KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2016. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-4228 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontša

§ 50lg 5 p-s 3 sätestatud liiklusnõudeid kavatsetusega.

1 Muus osas jätta maakohtu otsuse muutmata. 3. Jätta kohtuarstliku ja liiklustehnilise ekspertiisi kulud 457 eurot riigi kanda. 4. Hüvitada V.O-le riigieelarvest apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu 907,2 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas küsimuses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 16.12.2015 otsusega mõisteti V.O süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ning teda karistati 2-aastase vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jättis kohus karistuse täitmisele pööramata, kui V.O ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus V.O-lt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse 8 kuuks. Ühtlasi mõistis kohus V.O-lt UN kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. V.O mõisteti süüdi selles, et ta tekitas liiklusnõuete rikkumisega rasked tervisekahjustused tema juhitud autos juhi kõrvalistmel viibinud UN-le. Nimelt juhtis V.O 22.06.2014 kella 00.30 joobeseisundis olles (alkoholi veres 2,35 mg/

1. g)mootorsõidukit Saab 9-3 registreerimismärgiga XXX XXX, millega liikus Harjumaal Tallinn – Paldiski mnt-l Keila poolt Tallinna suunas. Ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust, sõites ca 115 km/h. Liiga suure kiiruse ning joobeseisundi tõttu kaotas ta Tallinn – Paldiski mnt 22. km-l mootorsõiduki üle kontrolli. Selle tulemusel paiskus auto teelt välja põllule. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii prokurör kui V.O kaitsjad. 2.1 Prokurör taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse ja teeks uue otsuse, millega
2. a)tuvastaks, et V.O pani kuriteo toime kavatsetusega;
3. b)karistataks V.O 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, millest KarS § 73 lg 2 alusel tuleb koheselt ära kanda vangistus 4 kuud ning vangistus 2 aastat 2 kuud jääb tingimisi 2 kohaldamata, kui V.O ei pane 2 aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu;
4. c)võetaks lisakaristusena V.O-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse ära 1 aastaks 6 kuuks. Prokuröri hinnangul on maakohus kohtulikul uurimisel tuvastanud, et süüdistatava käitumine vastab tegelikult kavatsetuse tunnustele(isik teadis, et on joobeseisundis ning teadis, et ületab lubatud sõidukiirust), kuid kohus on õigest eeldusest teinud vale järelduse ning leidnud, et tegemist on kaudse tahtlusega. Kuna V.O süü on suur, on kohus põhjendamatult mõistnud karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. Prokuröri hinnangul on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata nn šokivangistuse. Kohus pole piisavalt hinnanud V.O süü suurust ning kuriteo raskeid asjaolusid. Kohus on jätnud arvestamata, et V.O ei ole kuritegu tunnistanud ega kahetsenud, vaid on asunud süüdistama kannatanut, mis iseloomustab süüdistatava isikut pigem negatiivselt. Ühtegi erandlikku asjaolu, miks süüdistatav ei vääri reaalset vangistust, kohus tuvastanud ei ole. Ka lisakaristuse kohaldamisel ei ole kohus prokuröri hinnangul arvestanud piisavalt kuriteo asjaoludega ning süüdistatava süü suurusega ning jätnud täiesti arvestamata asjaoluga, et süüdistatava näol on tegemist bussijuhiga s.o isikuga, kes igapäevaselt liigub bussijuhina Eesti teedel ning peab tagama reisijate ja teiste liiklejate ohutuse. 2.2 Kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja V.O õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Nn. sõna sõna vastu olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava versioonid juhtunust on teineteist välistavad, ei ole maakohus piisavalt põhjendanud seda, miks ta leiab, et eelistada tuleb kannatanu ütlusi. Maakohus leidis, et kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistaja MN ütlused. Samas on maakohus jätnud käsitlemata süüdistatava kaitseväiteid, mis seavad kahtluse alla MN ütluste usaldusväärsuse. Samuti kinnitasid kohtu hinnangul MN ütluste usaldusväärsust tunnistaja NL ütlused, kuid kohus on jätnud analüüsimata küsimuse sellest, et NL ütlused põhinevadki üksnes sellel, mida ütles MN. Apellatsiooni kohaselt tuleb kannatanu esitatud versiooni õigsusesse suhtuda kriitiliselt, kuna ka kannatanul on olemas eelkõige isiklik huvi, miks oma versiooni esitada. Veel leitakse apellatsioonis, et maakohus on tõendeid uurinud ühekülgselt. Maakohtu 16.12.2015 otsuses on hinnatud kaitsja poolt esitatud tõendeid puudulikult ja jäetud need ebaõiglaselt arvesse võtmata. Maakohtul oli KrMS § 297 lg -st 1 tulenevalt võimalus otsustada täiendavate tõendite kogumine, kuid seda ei tehtud. Jättes kõrvale kaalukaid ja asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust omavaid tõendeid, ei ole maakohus hinnanud kriminaalasjas sisalduvat tõendikogumit terviklikult, mida Riigikohus on lahendis 3-1-1-87-15 p-s 21 pidanud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. 