Obsah (5)

§ 16§ 18§ 56§ 57§ 50

4-18-2460 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2018. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-18-2460 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Bret

) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning

§ 18lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus.

Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et U.R pani väärteo toime kavatsetult

§ 16

lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Nähtuvalt .R i poolt

1. juunil
2. a toimunud kohtuistungil antud ütlustest (tl 24 -25) lisas ta gaasi, et mitte tekitada ummikut. Menetlusalune isik kinnitas, et ta tajus, et ta ületas kiirust. Seega seadiski ta eesmärgiks saavutada suurem kiirus ja möönis, et kiiruse suurendamisega ta ületab lubatud kiirust. Seega on .R täitnud LS § 227 lg- s 2 sätestatud väärteo koosseisu. 3 4-18-2460 Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid U.R-i teos ei esine. Samuti on U.R süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vä hemalt 14-aastane (sündinud
3. aastal – KVM tl 1, 2, 5, 7). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et U.R on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. 3.
4. Karistus LS § 227 lg 2 näeb põhikaristusena ette kas rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuueks kuuks. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 5 p 1 alusel 1-3 kuuks. Kohtuväline menetleja on määranud .R ile karistuseks mootorsõiduki juhtimiseõiguse äravõtmise kolmeks kuuks põhikaristusena.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. .R i süü suurust mõjutab esmalt kiiruse ületamise määr. LS § 227 lg 2 kohaselt on karistatav kiiruse ületamine üle lubatud piirmäära 21 -40 km/h võrra. Arvestades, et .R ületas kiirust vähemalt 26 km/h võrra, siis antud väärteokoosseisu mõttes on tema süü pigem väike. Samas asjaolu, et .R pani kiiruse ületamise toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetult, mis on kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, viitab isiku suurele süüle. Samuti suurendab .R i süüd asjaolu, et ta pani kiiruse ületamise toime tiheda liiklusega alal ning seda ka peaaegu tipptunni ajal (esmaspäevasel päeval kell 16:00). Ka menetlusalune isik kinnitas ütlustes, et tema järgi oli tulemas mitu autot ja tema hinnangul vasakpööret teha sooviv sõiduk tekitas ummiku (kohtu tl 24 pöördel -25). Neid .R i süü suurust mõjuvaid asjaolu kogumis arvestades leiab kohus, et tema süüd tuleb lugeda keskmiseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga sellest, et .R i puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid

§ 57ja § 58 mõttes (KVM tl 6).

Siinkohal märgib kohus lisaks, et kuigi .R on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et ta siiralt kahetseb enda liiklusrikkumist (kohtu tl 1) ning kohtuistungil samuti märkinud, et ta siiralt kahetseb (kohtu tl 25), ei pea kohus neid väljendusi siiraks, mistõttu kohtu hinnangul .R i puhul ei esine toimepandu puhtsüdamlikku kahetsust

§ 57lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes.

Sealjuures on kohtu seisukoha kohaselt puhtsüdamliku kahetsuse eelduseks asjaolu, et isik on saanud oma väärast käitumisest aru ning taunib seda. .R ei ole aga saanud enda valest käitumisest aru ega mõista seda ka hukka. Kaebuses on .R täpsemalt märkinud, et ta siiralt kahetseb enda viimast, vaid hooletusest ettevaatamatuse prisma läbi sooritatud liiklusrikkumist (kohtu tl 1). Kohus on käesoleva väärteoasja menetluse käigus aga tuvastanud, tuginedes eelkõige menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustele, selle, et .R teadlikult ja tahtlikult, täpsemalt kavatsetult, ületas kiirust, sest ta leidis, et tal on õigus võtta vastu otsus rikkuda liiklusreegleid, kui eessõitev sõiduk soovib teha vasakpööret ning tema peaks seetõttu enda sõiduki liikumise peatama ja ootama kuni eesolev sõiduk oma pöörde ära teeb. Seda ilmestab kõige paremini menetlusaluse isiku viimases sõnas märgitu: /…/ oli see erakor raline juhus, et vältida ummikut. Liiklusohutuse seisukohast leidsin, et see on palju mõistlikum kui hakata pidurdama ja tekitama ummikut (kohtu tl 26). Seega on menetlusalune isik pidas enda käitumist õigeks. Ka kohtuistungil tajutud menetlusaluse isiku suhtumise põhjal on kohus veendunud, et U.R toimepandud tegelikkuses ei kahetse, vaid soovib kahetsuse 4 4-18-2460 sõnamise abil vältida vaid kohtuvälise menetleja otsusega määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Seega isiku süü suurust karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumine ei mõjuta. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik .R i mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on .R käesoleva kohtuotsuse tegemisel hetkel küll kaks kehtivat väärteokaristust, kuid tuvastatud väärteo toimepanemise ajal (26.03.2018.

