Obsah (5)

§ 185§ 61§ 342§ 202§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 15.juuni 2016 Kriminaalasja number 1-16-1794 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk K

§ 185lg 2 alusel punktis 3 nimetatud menetluskulu süüdistatav A.L kanda.

A.L tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99916700029936 ja selgitus „A.L, 1-16-1794 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsus apelleeritava osa sisu
2. Tartu Maakohtu 22.04.2016 otsusega üldmenetluses karistati A.L KarS § 121 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel määrati, et karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui A.L 1aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus 22.04.
4. A.L-ile esitati süüdistus selles, et tema 23.01.2016 kella 02 paiku Põlva linnas, XXX maja V trepikoja II ja III korruse vahelisel trepil lõi tahtlikult jalaga kõri piirkonda M.P. le, kes kaotas tugeva löögi tõttu tasakaalu ja kukkus trepist alla selili maha. A.L oma tahtliku tegevusega tekitas löömisega M.P. le kõri piirkonnas füüsilist valu, selgroole nimme piirkonda erosiooni ja paremale alumiste roiete piirkonna valulikkuse. A.L pani toime tahtlikult teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise.
5. Maakohus leidis, et A.L süü on tõendatud. Seejuures märkis kohus, et A.L süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning kvalifitseeris A.L toimepandu kehalise väärkohtlemisena, s.o KarS § 121 lg 1 järgi. 3.
6. Tõendid (kannatanu ja süüdistatava ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokollis toodu) on kokkulangevad selles, et 23.01.2016 öösel said Põlva linnas, XXX kortermaja viiendas trepikojas kokku süüdistatav ja kannatanu. Kannatanu M.P. kohtuistungil antud ütluste kohaselt sai ta 23.01.2016 kella kahe paiku öösel XXX maja viimases trepikojas teise ja kolmanda korruse vahelisel trepil kokku naaber A.L-iga. Asjaolu, et ta 23.01.2016 kella ühe või poole kahe paiku öösel XXX maja viimases trepikojas teise korruse trepimademel kannatanuga kohtus, on kohtuistungil kinnitanud ka süüdistatav ise. Süüdistatava ütluste kohaselt nägi ta keldrist tulles teise korruse mademel imelikus asendis M.P. t. A.L ei saanud arugi, kas M.P. istus või tuli püsti. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt asub Põlvas, XXX kortermaja, mille viiendas trepikojas asuvad korterid 34-
7. Ühelt korruselt teisele viivad trepid. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on kooskõlas ka selles, et nende vahel toimus mingi jutuajamine. Nii on kannatanu kinnitanud, et mingi jutuajamine süüdistatavaga toimus, kuid selle sisu kannatanu ei mäleta. Ka süüdistatav on kinnitanud, et kannatanuga toimus umbes minuti pikkune vestlus. 3.
8. Sündmuse edasise arengu osas on kannatanu ja süüdistatava ütlused lahknevad. Kannatanu ütluste kohaselt peale seda, kui jutuajamine oli lõppenud ja A.L hakkas trepist üles minema, keeras A.L järsku ringi ning lõi labajalaga mõned astmed madalamal seisnud kannatanule kõrri. M.P. kukkus selili teise korruse mademele, jalad astmetel ja libises veidi allapoole. Kannatanu tundis valu seljas, peas, kõris. Süüdistatava ütluste kohaselt peale kannatanuga toimunud vestlust läks ta ära oma korterisse. M.P. jäi teise korruse mademele püsti seisma, mobiil käes. Asjaolu kohta, kuidas süüdistatava ja kannatanu kohtumine 23.01.2016 öösel XXX maja viimases trepikojas lõppes, peale süüdistatava ja kannatanu enda ütluste muud otsesed tõendid puuduvad. Kumbki pole kinnitanud, et nendevahelist kohtumist oleks veel keegi pealt näinud. 3.
9. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kannatanu ütlustele. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna sõna vastu olukordadena. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Seega tuleb eriti 2 põhjalikult kaaluda süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta võimaldab teha järeldusi tema enda käitumine ja erinevatele isikutele avaldatu juhtunu järgselt. Kannatanu ütluste kohaselt läks ta peale kukkumist esmalt oma korterisse. Kuid ta ei julgenud seal olla, sest polnud kindel, kas A.L tuleb äkki tagasi. Seetõttu läks M.P. kultuurimajja H.S. e juurde ja rääkis talle juhtunust. Hiljem koju tulles helistas politseisse ja teatas juhtunust sõnumiga elukaaslasele. Kohe ei saanud politseisse helistada, kuna telefoniaku oli tühi. Kannatanu väidet, et ta sai peale juhtunut H.S. ega kokku ja rääkis viimasele juhtunust, on kinnitanud kohtuistungil ka tunnistaja H.S. . Tunnistaja kohtuistungil antud ütluste kohaselt sai ta ühel ööl kultuurimajas M.P. ga kokku kahel korral. Esimest korda viis H.S. M.P. koju peale ürituse lõppu. 