XXX, isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx xx xxx küla xxx vald Ida-Virumaa, töökoht xxxx OÜ Maarika KUTSER Tartu Riiklik Ülikool, 1988, õigusteadus Andres VISNAPUU Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis KAEV Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Kaebuse esitaja Kaitsja Kohtuvälise menetleja esindajad 10.09.2019 Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Meelis KAEVU 01.07.2019 otsus väärteoasjas nr.2440,19,002737 D.U karistamise osas
lg.2 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 3 (kolm) kuud – jätta muutmata. D.U kaebus jätta rahuldamata. 1
alusel on D.U kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse teatavakstegemisest. Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse Kohtuotsusega on Viru Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda vahetult peale selle väljakuulutamist. Asjaolud ja menetluse varasem käik Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik Dmitri Kolhonen koostas 08.06.2019 väärteoprotokolli nr. AB 1502181 D.U kohta selles, et viimane juhtis 08.06.2019 kell 12.08 Ida-Viru maakonnas xxx linnas xxx xx maja juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,32 mg. Sellega rikkus D.U
lg.3 ja pani toime väärteo
Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Meelis Kaevu 01.07.2019 otsusega väärteoasjas nr.2440,19,002737 määrati D.U-le
Otsuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime tahtlikult. Kergendava asjaoluna arvestas kohtuvälise menetleja esindaja kahetsust, raskendavad asjaolud puudusid. Menetlusalune isik ei ole sisult vastulauset esitanud, menetlusalune isik on esitanud taotluse, mille kohaselt ta tunnistab oma süüd teo toimepanemisel ja kahetses tehtut. Otsuse kohaselt võttis kohtuvälise menetleja esindaja arvesse, et menetlusalune isik näitas üles kahetsust tehtu üle. Rahatrahv ei ole menetlusaluse isiku puhul viis, mille läbi saaks isiku liikluskäitumist mõjutada. Eelnevalt on sellist karistusliiki liiklusalaste rikkumiste puhul rakendatud mitmel korral, sealhulgas ka samalaadse teo puhul. Rahatrahvid on jäetud tasumata ja seega ei ole selle kordamine enam mõistlik. Kohtuvälise menetleja esindaja võttis otsuse tegemisel arvesse järgmisi asjaolusid: menetlusaluse isiku süü suurus; toimepandu tõsidus; õiguskorra kaitsmise huvid; kergendava asjaolu olemasolu ja raskendava asjaolu puudumine; eelnevalt määratud rahatrahvid on jäetud tasumata; tegu on toime pandud tahtlikult; pärast sõiduki peatamist lahkus menetlusalune isik kiiruga sõidukist, et varjata oma isikut ja tegu. Nimetatud asjaoludele tuginedes asus kohtuvälise menetleja esindaja seisukohale, et uueks määratavaks karistuseks ei saa enam olla rahatrahv. Selline karistusviis jääb jõuetuks ning eesmärgi täitmise poolest ebapiisavaks. Lõpetamaks edaspidiste rikkumiste toimepanemise ning saavutamaks karistuse eesmärke, tuleb karistusena määrata juhtimisõiguse äravõtmine pikkusega 3 kuud. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohalt on selline karistus proportsionaalne ning vastab karistuse määramise alustele ja mõistele. Lisaks nimetatule selgitas kohtuvälise menetleja esindaja menetlusalusele isikule otsuses, et mootorsõiduki juhtimisõiguse omamine ei ole kohustus. Selle vajalikkuse 2 üle otsustab juht enne liiklusesse asumist ning liikluses osalemise ajal ise. Mootorsõiduki juht peab ennekõike ise tegema kõik selleks, et täita kehtestatud nõudeid, säilitades sellega endale hädavajaliku juhtimisõiguse. Juhtimisõiguse äravõtmist ei kohaldata kergekäeliselt, määravaks on ühe karistusliigi ammendumine. D.U esitas 22.07.2019 