Obsah (8)

§ 132§ 204§ 87§ 57§ 29§ 55§ 56§ 23

4-18-1344 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.04.2018. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-18-1344 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Bret

§ 132p-st 1 kohus otsustas: 1.

Jätta rahuldamata N.F-i (N.F) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 23.02.

1. a kiirmenetluse otsuse nr 10220162804150 peale väärteoasjas nr 2316,18,
3. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 23.02.
4. a kiirmenetluse otsus nr 10220162804150 väärteoasjas nr 2316,18,
5. 4-18-1344
6. Jätta rahuldamata N.F-i hüvitamiseks. taotlus valitud kaitsjale makstud tasu Kohus selgitab, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud andmed sisalduvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 23.02.
7. a kiirmenetluse otsuses nr 10220162804150 väärteoasjas nr 2316,18,000830.

§ 204

lg 2 kohaselt kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt

§-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. I ASJAOLUD JA MENTLUSES TOIMUNU 1.

1. Kohtuvälise menetleja otsus 23.02.2018 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Taago Väiku N.F-ile kiirmenetluse otsuse nr 10220162804150 (KVM tl 1-2), mille kohaselt N.F-i karistati 25 trahviühiku ehk 100 euro suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 23.02.
2. a kell 22:22 juhtis mootorsõidukit BMW registrinumbriga XXX XXX Tallinnas Narva mnt 13 juures suunaga Viru Väljaku poole ning ei peatunud stoppjoone ees ja alustas reguleeritud ülekäiguraja ületamist foori keelava punase tulega. Kiirmenetluse otsusest nähtuvalt N.F rikkumisega ei nõustunud, andes ütlusi, et ta ei sõitnud punase tulega. 1.
3. Kaebus Kohtuvälise menetleja otsusele esitas
4. märtsil
5. a kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk (kohtu tl 1-6). Kaitsja soovis väärteomenetluse lõpetamist ja menetlusalusele isikule menetluskulude väljamõistmist. Kaitsja leidis, et

§ 87

kohaselt vaadatakse väärteoasja läbi väärteoprotokolli piirides, s.t esitatud süüdistuse ehk teokirjelduse piirides. Kiirmenetluses on teokirjeldus kajastatud kiirmenetluse otsuses. 23.02.2018. a ei viibinud menetlusalune isik Narva mnt 13 ülekäigurajal, vaid lähenes Narva maanteele mööda Pronksi tänavat ja tegi vasakpöörde Narva mnt ja Jõe tänava ristmikul. Teokirjelduse oluline osa on

§ 57lg 1 p 6 kohaselt ka väärteo toimepanemise koht.

Kuna menetlusalune isik ei ole Narva mnt 13 aadressil üldse viibinud, siis on menetlusaluse isiku karistamine selle teokirjelduse järgi ebaseaduslik. Kiirmenetluse teokirjelduse piiridest ei ole võimalik väljuda. Seega kuulub otsus tühistamisele ja väärteomenetlus kiirmenetluse otsuses kirjeldatud teo osas lõpetamisele, kuna selles kohas väärtegu ei ole menetlusalune isik toime pannud. Kiirmenetluse kohaldamine oli ebaseaduslik, kuna väärteoasja asjaolud ei olnud selged – kiirmenetluse otsuses märgitud kohas ei ole menetlusalune isik mootorsõidukit juhtinud. Seega 2 4-18-1344 tuvastades kiirmenetluse kohaldamise ebaseaduslikkuse, tuleb kiirmenetluse otsus tühistada ja lõpetada menetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel.