3 Maakohus pidas alusetult usaldusväärseks DNA ekspertiisi tulemusi. DNA proovi ei võetud vahetult pärast õnnetuse toimumist. Enne seda käis süüdistatav oma autost kahel korral asju võtmas. Maakohus on ebaproportsionaalselt suurt tähendust omistanud tunnistaja NL ütlustele ja on jätnud arvestamata vastuolud MN ütlustes. Ka ei ole maakohus ei ole arvestanud vastuolusid kannatanu UN ütlustes. Maakohus oleks pidanud määrama ekspertiisi selle kindlakstegemiseks, millisel kohal istus autos süüdistatav ja millisel kannatanu. Olukorras, kus olemasolevates tõendites esinesid märkimisväärsed vastuolud ning puudusid tõendid, mis kõrvaldaks kahtluse süüdistatava süüst, pidanuks maakohus rahuldama kaitsja taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks (11.11.2015 kohtuistungi protokolli lk 8). Käesoleva menetluse raames oleks tulnud üle kuulata Keila 11 brigaadi päästemeeskonna juht VA ning Keila Kiirabibrigaadi töötaja OD, kuivõrd mõlemad isikud olid vahetult sündmuskohal. Ka jättis kohus põhjendamatult vastu võtmata kiirabikaardi. Kaitsjad leiavad, et kuna V.O ei juhtinud autot, on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et V.O tegu vastab KarS § 422 lg 1 koosseisule. Kaitsjad leiavad, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsiooni kohaselt ei saanud V.O täita KarS § 422 lg 1 objektiivset koosseisu: „Kuivõrd süüdistatav ei ole realiseerunud KarS § 422 lg 1 nimetatud koosseisuga tegu, siis ei ole ilmselgelt süüdistatava poolt realiseeritud ka objektiivset koosseisu. Objektiivse koosseisu kohaselt saab teo subjektiks olla üksnes isik, kes valitseb sõidukit ehk teisisõnu on juhiistmel.“ Samuti ei ole täidetud subjektiivne koosseis. Tuvastatav ei ole vähemalt kaudse tahtluse esinemine, kuivõrd süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ei olnud võimalik möönda. Isegi kui süüdistatav oleks olnud roolis, viitavad tema käitumises esinevad asjaolud üksnes ettevaatamatusele ja kergemeelsusele KarS § 18 lg 2 tähenduses. Kui süüdistatav oleks olnud roolis, siis pidi ta küll võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida. Selline käitumine vastab üksnes ettevaatamatuse ja kergemeelsuse tunnustele. Vaidlustades mittevaralise kahju väljamõistmist märgivad kaitsjad, et kannatanu ei ole tõendanud temale mittevaralise kahju tekkimist. Kohus on lähtunud kannatanu paljasõnalisest ütlustest selle kohta, et tema elukvaliteet on langenud, sealjuures lähtunud kannatanu kui meditsiinialaseid teadmisi mitteomava isiku ütlustest, et tema „luud pole enam ots-otsaga kinni kasvanud vaid on üksteise peal“ ning väidetest, et ta ei saa enam joosta ega poekotti kanda. Käesoleval juhul ei ole kohus viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks kannatanu väiteid elukvaliteedi langusest. 3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4 4. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaitsjate väiteid, mille kohaselt on maakohus eksinud faktiliste asjaolude tuvastamisel (I), seejärel kaitsjate ja prokuröri seisukohti V.O teo koosseisupärasuse kohta (II), poolte seisukohti maakohtu mõistetud karistuse osas (III) ning seejärel mittevaralise kahjuga seotud argumente (IV). Punktis V on toodud kohtu lõppjäreldused ja apellatsioonimenetluse kulusid puudutavad otsustused. I 5. Kaitsjate apellatsioonis heidetakse maakohtule ette tõendite ühekülgset hindamist. Samuti heidetakse maakohtule ette, et kohus ei ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhistanud. Ka see etteheide seondub tõendite hindamisega: apellantide hinnangul ei ole maakohus piisavalt põhjendanud, miks ta peab tõendatuks kannatanu versiooni toimunust, mitte aga süüdistatava oma. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. Maakohus on otsuses on otsuses põhjalikult refereerinud kohtuistungil uuritud tõendeid ning analüüsinud seda, kuivõrd erinevatest tõenditest pärinev info omavahel haakub (s.t hinnanud tõendeid kogumis). Omavahel vastuolus olevate tõendite (nt süüdistatava ja tunnistaja MN ütlused) puhul on kohus põhjendanud seda, miks ta peab ühtesid tõendeid teistest usaldusväärsemateks. 5.