1. a)ning ka kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemise ajal (16.04.2018.
2. a)oli tal siiski kolm kehtivat väärteokaristust (KVM tl 7 -8). Nimelt on vahepealsel ajal 05.06.2018. a kantud üks väärteokaristus arhiivandmetesse, kuivõrd selle täitmisest on möödunud üks aasta (karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1). Kuivõrd väärteo toimepanemise ajal ja ka kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemise ajal oli .R kolm kehtivat väärteokaristust, siis arvestab kohus nende kõigiga praegusel juhul otsust tehes. Karistusregistrist nähtuvalt on .R i kõik kolm väärteokaristust liiklusrikkumiste eest. Sealjuures kaks nendest on talle määratud kiiruse ületamise tõttu – ühel juhul 2016. aastal LS § 227 lg 1 ja teisel juhul 2017. aastal LS § 227 lg 2 alusel. Kõikide väärtegude toimepanemise eest on U.R-i karistatud rahatrahvidega. Karistusregistri kohaselt on kiiruse ületamise eest määratud trahvid .R tasutud (KVM tl 7-8) ning menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tasub ta hetkel maksegraafiku alusel Politsei- ja Piirivalveametile ka viimase rikkumise eest määratud rahatrahvi (kohtu tl 25). Eeltoodust nähtub, et .R juba mitmendat aastat järjest jätkuvalt ületab lubatud suurimat sõidukiirust. Sealjuures kui 2016. aastal ületas ta kiirust kuni 20 km/h võrra, siis 2017. a ning nüüd 2018. a on ta ületanud kiirust juba vahemikus 21 -40 km/h võrra. Seega ei ole eelnevalt .R ile määratud rahatrahvid, mis on küll tasutud, isikule suutnud piisavat mõju avaldada, et ta käituks edaspidiselt seaduskuulekalt, vaid isiku käitumine on läinud järjest ohtlikumaks. Mida suurem on kiiruse ületamise määr, seda suurema ohu isik liikluses loob. Seetõttu leiab kohus, et rahatrahv on karistusliigina end .R i puhul ammendunud, kuivõrd antud karistusliik ei ole suutnud isikut s uunata õiguskuulekale käitumisele. Seega tuleb .R i karistada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega.

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta vaid sellisel juhul, isik kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kohtuistungil ütles menetlusalune isik, et tal on tuvastatud keskmine puue, kuid see pole tingitud liikumispuudest (kohtu tl 25). Menetlusaluse isiku poolt kohtule esitatud tema terviseseisundit puudutavatest dokumentidest nähtub samuti, et isikul on tuvastatud küll keskmine puue ja töövõime kaotus 80%, kuid need on tingitud üldhaigestumisest, mitte liikumispuudest (kohtu tl 7, 8). Sealjuures on .R i raviarst 19.04.