1. märtsil
2. a täiendas kaitsja kaebust (kohtu tl 9-11), leides, et kaebuse üks motiividest on teokirjelduse mittevastavus, s.t isegi kui videosalvestusel foori punase tulega sõitev auto peaks olema N.F-i juhitud auto, siis kiirmenetluse otsuses kirjeldatud kohas ei ole väärtegu toime pandud. Teine N.F-i motiiv kaebuse esitamiseks on aga juba sündmuskohal väljendatud vastuväide, et endale teadaolevalt ei ole N.F punase tulega ülekäigurajale sõitnud. Politseinikud on viidanud süüdistuse tõendina videosalvestusele, kuid nimetatud videosalvestuselt ei ole võimalik tuvastada rikkumist toime pannud sõidukit. Tegemist on küll halli sõiduautoga, kuid sõites nimetatud sõidukile järgi, on silmside katkenud ning jõudes peatatud sõidukini, on selle kõrval teine sarnane sõiduauto. II KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 23.02.
3. a kiirmenetluse otsus tuleb jätta muutmata. 2.
4. Tõendid Kohtuvälises menetluses on tunnistajana üle kuulatud Erik Jõesaar (KVM tl 3-4) ning menetlusalune isik N.F (KVM tl 2). Tunnistaja ning menetlusaluse isiku kutsus kohus 18.04.
5. a toimunud kohtuistungile (kohtu tl 16, 19), kus mõlemad ka osalesid (kohtu tl 23) ning andsid ütlusi (kohtu tl 24-27; 27-28 pöördel). Kuivõrd menetlusalust isikut ja tunnistajat kuulati üle kohtumenetluses, siis ei saa kohus väärteoasjas lahendit tehes tugineda nende kohtuvälises menetluses antud ütlustele, vaid ainult nende poolt kohtus antud ütlustele. Ühtlasi saab kohus kohtulahendi tegemisel tugineda kohtuvälise menetleja toimikus sisalduvatele dokumentaalsetele tõenditele, mida kohtus avaldati ja uuriti. Nendeks on N.F-i karistusregistri väljavõte (KVM tl 5) ning videosalvestus sündmusest (CD-R plaadil). Samuti saab kohus tugineda N.F-i kaitsja poolt kohtuistungil kohtule esitatud kaardile (kohtu tl 24, 31). 2.
6. Kohtu seisukoht väärteo kaebuse piiride osas Kohus nõustub, kaebajaga, et kaebust tuleb arutada kaebuse piirides. Kaitsja leiab, et 23.02.
7. a ei viibinud menetlusalune isik Narva mnt 13 ülekäigurajal, vaid lähenes Narva maanteele mööda Pronksi tänavat ja tegi vasakpöörde Narva mnt ja Jõe tänava ristmikul. Teokirjelduse oluline osa on

§ 57lg 1 p 6 kohaselt ka väärteo toimepanemise koht.

