, § 121 ja § 331 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F .S Prokurör Andra Sild Süüdistatav Kaitsja 2 F.S isikukood XXX, Eesti kodanik, elukoht XX Tallinnas, ametlikult ei töötanud, varem karistatud 15.03.2010.a Tartu Maakohtu poolt
, § 120, § 199 lg 1, § 136 lg 1 järgi 1 aasta 5 kuu ja 26 päevase vangistusega, millest reaalselt kuulus ärakandmisele 6 kuud vangistust ning 11 kuud ja 26 päeva vangistust jäeti tingimisi kohaldamata 1 aasta ja 9 kuulise katseajaga. 09.02.2011.a Harju Maakohtu määrusega katseaega pikendatud kuni 14.12.2011.a. Korduvalt väärteokorras karistatud, kahtlustatavana kinni peetud 16.02.2012.a ning eelnevalt 0204.11.2011.a. Adv Marina Leis Resolutsioon Tühistada Harju Maakohtu 3. detsembri 2012.a otsus osaliselt F.S-ile
Uue otsusega mõista F.S-ile
lg 1 alusel üksikaristustest raskeima suurendamise teel kuritegude kogumi eest karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 15.03.2010.a Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (11 kuud ja 26 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 2 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Kulutused riigi õigusabile jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsusega tunnistati F .S süüdi
järgi ja karistati 1 aasta ja 2 kuulise vangistusega,
järgi 9 kuulise vangistusega,
järgi 8 kuulise vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (11 kuud ja 26 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust. Eelvangistuse viibitud 3 päeva arvati karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 16.02.2012.a.
järgi tunnistati F.S süüdi selles, et ta rikkus korduvalt talle 22.09.2009 Tartu Maakohtu määrusega tsiviilasjas 2-09-31519 kolmeks aastaks kohaldatud lähenemiskeeldu O P suhtes ja 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-101957 kolmeks aastaks kohaldatud lähenemiskeeldu V V suhtes alljärgnevalt: Pärast vanglast vabanemist, vähemalt alates 2011.a oktoobrist ilmus F.S korduvalt O P ja V V elukohta Tallinn XX, loopis kannatanute korteriakendesse kive, viibis maja trepikojas kannatanute korteriukse taga, koputas kannatanute korteriuksele, lõhkus ära ukseluku V. V ja O. P korteris, skandaalitses ja solvas ebatsensuursete sõnade ja väljenditega V. Vit ja O. Pt, kes viibisid samal ajal korteris. Samal ajavahemikul käis F.S korduvalt O. P töö juures Tallinn XX, kus solvas ebatsensuursete sõnadega O. P ja V. Vt, sealhulgas F .S -01.11.2011 kella 18.30 paiku, tulles O. P ja V. V maja ette Tallinn XX, viskas kive nende korteriakendesse ja nõudis, et O. P õue tuleks; -02.11.2011 hommikul helistas ta O. P mobiiltelefonile ja tegi ettepaneku kokkusaamiseks, millest O. P keeldus. Seejärel helistas F.S O. Ple sama päeva õhtul ja küsis kannatanu asukohta. Kannatanu vastas, et ta jalutab V. Vga oma maja läheduses. Seejärel tuli F.S Pae tänaval jalutava O. P juurde ja hakkas temaga vestlema, vaatamata sellele, et O. P seda ei soovinud ja palus tal lahkuda; 2 -07.12.2011 tuli ta O. P töö juurde XX, kus viibis ka V. V ning hakkas tema peale karjuma ebatsensuursete sõnadega. Kui O. P ja V. V otsustasid koju minna, järgnes F.S neile, samal ajal jätkuvalt kannatanuid solvates; -16.02.2012 tuli F.S XX korteri ukse taha, koputas uksele ja nõudis läbi ukse O. Plt ukse avamist, samuti karjus solvavaid sõnu V. V aadressil.
järgi selles, et ta 01.11.2011 kella 18.30 paiku, viibides Tallinnas XX trepikojas, lõi V. Vt ühe korra rusikaga pähe – kukla piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja peapõrutuse.
