4-18-952/8

4-18-952 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2018.a Tartu kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-18-952 (2780,18,000187) Kohtunik Marju Persidskaja Väärteoasi O.R kaebus Lõuna Prefektuuri 06.02.2018.a otsusele väärteoasjas nr 2780,18,000187 Menetlusalune isik O.R (isikukood XXX, elukoht XXXX; telefon: XXXX; e-post:XXXX) Kaitsja Birje Kalmus (Advokaadibüroo LMP; asukoht Tartu linnas Soola 8; e-post: birje.kalmus@lmp.ee) Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 kohus ots ustas:
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 06.02.2018.a otsus väärteoasjas nr 2780,18,000187 O.R-i karistamise kohta LS § 227 lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad kassatsiooni esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD O.R-i karistati Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 06.02.2018.a otsusega väärteoasjas nr 2780,18,000187 liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis O.R 08.01.2018.a kella 16.26 ajal Tartu linnas Teguri tänaval mootorsõidukit kiirusega 107 km/h +/- 4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega ületas O.R lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 53 km/h. O.R-i kaitsja Birje Kalmus esitas 22.02.2018 nimetatud otsuse peale kaebuse, milles vaidlustab määratud karistuse ulatust ning taotleb karistuse kergendamist. Kokkuvõtlikult on kaebuses sisalduvad argumendid järgmised: - kaebaja on koheselt tunnistanud rikkumist ja avaldanud kahetsust. Väärteomenetluses on kahetsust arvestatud vaid osaliselt. Kohtuväline menetleja on ka kaebaja kahetsuskirjas sisaldunud teised väited tähelepanuta jätnud; - väärteo toimepanemisega ei ole tekkinud kahjulikke tagajärgi ega kannatanuid, kaebaja oli veendunud, et temapoolne hetkeline gaasipedaali vajutus, mis viis lubatud suurima sõidukiiruse ületamiseni, ei ohusta teisi liikluses osalevaid isikuid ega jalakäijaid (sündmuskoha läheduses ei viibinud sel hetkel mitte ühtegi jalakäijat); - kaebaja ei nõustu, et rahatrahvi määramine ei omaks eripreventiivset eesmärki, kuna kaebaja on oma peres ainus sissetuleku teenija, mis tähendab, et rahatrahv mõjutaks teda piisavalt, et edaspidi hoiduda liiklusreeglite rikkumisest; - määratud karistus on kohtupraktikat arvestades keskmisest karmim; - kaebaja ei nõustu, et tema süü on keskmisest suurem: ta ei eita, et tal on varasemast kaks karistust lubatud piirkiiruse ületamise eest, kuid käesolev lubatud piirkiiruse ületamine toimus laias, tühjas tänavas, kus kaebaja oli lubatud piirkiiruse ületamise ajal ainus liikleja. Rikkumine oli LS § 227 lg-s 3 kirjeldatud keskmises määras, mitte ülempiiri lähedases; - arvestades juhtimisõiguse vajalikkust tööülesannete täitmiseks, on 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine karm karistus. Eripreventiivset eesmärki omaks ka juhtimisõiguse äravõtmine lühemaks perioodiks; - kaebajalt ei ole varem juhtimisõigust ära võetud, mistõttu ta ei osanud oodata juhtimisõiguse äravõtmist pooleks aastaks; - juhtimisõigus on vajalik, et võimaldada enesele ja perele ülalpidamine, ennetamaks, et perekond ei langeks sotsiaalset abi vajavate gruppi. 29.03.2018.a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht koos väärteotoimikuga. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja poolt esitatud kaebusega, taotledes jätta otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Esiteks märgib kohtuväline menetleja, et arvestas 11.01.2018.a kaebaja poolt kohtuvälisele menetleja esitatud vastulauses sisalduvat kahetsust, selgitades, et põhjendused, miks ei arvestatud ettepanekuid ja palveid karistuse kohaldamise kohta, sisalduvad kohtuvälise menetleja otsuse põhistuse osas. Lisaks märgib kohtuväline menetleja, et kaebust ei tuleks rahuldad, kuna: - kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud väärteomenetlusega seotud rikkumisi ega mõõtemetoodilisi või protseduuriliste reeglite rikkumisi. Kiirusmõõturi lugem on õiguslikku alust omav mõõtetulem; - 08.01.2018 kell 16.26 oli tööpäev, mis üldtuntud teadmiste põhjal on Tartu linnas suhteliselt tiheda liiklusega aeg. Teguri tänaval asub Tartu üks suurimaid õppeasutusi Tartu Forseliuse Kool. Tegemist oli esimese koolipäevaga pärast talvist puhkust. Menetlusalune isik seadis ohtu ka teisi liiklejaid, sh ei saa välistada, et ka koolilapsi; - ohu ilmnemisel läbib piirkiirust ületav sõiduk oluliselt pikema reageerimisteekonna, mis omakorda pärsib sõiduki seismajäämist enne takistust. Seismajäämisele on selge mõju ka teeoludel. Liiklusõnnetuse toimumisel on kiirust ületava sõiduki jääkkiirus vahetult enne avariid suurem ning seeläbi kasvab ka võimalike vigastuste hulk juhile ja kaasliiklejatele. Kiiruse suurenemise tulemusel kasvab ka vigastuste raskusaste; 2 - lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 53 km/h linnaruumis on