15-20 minuti pärast nägi H.S. M.P. t kultuurimaja juures uuesti ja viis ta uuesti koju. See oli kella kahe-kolme vahel. M.P. rääkis, et tahab politseisse helistada, aga telefon on tühi. M.P. rääkis, et naaber ründas teda – lõi teda kõri piirkonda ja ta kukkus trepil. Millega naaber lõi, seda M.P. ei rääkinud. M.P. oli ähmis ja suht joobes. Häirekeskuse tehtud telefonikõne salvestis tõendab, et 23.01.2016 kella 2.45 ajal helistas Häirekeskusele M.P. ja teatas, et naaber A.L lõi teda trepi peal jalaga kõrri. M.P. on ka kinnitanud, et mingeid vigastusi ei ole ja tahab olukorda fikseerida. Tunnistaja O.K. ütluste kohaselt 2016 jaanuari lõpus teatati juhtimiskeskusest, et M.P. t oli XXX trepikojas löödud kaela piirkonda. O.K. läks koos abipolitseinikuga M.P. poole. M.P. oli purjus. M.P. rääkis, et A.L oli teda löönud jalaga kaela piirkonda ja ta kukkus. O.K. M.P. kaela peal midagi ei näinud, kuid selja piirkonnas oli marrastus. M.P. kaebas valu seljas ning rääkis, et tüli on juba varasemast ajast ja mängis telefonist ette mingit lindistust. Patrullilehe väljavõttest nähtub, et 23.01.2016 kella 02.52 ajal on tulnud patrullitoimkonnale väljakutse sisuga, et Põlvas, XXX elav M.P. on teatanud, et naaber lõi teda jalaga kaela piirkonda, mille tagajärjel kukkus, tekkis marrastus seljapiirkonnas. Patrull kohal kell 03.
10. Teatajal tuvastatud joove, mille tõttu ülekuulamist ei olnud võimalik teostada. Vigastus fotografeeritud. Tunnistaja E.S. a ütluste kohaselt 23.01.2016 öösel käis elukaaslane M.P. sõpradega väljas. Kella 2.17 ajal saatis M.P. E.S. ale sõnumi tekstiga, et sain jalaga kõrri, lähen menti. E.S. a nägi M.P. t järgmisel hommikul ja siis oli M.P. juba valudes. M.P. selg oli marraskil ja külje peal valu. M.P. rääkis, et tuli koju, A.L tuli vastu, oli öelnud midagi ja jalaga kõrri löönud. M.P. olevat lennanud vastu teise korruse ust või ukse taha maha. Täpsemalt E.S. a ei mäleta. Tunnistaja V.P. ütluste kohaselt sai ta poja M.P. ga juhtunust teada järgmisel päeval, kui M.P. helistas ja tuli V.P. poole. M.P. l olid valud sees. M.P. rääkis, et naabriga oli vestlus olnud, naaber lõi jalaga kõri piirkonda ja ta kukkus. M.P. selja piirkonnas olid kriimustused. Kannatanu ütluste kohaselt võis kuriteosündmus aset leida 23.01.2016 kella kahe paiku. Süüdistatava kinnitusel kohtusid nad varem – kella ühe-poole kahe paiku. Tunnistaja H.S. e ütluste kohaselt kohtus ta kannatanuga peale viimasega juhtunut kella kahe-kolme vahel ja eelmisest kohtumisest oli möödas 15- 20 minutit. 3.
11. Hinnates erinevate isikute ütlusi luges maakohus tõendatuks, et kannatanu ja süüdistatava kohtumine võis leida aset 23.01.2016 veidi enne kella kahte või kella kahe paiku öösel, nagu on märgitud süüdistuses. Just tunnistaja H.S. e ütlused annavad alust arvata, et kannatanuga juhtunu ei saanud leida aset sedavõrd varasemal ajal nagu on väitnud süüdistatav. H.S. e ütlustest tulenevalt ei olnud möödas eriti pikk aeg alates sellest, kui ta kannatanut sel ööl esimest korda kultuurimaja juures nägi. Kannatanu kinnitusel võttis kodust kultuurimajja minek 5-10 minutit. Kannatanu on kinnitanud, et koheselt peale juhtunut kuhugi teatamist takistas asjaolu, et telefoniaku oli tühi. Et telefon ei ole töökorras ja ta ei saa helistada, on kannatanu 23.01.2016 öösel kurtnud ka tunnistaja H.S. ele. 3 3.
12. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest ning Häirekeskuse kõnesalvestisest nähtub, et suhteliselt lühikese aja jooksul peale süüdistatava ja kannatanu kohtumist XXX maja trepikojas on kannatanu mitmele isikule avaldanud, et naaber A.L lõi teda kõri pihta. Seda on kannatanu avaldanud tunnistajatele H.S. ele, O.K. le ja Häirekeskusele tehtud kõnes. E.S. a kinnitusel sai ta asjaolust, et kannatanut on löödud, teada kannatanu saadetud sõnumist. E.S. ale ja O.K. le on kannatanu ka täpsustanud, et teda löödi kõrri jalaga. Seda on kannatanu avaldanud ka Häirekeskusele tehtud kõnes. Kuigi Häirekeskusele tehtud kõnes ja tunnistaja E.S. ale saadetud sõnumis ei ole kannatanu midagi avaldanud sellest, et löögi tagajärjel ta kukkus trepile, on kannatanu kukkumisest rääkinud H.S. ele ja O.K. le. Et ta löögi tagajärjel ka kukkus, on tunnistajate V.P. ja E.S. a kinnitusel kannatanu neile avaldanud järgmisel päeval. Erinevalt tunnistajatele avaldatust ei ole kannatanu Häirekeskusele tehtud kõnes midagi avaldanud sellest, et tal midagi viga on, vaid on hoopis kinnitanud, et vigastusi ei ole. 3.
13. Vastuolu tõendites on ka asjaolus, millises järjekorras kannatanu juhtunust teatas Häirekeskusele ja E.S. ale. Tunnistaja väitel sai ta kannatanult löömisest rääkiva sõnumi kella 2.17 ajal. Häirekeskusele tehtud kõne salvestisest nähtuvalt on kannatanu enda löömisest teatanud Häirekeskusele kella 2.45 ajal. Samas kannatanu enda kinnitusel helistas ta esmalt Häirekeskusesse ja alles seejärel saatis elukaaslasele sõnumi. Erinevalt Häirekeskusele tehtud kõnest ei ole E.S. ale saadetud sõnumit tõendina kohtule esitatud. Seetõttu ei saanud maakohus kontrollida tunnistaja ütluste õigsust sõnumi kellaaja osas. Arvestades kannatanu väidet, et ta elukaaslasele teatas peale Häirekeskusele teatamist, ei saanud sõnumi saatmine olla tunnistaja väidetud ajal, s.o kell 2.17, vaid pidi olema peale kella 2.
14. 3.
15. Kuigi kannatanu erinevatele isikutele on toimunut kirjeldanud mõnevõrra erinevalt (Häirekeskusele pole rääkinud kukkumisest ja et midagi viga oleks, E.S. ale saadetud sõnumis ei avaldanud midagi kukkumisest) ja vastuolu on tõendites Häirekeskusele helistamise ja E.S. ale sõnumi saatmise aja osas, ei ole kannatanu ütlustes siiski sedavõrd suuri lahknevusi, et kahelda nende usaldusväärsuses asjaolu osas, et löömine ja kukkumine aset leidis. Asjaolu, et kannatanu suhteliselt lühikese aja jooksul on erinevatele isikutele andnud teada, et A.L teda kõrri lõi, mille tagajärjel ta trepil kukkus, suurendab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ütluste usaldusväärsust suurendab ka tema ütluste haakumine sündmuskoha olustikuga. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt Põlvas, XXX kortermaja viiendas trepikojas viivad ühelt korruselt teisele trepid. Korterite uste taga on tasane trepimade, sh ka teisel korrusel. Fototabelilt nähtub, kuidas kannatanu osutab mingi kortermaja treppidele. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt on tegemist trepiga, kus ta süüdistatavaga kohtus ja kukkus. Kannatanu on kirjeldanud, et kuigi löömisele eelnenud jutuajamise hetkel oli tema ja kannatanu vahel üks trepiaste, liikus süüdistatav seejärel astmeid mööda kõrgemale ja jalaga löömise hetkel oli kannatanu süüdistatavast madalamal. Kuna kannatanu ja süüdistav olid trepil, on eluliselt usutav, et kannatanust kõrgemal olev süüdistatav sai jalaga madalamal olevat kannatanut kõri pihta lüüa. Ka on eluliselt usutav, et löögi tagajärjel kukkudes võis kannatanu kukkuda trepiastmetele ja -mademele kannatanu kirjeldatud viisil. Kuigi süüdistatava kinnitusel ajasid nad juttu mitte trepiastmetel, vaid teise korruse trepimademel, on see ümber lükatud kannatanu ütlustega. Kannatanu ütluste usaldusväärsust suurendab kannatanul 23.01.2016 kindlakstehtud vigastus – selgrool nimme piirkonnas olev erosioon. Selle olemasolu on fikseeritud kannatanust tehtud fotol ja selle olemasolu kinnitas O.K. . Kannatanu kinnitusel fotografeeriti teda juhtunu järgselt. Et ta kannatanut fotografeeris, kinnitas kohtuistungil ka O.K. . Kannatanu seljal olevat erosiooni on järgmisel päeval näinud ka E.S. a ja V.P. . Koopia patsiendikaardist tõendab, et 23.01.2016 kella 19.39 ajal AS-i Põlva Haiglasse pöördunud M.P. l on kindlaks tehtud palpatsioonil tugev valulikkus nimmepiirkonnas, lisaks paremal alumiste roiete piirkonnas, nimmepiirkonnas nähtav umbes 5 cm ülalt alla erosioon, mis kaetud koorikuga. 4 Maakohtu arvates on seljal oleva vigastuse laad ja paiknemine kooskõlas kannatanu kirjeldusega, kuidas ta trepiastmetel kukkus. Just astmetelt kukkudes vastu mõne astme teravat äärt on võimalik, et tekib selline erosioon, nagu on olnud kannatanu seljal 23.01.