Kuna menetlusalune isik ei ole Narva mnt 13 üldse viibinud, siis on menetlusaluse isiku karistamine selle teokirjelduse järgi ebaseaduslik. Kaitsja arvates on väärteo toimepanemise koht teokirjelduse oluline osa ja seda ei saa kohus menetluses muuta. Kohus leiab, et menetluses leidis tõepoolest kinnitust, et rikkumine ei toimunud Narva mnt 13 juures. Samas leiab kohus, et selline ebatäpsus ei olnud määrava tähendusega ja ei takistanud menetlusalusel isikul ja kaitsjal aru saada süüdistusest ega kahjustanud kaitseõiguse teostamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. märtsi 2018 otsuse nr 4-17-3969 punktis 7.2 leidnud, et väärteoprotokollis või süüdistuses teo kirjeldamisel sõltub süüteo toimepanemise aja fikseerimine kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja see, milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, konkreetse süüteoasja tehioludest. Ka kuriteo toimepanemise koha kirjelduse täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Süüteo toimepanemise koht peab olema kindlaks määratud sellise täpsusega, 3 4-18-1344 et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Kaitsja on
2. märtsi
3. a kaebuse täiendusele lisanud asendiplaani (kohtu tl 10 pöördel), milles on märkinud nii menetlusaluse isiku liikumistrajektori, politsei asukoha, valgusfoori asukoha, Narva mnt 13 asukoha kui ka menetluse isiku peatumiskoha. Arvestades, et kaitsja esitas oma seisukoha menetlusaluselt isikult pärinevate algandmete põhjal, on ilmselge, et nii kaitsja kui ka menetlusalune isik said juba kaebuse esitamise ajal aru, missuguse valgusfoori keelava tule eiramise rikkumist kohtuväline menetleja tegelikult menetlusalusele isikule ette heidab ja silmas peab. Seda asjaolu arutati ka Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a istungil (kohtu tl 24 pöördel-25). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et eksliku aadressi äranäitamine väärteosündmuse asukohana ei olnud selline asjaolu, mis takistas süüdistataval väärteoetteheitest aru saada, kaitseõigust teostada ja seetõttu ei ole niisuguse teokirjelduse järgi väärteoasja arutamine ebaseaduslik. 2.
6. Kohtu seisukoht kiirmenetluse kohaldamise osas Kaitsja ja menetlusalune isik leiavad, et kiirmenetluse kohaldamine oli ebaseaduslik, sest väärteoasja asjaolud ei olnud selged, kuivõrd menetlusalune isik vaidles rikkumisele vastu ega tunnistanud rikkumise toimepanemist. Kohus sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba 14.05.
7. a kohtuotsuse nr 3-1-1-60-03 punktis 7.2 väljendanud selgelt järgmist: Väärteomenetluse seadustikust ei tulene, et menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise eitamine oleks kiirmenetlust välistav asjaolu. 09.10.
8. a kohtuotsuse nr 3-1-1-109-03 punktis 6 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud: Kiirmenetlust võib kohtuväline menetleja kohaldada juhul, kui esinevad seaduses ettenähtud eeldused. Seaduse kohaselt peavad rikkumise asjaolud olema selged. Samuti on nõutav, et menetlusalusele isikule on teatatud tema õigused ja kohustused; selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata ning võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Isik peab olema kiirmenetlusega nõus, mida tõendab oma allkirjaga (

§ 55

lg 1 p-d 1-3).

§ 56

lg-st 4 tuleneb, et kui menetlusalune isik ei ole ütlusi või allkirja kiirmenetlusega nõustumise kohta andnud, ei saa kohaldada kiirmenetlust, vaid tuleb alustada üldmenetlust. Kuigi eelmärgitud Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendid on tehtud 2003. aastal, siis ei ole

§ 55

lg 1 sõnastus muutunud ning

§ 56

lg-t 4 on võrreldes varasemaga täiendatud, kuid varasemalt selles kirjeldatud põhimõte (kui isik keeldub ütluste, allkirja või kinnituse andmisest, loetakse see kiirmenetlusega mittenõustumiseks) on endiselt sama. Seega menetlusaluse isiku mittenõustumine väärteo toimepanemisega ei saanud välistada kiirmenetluse kohaldamist. Politseiametniku jaoks oli kiirmenetluse otsuse koostamise hetkel väärteo toimepanemise ajaolud selged – tuvastatud oli rikkumine ja selle toimepanija. See, et kiirmenetluse otsust on vaidlustatud maakohtus väärteo koosseisu puudumise motiividel ei muuda asjaolu, et kohtuvälise menetleja ametniku hinnangul olid väärteo toimepanemise asjaolud selged. Kiirmenetluse otsusest nähtub, et menetlusalusele isikule N.F-ile on selgitatud tema õigusi ja kohustusi ning ka seda, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata, mida menetlusalune isik on oma allkirjaga kinnitanud (KVM tl 2 – allkirjade bloki esimene allkiri; KVM tl 2 pöördel). Sealjuures on eelmärgitule lisatud kiirmenetluse otsuses olukorrad, mis loetakse kiirmenetlusega mittenõustumiseks ning millisel juhul alustatakse seetõttu üldmenetlust. Samuti on N.F andnud allkirja kiirmenetlusega nõustumisele (KVM tl 2 – allkirjade bloki teine allkiri). Ühtlasi on võimaldatud N.F-ile anda kiirmenetluses ütlusi, mida isik on ka kasutanud (KVM tl 2 – ütluste blokk). Mitte kuskilt väärteoasja materjalidest ei nähtu, et N.F oleks keeldunud ütluste andmisest või kiirmenetluse kohaldamisest. Seega oli kiirmenetluse kohaldamine seaduslik ning väärteomenetlusõigust kohtuväline menetleja rikkunud ei ole. 4 4-18-1344 2.