tahtlikult toime pandud süütegu. Selline sõidukiirus ei saa jääda juhile märkamatuks. See on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga; - menetlusalust isikut on varem korduvalt samalaadsete liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud rahatrahvidega, vaatamata sellele paneb ta jätkuvalt toime sarnaseid süütegusid. Kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut seaduskuulekale käitumisele suunanud, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada; - menetlusaluse isiku süü on, arvestades piirkiiruse ületamise vahemikku, süüteo toimepanemise kohta ja aega ning ilmastikuolusid, keskmisest suurem; - määratud juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on ½ võimalikust sanktsioonist ja igati proportsionaalne; - käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, mis välistaks KarS § 50 lg 2 kohaselt juhtimisõiguse äravõtmise; - menetlusalune isik oli teadlik, et juhtimisõigus on talle vajalik ka tulevikus ja eeldatavalt teadis ka, et rikkumise tagajärjeks võib olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, tuues kaasa sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. 02.04.2018.a määrusega määras kohus lahendada O.R-i kaebuse kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse pooled ei ole esitanud määruse peale kaebust ning ühtlasi ei esitatud kohtule pärast määruse kättesaamist taotlusi, seisukohti ega täiendavaid tõendeid. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetlusaluse isiku kaitsja on kohtule teatanud, et O.R ei soovi istungist osa võtta. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. Kohus on seisukohal, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Menetlusalune isik ei ole kaebuses vaidlustanud lubatud sõidukiiruse ületamist väärteoprotokollis märgitud ulatuses, vaid on taotlenud kohaldatud karistuse kergendamist, st, kas määrata karistus vähemateks kuudeks või muuta karistuse liiki (rahatrahviks) või muuta karistuse liiki selliselt, et põhikaristusena määrataks rahatrahv ning lisakaristusena kohaldataks juhtimisõiguse äravõtmist, kuid lühemaks perioodiks. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. 3 LS § 227 lg 3 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et O.R juhtis 08.01.2018.a kella 16.26 ajal Tartu linnas Teguri tänaval mootorsõidukit Audi A8 reg.nr. XXX. Vaidlust ei ole ka, et O.R ületas asulasisesel teel mootorsõidukit juhtides suurimat lubatud sõidukiirust. Nimelt sisalduvad 08.01.2018.a koostatud väärteoprotokollis O.R-i omakäelised ütlused : „Kiirendasin üle ristmiku sõidul. Sain oma teost aru ja kahetsen tehtut.“ Lisaks sellele, et O.R ei ole kohtueelses menetluses, sh menetlejale edastatud nö kahetsuskirjas rikkumise toimepanemist vaidlustanud, ei ole ta ka kohtule esitatud kaebuses lubatud suurima sõidukiiruse ületamist kahtluse alla seadnud, vaid on esitanud omapoolsed põhjendused, miks ta lubatud suurimat sõidukiirust ületas. Lisaks on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine O.R-i poolt tõendatud tunnistaja K.K.ütlustega ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga. Tunnistaja K.K.ütluste kohaselt, olles 08.01.2018 teenistuses koos liikluspolitseinik S.T. teostasid nad liiklusjärelevalvet Tartu maakonnas, Tartu linnas, Teguri tänaval. Kell 16.26 mõõtis S.T.sõiduki Audi A8 XXX, mille sõidusuund oli Võru tänava suunal, sõidukiiruseks 107 +/- 4 km/h. Nad peatasid sõiduki operatiivsõiduki valgusseadmega ning sõidukijuhiks osutus O.R , ik. XXX, kes selgitas oma sõidukiiruse ületamist tööle minemisega. Sõidukiirus mõõdeti Lasercam 4 nr LE0027 seadmega. Tunnistaja ütlusi kinnitab ja O.R-i poolt 08.01.2018.a kella 16.26 ajal Tartu linnas Teguri tänaval suurima lubatud sõidukiiruse ületamist tõendab ka 08.01.2018.a Tartu linnas Kabeli tänaval koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Protokolli kohaselt teostas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse liikluspolitseinik S.T.riikliku järelevalve korras O.R-i poolt juhitud mootorsõiduki Audi A8, registreerimismärgiga XXX, sõidukiiruse mõõtmist 08.01.2018 kella 16.26 ajal Tartu linnas Teguri tänaval, Võru ja Tähe tänavate vahel, sõidusuund Võru tänav. Kasutati kiirusmõõturit Lasercam 4 nr LE0027, mida testiti 08.01.2018.a kell 9.56 ja see oli töökorras. O.R-i poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel saadi kiirusmõõturi lugemiks 107 km/h, millest arvati maha laiendmääramatus +/- 4 km/h ja saadi lõplikuks mõõtetulemuseks 103 km/h. Seejuures nähtub protokollist, et antud teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, st, et O.R ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 53 km/h. Kiirusmõõturi Lasercam 4 S.N. LE0027 taatlustunnistus tõendab, et 08.01.2018.a kella 16.26 ajal O.R-i poolt juhitud mootorsõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõtur taadeldi 13.02.
