KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja 2.detsember 2016.a. Tallinn koht Kriminaalasja number 1- 16-8399 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja , Ivi Kesküla ja Meelika Aava Krimin

§ 238lg 2 alusel vähendada O.O-le mõistetud karistust 1/3 võrra, mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Kar

S § 74 lg 5 ja KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 29.02.2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 aastat ja 1 kuud vangistust - võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 2 (kaks) aastat ja 5 (viis) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada O .O karistuse algust alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest 19.08.2016. Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kriminaalmenetluse kulud

§ 180

lg 1 alusel välja mõista O.O-lt: II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot; kaitsjatasu kohtueelses menetluses kokku 240 (kakssada nelikümmend)eurot; kaitsjatasu kohtumenetluses 144 (sada nelikümmend neli) eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et O .O võib menetluskulud, kokku 1029 eurot, tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 85,75 eurot. O.O mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, röövimise ja asja omavolilise kasutamise, mille eest on teda karistatud Harju Maakohtu 29.02.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-15- 9219 KarS § 199 lg 2 p 8, 9; § 200 lg 2 p 4 ja § 215 lg 2 p 1, 2 järgi, uuesti pani toime asja omavolilise kasutamise katse alljärgnevatel asjaoludel. 19.08.2016 kella 3.45 paiku üritas O .O võtta omavoliliselt enda ajutisse kasutusse Tallinnas X XX asuva korterelamu juures pargitud BV-le (V) kuuluva ja viimase valduses oleva sõiduauto VAZ 21011 registreerimisnumbriga XXX XXX, VINkood XXXXXXXXXXXXX, väljalaskeaasta 1976, kollast värvi, auto väärtus ületab 200 (kakssada) eurot. O.O tegevus, mis oli suunatud kõnealuse sõiduauto võtmisele enda omavolilisse ajutisse kasutusse seisnes selles, et tema sisenes juhiukse kaudu sõiduautosse, istus juhiistmele ja kasutades kaasas olevaid tööriistu, üritas süüteluku juhtmete ühendamise teel sõiduauto käivitada, et sõidauto omaniku ja valdaja teadmata ja nõusolekuta sõita sündmuskohalt ära. Kuritegu, s.o võõra sõiduauto omavoliline ajutine kasutamine jäi O.O tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, sest sõiduki juurde tuli selle omanik BV, kes pidas O .O kõnealuses sõidukis kinni ja andis viimase üle kohalekutsutud politseipatrullile. APELLATSIOONI SISU: Apellatsioonis vaidlustab süüdistatav temalt menetluskulude väljamõistmist ning taotleb apellatsioonikohtult nende annuleerimist. Põhjuseks toob asjaolu, et on vanglas ja alaline sissetulek seega puudub. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

prg. 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi käesoleva seadustiku 15. peatüki kohaselt, s.o. määruskaebekorras.

prg. 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel

11 või 12 peatüki sätteid, arvestades 15.peatükis sätestatud erisusi.

prg. 326 lg 3 (11.ptk) lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu. Tulenevalt

prg. 390 lg-st 1 kehtib

prg. 326 lg 3.lauses ringkonnakohtule antud õigus ka määruskaebuse põhjendatuse otsustamisel. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud kaebusega, leiab üksmeelselt, et see on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1- 55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu

§ 326

lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-9609). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus

§ 326

lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud

§ 326

lg -le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses

§ 326lg 3.

Kohtukolleegium leiab, et esitatud kaebusel puudub edulootus e. antud juhul on tegemist perspektiivitu taotlustega. Maakohtu otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtus süüdistatava maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Riigikohus on oma määruses 31-1- 105-12 p.-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (

§ 180lg 1).

Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et 3 süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Kohtukolleegium märgib, et seni kuni ei ole juhinduvalt tsiteeritud Riigikohtu lahendist süüdistatava maksevõimetust tõendatud dokumentaalselt, seni ei saa rääkida apellatsioonis või määruskaebuses esitatud põhjendatud taotlustest. Käesoleval juhul selgitab kohtukolleegium omalt poolt, et seadus ei näe ette võimalust kõigi menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Süüdistusaktis olid loetletud menetluskuludena nii süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha, kui ka kaitsjatasu kohtueelses menetluses. Maakohtu istungil ei olnud selles osas ühtegi taotlust, kaitsja taotles vaid võimalust menetluskulude ositi maksmist aasta jooksul. Maakohus selle taotluse ka rahuldas. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada määruskaebemen etlust ja lähtuvalt

§ -st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et määruskaebus on ilmselt põhjendamatu. 4