1. Väärteokoosseis Objektiivne koosseis N.F-i tegu on kvalifitseeritud LS § 221 lg 1 järgi, mis on sisustatud LS § 35 lg 10 rikkumisega. LS § 221 lg 1 näeb ette vastutuse juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest. LS § 35 lg 10 sätestab: Kui foorituli või reguleerija märguanne keelab juhil sõita reguleeritavale ülekäigurajale, peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees, nende puudumisel ülekäiguraja ees. Tunnistaja Erik Jõesaar andis
2. aprilli
3. a istungil ütlusi (kohtu tl 24-27), mille kohaselt teostasid nad kiirmenetluse otsuse koostamise õhtul liiklusjärelevalvet Parda tänava ja Narva mnt ristmikul. Poole üheteist paiku, sõitis hall BMW punase tulega. Tunnistaja sõitis kohe autole järgi. See auto sõitis Viru ringi poole. Siis andis politseipatrull peatumismärguande. Selle auto juhiks osutus menetlusalune isik. Esialgu ütles menetlusalune isik, et ei märganud punast tuld, et oli kiire, vaadates videot nentis, et jah on küll punasega ületamine. Kuna autos ei olnud andmebaasi ja paistis suur silt Narva mnt 11, siis arvasid politseinikud ekslikult, et rikkumise koha aadress oli Narva mnt
4. Kaitsja poolt skeemil märgitud politseipatrulli asukoht on õige. Hall BMW sõitis praktiliselt nina eest läbi, vahemaa niivõrd väike, et polnud võimalik, et sarnane auto oleks saanud tulla. Autot kinni pidades ei olnud näha ühtegi teist halli BMW-d. Tunnistaja oli kindel, et kinni peatati sõiduk, mis pani toime rikkumise. Kaitsjale vastas tunnistaja, et rikkumise ajal ta auto numbrit ei näinud, sest see oli lumine. Menetlusalune isik puhastas numbri peale auto kinnipidamist. Tunnistaja tundis auto ära selle kuju järgi. Tunnistaja arvates oli tegemist viienda seeria BMW-ga, selliseid autosid on palju, auto värv ei ole samuti haruldane. Auto sõitis rikkumise ajal vasakpoolses reas ja oli vasakpoolses reas ka peatamise ajal. Peale videosalvestise vaatamist nentis tunnistaja, et peatamine toimus parempoolses reas. Menetlusalune isik andis
5. aprilli
6. a istungil ütlusi (kohtu tl 27-28 pöördel), et ta sõitis mööda Liivalaia tänavat ja keeras vasakule Narva maanteele ta tahtis minna Coca-Cola Plaza kinno. Kino alguseni oli 7-8 minutit. Alguses ta ei saanudki aru, et politsei peatas teda. Ta ei olnud kindel, et peatada taheti teda. Oma teada menetlusalune isik punasega küll ei sõitnud. Kaasreisija ka ei näinud, et oleks punasega sõitnud. Politseinikud näitasid salvestist videokaamera ekraanilt, kuid menetlusalune isik ütles kohe, et ei hakka seda vaatama, kuna ekraan oli pisike. Midagi nagu jooksis armatuuri peal, kuid näha ei olnud midagi, oma autot ka ei näinud seal, kuigi ekraan oli väike, siis oma auto tunneks ta ikka ära. Hiljem on ta salvestist vaadanud. Videol punase tulega sõitev auto ei ole menetlusaluse isiku oma, küll aga on menetlusaluse isiku auto see, mis peatati. Menetlusalusel isikul on väga eksklusiivne auto kõige esimene United Motorsit ostetud BMW 740 IX diisel nelivedu, kõige suurem BMW. Ei ole viienda seeria BMW. Menetlusalune, kinnitas, et jalakäijate ülekäigurada, mille punase tulega ületamist talle ette heideti, ta ületas, kuid ta ületas seda rohelise tulega. Ülekäigurada ületas ta vasakpoolses reas. Parempoolsesse ritta vahetas ta siis, kui nägi politsei vilkurit. Kohtuistungil avaldatud ja uuritud videosalvestisest nähtub, et salvestise
7. sekundil ületab helehalli värvi suur sedaankerega sõiduauto punase tulega ülekäiguraja. Auto on kaadris nähtav kuni umbes teise sekundi lõpuni. Peale seda kaob auto vaateväljast. Politseiauto alustab sõitu