4. Arvestades, et majandus- ja taristuministri 20.09.2016.a määruse nr 57 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa kohaselt on liiklusjärelvalves kasutatava kiirusmõõturi taatluskehtivusaeg 1 aasta, on tõendatud, et O.R-i poolt juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõtur oli taatluskohustuse läbinud ja oli kehtivalt taadeldud. Toimikus on olemas ka 29.03.2018.a teatis, mis tõendab, et 08.01.2018.a kella 16.26 ajal riikliku liiklusjärelevalve korras O.R-i poolt juhitud sõiduki sõidukiirust mõõtnud Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupp I liikluspolitseinik S.T.on pädevaks mõõtjaks, kuivõrd ta on läbinud Kiirusmõõtur Laser cam 4 koolituse ja Pädeva mõõtja koolituse. 4 Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et O.R juhtis 08.01.2018.a kella 16.26 ajal Tartu linnas Teguri tänaval mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 107 km/h +/- 4 km/h. Kuivõrd O.R juhtis sõidukit asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h, ületas ta sellega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 53 km/h. Seega rikkus O.R LS § 15 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet, pannes sellega toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohus on seisukohal, et menetlusalune isik O.R pani LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritavad väärteod toime tahtlikult, so vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk.1 Kaebusest ega asja materjalidest ei tulene ühtegi viidet, millest oleks võimalik järeldada, et O.R ei olnud teadlik, et ta juhib sõidukit asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Kuigi kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et O.R-i positsioon rikkumiseni viinu osas on mõnevõrra laveeriv, järeldub nii kohtueelse menetluse materjalidest kui ka kohtule edastatud kaebusest, et gaasipedaalile vajutamine ning seejuures lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli O.R-i teadlik otsustus. Seejuures, arvestades, et O.R-i poolt juhitud sõiduki lõplikuks sõidukiiruseks pärast laiendmääramatuse maha arvamist saadi 103 km/h, ei ole võimalik kuidagi asuda seisukohale, et O.R ei saanud, soovides kiiresti tänavat ületada ja selleks gaasipedaali vajutades, aru, et tema kiirus on oluliselt suurem, kui seda on antud teelõigul suurim lubatud sõidukiirus. Nimetatud järeldust kinnitab ka kohtule edastatud videosalvestis rikkumisest, mis kinnitab O.R-i poolt kohtueelses menetluses väljendatut, et ta otsustas hetkeks gaasipedaali põhja vajutada: salvestiselt on näha, et kiirendamine on niivõrd jõuline, et sõiduki tagarattad ei leia esiteks kindlat pidamist, põhjustades seeläbi sõiduki tagaosa kerget libisemist ning seejärel, haardumise saavutamisel, suureneb sõiduki liikumiskiirus koheselt märkimisväärselt. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud O.R-i käitumises õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. KOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.2 Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga.3 1 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 14 2 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 3 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 5 LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on sanktsiooni, so juhtimisõiguse äravõtmise keskmiseks määraks 6 kuud. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus O.R-i poolt toimepandud suurima sõidukiiruse ületamise ulatust, so mitte vähem kui 53 km/h ning rikkumise toimepanemise aega ja kohta ning seda, et antud teelõik oli hea nähtavusega, sademeid ei olnud, kuid teeolud olid lumised (kiirusmõõturi kasutamise protokollis sedastatu). Ühtlasi arvestab kohus, et O.R ei pannud toime täiendavaid liiklusrikkumisi. Kohus ei ole tuvastanud, et O.R-i puhul esineks KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Sarnaselt kohtuvälise menetlejaga on kohus seisukohal, et asjas on võimalik arvestada O.R-i poolt väljendatud kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes karistust kergendava asjaoluna. Samas, kuigi kohus jaatab kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu esinemist, on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse muutmiseks, so karistusliigi või – määra muutmiseks alust ei ole. Kohtu käsutuses olevast 06.02.2018 koostatud karistusregistri teatisest nähtub, et O.R-i ei ole kriminaalkorras karistatud. Samas on O.R kaks kehtivat väärteokaristust samalaadse rikkumise, so suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Nimelt nähtub, et 11.02.2017.a rikkumise eest, mis oli kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi karistati O.R-i Lääne prefektuuri 11.02.2017.a otsusega rahatrahviga 25 trahviühikut, so 100 eurot. Nimetatud karistus aga ei pannud O.R-i oma liikluskäitumises korrektiive tegema, mis viis selleni, et 17.06.2017.a Lõuna prefektuuri otsusega karistati teda 17.06.2017 toimepandud rikkumise eest, mis oli, nagu ka käesolevalt süüksarvatav rikkumine, kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi, rahatrahviga 130 trahviühikut, so 520 eurot. Käesolevast rikkumisest nähtub selgelt, et hoolimata lühikese perioodi vältel sarnaste rikkumiste toimepanemisest ning järjest rangemate karistuste, so rahatrahvide kohaldamisest, viimane trahv juba üle 500 euro, ei olnud kohaldatud karistused sellised, mis oleks pannud O.R-i oma liikluskäitumises korrektiive tegema ning sellest tulenevalt edaspidi rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Vastupidi, käesoleva rikkumise pani ta toime vaid veidi enam kui pool aastat pärast viimast suurima lubatud sõidukiiruse ületamist, mis oli samuti kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi. Kohtu hinnangul näitab karistusregistri teatiselt nähtuv ilmekalt, et liiklusrikkumiste toimepanemine, so suurima lubatud sõidukiiruse ületamine ei ole O.R-i jaoks juhuslikku laadi, vaid pigem süstemaatiline tegevus. Arvestades seejuures juba eelnevalt sedastatut, et varasemad rahatrahvid sarnaste rikkumiste toimepanemise eest ei ole suutnud O.R-i korrektsele liikluskäitumisele suunata, on kohus sarnaselt kohtuvälise menetlejaga ning erinevalt menetlusalusest isikust ja tema kaitsjast seisukohal, et rahatrahvi kohaldamisega ei ole võimalik O.R-i seaduskuulekusele suunata. Käesoleval juhul leidis kohtuväline menetleja, et O.R-i mõjutamine on ainuvõimalik põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, kohaldades O.R-ile toimepandud rikkumise eest karistust ½ ulatuses sanktsiooni maksimaalsest määrast, võttes juhtimisõiguse ära 6 kuuks. 6 Kriminaalkolleegium on märkinud, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust.4 Eeltoodu alusel, arvestades seejuures ka Riigikohtu praktikat ning lisaks ka seda, et liiklusrikkumiste, so suurima sõidukiiruse ületamine ei ole O.R-i jaoks tema varasemat elukäiku vaadates juhuslikku laadi, on kohus sarnaselt kohtuvälise menetlejaga seisukohal, et O.R-i liikluskäitumise muutmiseks on põhjendatud kohaldada talle põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Kohtu hinnangul ei väära nimetatud seisukohta ka O.R-i poolt kaebuses avaldatud perekondlikud ja tööd puudutavad argumendid. Kohus on seisukohal, et isik, keda on lühikese perioodi vältel karistatud samalaadse rikkumise eest, pidi mõistma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema jätkuv ühiskonnas kehtivaid norme eirav käitumine liiklusreeglite rikkumise, so lubatud sõidukiiruse ületamise näol võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi- või lisakaristusena. O.R-i avaldatud perekondlikud ja tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise toimepanemist, kuid see ei hoidnud ära tema poolt järjekordset suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Kuuekuuline juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kohtu hinnangul karistus, mis paneks O.R-i kui ka tema pere, sh lapsed põhjendamatult raskesse olukorda. Seda enam, et nii O.R endal kui ka tema perel on võimalik igapäevaste toimetuste, sh huviringides käimiseks kasutada muid vabalt kättesaadavaid transpordivõimalusi, sh ühistransporti. Ühtlasi nendib kohus, et olukorras, kus juhtimisõigus on perekonnale oluline materiaalsete vahendite teenimiseks ning seeläbi igapäevase toimetuleku tagamiseks, oleks pidanud O.R olema eriti hoolas, et mitte õigusrikkumisi, so järjekordse suurima lubatud sõidukiiruse ületamist toime panna. Riigikohus on nentinud, et lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi, osundades seejuures Maanteeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti avaldatud statistikale: liiklusõnnetuste arv
