Obsah (7)

§ 132§ 123§ 133§ 29§ 9§ 10§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.10.2018.a Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-18-4108 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär

§ 132

p 1, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas: Jätta Politsei - ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 16.07.2018.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,18,005768 muutmata ning Raivo Jürgeni kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korras on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 02.11.2018.a. Asjaolud ja menetluse käik Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja xxxx K P 16.07.2018.a otsusega nr 2302,18,005768 karistati Raivo Jürgenit LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõid uki juhtimisõigus 3 kuuks. Raivo Jürgeni poolt toime pandud väärtegu seisnes selles, et tema, 25.06.2018.a kell 10.22 Tallinn-Paldiski mnt

1. km-l suunaga Paldiski poole, Lääne-Harju vallas, Harjumaal, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoho lisisaldus mitte väiksem kui 0,36 mg/l kohta. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Raivo Jürgeni kaitsja esitas eelpool nimetatud otsusele kaebuse, milles palub tühistada Raivo Jürgenile 16.07.2018.a otsusega määratud lisakaristus või alternatiivselt suurendada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 16.07.2018.a väärteoasja nr 2302,18,005768 otsusega Raivo Jürgenile määratud põhikaristuse suurust ja tühistada Raivo Jürgenile määratud lisakaristus. Menetluskulud palub jätta riigi kanda. Kaebuse kohaselt ei nõustu menetlusalune isik 16.07.2018.a otsuses väljatooduga selles osas, et tema süü LS § 224 lg- s 2 sätestatud teo toimepanemisel on keskmine. Nimelt on LS § 224 lg-s 2 toodud väljahingatava alkoholisisalduse määra vahemik 49 mg (0,74 mg – 0,25 mg = 49 mg/astet). Menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldus 36 mg jäi allapoole eelviidatud sättes toodud vahemiku keskmist määra, sest 36 mg (36 mg – 25 mg = 11 mg/astet) alkoholis isaldus on maksimaalsest määrast ca 23% ehk ca 1/4 (11 astet x 100%/49 astet = 22,44%). Seega saab öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg -s 2 sätestatud teo toimepanemisel on isegi alla veerandi. Lisaks ei ole kohtuväline menetleja põhikaristuse määramisel arvesse võtnud KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendavat asjaolu, puhtsüdamlikku kahetsust. Menetlusalune isik leiab, et ainuüksi talle määratud põhikaristuse suurus täidab juba edaspidistest süütegudest hoidumise funktsiooni, sest majandusliku olukorra järsk halvenemine mõjutab teda edaspidi olema seadusekuulekas. Menetlusalune isik on seisukohal, et lisakaristus peab vastama karistuse eesmärkidele, s.t et karistuse aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse määramine on kohane eelkõige juhtudel, kui süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Teiseks tuleb lisakaristuse määramisel arvestada kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine isikule mõjub. Kuna menetlusalune isik vajab juhilube oma töökohustuste täitmisel, nimelt töötab ta autojuhina, siis mõjub juhtimisõiguse äravõtmine talle laastavalt, sest selle tagajärjel halveneb tema majanduslik olukord, tal jääksid minimaalselt neljaks kuuks täitmata kõik rahalised kohustused erinevate krediidiandjate ees ja elatisraha tasumise kohustus poja ees. Menetlusalune isik on seisukohal, et tema süü on LS § 224 lg 2 sisust lähtuvalt pigem väike ning temale etteheidetava õigusrikkumise puhul on tegu juhusüüteoga. Samuti on menetlusalune isik oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud, seega ei ole ta toimepandu suhtes ka hoolimatu. Lisaks jäi väärteoga põhjustatud liiklusoht abstraktseks, s.t et menetlusalune isik ei põhjustanud liiklusohtlikku olukorda, ei häirinud ega takistanud kuidagi liiklust, ega seadnud ohtu ka kellegi elu, tervist ega vara. Kuna LS § 224 lg 2 sätestab sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid menetlusalusele isikule on põhikaristusena määratud keskmisest suurem rahatrahv, täpsemalt 2/3 maksimaalsest määrast, siis puuduvad argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, samuti ületab lisakaristuse kohaldamine tema süü suurust. Kohtuistungil märkis kaitsja, et Raivo Jürgen ei põhjustanud süüteo toimepanemisel ohtlikku olukorda. Ta ei takistanud ega häirinud liiklust ega seadnud ohtu kellegi tervist ega vara. 2 Ühiskonnale ei ole ta ohtlik. Tema süü on tegelikult alla sätte keskmist määra, rikkumine tulenes lihtsalt seisundi valesti hindamisest. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta Raivo Jürgeni poolt toime pandud teole. Ta on rahatrahvi tasunud ja puuduvad argumendid lisakaristuse kohaldamiseks. Lisakaristuse kohaldamine mõjuks tema le halvasti ehk ta kaotaks töö xxxx ja rahalised kohustused jääksid täitmata. Samuti ei ole Raivo Jürgen olnud hoolimatu toimepandud teo suhtes ja on oma tegu väga kahetsenud. Raivo Jürgen jäi kohtus oma kaebuse juurde ning andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta ei eita, et pani toime rikkumise. Rikkumine sai alguse pühapäeval
2. juunil, kui naabrimees võttis ühendust ja ütles, et tal on külalised ja nad võtavad napsu. See oli kusagil pärastlõunal. Kella viie paiku vaatas kella, et talle aitab, kuna peab hommikul rooli istuma. Vaatamata sellele jäi ta veel naabri juurde ning kella kaheksa paiku lõpetasid istumise. Käis kodus, pani tööriided selga ning ta viidi xxxx , kus ta läks autos magama. Hommikul ärkas ja ta ei tundnud ei uimasust ega peapööritust, täiesti selge oli olla. Ta puhus alkomeetrisse, teades, et see on töökorras , kuna see oli politsei poolt kontrollitud. Ta hakkas Paldiski poole minema, kuna teadis, et sealt tuleb koorem auto peale võtta. Enne seda, kui teda peeti kinni, tulid suured autod vastu ja vilgutasid tuledega. Kiiresti vilgutatakse siis, kui on puhumine, üks vilgutus tähendab kiirus e mõõtmist. Hirmu ei olnud, sest tund is ennast hästi ja kuna toeks oli alkomeeter, siis ta isegi ei mõelnud, et midagi võiks olla. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles esitatud kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Leiab, et kaebus pole põhjendatud. Tõendamist on leidnud, et Raivo Jürgen on toime pannud talle ette heidetava süüteo. Menetlusalune isik on ka ise kinnitanud, et ta teadis, et tal on järgmine päev tööpäev ja peab minema mootorsõidukit juhtima, töötab autojuhina, kuid sellest hoolimata, omades varasemat kogemust, otsustada ka siiski tarvitada alkoholi, täpne kogus ei ole selgunud, kui palju ta siiski tarvitas. Kinnipidamise hetkel ja alkomeetrist selgub, et tulemuseks saadi 0, 36 mg/l kohta. Menetleja leiab, et kaebuse esitaja teadlikult viis ennast lubamatusse seisundisse. Varasema kogemuse põhjalt oleks võinud teada, et ta l võib olla lubamatu seisund ka järgmisel päeval. Eeltoodust tulenevalt leiab menetleja, et antud väärtegu on toime pandud tahtlikult. Menetleja ei nõustu arvamusega et Raivo Jürgen ei põhjustanud liiklusohtlikku olukorda ega ohustanud kedagi . Menetlusalune isik pani toime enamohtliku süüteo – ei pea olema saabunud tagajärg, vaid koosseis on täidetud, kui on loodud oht. Sellest tulenevalt leiab menetleja, et Raivo Jürgen ei ole teinud oma teo ohtlikkusest ja sellega kaasneda võivatest tagajärgedest piisavaid järeldusi, ei andnud endale aru, et see on ohtlik tegu. Enamohtlike süütegude puhul on kaitstavaks hüveks inimese elu. Karistus ei saa olla isikule meeldiv, see peab olema ebameeldiv ja õiguseid piirav, et isik saaks aru, et ei tohi toime panna uusi õigusrikkumisi. Kaebuses on välja toodud ka, et tegemist on juhusüüteoga, millega menetleja ei nõustu, sest see ei ole kaebajal esimene selline juhtum. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja seisukohad, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt eelnevast, peab kohus lahendama

§ 133loetletud küsimused.