16. Ka tervishoiuteenuse osutamise käigus 23.01.2016 õhtul on kannatanu avaldanud, et sai öösel kella 2 paiku naabrilt löögi kaela, mille tagajärjel kukkus seljaga vastu treppi. Kannatanu kaebas valu nimme piirkonnas ja paremal alumiste roiete kohal ning marrastuse olemasolu. 3.
17. Erinevalt kannatanust ja prokurörist leidis maakohus, et foto kannatanu kaelast ei tõenda, et kaelal oleks 23.01.2016 öösel olnud mingi punetus. Maakohtu hinnangul ei ole fotol näha, et kannatanu kõri piirkonnas oleks mingi silmnähtav punetus. Et kaelal ei olnud midagi märgata, kinnitas kohtuistungil ka O.K. , kes kannatanut fotografeeris. Samas asjaolu, et kannatanu kaelal ei ole olnud silmnähtavat jalalöögist jäänud jälge, ei välista maakohtu arvates iseenesest sellise jalalöögi toimumist. Igast löögist ei pruugi jäädagi silmnähtavat jälge. 3.
18. Erinevalt kaitsjast leidis maakohus, et kuigi kuriteo toimepanemist tõendavad käesoleval juhul tõepoolest otseselt ainult kannatanu ütlused, saab neile tuginedes lugeda tõendatuks süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise süüdistatava poolt. Maakohtu arvates ei ole käesoleval juhul piisavat alust kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda isegi asjaolu tõttu, et süüdistatava ja kannatanu suhted majanaabritena on konfliktsed. Asjaolu, et süüdistatava ja kannatanu suhted on küllaltki halvad, tõendavad nii süüdistatava kui kannatanu ütlused. Etteheiteid naabrile esitasid kohtuistungil vastastikku nii süüdistatav, kannatanu kui ka kannatanu elukaaslane. Et süüdistatava ja kannatanu suhted ei ole head, on ilmselgelt arusaadav ka kannatanu salvestatud nendevahelisest vestlusest, milles süüdistatav ähvardab kannatanut kolaka saamisega. Kannatanu ütluste kohaselt salvestas ta telefoniga 30.03.2016 enda ja süüdistatava vahelise vestluse. Maakohus leidis, et isegi olukorras, kus süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted on halvad, ei ole alust arvata, et kannatanu süüdistatavat enda löömises alusetult süüdistab. Maakohtu hinnangul kohtusid süüdistatav ja kannatanu 23.01.2016 öösel juhuslikult. Seega ei saanud kannatanu oma tegevust (Häirekeskusele helistamist, tunnistajate hankimist, seljal vigastuse tekitamist) ette planeerida. Aeg süüdistatava ja kannatanu omavahelisest kohtumisest kuni tunnistaja H.S. ega kokkusaamiseni, Häirekeskusele helistamiseni ja politseiametnik O.K. saabumiseni on liiga lühike selleks, et kannatanu jõudnuks oma tegevuse küllaldaselt läbi mõelda, seostamaks süüdistatavaga toimunut juhuslikku kohtumist näiteks juba varem saadud seljavigastusega või hankides oma ütlustega sobiva vigastuse vahetult peale kohtumist. Seda eriti asjaolu valguses, et kannatanu oli silmanähtavas alkoholijoobes, mis suure tõenäosusega võis takistada kannatanul kaalutletud otsuste tegemist ja tegevusplaani väljatöötamist A.L alusetuks süüdistamiseks. 3.
19. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll tõendab, et 23.01.2016 kella 03.02 ajal kontrolliti M.P. alkoholijoovet ning kontrolli tulemus on olnud positiivne. M.P. oli 23.01.2016 öösel silmnähtavas alkoholijoobes, mida on kinnitanud ka H.S. ja O.K. . Asjaolu, et ta oli 23.01.2016 öösel alkoholi tarvitanud, ei ole eitanud ka kannatanu ise. Alkoholi 23.01.2016 öösel oli tarvitanud ka süüdistatav, mida tõendab indikaatorvahendi kasutamise protokoll. Ka süüdistatava alkoholijoovet on 23.01.2016 kell 03.12 kontrollitud ja tulemus on olnud positiivne. Süüdistatavaga võrreldes on kannatanu joove olnud tunduvalt suurem. Samas asjaolud, et kannatanu oli võimeline liikuma enda elukoha ja kultuurimaja vahel, helistama Häirekeskusele, andma selgitusi juhtunu kohta, viitavad sellele, et kannatanu oli siiski piisavalt adekvaatne mõistma ümbritsevat ja endaga toimunut. Kahtluseks, et M.P. võib A.L alusetult süüdistada, ei anna alust M.P. isik ja tema eelnev elukäik. Karistusregistri teatis tõendab, et M.P. t ei ole karistusregistrisse kantud. Seega on tegemist senini õiguskuulekalt elanud isikuga. 3.
20. Samas asjaolu, et süüdistatav võib teatud situatsioonis käituda vägivaldselt, tõendab Tartu Maakohtu 08.05.2015 määruse asjas 1-15-2779 väljatrükk. Viimasest nähtuvalt on A.L suhtes lõpetatud kriminaalmenetlus kahtlustuses KarS §-de 136 lg 2 ja 121 lg 1 järgi

