrjumisel jääb isiku kaitsetegevus hädakaitse piiridesse, ei tähenda see tingimata, et ta vabaneb vastutusest täielikult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-11-108-13, p 19).

§ 31

lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (

§ 2lg 2).

18. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et süüdistatav arvas ekslikult, et kannatanu on kauplusest toime pannud varguse, s.o vahetu õigusvastase ründe. Seega kujutas süüdistatav endale ekslikult ette asjaolusid, mis nende tegelikkusele vastavuse korral looksid hädakaitseseisundi

§ 31lg 1 ja § 28 lg 1 mõttes.

Ettekujutatava asjaolu valguses asus süüdistatav teostama kaitsetegevust. Süüdistatav esitas kolmanda isiku (kaupluse) õigushüve rikkumise lõpetamiseks esmase kaitsetegevusena kannatanule nõude turvaruumi tulemiseks. Kannatanu keeldumisel püüdis süüdistatav teda turvaruumi toimetada. Kuna kannatanu osutas vastupanu, lõi süüdistatav talle käe ja peaga näo piirkonda, tekitades tervisekahjustuse. Järgnevalt tuleb hinnata, kas see valitud kaitsetegevus oli süüdistatava poolt ettekujutatava asjaolu, s.o varguse toimepanemise takistamise valguses sobiv ja säästvaim.

1. Kaitsetegevus on sobiv, kui see tõrjub ründe lõplikult. Kuna varguse toimepannud isiku füüsilise jõu abil turvaruumi toimetamine lõpetaks vargusest tuleneva ohu kolmanda isiku omandiõigusele, on kaitsetegevus ex ante-vaatepunktist objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast sobiv.
2. Kaitsetegevuse säästvuse nõue eeldab, et kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 10,
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Kaitsja ei pea aga üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist (otsus asjas nr 3-1-1-11104, p 14). Turvaseadusest tulenevalt on turvatöötaja üldjuhul õigustatud süüteo toimepanemises kahtlustatava isiku kinnipidamisel piirama üksnes tema õigust lahkuda kinnipidamise kohast politsei saabumiseni (vt otsuse p-d 10-12). Praeguses asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks eelkirjeldatud tegevuse lugeda ebakindlaks ja mis tingiksid vajaduse rakendada intensiivsemat kaitsetegevust (vt otsuse p 13). Süüdistatava kaitsetegevus, mis seisnes kaupluses kinnipeetud kannatanule käe ja peaga näo piirkonda löömises olukorras, kus viimane endast ohtu ei kujutanud, on ka ettekujutatava varguse takistamise valguses käsitatav kannatanule ilmselgelt liigse kahju põhjustamisena. Seega ei ole tegemist säästvaima kaitsetegevusega ning objektiivselt on süüdistatav ületanud hädakaitse piire.
7. Lisaks sellele, et hädakaitse piire on objektiivselt ületatud, tuleb

§ 28

lg 2 mõttes hädakaitse piiride ületamise sedastamiseks tuvastada ka otsene tahtlus või kavatsetus hädakaitse piiride ületamise osas. Sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlakstegemisel võimalik eeskätt tugineda objektiivsetele asjaoludele nagu näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg, koht ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavad tegurid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-108-10, p 10). Praeguses asjas pidas süüdistatav kannatanu kinni vahetult pärast kaupluse kassas ostude eest tasumist, turvakaamera vaatlusväljas. Kuigi ümbruses viibisid ka kassapidajad ja teised kauplusekülastajad, ei ole asjas tuvastatud, et oleks esinenud oht süüdistatava või kolmandate isikute tervisele, ega seda, et oleks esinenud põgenemise oht. Lüües kinnipeetud isikut käe ja peaga näo piirkonda olukorras, kus selle jaoks puudus igasugune (sh ettekujutatav) vajadus, on ilmne, et süüdistatav vähemalt teadis ja möönis, et põhjustab kannatanule ilmselgelt liigset, hädakaitsepiire ületavat kahju. Seega tegutses süüdistatav hädakaitse piire ületades vähemalt otsese tahtlusega.
3. Järelikult on K.Z ka ettekujutatud asjaolude valguses ületanud hädakaitse piire

§ 28lg 2 mõttes.

Kuna ka süüdistatava ettekujutatud asjaolud ei välistaks teo õigusvastasust, siis

§ 31lg 1 ei kohaldu.

1. Asjas ei ole tuvastatud ka teisi õigusvastasust välistavaid asjaolusid, mistõttu nõustub kolleegium kohtute lõppjäreldusega, et süüdistatava tegu tuleb lugeda õigusvastaseks. IV
2. K.Z-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse tasu määramiseks kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo CLARUS riigi õigusabi tasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks kolm tundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toiming riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja selle tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 361 lg 1 p 3 kohaselt jääb kõnealune tasu menetluskuluna riigi kanda.
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsuse põhiosa, asendades selle p-s 4.5 toodud õiguslikud põhistused hädakaitset puudutavas osas käesoleva otsuse p-des 18-23 toodud põhistustega. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)