5. aastal võrreldes
6. aastaga suurem ning võrdluses
7. aasta andmetega oli suurem ka liiklusõnnetustes vigastatute ja hukkunute arv; kiiruse ületamisega seotud väärtegude arv ületas
8. aastal
9. a ja
10. a vastavaid näitajaid. Võrreldes kahe varasema aastaga moodustasid
11. aastal toimepandud väärtegudest suurima kasvu just vahemikus 21–40 km/h toime pandud kiiruse ületamised, leides, et neid andmeid arvesse võttes ei saa kuidagi väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja millele riik ei peaks reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa.5 Seetõttu on kohus seisukohal, et O.R-i lähimineviku liikluskäitumisest tulenevalt on põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist vajalik kohaldada lisaks tema enda turvalisuse tagamiseks ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara kaitseks. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine peaks andma O.R-ile signaali, et tema senine liikluskäitumine ei ole olnud aktsepteeritav ning viima teda sellest tõdemusest lähtuvalt õigete järelduste tegemiseni ja edasiste rikkumiste toimepanemisest hoidumiseni. Siinkohal tuleb märkida, nagu juba viidatud, et kohtu hinnangul on O.R-i põhjendused rikkumise tinginud asjaolude osas olnud väärteomenetluse raames mõnevõrra laveerivad. 4 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 5 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 7 Nimelt nähtub kohtuvälisele menetlejale edastatud kahetsuskirjast, et O.R lõpetas enda sõnul parasjagu tööpäeva ning oli samal ajal lapsele lõppevasse eelkooli järele minemas. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et peatamisel põhjendas O.R kiiruse ületamist tööle minemisega. Samuti nähtub kahetsuskirjast O.R-i soov ületada tiheda liiklusega Tähe tänav võimalikult sujuvalt, samal ajal on ta aga märkinud, et teisi liiklejaid antud teelõigul sellel ajal ei olnud. Ka kaebuses on O.R pigem kinnitanud, et antud ajal ja teelõigul teisi liiklejaid ei olnud. See omakorda kinnitab kohtu hinnangul, et tegelikult ei olnud O.R mingit põhjust suurima lubatud sõidukiiruse ületamiseks, kuivõrd tõenäoliselt, hoolimata peatselt saabuvast nö tipptunnist, oli nimetatud ajal tal soovitud ristmiku ületamine võimalik ka ülemäärase kiirustamiseta, so järgides liiklusreegleid, sh lubatud sõidukiirust. Kohus märgib sedagi, et arvestades lisaks sõidukiiruse ületamise ulatusele (suurima sõidukiiruse ületamise määr jäi lõikes ettenähtud sõidukiiruse ületamise ülemmäära, so 60 km/h lähedale) ka rikkumise toimepanemise aega ja kohta ning asjaolu, et teekate oli lumine ja rikkumisest tehtud videosalvestiselt nähtuvalt sellest tulenevalt ka libe, tuleb O.R-i poolt toimepandut pidada väga ohtlikuks. Seega on O.R-i süü kohtu hinnangul pigem keskmisest suurem. Eriti arvestades, et kuigi nimetatud teelõigul ei pruukinud nimetatud ajal teisi liiklejaid olla, ei ole välistatud teiste liiklejate, sh jalakäijate ootamatu teele ilmumine. Seejuures tuleb arvestada sedagi, et ka lubatud piirkiirusega ja pikaajalist sõidukogemust omavad juhid võivad mõnikord liiklusõnnetustesse sattuda. Seega tuleb sellisele nii ennast kui ka teisi potentsiaalselt ohustavale tegevusele reageerida karistusega, mis saadaks nii rikkujale endale kui ka üldsusele signaali, et sellist käitumist ei tolereerita. Siinkohalt viitab kohus ka Riigikohtu seisukohale, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik.6 Kuivõrd O.R ei ole viidanud temal liikumispuude esinemisele ning ka väärteotoimikus ei ole sellekohaseid andmeid, ei ole juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks ka seadusest tulenevaid piiranguid. Kokkuvõtvalt tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Marju Persidskaja kohtunik 6 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 8