1. a määranud, et patsient peab olema säästlikul režiimil, vältima viirushaigusi ja külmetamist (kohtu tl 28). Seega nähtub eeltoodust, et .R ei ole liikumispuuet ning ka tema terviseseisundi tõttu ei ole tal vajalik kasutada mootorsõidukit, mistõttu võib tema suhtes kohaldada karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik muud põhjused (vt kohtu tl 2), mis ei ole seotud isiku liikumispuudega, ei ole asjakohased argumendid juhtimisõiguse kui karistusliigi mittekohaldamiseks. Sõiduauto kasutamine enda igapäevaelus, sh arsti juures käimine ja perekonnaliikmete sõidutamine, on tavapärane tegevus, mida isik võib teha, kui tal on juhtimisõigus olemas. Kohus nõustub, et juhtimisõigus kindlasti lihtsustab igapäevaste toimingute tegemist Tallinna suuruses linnas. Samas karistuse kandmine peabki olema isikule tuntav ja ei saa olla isiku jaoks meeltmööda või mugav. Vastasel juhul ei tunne isik, et teda oleks karistatud ning ei tee vajalikke järeldusi ja korrektuure oma käitumises, et edaspidiselt liigelda seaduskuulekalt. Samuti vajadus kasutada enda igapäevaelus mootorsõidukit, ei vähenda mitte mingilgi määral isiku süüd toimepandud rikkumises. Vastupidi, isiku kaebusest nähtuvalt ei liigelnud menetlusalune isik praegusel juhul seaduskuulekalt ka siis, kui koos temaga viibis mootorsõidukis ka tema tütar (kohtu tl 2). 5 4-18-2460 Eelnevalt on kohus leidnud, et .R i süü on keskmises määras. Kuivõrd LS § 227 lg 2 rikkumise eest on mootorsõiduki juhtimisõigus võimalik põhikaristusena ära võtta kuni kuueks kuuks, siis sanktsiooni keskmine karistusmäär on kolm kuud. Sellise karistuse on kohtuväline menetleja .R ile ka määranud ja kohus leiab, et see on isiku süü suurust ja eripreventsiooni arvestades ka põhjendatud. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse mõjuga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi mootorsõiduki juhtimisel kiiruse ületamine on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi ning muutunud Eestis ka massiliselt toimepandavaks väärteoks, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Nimelt leiab kohus, et praegusel juhul menetlusalusele isikule mõistetav mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena kaitseb esmalt ühiskonda (s.t teisi liiklejaid) menetlusaluse isiku liiklusreegleid eirava käitumise eest, kuid samal ajal on ka hoiatavaks eeskujuks teistele, et kui kergem karistusliik, s.t rahatrahv ei pane isikut enda käitumist muutma, siis rakendatakse juba rangemat karistusliiki, s.t mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja leidis, et .R i karistust võiks vähendada, kuivõrd istungi toimumise ajaks ei olnud tal enam kolm kehtivat karistust, vaid kaks kehtivat karistust. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei mõjuta karistuse suurust, kuivõrd arvestada tuleb karistusi etteheidetava teo ajal. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt .R ile määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmises määras ehk kolmeks kuuks vastab isiku süü suurusele ning eripreventiivsetele vajadusetele, mistõttu on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus täielikult põhjendatud ja selle muutmiseks puudub igasugune alus. Ühtlasi selgitab kohus menetlusalusele isikule, et kohtuväline menetleja oli õigustatud märkima, et menetlusalusel isikul on kehtivad karistused. Väärteokaristused on karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p -de 1 ja 2 kohaselt kehtivad kuni nende täitmisest on möödunud 1 aasta, kuid maksukorralduse seaduses või maksuseaduses sätestatud väärtegude puhul 2 aastat. Seega asjaolu, et väärteokaristus on täidetud, ei tähenda, et see ei ole enam kehtiv, sest täitmise ja kehtivuse aeg on seaduse kohaselt erinevad. Oluline on täitmisest möödunud ajavahemik. Kohtuväline menetleja tegi otsuse 16.04.
2. a. Sellel hetkel oli .R 3 kehtivat väärteokaristust, sest kaks rahatrahvi olid tasutud 28.09.
3. a ja 05.06.
4. a (ning kolmas oli veel tasumata) ehk nende tasumisest ei olnud möödunud veel üht aastat. Sealjuures isegi kui menetlusalusele isikule on antud võimalus rahatrahvi tasuda ositi, siis loetakse karistus täidetuks alles siis, kui viimane osa ehk kogu rahatrahv on tasutud. Kogu rahatrahvi tasumisest veel üks aasta on väärteokaristus aga kehtiv (kui tegemist ei ole just maksualase väärteoga). Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 6