4-18-1697 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-1697 (2302,18,001148) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi s

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Raul Annuka Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: E.S; ik: XXX; elukoht: xxxx, registreeritud elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta E.S-i (E.S) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 02.03.2018 otsusele nr 2302,18,001148 E.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 02.03.2018 otsus nr 2302,18,001148 E.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, algab määratud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg kohtuotsuse jõustumisest, ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on 1 seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 24.04.2018. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 24.05.2018. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 25.05.2018. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 02.03.2018 otsusega nr 2302,18,001148 karistati E.S LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et E.S juhtis 10.02.2018 kell 16.32 Merivälja teel (Ranniku ja Mähe tee vahel) Pirita linnaosas Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 74 +/- 3 km/h, suurim lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuse esitaja tunnistab süüd täielikult ja kahetseb siiralt juhtunut – karistuse määramise aluseks olnud paragrahvi lõike ületamine oli vaid korraks, ülejäänud ajal oli kiirus väiksem. Tunnistas juba kohapeal süüd ning kahetses juhtunut. Oli kiirustamas Hiiumaa praami peale (kella 19.00). Oli vaja kiiresti jõuda koju, et viia lapsele ravimeid. Elab koos elukaaslasega ja 5. aastase lapsega juba pikemat aega xxxx. Elukaaslane on brasiillanna, tal pole autojuhi lubasid ja elavad metsa sees (lähim avatud apteek oleks olnud Kärdlas 23 km kaugusel). Seetõttu sõltus tema kiirusest kõik. Ei soovi õigustada, kuid antud teelõigul kõik juhid liikusid tavapärasest natuke kiiremini. See on näha ka politsei videolt, et liikus teistega samas tempos. Tema viga on see, et kippus nö. vooluga kaasa minema ja ei jälginud spidomeetrit. Muretses, kas jõuab ikka praamile. Kuna oli antud reas esimene, siis õigustatult sai ka karistada. Kindlasti ei ole pahatahtlik liiklushuligaan, pole kunagi politsei eest ära sõitnud ega purjus peaga rooli istunud. Vahepealsetel aastatel on olnud probleeme sissetulekuga ning seetõttu on isegi 6 aasta tagused karistused ikka kehtivad. Elukaaslane on kahjuks hetkel töötu, on ise ainuke sissetuleku allikas oma perele. Sissetulek on ka seotud juhtimisõigusega, ilma autota praeguses töökohas (xxxxOÜ) projektijuhina tööd teha ei saa. Ka oleks ilma autota külast, mis asub metsa vahel, liikumine kasvõi poodi ja tööd tegema Tallinnasse väga keeruline. Kandideeris ka osalise tööajaga turvateenistuse patrulli xxxx, et saada majanduslikult jalad alla. Töötas juba USSi patrullis 2016-2017. Ka sellel tööl on lube hädasti vaja. Palub veelkord kogu südamest, et ei karistataks juhilubade äravõtmisega. Lubab tõesti, et käib siit alates kikivarvukil, kuna on teadlik, et asi on väga karmiks läinud. Palub tühistada otsus nr 2302,18,001148 karistamises lubade äravõtmise osas ja piirduda rahatrahviga. Kohtulikul arutamisel kaebuse esitaja jäi kaebuse juurde ja selgitas, et kõik on kaebuses kirjas. Arvestab sellega, et peab karistama, esitas kaebuse lähedaste pärast. On ainuke sissetulekuallikas. Trahvid on tasumata, kuid neid oli enne rohkem, töötas 2017, oli kindel töökoht, osa sai tasutud. Rahaliste probleemide tõttu on maksmine raskendatud. On kavas kõik trahvid tasuda. On teinud selgeks, palju võlgu on, kõigepealt klaariks ära riigiga, siis kohtutäituritega. Karistamise osas saab ratsionaalselt võttes aru, et organid peavad oma tööd tegema, karistama. Kui politseiametnik näeb, et trahvid ei mõju, peab teistmoodi karistama. Oleks ise samamoodi teinud. Politseile ei heida ette midagi. Seoses tööga elab Tallinnas xxxx isa juures, teise poole nädalast Käina vallas Moka külas. Juhtimisõiguse puudumisel peab sellest töökohast loobuma, sellel töökohal ei ole ilma võimalik. Sõiduk kuulub liisingfirmale Luminor, see on ema sõiduk. Esitab tõendi selle kohta, et elukaaslane on töötu. Soovib nagu kaebuses kirjas, karistuse asendamist. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht 2 Kaebuses on märgitud, et kiirust ületati hetkeliselt. Salvestise väljatrükist nähtuvalt on kiirus suurem 300 meetri ulatuses. Kiirus vähenes ilmselt seetõttu, et kaebuse esitaja märkas kiirust mõõtvat politseipatrulli. Väide, et kõik sõidavad antud teelõigul kiiremini, ei saa tegu õigustada. Kaebuse esitajal on kaheksa kehtivat väärteokaristust, nendest seitse on liiklusalased ja viis nendest kiiruse ületamise eest. Määratud rahatrahvid on jäetud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul tasumata. Rahatrahv on end karistusliigina ammendanud, juhtimisõiguse äravõtmine mõjub eripreventiivselt, suunab liiklusvõtteid, aitab mõista, et kiiruse ületamine on keelatud elu, tervise ja vara säästmiseks. Juhtimisõiguse äravõtmine on ebameeldiv ja õigust piirav tagajärg. Lähtudes sellest, et väärteo menetlemisel on kohtuväline menetleja järginud väärteomenetlusõigust, norme rikutud ei ole. Karistuse määramisel on arvestatud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega, sh sellega, et karistus peab olema mõõdukas ja proportsionaalne, mõjutama hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks on põhjendatud. Kaebus tuleks jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, samuti vaadanud kohtuistungil videosalvestist, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusmõõturi salvestuse andmetest nähtub, et menetlusaluse isiku E.S-i juhitud sõiduki registreerimismärgiga 566BKK sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 10.02.2018 kell 16:32 mõõteseadet LaserCam 4. Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suurimaks sõidukiiruseks 74 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lubatud sõidukiiruse ületamise määraks seega mitte vähem kui 21 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik Kristjan Jaaska, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune 3 isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristust määratud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult. Menetlusalune isik selgitas, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kiirustades praamile, samas kippus vooluga kaasa minema ja teisedki sõitsid kiiremini, kuid peeti kinni teda, kuna oli esimene. Kohus leiab, et taoline väide ei riimu väärteoasjas leiduva salvestisega. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et vooluga saab kaasa minna siis, kui sõidetakse eesliikuva või eesliikuvate sõidukite taga ning sõidetakse eesliikujaga sama kiirusega. Antud juhul on salvestiselt näha, et kaebuse esitaja liigub teisel sõidurajal esimesena ja liigub teiste sõidukite eest ära. Seega ei liikunud kaebuse esitaja nn vooluga kaasa, vaid oli voolu kiiruse määrajaks. Ometigi on näha, et teised sõidukid jäävad kaebuse esitaja sõidukist pikkamööda maha. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et kiiruse ületamine toimus vaid korraks, kuid salvestise väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitaja juhitud sõiduk liikunud kiirusega 70 kuni 74 km/h ligi kolmsada meetrit ning 50 km/h kiirust ületanud üle kolmesaja meetri. Seejuures on kiiruse mõõtmise alustamisel olnud tema kiiruseks juba 72 km/h. Seega oli kaebuse esitaja poolt lubatud suurima sõidukiiruse 50 km/h ületamine pikaajaline, kuid vaid hetkeks on see olnud mitte vähem kui 21 km/h. Ülejäänud aja on kaebuse esitaja sõitnud kiirusega, mis oleks kvalifitseeritav LS § 227 lg 1 järgi. Taoline lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla vaid teadlik ja tahtlik käitumine. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine 4 Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alammääras, so 21 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendava karistusena arvestatud kahetsust ja raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Ka kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja kahetsust, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kriitiliselt ega saa seda kahetsust hinnata siirana. Kaebuse esitaja selgitustest saab järeldada, et ta kiirustas praamile. Samas nähtub kaebuse esitaja karistusandmetest, et tal on viis kehtivat karistust lubatud sõidukiiruse ületamise eest ning suurem osa määratud rahatrahve on tasumata. Selline asjaolu viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja on eeldatavast saabuvast tagajärjest teadlik, kuid see ei sunni teda õiguskuulekusele. Selline asjaolu aga viitab kohtu arvates sellele, et kaebuse esitaja suhtub ükskõikselt nii liikluskorda kui ka tema mõjutamisse rahatrahviga. Kui isikul on rahalisi raskusi, mis raskendavad juba määratud rahatrahvide tasumist, siis peaks isik ka hoiduma käitumisest, mis temal lasuvaid rahalisi kohustusi veelgi suurendavad. Kaebuse esitaja aga, vaatamata väidetavatele rahalistele raskustele, jätkab üha uute süütegude toimepanemist. Kaebuse väidete kohaselt on kaebuse esitajale juhtimisõigus vajalik nii oma igapäevase elu korraldamiseks kui ta töötamiseks ning lisatöökoha saamiseks. Seega seda enam on ta teadlik juhtimisõiguse vajalikkusest, mis on saavutatav liiklusnõuete korrektse täitmisega. Vastasel juhul võib ta temale vajalikust juhtimisõigusest ilma jääda. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja kahetsus on paljasõnaline ega riimu tema objektiivse käitumisega. Arvestades nimetatud asjaolusid leiab kohus, et väärteomenetluses ei ole tuvastatud ei kergendavad ega raskendavaid asjaolusid, mis saaks karistust mõjutada. Seega arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra tuleb kaebuse esitaja süüd LS § 227 lg 2 mõttes lugeda keskmiseks. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt seitse kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja neist viis lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Nendest viiest on kaebuse esitajat karistatud kolmel korral LS § 227 lg 2 järgi. Seejuures on teda karistatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või keskmise määra lähedases määras rahatrahvidega, milledest kaks on tasumata. Seega eelmistest karistustest samalaadsete ja teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud erineva suurusega rahatrahvidest on tasutud vaid üks ning seegi on tasutud ligi aasta möödumisel otsuse jõustumisest. Taolised karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Seega on 5 rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuväline menetleja ongi määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel tiheda liiklusega teelõigul. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud juhtimisõiguse asendamist rahatrahviga, põhjendades seda sellega, et elukaaslane on töötu, mille kohta esitas tõendi ja et ta on ainuke sissetuleku saaja. Olemasoleval töökohal on juhtimisõigus vajalik ning ka teise töökoha saamise eelduseks on juhtimisõiguse olemasolu. Lisaks sellele elab ta elukaaslasega metsas ja nii poodi minekuks kui Tallinnasse tööle minekuks on vaja kasutada autot. Kohus peab puutuvalt kaebuse esitaja ja tema elukaaslase elukoha asukohta silmas pidades vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus eluliselt vajalik, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse kui ka pere eest hoolitsemise ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute, sh lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba korduvalt rahatrahvidega karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud, siis kaebuse esitaja taotlus rahatrahvi kohaldamiseks jääb tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja 6 põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7