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks ta peab kannatanu versiooni toimunust usaldusväärsemaks kui süüdistatava oma. 5.1.1 Kaitsjate apellatsiooni kohaselt ei ole kannatanu ütlused selle kohta, miks ja kuidas asus autot juhtima süüdistatav, eluliselt usutavad. Kannatanu sõnul pakkus V.O talle proovida oma autot, mille mootorit ta oli lasknud modifitseerida. Algselt asuski autot juhtima kannatanu. Tehtud peatuse ajal asus süüdistatav ootamatult auto rooli ning kannatanu jõudis vaevu autosse istuda enne kui auto liikuma hakkas. UN sõnul heitis V.O talle ette, et ta ei olnud autot üldse korralikult proovinud (kd I; toim.l. 85 pöördel, 87). Ringkonnakohus ei pea sellist versiooni võimatuks või äärmiselt ebatõenäoliseks. Arvestada tuleb sellega, et V.O veres tuvastati alkoholi sisaldus 2,35 mg/g), üldteada on aga see, et joobes inimese käitumine ei ole nii ratsionaalne kui kaine inimese käitumine. Kaitsjad leiavad, et vastuolu on UN ja MN ütlustes. Viimase sõnul jäi ta magama, kui autot juhtis veel tema isa, ärkas aga alles siis, kui auto veeres üle katuse. UN andis ütlusi, et enne sõitma hakkamist andis V.O tugevasti gaasi, mis põhjustas suurt müra. Kaitsjad ei pea eluliselt usutavaks, et MN ei oleks tugeva gaasiandmise peale ärganud. Selline seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul oletuslik. Esiteks on see, millise müra peale keegi ärkab, personaalne. Teiseks ei ole andmeid selle kohta, kui suur tekitatud müra oli. 5.1.2 Ekslik on kaitsjate apellatsioonis väljendatud seisukoht, justkui oleks kannatanu ja süüdistatava ütluste puhul tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Süüdistatava ja kannatanu ütlused ei ole ainsad tõendid. Lisaks nendele on otseseks tõendiks kolmanda autos viibinu – tunnistaja MN – ütlused. Veel saab selle tuvastamisel, kes istus liiklusõnnetuse hetkel auto juhikohal, tugineda mitmetele muudele tõenditele, eeskätt eksperdiarvamustele ja maakohtu istungil üle kuulatud kohtuarsti ütlustele. 5 5.1.3 Apellatsiooniski on tegelikult mööndud, et maakohus luges kannatanu ütlused usaldusväärseks, kuna neid kinnitavad tunnistaja MN ütlused. Apellantide väitel on aga maakohus jätnud käsitlemata süüdistatava kaitseväiteid, mis seavad kahtluse alla MN ütluste usaldusväärsuse. Argumendiks, millega kaitsjad seadsid MN ütlused kahtluse alla, on see, et tunnistaja sõnul ronis ta katusel olevast autost välja vasaku tagumise akna kaudu, sündmuskoha vaatlusprotokollist ilmneb aga, et purunenud on auto tagumine aken, mis katusel olevas autos pidi jääma paremale. Kohtukolleegium märgib, et tegelikult on maakohus seda küsimust kohtuotsuse kuuenda lehekülje viimases lõigus käsitlenud, leides aga, et see vastuolu ei muuda MN ütlusi ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Tunnistaja MN ütluste kohaselt ronis ta välja läbi purunenud tagumise küljeakna (kd I; toim.l. 97). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabeli kohaselt on autol tõesti purunenud vasakpoolne tagumine aken, mis katusel oleval sõidukil jäi tagant ette vaadates paremale (kd I; toim.l. 19) ning auto teisel küljel olev aken purunenud ei ole (kd I, toim.l. 16). Seega ei saanud tunnistaja väljuda tema jaoks vasakul olnud akna kaudu. See ei sea aga ka ringkonnakohtu hinnangul kahtluse alla MN ütlusi selle kohta, keda ta nägi auto juhikohal. Tähelepanu väärib see, et MN ütluste kohaselt oli kõrvalistujal turvavöö kinnitatud, juhikohal olnu ei olnud aga turvavööga kinnitatud ning ta oli juhikoha juures auto laes kägaras (kd I; toim.l. 95 pöördel). Selle väitega haakub kompleksekspertiisi aktis märgitu, et õnnetuse hetkel pidi eesmine vasakpoolne (s.o juhi) turvavöö olema lahti, eesmine paremine (kaassõitja) turvavöö aga kinni (kd II, toim.l. 47, 48). See, et MN väited leidsid ekspertiisiga kinnitust, näitavad, et ta tõepoolest nägi seda, kus ja mis seisundis teised autos viibinud olid. Sellest tulenevalt sai ta märgata sedagi, kes oli kõrvalistmel ja kes oli auto laes. Sellele, et juhikohal oli just V.O ning UN istus kõrvalistmel, viitavad veel MN ütlused selle kohta, et tema isa toimetati autost välja auto tagaakna kaudu, V.O aga juhiaknast. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad MN ütlused ka seda, et ta ei lasknud end ütlusi andes mõjutada tõigast, et kannatanu on tema isa. Seda näitavad näiteks tema vastused küsimustele, mis puudutavad tema isa elukvaliteedi langust liiklusõnnetuse tulemusel saadud vigastuste tõttu (kd I; toim.l. 96 pöördel). 5.1.4 Sarnaselt maakohtule on ringkonnakohus seisukohal, et MN ütluste usaldusväärsust kinnitavad tunnistaja NL ütlused. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et maakohus on omistanud tunnistaja NL ütlustele põhjendamatult suurt tähtsust, kuna tunnistaja tugines küsimuses, kes autot juhtis, sellele, mida oli talle öelnud MN. Õige on see, et NL ütlused selle kohta, kes oli õnnetusse sattunud auto roolis, põhinevad MNlt saadud infol. Oluline on aga see, et MN väitis NL-le, et autot juhtis tema isa sõber (V.O ), vahetult pärast õnnetust, olles veel kogetu mõju all. Seega seisnebki NL ütluste tähtsus selles, et nendest nähtuvalt ei tulnud MN väitega, et autot juhtis V.O, hiljem menetluse 6 käigus ütlusi andes. NL sõnul oli auto juures olnud MN silmanähtavalt šokis. Sellepärast ei pidanud NL tõenäoliseks seda, et MN oleks sellises seisundis olles talle valetanud (kd I; toim.l. 92 pöördel). Lisaks sellele, et MN oli NL kirjelduse kohaselt juhtunust šokis, räägib võimaluse vastu, et MN oleks sündmuskohal selle kohta, kes autot juhtis, valetanud, asjaolu, et NL-l oleks olnud võimalik koheselt MN väidet kontrollida, sest UN ja V.O olid sel ajal endiselt autos. 5.2 Lisaks tunnistajate ütlustele kinnitavad seda, et autot juhtis õnnetuse hetkel V.O , DNA ekspertiisi ning liiklustehnilise ja kohtuarstliku kompleksekspertiisi tulemused. 5.2.1 DNA ekspertiisi kohaselt vastasid kahest juhi turvapadjalt võetud proovist leitud DNA profiilid V.O profiilile (eksperdiarvamuse punktid 1 ja 3). Seevastu UN DNA profiiliga on seostatav parempoolse esiukse turvakardinalt võetud proov (eksperdiarvamuse punkt 2). Kaitsjate väitel ei näita DNA ekspertiisi tulemused seda, et roolis oli just V.O. Nimelt võeti DNA ekspertiisiks proovid liiklusõnnetusest üle poole aasta hiljem, vahepealsel ajal käis V.O kahel korral autost oma asju ära toomas. Ringkonnakohus nendib, et Politsei- ja Piirivalveameti varahaldustalituse juhtivspetsialist PU on kirjalikult kinnitanud, et V.O on kahel korral käinud järel erinevatel autos olnud esemetel (kd I; toim.l. 100, 101). Seega ei saa välistada, et tema bioloogilist materjali sattus sel moel hiljem auto lahtistele turvapatjadele. Samas ei mõjuta see argument asjaolu, et UN bioloogilist materjali leiti just auto parempoolselt (s.t kõrvalistuja poolselt) tur vakardinalt. Seega toetavad DNA ekspertiisi tulemused järeldust, et UN istus kõrvalistuja kohal, mis tähendab, et autot juhtis V.O. Jällegi omab tähtsust seegi, et DNA-ekspertiisi akti puhul ei ole tegemist ainsa tõendiga, mis paigutab juhikohale V.O, vaid tegemist on ühe tõendiga seda kinnitavate tõendite kogumist. 5.3 Lõpuks kinnitab seda, et liiklusõnnetuse ajal oli V.O juhikohal ning UN kõrvalistmel, kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi aktis olev eksperdiarvamus. 5.3.1 Seejuures on oluline, et kompleksekspertiisi aktis jõudsid eksperdid järeldusele, et autos kõrvalistmel olnud kaassõitjal oli turvavöö kinnitatud, juhil aga mitte. Nagu eespool märgitud, langeb selline seisukoht kokku MN ütlustega. Selline erinevatest tõenditest pärineva info kokkulangemine konkreetse asjaolu osas suurendab nende tõendite usaldusväärsust. 5.3.2 Kaitsjad märkisid ringkonnakohtu istungil, et V.O kiirabikaart kinnitab seda, et V.O oli turvavöö kinnitatud. Seoses sellega märgib ringkonnakohus, et see kiirabikaardil olev info põhineb V.O enda sõnadel. Nimelt sisaldub väide, et V.O oli turvavöö kinnitatud, kaebusi ja anamneesi puudutavas tekstis. Selles tekstis on ilmselgelt infot, mille on saanud kiirabitöötajad V.O-lt endalt (nt liiklusõnnetuse asjaolud). Kõnealune tekst on järgmine: „Sõitis Keila poole auto läks kraavi, katuse peale. Ei mäleta, kas tead. k aotanud. Kontaktne, adekvaatne, kaebab seljas valu ja valu paremas küljes. 7 Jalad tunneb, saab liigutada, autost ronis välja ise! Turvavöö oli peal+kaitsepadi, käed, jalad, vaagen ilma trauma tun.“ Kuna samast tekstist selgub, et V.O ronis katusele paiskunud autost välja ise, tähendab see, et kiirabiarstid said selle, et tal oli turvavöö kinnitatud, tuvastada tema enda väidete alusel. Sellises olukorras peab ringkonnakohus usaldusväärsemaks eksperdi seisukohta, et V.O vigastused on sellised, mille ta võis saada, viibides kinnitamata turvavööga sõiduki juhi kohal (kd II; toim.l. 47). 5.3.3 Kaitsjad seadsid kompleksekspertiisi tulemused kahtluse alla argumendiga, et kuigi eksperdid tuvastasid, et juhikohal olnud isik ei olnud turvavööga kinnitatud, ei ole ekspertiisi raames modelleeritud turvavööta isiku liikumist autos selle rullumise ajal. Ringkonnakohus on seisukohal, et teadusliku meetodi esitatud küsimusele vastamiseks valib ekspert ise. Ekspertiisiaktis on ära eksperdiuuringute kirjelduse all ära näidatud, milliste tekkepõhjustega ja miks on kannatanul ja süüdistataval esinenud vigastused seostatavad. Seega ei sea ringkonnakohtu jaoks see, et ekspertiisi tegemisel ei kasutatud programmi PC-Crash, antud eksperdiarvamust kahtluse alla. 5.4 Kaitsjad leiavad, et kohtuliku uurimise ühekülgsust näitab seegi, et maakohus ei rahuldanud kaitsjate kohtulikul uurimisel esitatud taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks. Kuigi ringkonnakohus määras kaitsjate taotlusel kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi ning võttis sellega seoses tõendina vastu ka V.O kiirabikaardi, ei näe ringkonnakohus, et maakohus oleks kaitsjate taotluste rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusõigust ning taotluste rahuldamata jätmisest ei saa järeldada, et maakohus oleks andnud tõenditele ebaõige või ühekülgse hinnangu. 