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada osaliselt, teha uus otsus, mõista karistuseks rahatrahv ja võimaldada see tasuda ositi ühe aasta jooksul. Kaebuse kohaselt on kohtuväline menetleja otsuses märkinud, et raskendavad asjaolud puuduvad, kergendava asjaoluna on välja toodud kahetsus. Samas on kohtuväline menetleja leidnud, et menetlusalune isik ei ole sisult vastulauset esitanud, vaid on esitanud taotluse. Menetlusalune isik sellega ei nõustu ning leiab, et tegemist oli vastulausega. Karistuse määramisel tuli arvestada ka selles esile toodud asjaoludega. Kuigi kohtuväline menetleja on otsuses märkinud kergendava asjaolua kahetsuse, ei nähtu, et karistuse määramisel oleks seda arvesse võetud. Menetlusalusele isikule määratud karistus on liiga karm. Kohtuväline menetleja on muuhulgas leidnud, et kuna eelnevalt määratud rahatrahvid on jäetud tasumata, siis uuesti enam rahatrahvi määrata ei saa. Menetlusalune isik rõhutas kaebuses, et kuigi teda on varasemalt väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis enamusel juhtudest on rahatrahvide sissenõuded aegunud. Seetõttu on ebaõige võtta otsuse tegemisel arvesse aegunud rahatrahvide tasumata jätmist. Kaebuse esitaja kahetses siiralt toimepandud tegu ja palus seda arvestada kergendava asjaoluna. Maakohtu istung 27.08.2019 Maakohtu istungile ilmusid kaebuse esitaja D.U ja kohtuvälise menetleja esindaja Andres Visnapuu. Kaebuse esitaja D.U kaitsjal ei olnud esitada tema haridust tõendavat dokumenti, mistõttu kohus lükkas asja arutamise edasi ja kohustas kaitsjat vastava dokumendi esitama. Maakohtu istung 10.09.2019 Kaebuse esitaja D.U seletas maakohtu istungil, et ta töötab alates 10.07.2018 autojuhina, tema töötasu on 800 – 1800 € kuus. Tema ülalpidamisel on 1 alaealine laps, kellega ta elab koos. Lisaks sellele peab ta arstide juurde viima oma lapselapsi. Eelnevate rahatrahvide mittetasumises süüdistas menetlusalune isik oma eksabikaasat. Kaitsja Maarika Kutser palus maakohtu istungil samuti mõista karistuseks rahatrahv ja võimaldada tasuda see ositi. Kaitsja leidis, et määratud karistus on liiga karm, menetlusalune isik kahetses algusest peale, tal on suur pere ja ülalpeetav. Mõistetav rahatrahv ei pea olema väike, menetlusalune isik on rahatrahvi võimeline tasuma. Kohtuvälise menetleja esindaja Meelis Kaev märkis maakohtu istungil, et karistust ei tuleks muuta kergemaks, kuna rahatrahv ei ole moodus ega viis, millega saaks menetlusalust isikut mõjutada. Rahatrahvid jäävad tasumata ja ei avalda mingit mõju. Kaebuses viidatakse rahatrahvide aegumistele, seega meelega oodatakse, millal need 3 aeguvad. Samuti märkis kohtuvälise menetleja esindaja, et kergendava asjaoluga on antud juhul arvestatud, karistus on proportsionaalne ja isegi väiksem, kui võiks olla. Arvestades isiku süüd ja tema tegude ajalugu, tuleb kohaldada ainult juhtimisõiguse äravõtmist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et menetlusaluse isiku kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on määratud karistus
lg.2 alusel.
lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkohol isisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. Seega tuleb antud väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades, kas lubatud alkoholi piirmäära ületamine on kindlaks tehtud seaduse alusel ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele isikule ja toimepandud väärteole. Nagu nähtub 08.06.2019 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1502181 ja vaidlustatavast 01.07.2019 otsusest väärteoasjas nr.2440,19,002737, on menetlusalune isik rikkunud
lg.3 sätteid.