5 § 202 alusel, kohustades teda hiljemalt 08.10.2015 tasuma menetluskulud 133,44 eurot ja tegema 100 tundi üldkasulikku tööd. Kannatanu ja süüdistatava vahelise jutuajamise salvestis tõendab, et süüdistatav on kannatanut ähvardanud füüsilise vägivalla kasutamisega. Selline ähvardus sisaldub maakohtu hinnangul süüdistatava poolt kannatanule avaldatus: „ ... sa tahad vist järgmine kord saada mu käest kolaka…“. Erinevalt prokurörist leidis maakohus, et süüdistatava ja kannatanu vahelise vestluse salvestis ei tõenda asjaolu, et süüdistatav oleks selles kuidagi omaks võtnud kannatanu löömise 23.01.

1. Maakohtu arvates jutuajamise sisu ja jutuajamise käigus süüdistatava poolt avaldatu ei viita millegagi 23.01.2016 asetleidnule. Küll aga iseloomustab see süüdistatavat isikuna, kes teatud situatsioonis võib käituda vägivaldselt. Tartu Vangla KrHO Põlva esinduse 18.09.2015 ettekandes üldkasuliku töö tegemise kohta iseloomustatakse A.L väga positiivselt. Samas Tartu Maakohtu 08.04.2015 määruse sisust nähtuvalt on A.L toime pannud kehalise väärkohtlemise ning jutuajamise salvestis tõendab, et vähemalt ühe kannatanuga asetleidnud jutuajamise käigus on süüdistatav kannatanut vägivallaga ähvardanud. 3.
2. Kannatanu kinnitusel tundis ta jalaga kõrri löömise ajal valu ning peale kukkumist valu kõris, peas ja seljas. Valu tõttu rindkeres pöördus ka hiljem korduvalt arsti poole. Koopia patsiendikaardist tõendab, et 23.01.2016 kella 19.39 ajal AS-i Põlva Haiglasse pöördunud M.P. l on kindlaks tehtud palpatsioonil tugev valulikkus nimmepiirkonnas, lisaks paremal alumiste roiete piirkonnas, nimmepiirkonnas nähtav umbes 5 cm ülalt alla erosioon, mis kaetud koorikuga. Patsiendikaart tõendab, et 31.01.2016 kella 16.26 ajal AS-i Põlva Haiglasse pöördunud M.P. on kaevanud sügaval sissehingamisel valu paremal ja kindlaks on tehtud palpatsioonil parempoolsete roiete valulikkus suurel alal. E.S. a ja V.P. kinnitusel tundis M.P. valusid rindkeres veel mitu nädalat peale juhtunut. Maakohus leidis, et kannatanu väide sellest, et ta jalalöögi ja kukkumise tagajärjel tundis valu, on eluliselt usutav. Süüdistatav lõi kannatanut jalaga kõri piirkonda. Tegemist on inimese elutähtsa piirkonnaga, kus mistahes füüsiline mõjutus võib tekitada ka valuaistingu. Löögi tagajärjel kannatanu kukkus selili kõvale pinnale, kusjuures nimmepiirkonnaga terava äärega astmele. Ka sellise kukkumise tagajärjel on eluliselt usutav, et inimene tunneb valu. Seda enam asjaolu valguses, et nimmepiirkonnale tekkis mitme sentimeetri pikkune erosioon. Maakohtu arvates nii jalaga kõri piirkonda löömise kui trepist alla selili kukkumise tagajärjel kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena omistatav ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Maakohtu arvates võib erosiooni ja enam kui nädalaks püsima jäänud parempoolsete roiete valulikkust suurel alal lugeda kannatanul 23.01.2016 juhtunu järgselt tekkinud tervisekahjustuseks. 3.
3. Kannatanu jalaga löömine on maakohtu hinnangul tahtlik tegu. Lüües teist isikut jalaga ootamatult kõri piirkonda ja seda eriti trepil, kus on kerge tasakaalu kaotada, möönab lööja maakohtu arvates mistahes tagajärje tekkimist. Kannatanu tundis löömise ja sellest tingitud kukkumise tagajärjel valu ja sai tervisekahjustuse. Maakohtu arvates on süüdistatav kannatanu kehalise väärkohtlemise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. 3.
4. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus A.L süüd, mida maakohus luges keskmiseks. Süüd suurendab vägivallateo laad (süüdistatav lõi teist inimest jalaga) ja saabunud tagajärg (kannatanu ei tundnud füüsilist valu mitte üksnes vägivallateo toimepanemise hetkel, vaid sai ka mõnda aega kestva tervisekahjustuse). Süüd vähendavaks asjaoluks on, et süüdistatav piirdus ainult ühe löögiga. Karistusregistri teatis tõendab, et A.L ei ole kriminaalkorras karistatud, kuid on karistatud väärteomenetluse korras liiklusalaste süütegude eest. A.L karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades süü suurust ja süüdistatava isikut leidis maakohus, et süüdistatavat tuleb karistada raskemaliigilise karistuse, s.o vangistusega. Kuna puuduvad nii karistust kergendavad kui 6 raskendavad asjaolud, tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmises määras. Ent arvestades asjaolu, et süüdistatavat ei ole siiski varem kriminaalkorras karistatud, võib karistuse jätta KarS § 73 sätete alusel tingimuslikult kohaldamata. Süüdistatava kaitsja apellatsioon
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja A.L õigeks mõista talle esitatud süüdistuses. 4.
6. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas suurendab kannatanu ütluste usaldusväärsust nende haakumine kannatanu ütluste seostamisel olustikuga. Apellatsioonis nõustutakse, et sündmuse pealtnägijaid oli 2, s.o kannatanu ja süüdistatav, ning neil on erinevad versioonid ja võrreldes kannatanuga süüdistatav teistele kannatanuga kohtumisest ei rääkinud. Asjaolu, kes ja kuidas mõnda sündmust teistele edastab ei tähenda, et see kirjeldus vastab tõele. Seetõttu leiab kaitsja, et maakohus on vääralt kohaldanud