5.4.1 Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS § 14 kohaselt kehtib kohtumenetluses võistlevuse põhimõte. Võistlevas menetluses on asjas tähtsust omavate tõendite välja selgitamine ja kohtule esitamine kohtumenetluse poolte ülesanne. Sellest tulenevalt on KrMS § 297 lg-s 1 sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine pigem erandlik ning selle õiguse mittekasutamine ei ole Riigikohtu praktika kohaselt kohtule etteheidetav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.09.2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6706, p 7.1). Ka ei ole mingit alust heita maakohtule ette seda, et kohus ei rahuldanud kaitsjate kohtulikul uurimisel esitatud taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks (ekspertiisi määramiseks, kiirabikaardi vastuvõtmiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks). Maakohtule andis nende taotluste rahuldamata jätmiseks õigusliku aluse KrMS § 2861 lg 2 p 2. Selle kohaselt võib kohus keelduda tõendi kogumisest või vastuvõtmisest, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kaitsja(
5. te)kohustus näidata kaitseaktis ära kõik tõendid, mida nad soovivad kohtule esitada, peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, aga ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse (süüdistusakti kontekstis on sarnast seisukohta väljendanud Riigikohus 06.06.2014 kriminaalasjas nr 3-1-1-28-14 tehtud otsuse punktis 18.1). Teisisõnu tähendab sellise tõendi, mis oli kaitsjal või süüdistataval olemas või mille kogumise 8 võimalus oli neile teada, kaitseaktis märkimata jätmine menetluse venitamist ning osade tõendite igaks juhuks varuks hoidmist peetakse ebaausaks teis(t)e kohtumenetluse pool(t)e suhtes. Nagu ringkonnakohus juba 17.02.2016 määruses selgitas, oleks nii V.O kiirabikaardi esitamise kui VA ja OD kohtuistungil ülekuulamise soov tulnud esitada juba kaitseaktis. Kuna kaitsjatele oli kaitseakti koostamisel teada, et V.O eitab auto juhtimist, oleks olnud kaitsjatel põhimõtteliselt olnud võimalik taotleda ka ekspertiisi selle väljaselgitamiseks, kes autot juhtis, juba kaitseaktis. 5.4.2 Apellatsioonis viidatud 03.05.2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-38-12 tehtud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohad ei anna alust järelduseks, et maakohtul oli kohustus määrata ekspertiis selle väljaselgitamiseks, kes istus autos liiklusõnnetuse ajal juhikohal ja kes kõrvalistmel. Apellatsioonis on tsiteeritud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega viitavad apellandid ise seisukohale, et ekspertiisi määramine on nõutav ainult juhul, kui konkreetset tõendamiseseme asjaolu saabki tuvastada ainult mitteõiguslikke eriteadmisi rakendades. See, kas autot juhtis V.O või UN, ei ole küsimus, millele oleks saanud vastata ainult ekspert, vaid ilmselgelt oli tegemist asjaoluga, mille kohta said nt anda ütlusi liiklusõnnetuses osalenud (süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja MN) ise. Ekspertiisi määramist taotletigi olukorras, kus kohtus oli juba uuritud seda küsimust puudutavaid tõendeid. Seega on tegemist olukorraga, kus kohtuarstlik ja liiklustehniline kompleksekspertiis ei ole ainuvõimalik tõend selle kohta, kes autot juhtis. Tegemist on ühe tõendiga teiste sama asjaolu tõendavate tõendite kõrval. II 6.1 Kaitsjate väide, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, lähtub ebaõigetest eeldustest. Apellatsiooni kohaselt kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti, asudes seisukohale, et V.O pani toime KarS § 422 lg 1 koosseisule vastava teo. Kaitsjate väide on, et V.O ei saanud panna toime KarS § 422 lg 1 objektiivsele koosseisule vastavat tegu, kuna ta oli auto kõrvalistmel. Seega lähtuvad kaitsjad süüdistatava väitest, et tema ei juhtinud autot. Maakohus luges aga tõendatuks, et süüdistatav juhtis autot. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise all KrMS § 338 p 2 tähenduses mõistetakse olukorda, kus kohus kohaldab (või jätab kohaldamata) karistusõiguse normi põhjendamatult, arvestades kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. S.t kohus peab olema teinud vea just karistusõigusnormi tõlgendamises või kohaldamises. Sellist viga ei ole kaitsjad välja toonud. Apellatsiooni väide on see, et KarS § 422 lg 1 kohaldamise üle oleks pidanud otsustama hoopis teistest faktilistest asjaoludest lähtudes. Faktiliste asjaolude vale tuvastamine ei ole aga materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, vaid tegemist võib olla kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkusega (KrMS § 338 p 1) või mõne muu olulise menetlusõiguse rikkumisega tõendite uurimisel ja hindamisel (KrMS § 338 p 3). Apellatsioonis ongi väidetud ka neisse mõlemasse kategooriasse kuuluvate vigade esinemist. Nagu otsuses eespool märgitud, ringkonnakohus selliseid vigu ei tuvastanud. 9 6.2 Subjektiivse koosseisu osas leiavad kaitsjad: “Isegi kui süüdistatav oleks olnud roolis, siis süüdistatava käitumises esinevad asjaolud viitavad üksnes ettevaatamatusele ja kergemeelsusele KarS § 18 lg 2 tähenduses, mis omakorda välistab tahtluse olemasolu ning seetõttu KarS §-s 422 lg 1 nimetatud koosseis ei ole subjektiivse koosseisu tõttu täidetud. Kui süüdistatav oleks olnud roolis, siis pidi ta küll võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida.” Apellatsioonis ei ole täpsustatud, millise asjaolu suhtes oli tahtlus välistatud, ega seda seisukohta põhjendatud. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KarS § 422 lg 1 nõuab tahtluse olemasolu üksnes liiklusnõuete rikkumise suhtes, tagajärje (inimese tervisekahjustu s või surm) suhtes nõuabki KarS § 422 lg 1 ettevaatamatust, mille esinemist möönavad ka apellandid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa liiklusnõuete rikkumise osas kuidagi rääkida ettevaatamatusest. Liiklustehnilise ekspertiisiga on tuvastatud, et vahetult enne liiklusõnnetust liikus auto kiirusega umbes 115 km/h (kd I; toim.l. 49, 50). Kuna see kiirus ilmselgelt ületas maksimaalset maanteel lubatud sõidukiirust, ei näe ringkonnakohus, et süüdistataval oleks olnud alust ettevaatamatult loota, et ta sõidukiirus vastab lubatule. Ka alkoholijoobe osas ei näe ringkonnakohus ühtegi asjaolu, millele tuginedes oleks süüdistataval olnud alust arvata, et ta ei ole sellises joobeseisundis, milles on mootorsõiduki juhtimine keelatud. 6.3 Kohtukolleegium peab hoopis põhjendatuks prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohta, et V.O ületas lubatud piirkiirust ning juhtimis mootorsõidukit joobeseisundis, rikkudes LS §

§ 50lg 5 p -s 3 sätestatud liiklusnõudeid kavatsetusega.

Nagu märgitud, ületas V.O selgelt maanteel lubatud piirkiirust. UN ütluste kohaselt põhjendas V.O juhtima asumist sellega, et UN ei olevat korralikult autot proovinud (kd I; toim.l. 86 pöördel, 90). Seega soovis V.O näidata, milleks ta auto võimeline on, s.o sooviski sõita võimalikult kiiresti. Lisaks sellele otsustas ta asuda autot juhtima hoolimata sellest, et oli eelnevalt tarvitanud alkoholi, pannes seega ka mootorsõiduki joobes juhtimise toime kavatsetusega. Arvestades alkoholi kogust V.O veres, ei esine mingeid asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla selle, kas V.O oli võimalik aru saada, et ta on joobes. V.O ei ole ka ise eitanud seda, et ta jõi viina ka autos (kd I; toim.l. 143). Sellele, et V.O sai aru, et ta ei tohiks autot juhtida, viitavad ka kannatanu ütlused. UN ütluste kohaselt nõudis ta, et V.O peatuks, millele viimane oli vastanud, et sõidab ainult järgmise peatuseni (kd I; toim.l. 90). III

1. Nii kaitsjad kui prokurör on vaidlustanud V.O-le mõistetud karistust. Prokurör on seisukohal, et mõistetud karistus on põhjendamatult leebe, kaitsjate hinnangul on see, vastupidi, põhjendamatult range. 7.1 Prokurör taotleb V.O vangistuse suurendamist kuue kuu võrra. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle taotluse rahuldamiseks alust. Arvestada tuleb sellega, et 10 karistuse mõistmiseks ei ole ette nähtud mingit konkreetset valemit või muid reegleid, millest tulenevalt saab karistusseadustiku nõuetele vastav olla üks kindel karistusmäär. Seega on kohtul karistuse mõistmisel teatud otsustamisruum. Sellest tulenevalt on kõrgema astme kohtul alust mõistetud karistuse tühistamiseks vaid siis, kui kohtu mõistetud karistus ilmselgelt ei ole isiku süüd ja preventiivseid kaalutlusi arvestades põhjendatud. Prokurör on taotlenud V.O-le täpselt KarS § 422 lg 1 sanktsiooni keskmisele määrale vastava karistuse mõistmist, maakohtu mõistetud karistus on sanktsiooni keskmise määra lähedane. Kuna ka maakohtu mõistetud karistus jääb sanktsiooni keskmise lähedale, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik väita, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta KarS § 56 lg 1 nõuetele. Kohtukolleegium leiab, et karistuse karmistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et maakohtu hinnangul rikkus V.O liiklusnõudeid kaudse tahtlusega, ringkonnakohtu hinnangul aga kavatsetusega. Nimelt on kaitsjad põhjendatult heitnud maakohtule ette seda, et kohus nimetas süüd suurendava asjaoluna seda, et V.O eitas kuriteo toimepanemist. Selle süüd suurendavaks asjaoluks lugemine on vastuolus KrMS § 7 lg-ga