lg.3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi või maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lg.1 kohaselt tuvastatakse joobeseisund või sama paragrahvi lg.3 nimetatud piirmäära ületamine Korrakaitseseaduses sätestatud korras. Korrakaitseseaduse §38 lg.1 kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. 4 Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusaluse isiku D.U suhtes on 08.06.2019 kell 12.09 koostatud Indikaatorvahendi kasutamise protokoll, mille kohaselt indikaatorvahendi Alcoquant 6020 nr. A418794 reaktsioon oli positiivne – 0,38 mg/l. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli kohaselt esinesid kontrollile allutatud isikul järgnevad joobele viitavad tunnused: silmade punetus; silma pupillid väikesed; ei mäleta viimase 24 -tunni sündmusi; käitumine ärritunud, rahutu, omamehelik. Samuti nähtub käesoleva väärteoasja materjalidest, et menetlusaluse isiku D.U suhtes on 08.06.2019 kell 12.36 -12.40 koostatud Tõendusliku alkomeetri Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr. ARBK - 0026 kasutamise protokoll, mille lõplik mõõtetulemus oli 0,32 mg/l. Maakohus leiab, et eeltooduga on lubatud alkoholi piirmäära ületamine menetlusalusel isikul väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kindlaks tehtud seadusekohaselt. Nimetatud asjaolu üle väärteomenetluses vaidlust ei ole ja protokollide tulemustega on kooskõlas ka menetlusaluse isiku enda seletused maakohtu istungil. Samuti ei ole menetlusalune isik protokollide tulemusi vaidlustanud koheselt ja kohapeal. Menetlusalune isik on oma tegu kahetsenud algusest peale. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et kontrollile allutatud isikule selgitati toimingu põhjust ja eesmärki, õigust keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest, tutvuda kontrollimise protokolliga selle koostamisel, teha protokolli avaldusi, vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda kontrollimist tõendusliku alkomeetriga või nõuda vereproovi uuringut, esitada vaie asutuse juhile või kaebus halduskohtule. Nimetatud õigused on menetlusalusele isikule olnud arusaadavad ja seda on ta kinnitanud oma allkirjaga. Samuti nähtub samast protokollist, et menetlusalune isik on omakäeliselt kinnitanud, et ta on protokolliga tutvunud ja kinnitanud seda taaskord oma allkirjaga. Selgitusi ja märkusi menetlusalusel isikul ei olnud. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga on kontrollile allutatud isik samuti tutvunud ja seda oma allkirjaga kinnitanud. Kuigi menetlusalune isik on viimatinimetatud protokolli märkinud, et ta pole nõus, ei ole ta kuidagi täpsustanud ega viidanud konkreetsele asjaolule, millega ta ei nõustunud. Seega jääb selline menetlusaluse isiku väljendus paljasõnaliseks. Nendele asjaoludele ei ole menetlusalune isik viidanud ka kaebuses ega maakohtu istungil. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et kontrollile allutatud isikule oli selgitatud toimingu põhjust ja eesmärki, õigust keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest, õigust tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse, õigust esitada vaie politseiasutuse juhile või kaebus halduskohtule ning seda, et tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringuga. Ka nimetatud õigused on menetlusalusele isikule olnud arusaadavad ja ka seda on ta kinnitanud oma allkirjaga. Samas protokollist nähtub ka, et menetlusalune isik on omakäeliselt kinnitanud, et on protokolliga tutvunud, sellega nõus ja kinnitanud seda taaskord oma allkirjaga. Selgitusi ja taotlusi menetlusalusel isikul esitada ei olnud. Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et menetlusalust isikut on põhjendatult karistatud
lg.2 alusel, kuna ta rikkus
Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses 5 toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Lubatud alkoholi piirmäära ületades sõiduki juhtimist ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise algusest peale. Ülaltoodu alusel tuleb prefektuuri otsus menetlusaluse isiku karistamise osas jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Otsuse kohaselt on arvestatud kergendava asjaoluna kahetsust, raskendavad asjaolud puudusid. Nagu nähtub
lg.2 sanktsioonist, oli menetlusalusele isikule võimalik põhikaristusena määrata kas rahatrahvi, aresti või juhtimisõiguse äravõtmist tähtajaga kuni 12 kuud. Kohtuväline menetleja on käesolevas väärteoasjas määranud karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja sellise otsustusega ja leiab samuti, et teiste karistusliikide kohaldamiseks käesolevas asja alus puudub. Lubatud alkoholi piirmäära ületades sõiduki juhtimine on alati tahtlik tegu, mille puhul on sõiduk liikluses kõrgendatud ohu allikas. Asudes juhtima sõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades, on igal juhul tegemist ohuga nii enda kui teiste elule, tervisele ja varale. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik asus sõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades juhtima linnas ja ajal, mil nii liiklus on intensiivne kui ka jalakäijad linnas. Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja otsuses tooduga selles osas, et menetlusalune isik ei ole varasematest karistustest mitte midagi õppinud ega oma käitumist muutnud. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada vaid juhtimisõiguse lühiajalise äravõtmisega. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalusel isikul 6 kehtivat väärteokaristust, neist üks on samalaadne väärtegu. Nimetatud Karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole ükski määratud rahatrahv tasutud. Lisaks sellele tutvus Viru Maakohus Kohtute infosüsteemi vahendusel Harju Maakohtu 23.11.2011 otsusega väärteoasjas nr.4-11-4352 ja tuvastas, et nimetatud otsusega võeti Andres 6 D.U-lt lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõigus tähtajaga 3 kuud. Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja otsuses tooduga, et menetlusalune isik ei ole varasemalt määratud karistustest mitte midagi õppinud ja järeldusi neist teinud. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles osas, et vaid rahatrahvi määramine ei ole antud menetlusaluse isiku puhul enam piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine antud menetlusaluse isiku puhul on vajalik, et tagada tema mitteosalemine liikluses. Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist määra ületavana. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Tegemist on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega samas määras, mis on lisakaristusena menetlusalusele isikule juba kohaldatud. Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad, mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime samalaadseid süütegusid, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda. Kuigi tavaolukorras peavad karistused minema rangemaks, siis arvestades seda, et eelneval korral oli tegemist lisakaristusega ja käesolevas väärteoasjas põhikaristusega, nõustub maakohus kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse suurusega. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on arvestatud menetlusaluse isiku kahetsust toimepandud teo osas. Kuna väärteomenetlusega on kindlaks tehtud menetlusaluse isiku süü
lg.2 järgi, leiab maakohus, et kohtuväline menetleja on õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas rikkumise raskusastet, väärteo toimepanemise tehiolusid ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada just antud väärteoasjas määratud karistuse liigi ja suurusega. Karistuse liigi muutmiseks käesolevas väärteoasjas seaduslik alus puudub. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus karistuse liigi ja suuruse osas jätta muutmata. Vastuseks kaebuse väidetele selles osas, et menetlusalusel isikul on olemas töökoht autojuhina ja seega igapäevase elatise teenimise võimalus, märgib maakohus, et antud asjaolud ei anna alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks põhikaristuse liigi osas. Kõik need asjaolud olid menetlusalusele isikule teada ka väärteo toimepanemise ajal ja asudes taaskord sõidukit juhtima alkoholijoobes, asetas menetlusalune isik end ise olukorda, kus tema liikluses osalemine võidakse taaskord tühistada. Juhtimisõiguse olemasolu kohta langetab juht liikluses osalema asudes iga kord ise otsuse, täites eeskirju ja olles hoolas või mitte. Rikkudes eeskirju peab juht olema valmis selleks, et toimepandud süüteole järgneb karistus, mis võib vähemal või rohkemal määral piirata tema igapäevast elu. Teades, et tema töö ja sellest tulenev igapäevane heaolu on seotud juhtimisõiguse olemasoluga, tuli menetlusalusel isikul olla eriti hoolikas. Juhtimisõiguse omamine ei ole Eesti Vabariigis kohustuslik, mistõttu juhtimisõiguse omamise korral langetab juht iga kord enne liiklusesse asumist otsuse selle õiguse 7 vajalikkuse kohta enda jaoks. Antud väärteo toimepanemine näitab ilmekalt, et menetlusalune isik suhtub süütegude toimepanemisse ükskõikselt. Vastavalt Karistusseadustiku §50 lg.2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Käesolevas väärteoasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Maakohus märgib, et töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks (vt. ka Riigikohtu 03.04.2010 otsus kohtuasjas nr.31-1-26-10). Menetlusalusele isikule mõistetav karistus ei tohi olla mugav ja peab menetlusaluse isiku elu teatud mõttes piirama. Ainult sellisel juhul avaldab karistus õiget ja piisavat karistuslikku mõju. Vastuseks kaebuse väitele selles osas, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel kergendava asjaoluna arvesse võtnud menetlusaluse isiku kahetsust, märgib maakohus, et see kaebuse väide ei ole õige. Maakohtu istungil kinnitas menetlusalune isik, et antud asjaolu on kergendava asjaoluna arvestatud. Antud asjaolu teistkordne arvestamine maakohtu otsuses ei ole millegagi seaduslik põhjendatud ning seega ei anna see kaebuse väide alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Vastuseks kaebuse väitele selles osas, et kohtuvälise menetleja esindaja ei käsitlenud menetlusaluse isiku poolt 18.06.2019 esitatud dokumenti mitte vastulausena, vaid taotlusena, ei anna samuti alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kohtuvälise menetleja otsuses on konkreetselt ja üheselt arusaadavalt välja toodud need alused, mis tingisid antud menetlusaluse isiku suhtes sellise karistusliigi valiku. Menetlusaluse isiku vastulauses nimetatud kergendava asjaolu arvestamise kohta märkis maakohus juba eespool. Maakohtu istungil märkisid nii menetlusalune isik kui ka tema kaitsja, et osad menetlusalusele isikule määratud rahatrahvid on käesolevaks ajaks tasutud. Samas ei esitanud kumbki menetlusosaline ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. Eeltoodu alusel on nii menetlusaluse kui kaitsja sellekohased väited paljasõnalised ja tõendamata, mistõttu tuleb lähtuda Karistusregistri väljavõtte andmetest. Menetlusaluse isiku poolt eksabikaasa süüdistamine menetlusaluse isiku rahatrahvide mittetasumises on aga maakohtu arvates ebakohane ja häbematu. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.