8. sekundil ja pöörab
9. sekundil Narva maanteele. Alates
10. sekundist on näha sõiduautode tagatuled, mis politseiauto lähenedes vaates suurenevad ja ilmneb, et need on peatatud sõiduauto tagatuled, mis alates
11. sekundist vaateväljast ei kao. Kohtu hinnangul on tunnistaja Erik Jõesaare ütlused usaldusväärsed. Ütluste mõningane ebatäpsus (kas auto peatus paremas või vasakus reas) on seletatav sündmuse ja ütluste vahelise ajalise distantsiga ning ka politseimaetniku tööeripärast tulenevalt, kuivõrd erinevaid 5 4-18-1344 liiklusrikkumisi tuvastatakse tööpäeva jooksul mitmeid. Samuti on kohtu hinnangul üldteadaolevalt sõiduauto BMW kuju äratuntav. Samas asjatundmatu pilgu jaoks on
12. seeria ja
13. seeria BMW raskesti eristatav. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Suuremas osas riimuvad menetlusaluse isiku ütlused tunnistaja ütlustega. Vaidlust pole selles, et menetlusalune isik viibis väärteo toimepanemise ajal väärteo toimepanemise piirkonnas. Ka menetlusaluse isiku liikumise trajektori osas ei ole olulisi erinevusi – nii menetlusaluse isiku kui tunnistaja ütlustest nähtub, et ülekäiguraja ületamise ajal sõitis menetlusalune isik vasakpoolsel rajal. Menetlusalune isik mäletas ka seda, et ta vahetas rada ja sõiduauto peatamise ajal oli ta parempoolsel rajal. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes on vastuolu sisuliselt ainult selles, et menetlusalune isik eitab ülekäiguraja ületamist punase tulega, samuti seda, et videol punase tulega ülekäigurada ületav sõiduk on menetlusaluse isiku auto; tunnistaja aga on veendunud, et menetlusalune isik ületas ülekäigurada punase tulega. Kohtu hinnangul saab osa, milles tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused lähevad vastuollu, hinnata objektiivse tõendi – videosalvestise – põhjal. Videost nähtub, et ülekäigurada ületab helehall suur sõiduauto, mis on kohtu visuaalse hinnangu järgi sarnane BMW sõiduauto kujuga ja on kaamera nähtavuses videosalvestise algusest kuni
14. sekundi lõpuni, seejärel kaob vaateväljast.
15. sekundist on näha sõiduautode punased tagatuled, mis politseiauto lähenedes vaateväljas suurenevad ja
16. sekundil osutuvad need peatatud auto tagatuledeks. Järelikult oli keelavat foorituld rikkunud auto vaateväljast väljas 8 sekundit.
17. sekundist alates politseiautost eespool asuvad sõidukid seisavad eesoleva valgusfoori taga ega liigu. Samuti ei ole näha, et mõni sõiduk vahetaks enne foorituld, kus juba punase tule taga sõidukid seisavad, sõidurada või liiguks paremale parkimiskohtadele. Lisaks nähtub videosalvestuselt, et politseisõidukist paremal pool on teekonna peal kaks parkimisala, kus parkivad sõidukid on kõik lumega kaetud ning seega on seal juba mõnda aega parkinud. Menetlusalune isik kinnitas, et peatatud auto on tema auto. Videost ei ole näha, et politseiautoga sama sõidusuuna radadelt oleks mõni auto ära pööranud.
18. sekundil on näha paremal pool väljaspool sõiduradu peatunud sõiduautot, kuid see on ilmselgelt tumedam ja teise kujuga sõiduauto kui punase tulega ülekäigurada ületanud sõiduk. Kuigi nähtavus on halb, on ka peatatud autost vasakul rajal olev sõiduk ilmselgelt tumedam, kui punase tulega ülekäigurada ületanud sõiduk. Samas peatatud sõiduk on nagu punase tulega ülekäigurada ületanud helehalli värvi suure sedaankerega sõiduk. Arvestades, et nii peatatud menetlusaluse isiku sõiduk, kui ka temast vasakul rajal olev sõiduk olid peatunud punase valgusfoori taga, oli punase tulega ülekäigurada ületanud sõiduk viimane sõiduk, mis politsei vaateväljast möödus enne, kui politsei hakkas rikkunud sõidukile järgi sõitma. Seega ei ole eluliselt usutav, et video