2. 7.2 Samas ei näe ringkonnakohus alust ka V.O-le mõistetud karistuse kergendamiseks nagu kaitsjad on taotlenud. Lisaks etteheitele, et maakohus tugines karistuse mõistmisel asjaolule, millele ei oleks tohtinud, põhjendavad kaitsjad kergema karistuse taotlust süüdistatava isiku, varasema laitmatu käitumise ning teo asjaoludega. Apellatsioonis ei ole täpsustatud, millised on kaitsjate hinnangul need süüdistatava isikut ning toimepandud tegu iseloomustavad positiivsed asjaolud, mis peaksid tingima kergema karistuse mõistmise. Süüdistatava isikut iseloomustava positiivse asjaoluna näeb ringkonnakohus varasemate karistuste puudumist, kuid see on apellatsioonis eraldi välja toodud ning seda on otsuse põhjenduste kohaselt võtnud karistuse mõistmisel arvesse ka maakohus. Kuriteo asjaolud, vastupidi viitavad ringkonnakohtu hinnangul pigem suurele süüle: V.O rikkus mitut liiklusnõuet. Ta ületas lubatud suurimat kiirust enam kui 20 km/h võrra ning tal tuvastatud vere alkoholisisaldus ületas märkimisväärselt piiri, millest alates loetakse isik joobes olevaks. Ka rikkus ta LS §

§ 50

lg 5 p-s 3 sätestatud liiklusnõudeid kavatsetusega, mis on raskeim tahtluse liik. 7.3 Maakohus jättis V.O-le mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata. Prokurör taotleb V.O vangistuse osalist täitmisele pööramist ehk nn šokivangistuse kohaldamist. V.O-le šokivangistuse kohaldamist taotles prokurör ka maakohtus ning kohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei pea seda põhjendatuks. Kohus viitas sellele, et V.O ei ole varasemast kriminaal- ega väärteokaristusi, ka ei ole ta peale käesoleva menetluse esemeks olnud tegu pannud toime uusi süütegusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. See, et V.O pole varem ega ka hiljem suhteliselt pika ajavahemiku jooksul pannud toime süütegusid, näitab, et eripreventiivsetel kaalutlustel tema vangistuse osaliseks täitmisele pööramiseks vajadust ei ole. Ka ei tingi seda vajadust toimepandud süüteo asjaolud: teo raskusele antud kohtute hinnangut näitab mõistetud vangistuse määr, samuti kohaldatud lisakaristus. 11 7.4 Ringkonnakohus ei pea võimalikuks maakohtu mõistetud lisakaristuse pikendamist ega ka selle tühistamist. Nagu kaitsjate apellatsioonis märgitud, on lisakaristuse kohaldamisel oluline eripreventiivne aspekt. Ringkonnakohus peab asjaoluks, mis tingib vajaduse lisakaristuse kohaldamiseks, seda, et just neid liiklusnõudeid (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ja lubatud sõidukiiruse ületamine), mida V.O rikkus, peetakse liiklusõnnetuste peamisteks põhjusteks. Samas ei näe ringkonnakohus alust lisakaristuse tähtaja pikendamiseks. Prokurör rõhutab pikema lisakaristuse kohaldamist taotledes, et V.O on bussijuht, kes osaleb igapäevaselt liikluses. Ringkonnakohtu hinnangul on just see asjaolu, mis räägib V.O kasuks: kuigi tegemist on isikuga, kes igapäevaselt osaleb juhina liikluses, ei ole tal ei ole tal varasemaid ega hilisemaid süüteokaristusi. IV

1. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kannatanu tsiviilhagi rahuldanud õiguspäraselt. Nõustuda ei saa kaitsjate seisukohaga, et kannatanu ei ole tõendanud kahju tekkimist ega selle suurust. 8.1 Kaitsjate hinnangul tugineb maakohtu seisukoht kannatanu elukvaliteedi languse kohta ainult kannatanu enda ütlustel, kusjuures kannatanu on andnud ütlusi asjaolude kohta, mis eeldavad meditsiinilisi eriteadmisi (kannatanu väide, et luud ei ole korralikult kokku kasvanud). Seoses kaitsjate seisukohaga märgib ringkonnakohus esiteks, et kriminaalmenetluses on KrMS § 63 lg 1 kohaselt kannatanu ütlused tõend ning see kehtib ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses. Kannatanu on oma ütluses tõepoolest väitnud muuhulgas, et luud ei ole ots otsaga kokku kasvanud, vaid on üksteise peal. Kaitsjad märgivad, et tegemist on asjaoluga, mille peab olema tuvastanud meedik, kuid ühtegi seda kinnitavat tõendit esitatud ei ole. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljastatud UN haigusloo väljavõttes (kd I, toim.l. 118) on 10.07.2014 seisuga märgitud: „Parema rangluu med osas palpeeritav murd, lateraalne fragment ettepoole tulnud, kontakt murrufragmentide vahel palpatoorselt tundub olevat sup-inf suunas väiksem nihkumine.