järgi selles, et ajavahemikul 18.05.2010 kuni 16.02.2012 Tallinnas erinevates paikades, ähvardas V Vt korduvalt tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta, kuivõrd F.S oli varasemalt kasutanud kannatanu V. V suhtes vägivalda, mille eest ta oli 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-10-1957 süüdi mõistetud. F.S, viibides 15.02.2012 õhtusel ajal Tallinnas XX asuva maja juures, ähvardas kannatanu O P tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta, kuivõrd samal päeval kella 16.00 paiku oli O. P näinud F.S jope hõlma all musta käepidemega kööginuga. Lisaks sellele oli F.S ka varem kasutanud O. P suhtes füüsilist vägivalda, mille eest oli ta 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 110-1957 süüdi mõistetud. APELLATSIOONI SISU Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni F.S . Apellatsioonis leiab ta, et on süüdi mõistetud kuritegudes, mida ta ei ole toime pannud. Loodab, et tema süüdistusasi vaadatakse uuesti põhjalikult läbi ja selgitatakse välja, milles ta on süüdi ja milles mitte. Loodab, et inimesed, kes teda alusetult süüdistasid ja kelle valeütluste tõttu ta karmi vanglakaristuse sai, vastutaksid seaduse täie rangusega. Loodab õiglasele kohtupidamisele ega soovi karistust kanda selle eest, mida ta isegi mõtetes korda ei saatnud. 30.01.2013.a esitas F.S apellatsiooni täienduse, milles leiab, et ta ei ole nii karmi karistust ära teeninud. Tunnistas ju oma süüd, et rikkus vaiba ja kriimustas ust. Rohkem ta midagi teinud ei ole. Halvustab kannatanu Vt, väidab, et viimane valetab tema peale. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust, kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. F.S jäi apellatsiooni juurde. Kaitsja toetas apellatsiooni, muuhulgas taotles mõistetud karistuse leevendamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et taotlus süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks väärib tähelepanu, muus osas tuleb aga maakohtu otsus muutmata jätta. 3 Maakohtu otsusest tuleneb, et kohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Tuleb märkida sedagi, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt otsused nr 3-1-1-107-03, 3-1-1-77-05). Käesolevas asjas kohtukolleegium vigu tõendite hindamisel ei tuvastanud. Mis puudutab F.S süüditunnistamist, siis kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosaga ega pea selle asjaolude kordamist vajalikuks. F.S põhiline etteheide seisneb selles, nagu tugineks maakohtu otsus kannatanute poolt antud valeütlustel. Apellandiga ei saa nõustuda. Süüvides kannatanu O. P ütlustesse (tl 2-5, 6-12, 110-115, 16-122, 156-160, 170-175, kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati, kuivõrd kannatanu kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud /tl 90/), tuleb rõhutada, et neid ütlusi ei ole kannatanut ajendanud andma ei viha ega kättemaks, pigem mure ja hirm. O. P ei ole püüdnud F.S millegagi halvustada ega hukka mõista, vaid on kirjeldanud sündmusi nii nagu need toimusid. O. P ütlustes alust kahelda ei ole. Mis puudutab V. V kohtuistungil antud ütlusi /tl 88-90/, siis kohtukolleegium möönab, et neid läbib teatud lahmiv ja süüdistatavat halvustav joon, kuid süüdistuse sisuks olevaid sündmusi on ta kirjeldanud O. Pga sarnaselt ning tema ütlustes alust kahelda ei ole. Kannatanute ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka kohtuistungil kontrollitud teised tõendid, nagu kannatanute politseile tehtud kõnede helisalvestused, ärakiri kiirabikaardist jt.
