← Eesti

1-13-5077/18

Obsah (9)§ 238§ 61§ 288§ 63§ 189§ 45§ 175§ 185§ 337

1-13-5077 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.septembril 2013. a. Tallinn Kohtuasja number 1-13-5077 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikme

§ 238lg 2 alusel ärakandmisele 2 aastat vangistust, vabanes 16.05.2012.a.

pärast karistuse kandmist, 29.03.2012.a. Harju Maakohtu määrusega kohaldati E R suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli pärast karistuse ärakandmist tähtajaga 1 aasta. Vandeadvokaat Gennadi Kull Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. juuli 2013.a. kohtuotsus E R suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista E R´lt 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011; Swedbankis nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal
  2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „E R“, 1-13-5077“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. juuli 2013.a. kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati E R süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse algust arvati alates kinnipidamisest.
  5. E R tunnistati süüdi selles, et tema 29.11.2012.a. kella 20.10 ajal Tallinnas, aadressil XXXXXXXXXX asuvas korteris lõi kannatanule T K ühel korral rusikaga paremale poole alalõua piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi - hematoom paremal pool lõua piirkonnas. Seega E R, teise inimese löömisega pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava E R kaitsja Gennadi Kull. 3.1 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist E R suhtes või saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohus ei arvestanud tõendina süüdistatava ütlusi, kuna need ei riimu teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja tehtud neist ebaõiged järeldused. E R eitas oma süüd kuriteo toimepanemises ning selgitas, et tema ei ole kannatanut löönud. Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on usutavad, kuna kannatanu ja tunnistaja kirjeldasid erinevalt sündmuste kulgu. Samuti kirjeldati erinevalt mööbli asukohta ja alkoholipudelit millest joodi. Ka ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, kannatanul tuvastati alkoholijoove 0,74 mg/l. Kriminaalasjas puudub arstitõend mis kinnitaks, et kannatanul alalõua paremal pool esinev 1x1 sm suurune hematoom on saadud E R löögi tagajärjel vaidlusaluse sündmuse ajal. Kannatanu andis ütlusi, et E R haaras teda kaelast ja lükkas. Kuid miskipärast läbivaatusel ei kaevatud kaela valu üle ning ei näidatud ka ette, et kaelal oleks kägistamisest mingeid jälgi. Kannatanu selgitas, et lisaks lõual olevale hematoomile oli käel ka kriimustus, kuid millest kriimustus tekkis, seda kannatanu ei selgita. Kaitsjale jääb arusaamatuks miks ei ole kuulatud üle tunnistajat, kes magas kohas kus sündmus toimus. Maakohus võttis kaitsja küsimused korduvalt maha, leides, et küsimused ei puutu asjasse, mistõttu kohus uuris tõendeid kallutatult.
  7. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist või asja uueks arutamiseks saatmist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus ei ole rikkunud menetlusseadust ega ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 2

(5)5. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Ka ei ole asjakohane apellandi etteheited kohtule, et uurimine maakohtus toimus kallutatult põhjusel, et kaitsja küsimused võeti kohtu poolt korduvalt maha. Kohtumenetluse poole taotlusel võib jätta ristküsitluse käigus kõrvale esitatud küsimuse, mis on asjakohatu. Kaitsja poolt maakohtu istungil esitatud korduvad küsimused eelnevalt küsitud asjaolude kohta ja lisaks kriminaalasja lahendamise seisukohalt esitatud sisutud küsimused, andsid maakohtule prokuröri taotlusel

§ 288lg 5 sätestatud alusel sekkuda ristküsitlusse.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu T K ja tunnistaja L S ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja E R suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. 5.2 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et kohus ei ole võtnud kannatanu T K ja tunnistaja L S ütlustel hindamisel arvesse, et need on omavahel vastuolus toimunud sündmuste osas kui ka mööbli asukoha ja alkoholipudeli osas märgib kohtukolleegium järgmist. Süüdistatav E R ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil ei kannatanu T K ega tunnistaja L S kohtuistungil antud ütlusi kahtluse alla seadnud osas, mis puudutab tõendamiseseme asjaolusid, vaid on teinud seda osas, mis ei oma tähtsust isiku süü küsimusel lahendamisel. Kannatanu ja tunnistaja ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Nii kannatanu T K kui ka tunnistaja L S ütlused osutavad üheselt süüdistatava E R tegevusele, millise tagajärjel kannatanu sõnul tundis valu ja tekkis alalõual hematoom. Kannatanu T K ja tunnistaja L S ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju 3

(5)on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajaga, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajus toimunut kõrvaltvaatajana. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu T K ja tunnistaja L S ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Pigem seaks kannatanu ja tunnistaja ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. Asjaolu, et kannatanul T K tuvastati alkoholijoove, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütluse hindamisel ei olnud vähetähtis asjaolu, et kanntanu andis koheselt peale tema suhtes toimepandut kuritegu teada toimunust häirekeskusesse ning lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, s.t. kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ei olnud adekvaatne ja kontaktne ja ei mäletaks toas toimunud asjaolusid terviklikult. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu T K ja tunnistaja L S ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava E R ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu T K ja tunnistaja L S ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. 5.3 Samuti peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonis tehtud etteheidet, et kriminaalasjas puudub perearsti tõend, mis kinnitaks, et kannatanul esinev hematoom on saadud E R löögi tagajärjel vaidlusaluse sündmuse ajal. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et perearst ei tee järeldusi tervisekahjustuse laadi ja vanuse ning tervisekahjustuse tekitamise viisi või vahendi kohta, vaid antud järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse. Samas on ekspertiisiakt vaid üks tõendi liik

§ 63lõikes 1 toodud tõendite loetelust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma

  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-120-12 jätkuvalt rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Käesolevas kohtuasjas ei olnud kuluka ekspertiisi tegemine kohtukolleegiumi hinnangul tõepoolest otstarbekas, sest E R süüd kinnitasid kannatanu T K ja tunnistaja L S. Lisaks juhib kolleegium kaitsja tähelepanu ka asjaolule, et KarS § 121 järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval karistatav samuti löömine, peksmine ja muu valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega täidab süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu juba teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust. 5.4 Lisaks heidab apellant maakohtule ette tunnistaja ülekuulamata jätmist, kes viibis korteris ja magas. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud tunnistaja kutsumist kohtuistungile. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, 4

(5)mistõttu on kohatu kaitsja etteheide tunnistaja ülekuulamata jätmise osas. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-
  2. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 121 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus on E Rd karistanud 6 kuulise vangistusega. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni miinimumi lähedane. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.
  3. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava E R kaitsja Gennadi Kull. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras E R kaitsjale välja maksta 180 eurot.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse E R suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 08. juuli 2013.a. otsuse E R suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Orvi Tali Sten Lind Malle Preimer 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.