“ Seega on arst 10.07.2014 tuvastanud, et rangluu murrufragmendid ei ole kohakuti vaid üksteise suhtes nihkes. Maakohus on otsuses viidanud veel kannatanu ütlustele, et ta ei saa enam tõsta üle 5 kg raskuseid asju. Häiritud on pikaajaline seismine ja istumine, samuti magamine. UN sõnul on seljas pidevad valud, ta tarvitab unerohtu ja valuvaigisteid. Loetletud asjaolud on sellised, mis näitavad elukvaliteedi langust. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et selliste mõjude tõendamine oleks võimalik ainult mingit kindlat liiki tõenditega. Selle kohta, mida ta ise tajub, saab ilmselgelt anda ütlusi kannatanu ise. Seda, et liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustused omavad pikaajalist mõju, näitavad ka erinevad meditsiinidokumendid. Nimelt nähtub AS Ida-Tallinna Keskhaigla kutsest protseduurile, et ajavahemikul 30.06.2015 – 31.08.2015, s.o aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist, oli UN-l ette nähtud füsioteraapia ja ravivõimlemine (kd I; toim. l. 12). Saatekirjast 12 ilmneb, et selle põhjuseks on just UN liiklusõnnetusel saadud vigastustega seostatav lülisambavalu (kd I; toim.l. 13). Mittevaralise kahju seisukohalt peab ringkonnakohus oluliseks sedagi, et luumurdude tõttu kohustati UN haiglast väljakirjutamisel kandma käe ortoosi 6 nädalat ja lülisamba ortoosi 12 nädalat (kd I; toim.l. 113). Seega pidi UN mitme kuu vältel taluma ortoosi kandmisest tingitud ebamugavusi. 8.2 Kaitsjad vaidlevad vastu ka V.O-lt UN kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurusele. Hüvitise vähendamist taotletakse põhjendusega, et kohus ei ole põhjendanud seda, miks tema hinnangul tuleb pidada õiglaseks hüvitiseks 5000 eurot. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu põhjendused mittevaralise kahju suuruse osas võiksid olla põhjalikumad. Maakohus on küll viidanud printsiipidele, millest tuleb mittevaralisele kahjule vastava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda, kuid ei ole piisavalt selgitanud, millised järeldused tegi kohus neist kriteeriumidest lahendatava tsiviilhagi kontekstis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see aga toonud kaasa ebaõiget lahendit, s.t ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 5000 eurot on põhjendatud hüvitise suurus. Mittevaralise kahju suurus sõltub kannatanule tervisekahjustuste tekitamise puhul eelkõige kannatanul põhjustatud kannatuste suurusest. UN sai liiklusõnnetuse tulemusel mitmeid luumurde, oli sunnitud pärast haiglast vabanemist kandma mitu kuud ortoose ning luumurdude mõju (valud, piirangud asjade tõstmisel) on kestnud enam kui aasta. 14.10.2015, s.o ligi 1 aasta 4 kuud pärast liiklusõnnetust toimunud maakohtu istungil kirjeldas UN tal jätkuvalt esinevaid vaevusi ning andis ütlusi selle kohta, et taastusravi tuleb jätkata (kd I; toim.l. 88 pöördel). Neid pikaajalisi mõjusid arvestades tuleb 5000 euro (s.o umbkaudu 4,5 keskmise kuupalga) suurust kahjuhüvitist pidada põhjendatuks. V
2. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaitsjate apellatsiooni rahuldamata, prokuröri apellatsiooni rahuldab aga osaliselt. Nimelt tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel jätta maakohtu otsusest välja asjaolu, et V.O rikkus liiklusnõudeid kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus asendab selles osas maakohtu järeldused enda omadega, mille kohaselt rikkus V.O liiklusnõudeid kavatsetusega. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
3. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p -s 3 nimetatud lahendi, kannab apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riik. Menetluskuludeks on süüdistatava õigusabikulud ning apellatsioonimenetluses määratud kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi maksumus. Ekspertiisi hind on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi õiendi kohaselt 457 eurot. Ringkonnakohtule esitatud taotluse apellatsoonimenetluses 1814,4 eurot. kohaselt olid V.O õigusabikulud 13 Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta muu hulgas arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 08.06.2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3811, p 38; 09.03.2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Kohtukolleegium nendib, et kaitsjate apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, edukas oli üksnes kaitsjate taotlus kompleksekspertiisi määramiseks ning kiirabikaardi tõendina vastuvõtmiseks. Samas tuleb arvestada, et kuna ringkonnakohus arutas kriminaalasja ka prokuröri apellatsiooni alusel, oleks süüdistataval igal juhul tekkinud apellatsioonimenetluses õigusabikulud, kuna üldmenetluses on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus süüdistatava apellatsioonimenetluse õigusabikulusid põhjendatuks 50 %, s.o 907,2 euro ulatuses ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind Pavel Gontšarov Urmas Reinola 14