Käesoleval juhul inkrimineeritakse Raivo Jürgenile väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg -s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. Raivo Jürgen ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt, vaid vaidlusküsimuseks on lisakaristuse kohaldamine. 3 Kaebaja poolt LS § 69 lg 3 rikkumine on tõendamist leidnud lisaks Raivo Jürgeni süü omaksvõtule ka järgmiste kirjalike tõenditega. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 25.06.2018.a kell 10.34 kuni 10.38 Raivo Jürgeni seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-18/00016). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,43 mg ja 0,41 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,36 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja M S, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli Raivo Jürgeni väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,36 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona, kuivõrd tema väljahingatavas õhus sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,36 mg/l. Antud juhul puuduvad

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

§ 133p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et Raivo Jürgenile süüks arvatud tegu on aset leidnud ning selle teo on toime pannud Raivo Jürgen, mida ta on ka ise tunnistanud (

§ 133p 2, 3).

Samuti on süütegu kvalifitseeritud õigesti

§ 133p 4 mõttes.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja xxxx K P, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

§ 9

p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis

§ 10lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väär teoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Kuna Raivo Jürgeni lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kval ifitseerimisel, on loetud alkoholisisaldus 0,36 mg väljahingatava õhu liitri kohta, siis süü suurusest lähtudes puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30

alusel (

§ 133p 7, 8).

Raivo Jürgenit karistati LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ning LS § 224 lg 3 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohald ada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on Raivo Jürgenile määranud rahatrahvi üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Lisakaristust on kohaldatud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, miinimummääras. Raivo Jürgen peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,36 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidas menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 4 Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg- st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Hinnates Raivo Jürgeni süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,36 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes (0,25 -0,74) keskmine, mitte väga suur nagu on märkinud kohtuväline menetleja oma otsuses. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus ja kahetsust avaldas Raivo Jürgen ka kaebuses ja kohtuistungil. Seega arvestab kohus kergendava asjaoluga. Samuti toob kohus välja, et kaebuses esitatud väide, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud otsuse tegemisel KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatut, on väär, kuna kohtuvälise menetleja otsusest on kergendava asjaoluna kahetust arvestanud. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõi dukit juhtida. Samuti arvestab kohus ka sellega, et Raivo Jürgenit on varasemalt, s. o 26.10.2017.a PPA otsusega LS § 224 lg 2 rikkumise eest karistatud. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja eripreventiivse eesmärgi saavutamise vajadusega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Lisaks on Raivo Jürgen esitanud kohtule maksekorralduse nr 819 koopia, mille kohaselt on ta tasunud temale mõistetud põhikaristuse summas 800 eurot (tlk 33). Puutuvalt Raivo Jürgenile määratud lisakaristusse, mille Raivo Jürgen on vaidlustanud, siis märgib kohus, et nii nagu põhikaristustki, tuleb lisakaristus mõista KarS § 56 alusel ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist on kohus juba eelpool analüüsinud. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib juhtimisõiguse ära võtta kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid Karistusregistri andmeid, siis nähtub, et kaebuse esitajat on 26.10.2017.a karistatud LS § 224 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemise eest . Seega karistati kaebajat vähem kui aasta tagasi samasuguse väärteo toimepanemise eest ning antud karistus on kehtiv. 5 Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja teadvalt liiklusnõudeid eiravad juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja miinimummääras määratud lisakaristus on antud juhul proportsionaalne Raivo Jürgeni süü suurusega ning tuvastatud kergendava asjaoluga (kahetsus). Kaebusest nähtub, et Raivo Jürgen vajab juhtimisõigust oma igapäevase töö tegemiseks, et tasuda arveid ning pojale elatist. Kohtule on inimlikust aspektist mõistetav, et juhtimisõigus on tööülesannete täitmiseks vajalik ning et juhtimisõiguse äravõtmisega võivad jääda igapäevased rahalised kohustused täitmata, siis see põhjendus ei ole süüd vähendavaks ega lisakarisuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-2610). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Sissetuleku kaotamine ei välista lisakaristuse kohaldamist, sest vastasel juhul kaotaks lisakaristus oma eesmärgi. Seda enam, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik sissetuleku saamiseks. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi - või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riiva tavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri - ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Seega asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Tulenevalt eelnevast jätab kohus Raivo Jürgeni kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. LS § 127 kohaselt kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. 6 Aulike Salo kohtunik 7