P otseselt V. V suhtes vägivalla tarvitamist ei näinud, siis mõlema kannatanu kirjeldus 01.11.2011.a toimunud sündmustest nende elukohas langevad kokku. Lisaks kannatanu ütlustele tõendavad F.S süüd ka kõnesalvestused, mis kinnitavad, et F.S käitumise tõttu paluti abi nii politseist kui kiirabist, O. P ütlused, mis kirjeldavad V. V terviseseisundit ning koopia kiirabikaardist, s.o tõendid kogumis annavad aluse järeldada, et F.S pani V. V suhtes toime
Maakohus on F.S-ile mõistnud liitkaristuseks 2 aasta ja 4 kuud vangistust, suurendades üksikkaristustest raskeimat olulisel määral (üksikkaristused vastavalt 1 aasta ja 2 kuud, 9 kuud ja 8 kuud). Maakohtu poolt mõistetud karistus on ka rangem kui seda on taotlenud prokurör /vt tl 142/. Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohtu otsuses on esitatud F .S-ile karistuse mõistmist puudutavad põhjendused, ei tulene otsusest siiski, et maakohus oleks põhjendanud, miks ta leiab, et süüdistatavale tuleb mõista karmim karistus kui seda taotles prokurör. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses 3-1-1-91-07 toonitanud, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega, kuid kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. Kohtukolleegium leiab, et selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse prokuröri poolt taotletud karistusest karmima karistuse mõista, käesolevas asjas tuvastatud ei ole. 4 Teisalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et maakohtu motiivid karistuse mõistmist puudutavas osas ei ole igakülgsed. Käesolevas asjas on ju selgelt tuvastatud, et just O. P oli see, kes F.S pärast viimase vanglast vabanemist üles otsis – helistas, kohtus F.S-iga , näitas, kuhu ta on elama asunud, st suhtlus süüdistatavaga algas just kannatanu initsiatiivil, mitte vastupidi. O. Ple oli ju selge, et F .S näol on tegemist alkoholi liigpruukiva, kergesti ärrituva, ebastabiilse käitumisega isikuga. Kohtukolleegiumi hinnangul on eeltoodud asjaolud käsitatavad F .S süü suurust vähendavate asjaoludega, mida tuleb arvestada. Kohtukolleegium osundab, et ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-12-06 muuhulgas sedastanud, et kannatanu enda osa toimunus on karistuse mõistmisel üheks arvestatavaks asjaoluks. Lisaks eelnevale osutab kohtukolleegium, et liitkaristuse mõistmisel kuritegude kogumi eest tuleb toetuda ka tegude erinevusele või sarnasusele. Sellised asjaolud nagu sarnased kuriteoliigid, tegude suunatus sama kannatanu vastu, tegude tihe ajaline, sisuline või situatiivne seotus, samad motiivid või sarnased olukorrad räägivad vähemast süüst ning annavad vähem alust karistuse suurendamiseks. Käesoleval juhul on just need eelpoolloetletud asjaolud F.S puhul esinevad. Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades eelpool käsitatud asjaolusid, tuleb F.S-ile
30.01.2013.a F.S poolt esitatud apellatsiooni täiendusse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et see tuleb jätta läbi vaatamata. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt sai F.S maakohtu otsuse vene keelde tõlgituna kätte 09.01.2013.a /tl 169/. KrMS § 319 lg 3 kohaselt võib vahistatud süüdistatav või tema kaitsja esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. KrMS § 3211 kohaselt võib küll apellant apellatsiooni muuta või täiendada, kuid seda siiski apellatsioonitähtaja lõpuni. Seega oli apellatsiooni täiendamine võimalik kuni 24.01.2013.a k.a. F.S poolt 30.01.2013.a esitatu sisust nähtuvalt ei saa kõne all olevat apellatsiooni täiendust käsitada ka KrMS § 3211 lg-s 2 kirjeldatud väite või uute asjaoludena, mis oleksid saanud F.S-ile pärast apellatsioonitähtaja möödumist teatavaks. Seega, kuivõrd apellatsiooni täiendus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, siis jätab kohtukolleegium selle KrMS § 326 lg 2 alusel tähelepanuta. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4, § 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsuse osaliselt F.S-ile
lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises ja mõistab uue otsusega F.S-ile kergema liitkaristuse. Muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni rahuldab osaliselt. F.S kaitsja adv Marina Leis esitas taotluse määrata tema poolt F.S-ile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises ja ringkonnakohtu istungil osutatud õigusabi eest Viruvärava Advokaadibüroo OÜ-le makstavaks tasuks 76.80 eurot (sealhulgas 20% käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 2, 4, 16 ja 19 rahuldada. KrMS 185 lg 1 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi tegemisel kulutused riigi õigusabile riigi kanda. 5 Malle Preimer Meelika Aava 6 Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.