§ 61

lg 1 sätteid ning põhjendamatult eelistanud kannatanu ütlusi, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. 4.

1. Maakohtu järeldused löögi osas kinnitavad seda, et kannatanu on erinevatele adressaatidele sündmuse toimumist erinevalt kirjeldanud. Vastuolud on häirekeskusele helistamise ja E.S. ale saadetud sõnumi osas. Lisades sellele maakohtu poolt tuvastatud vastuolud, annab see kannatanu ütlustele hoopis teistsuguse värvingu. Kohtuotsuses on kujundatud kannatanu ütlustest tõend, mis peab olema tõene. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt ja kogumis. Maakohus küll tuvastas, et kannatanu oli joobes, kuid seda asjaolu pole peetud tema ütluste arvestamisel oluliseks, millega apellatsioonis ei nõustuta. Lüües jalaga kõri piirkonda nii, et inimene kukub trepist alla, peab löök olema tugev ning see kindlasti jätaks jälje. Maakohtu poolt leitu, et kannatanul ei ole põhjust süüdistatavat alusetult süüdistada ei haaku kannatanu ütlustega, arvestades asjaosaliste suhteid, sest kannatanu väitel tundis ta süüdistatava suhtes pahameelt. Lähtudes süütuse presumptsioonist, tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Vastus apellatsioonile
2. Tartu Ringkonnakohtu 31.05.2016 määrusega võeti süüdistatava kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni 08.06.
3. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes leidis, et apellatsioon on põhjendamatu ning nõustub maakohtu järeldustega tõendite hindamisel. Kaitsja taotleb sisuliselt tõendite ümberhindamist. Kaitseversiooni kinnitavate tõendite mitteusaldusväärseks lugemine ei ole kriminaalmenetluseõiguse normide rikkumine. Ka Riigikohtu lahendite kohaselt on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh üksnes kannatanu ütlustele. Antud juhul ei olnud kuriteosündmusel pealtnägijaid, kuid kohus on veenvalt ja põhjalikult vaaginud kõiki tõendeid kogumis. Vastuses märgitakse, et kaitsja ei ole taotlenud toimikuga tutvumisel ega ka kohtulikul uurimisel täiendavate tõendite kogumist. Samuti ei nõustu prokurör, et kõrile jalaga löömine peab jätma jälje. KarS § 121 koosseis on täidetud ka füüsilise valu põhjustamisega. Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et on eluliselt usutav, et jalalöögi ja kukkumise tagajärjel tundis kannatanu valu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohus, andnud menetlusosalistele võimaluse seisukohtade esitamiseks, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsiooniga, uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungi protokolle, leiab, et Tartu Maakohtu 22.04.2016 otsus on seaduslik ja apellatsioonis esitatud argumendid ei too kaasa otsuse tühistamist. 7
5. Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires.