19. sekundil foorituld rikkunud sõiduk oleks saanud 8 sekundi jooksul, kui ta oli videovaateväljast väljas, teelt kaduda ja selle asemele oleks sattunud teine sarnane sõiduk, mis osutus menetlusaluse isiku sõidukiks. Eeltoodud põhjusel on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et kiirmenetluse otsuses kirjeldatud väärteo pani toime menetlusalune isik. Kohtu hinnangul ei oma rikkumise seisukohalt tähtsust asjaolu, et ilmastikutingimuste tõttu ei olnud stoppjoon nähtav. Kaitsja leidis, et stoppjoon polnud nähtav ja see pidi asetsema ca 20 meetrit enne ülekäigurada. Tulenevalt LS § 35 lg-st 10 peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi puudumisel ülekäiguraja ees. Seega, kui juhile ei olnud stoppjoon nähtav, oleks ta pidanud peatuma ülekäiguraja ees. Seda aga juht ei teinud. Seega pani N.F toime LS § 221 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo. Subjektiivne koosseis Kohus leiab, et N.F pani LS § 221 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime vähemalt hooletusest. Vastavalt KarS § 18 lg-le 3 paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea 6 4-18-1344 süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kui eeldada, et N.F ei näinud punast foorituld, nagu menetlusalune isik ise oma ütlustes väidab, siis liikluses hoolsa ja kohusetundliku ning õiguskuuleka sõidukijuhina osalejana oleks ta pidanud seda nägema. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid N.F-i teos ei esine. Samuti on N.F süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud
20. aastal – KVM tl 5). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et N.F on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 221 lg 1 järgi. 2.
21. Karistus LS § 221 lg 1 sätestab sanktsioonina rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. Kuivõrd LS §-s 221 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab N.F-ile mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-50 trahviühikut (s.o 12-200 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks ca 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. Sanktsiooni keskmises määras ongi kohtuväline menetleja N.F-ile rahatrahvi määranud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. N.F-i süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise asjaolud. Tegemist on Tallinna kesklinnaga, kus on tihe liiklus ja palju jalakäijaid, samuti oli teo toimepanemise ajal nähtavus ja ilmastikutingimused keskmisest halvemad, nimetatud asjaolud suurendavad kohtu hinnangul isiku süüd, sest ta ohustas potentsiaalselt suuremat hulka liiklejaid. Teine süü suurust mõjutav asjaolu on subjektiivne külg. Kuivõrd kohus leidis, et N.F pani antud väärteo toime hooletusest ning tegemist on kergeima subjektiivse koosseisu vormiga, siis vähendab see menetlusaluse isiku süüd. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et N.F-i puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 mõttes (KVM tl 2). Siinkohal märgib kohus lisaks, et praegusel juhul ei esine muuhulgas ka karistust kergendava asjaoluna toimepandu puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3 teine alternatiiv). Kohus on seisukohal, et olukorras, kus menetlusalune isik ei tunnista, et ta oleks üldse midagi rikkunud või valesti teinud (vt kohtu tl 27-27 pöördel), siis ei saa esineda toimepandu osas ka puhtsüdamlikku ehk siirast kahetsust. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik N.F-i mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri kohaselt on N.F 4 kehtivat väärteokaristust (KVM tl 5-5 pöördel). Kõik väärteokaristused on N.F-ile määratud liiklusalaste rikkumiste eest – kaks kiiruse ületamise, üks juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise ning üks mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis. Kõik eelmärgitud neli rikkumist on toime pandud
22. aastal (18.02.
23. a, 07.04.
24. a, 30.08.
25. a ja 05.12.
26. a). Käesolev väärtegu on toime pandud 23.02.
27. a. Seega N.F-i puhul oli ühe aasta pikkuse perioodi jooksul tegemist juba viienda liiklusrikkumisega. Nimetatud asjaolu näitab, et N.F suhtub hoolimatult ning ükskõikselt liiklusreeglitesse. Kuigi kõik varasemad väärteotrahvid on N.F tasunud, siis kohtu hinnangul ei avalda rahatrahv liiklusrikkumiste puhul N.F-ile karistusliigina enam 7 4-18-1344 mõju. Samas kuivõrd LS § 221 lg 1 ei näe ette muud karistuse liiki kui rahatrahv, siis tuleks kohtu hinnangul eripreventsiooni tõttu mõista menetlusalusele isikule tema süü suurusest suurem rahatrahv selleks, et mõistetav karistus eripreventsiooni jaoks mingisugustki mõju võiks avaldada. Seega peaks eripreventsioon suurendama N.F-ile mõistetava karistuse määra. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Antud juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista N.F-ile rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt N.F-ile määratud 25 trahviühiku ehk 100 euro suurune rahatrahv, mis on sanktsiooni keskmises määras olev rahatrahv, vastab küll isiku süü suurusele, kuid mitte eripreventiivsetele vajadustele. Kuivõrd kaebuse on kiirmenetluse otsuse peale esitanud aga menetlusalune isik (kaitsja kaudu), siis ei ole kohtul võimalik temale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust reformatio in peius keelu põhimõtte kohaselt suurendada (isiku poolt tema suhtes tehtud otsuse edasikaebamine ei või kaasa tuua tema jaoks olukorra raskendamist). Seetõttu jätab kohus N.F-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi määra muutmata. N.F tuleb

§ 204

lg 3 kohaselt tasuda rahatrahv käesoleva kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul ning kui N.F seda ei tee, siis saadab vastavalt

§le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta ehk teisisõnu – rahatrahv saadetakse kohtutäiturile sundtäitmisele. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud andmed sisalduvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 23.02.

1. a kiirmenetluse otsuses nr 10220162804150 väärteoasjas nr 2316,18,
2. 2.
3. Menetluskulud N.F-i kaitsja esitas kohtule taotluse menetlusaluse isiku kantud õigusabikulude hüvitamiseks kokku summas 690 eurot (kohtu tl 28 pöördel, 29, 32).

§ 23

sätestab: Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kohus nõustus kohtuvälise menetlejaga, et N.F on pannud toime temale etteheidetava ja LS § 221 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ega lõpetanud väärteomenetlust

§ 29

lg 1 p-des 1-3 või 5-6 sätestatud mõnel alusel, siis tuleb N.F-i taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta täielikult rahuldamata. Seega jäävad õigusabikulud menetlusaluse isiku enda kanda. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 8