§ 342

lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtuotsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo 3-1-1-23-11, p 18).

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kriminaaltoimiku materjale ja tõendeid põhjalikult uurinud ning seisukohti otsuse põhiosas jälgitavalt motiveerinud (lk 71 pöördel – 74). Kolleegium nõustub sellekohaste maakohtu põhjendustega ja seetõttu neid täielikult ei korda ja vastab vaid apellatsioonis esitatud olulisematele väidetele. Kohus ei tuvastanud apellatsioonis üldsõnaliselt nimetatud menetlusnormide rikkumisi, mis oleks viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.
2. Süüdistatav A.L pani KarS § 121 lg 1 järgi süüks arvatud kehalise väärkohtlemise toime 23.01.
3. Süüdistuse kohaselt lõi kella 02 paiku Põlva linnas, XXX maja V trepikoja II ja III korruse vahelisel trepil A.L tahtlikult jalaga kõri piirkonda M.P. le, kes kaotas tugeva löögi tõttu tasakaalu ja kukkus trepist alla selili maha. A.L oma tahtliku tegevusega tekitas löömisega M.P. le kõri piirkonnas füüsilist valu, selgroole nimme piirkonda erosiooni ja paremale alumiste roiete piirkonna valulikkuse. Süüdistatav ja kaitsja seadsid süüdistuse osas kogutud tõendid kahtluse alla juba maakohtus. Eelkõige leiti, et kannatanu M.P. ütlused pole usaldusväärsed. 9.
4. Apellatsiooni kohaselt on põhiküsimuseks asjaolu, et süüdistatav A.L kirjeldab toimunu tehiolusid kannatanust erinevalt ja väidab, et peale vestlust trepimademel jäi kannatanu sinna püsti seisma, mobiiltelefon käes. Seega tuleb apellatsiooniastmes tuvastada, kas maakohtus uuritud tõendid on küllaldaselt usaldusväärsed, mis kinnitavad süüdistatava süüd, või tuleb siiski asuda seisukohale, et süüdistatav pole kannatanu suhtes vägivaldselt käitunud. Kaitsja märgib apellatsioonis, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus Tartu Maakohus on kohtuotsuses põhjendamatult eelistanud kannatanu seisukohti. 9.
5. Ringkonnakohus osundab selguse mõttes koheselt asjaolule, et käesolevas asjas pole tõendibaasi osas tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga, sest kriminaalasjas on peale kannatanu ütluste veel isikulised tõendid, kellele kannatanu vahetult pärast kuriteosündmust on kirjeldanud süüdistatava vägivaldset tegevust ja kõri piirkonda löömist (tunnistajad H.S. , O.K. , E.S. a, V.P. ), samuti muud tõendid (koopia patsiendikaardist, häirekeskusesse tehtud telefonikõne salvestis, patrullilehe väljavõte). 9.
6. Kohtupraktika kinnitab süüdistustes KarS § 121 järgi tihti olukordi, kus kannatanuteks ja süüdistatavateks on naabrid või hõimlased, kelle omavahelised suhted on probleemselt konfliktsed või pole kõige sõbralikumad. See ei pea veel aga tähendama, et küllaldase tõendusteabe olemaolul ei osutu võimalikuks usaldusväärselt tõendada kehalise väärkohtlemise toime pannud isiku süüd. 9.
7. Apellatsioonis leitakse, et kannatanu poolt teistele isikutele (tunnistajatele) kuriteosündmuse osas esitatud teave on ebaõige. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asja materjalid ei sisalda selle väite kinnituseks mingit objektiivset usaldusväärset teavet. Kohtukolleegiumi arvates on asjakohatu apellatsiooni väide, et Eelnimetatud tõendite uurimise pinnalt kujunes ringkonnakohtul samuti siseveendumusele rajanevalt arusaam A.L tegevusest süüdistuses kirjeldatud vägivallas. Pole alust kahtluseks, et süüdistatav realiseeris kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu ja 8 pani kannatanu suhtes toime vähemalt kaudse tahtlusega teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise.
8. Kaitsja toob apellatsioonis välja rida momente, mis pidavat kinnitama kogutud tõendites sisalduvat vastuolulisust. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis märgitud mõningaid lahknevusi tõendites ei saa kindlasti pidada sedavõrd kaalukateks, millised seaks kahtluse alla süüdistatava tegevuse süüdistuses kirjeldatud asjaoludel. Mingil määral vastuolusid sekundaarse tähendusega detailides ilmneb kohtupraktikas pea igas üldmenetluses lahendatavas kriminaalasjas. Samas, kui vastuoludeks nimetatu on maakohtu otsuse motiivides ja järeldustes valdavas osas analüüsivalt põhjendamist leidnud ja kõrvaldatud, ei pea tõusetuma veel kahtlus süüdistatava süüs tervikuna. 10.
9. Maakohus on kannatanu poolt erinevatele tunnistajatele avaldatu tähelepanu alla võtnud ja põhjendanud, et mõningad väheolulised vastuolud ei anna siiski alust kahelda, et kannatanu löömine ja kukkumine aset leidsid (lk 73). Kaitseväide, et maakohus on põhjendamatult eelistanud kannatanu ütlusi ei ole uuritud tõendite kogumis kuidagi tõsiseltvõetav. Kannatanu ütluste usaldusväärsust on apellatsioonis kahtluse alla seatud veel põhjusel, et kannatanu oli kuriteosündmuse ajal joobes. Ka sellele asjaolule on maakohus otsuse põhiosa motiivides tähelepanu omistanud ja põhjendanud miks joobeseisundi olemasolu ei sea veel kahtluse alla tõendi usaldusväärsust tervikuna. 10.
10. Kannatanu on andnud maakohtus (lk 55 pöördel – 57)) detailseid ütlusi toimunu asjaoludest ja maakohus on neid põhjalikult uurinud. M.P. on kirjeldanud kuidas , ta tundis kõri piirkonnas valu ja kaotas löögi tagajärjel tasakaalu ja kukkus löögi tagajärjel trepist alla selg ees. Kannatanu ei julgenud kodus olla, sest polnud kindel, kas süüdistatav tuleb tagasi. Algul arvas kannatanu, et valu läheb üle, aga kuna valu oli rindkeres ja roietes, siis 24.01.2016 pöördus arsti juurde. 10.
11. Vastupidiselt kaitsja seisukohale leiab ringkonnakohus, et kannatanu ütluste seostamine sündmuskohal kinnitab nende usaldusväärsust. Uurinud vastavaid sündmuskohal tehtud fotosid on maakohus õigustatult järeldanud ja pidanud eluliselt usutavaks, et süüdistatav, kes asus kannatanust trepil kõrgemal sai asukoha ja asendi tõttu kannatanut kõri pihta lüüa. 10.
12. Nõustuda ei saa apellatsiooni üldsõnalise väitega, et käesolevas kriminaalasjas on jäetud põhjendamatult tegemata vajalikke menetlustoiminguid. Uurimistaktika konkreetses kriminaalasjas valib siiski menetleja. Olulisim on vajalikus mahus asjas kindlaks tehtud.
13. Maakohus on otsuses läbi analüüsinud praktiliselt kõik asjaolud, millest võiks tõusetuda kahtlus süüdistatava süü olemasolus. Nii on põhjalikult käsitletud süüdistatava ja kannatanu omavahelist läbisaamist (lk 74). Ringkonnakohus jaatab maakohtu seisukohta, et isegi olukorras, kus süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted pole head (mida nad kinnitasid maakohtu istungil), ei ole kogutud tõendusteabe põhjal alust arvata, et kannatanu süüdistab süüdistatavat alusetult. Jääb arusaamatuks, miks peaks kannatanu süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevuse osas valeütlusi andma ja taoline kaitseväide ei avaldu jälgitavalt ka apellatsioonist. Samas aga kinnitab objektiivne tõendusteave selle ajalises kulgemises jälgitavalt asetleidnud kuriteosündmust.
14. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on alusetult omistanud tähelepanu asjaolule, et süüdistatava osas on varasemalt Tartu Maakohtu 08.05.2015 määrusega lõpetatud kahtlustus KarS §-de 136 lg 2 ja 121 lg 1 järgi

§ 202alusel.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, sest taoline asjaolu annab kohtu siseveendumuse kujunemiseks mõningat teavet süüdistatava võimalikust vägivaldsusest. Ainetu on ka väide, et kuna süüdistatavat iseloomustatakse kriminaalhooldaja iseloomustuses kui nõudlikku kodanikku, siis välistab see võimaluse, et süüdistatav püüaks lahendada lahkarvamusi füüsiliselt.

1. Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist. 9 13.
2. Süüdistatava A.L kaitsja H. Kuningas on ringkonnakohtule esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja poolt esitatud taotluse kohaselt A.L-ile riigi õigusabi andmisele kulunud aeg, s.o 3,5 tundi, mõistlik ja põhjendatud. 13.2.

§ 185

lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sellest lähtudes peab A.L hüvitama apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjakulud 168,00 eurot (sh käibemaks 28 eurot). Tulenevalt eeltoodust jäävad A.L tekkinud menetluskulud isiku enda kanda. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 22.04.2016 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 10 Maarika Kuusk