4-18-6061 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. jaanuar 2019.a, Pärnu kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-18-6061 [2302,18,011872] Kohtuni
§ 227
lg 2; VTMS § 2, § 120, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: Jätta G.A kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur teabebüroo 06.11.2018. a otsus väärteoasjas nr 2302,18,011872 muutmata. Menetluskulud summas 352,01 eurot jätta G.A kanda. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg 5 kuud hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumise päevast. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. Kohtuotsuse jõustumisel saata kohtuotsuse ärakiri teadmiseks Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul 1
(9)4-18-6061 alates kohtuotsuse või selle lõpposa kätte saamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 25.01.2019.a. Asjaolud ja menetluskäik 19.10.2018.a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik Caspar Janter väärteoprotokolli selle kohta, et G.A 19.10.2018 kella 14.14 ajal x vallas x tee x kilomeetril suunaga x poole juhtis mootorsõidukit x (reg märk x) kiirusega 117±4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Oma teoga rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (edaspidi
) § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
§ 227lg 2 järgi.
06.11.2018.a otsusega nr 2302,18,011872 määrati kohtuvälise menetleja poolt eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest G.A-le karistuseks
§ 227lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks.
Kaebuse sisu 20.11.2018.a esitas G.A Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsusele, kuna ei nõustu lisakaristuse kohaldamisega ja kohtuvälise menetleja väitega, et ta pani nimetatud väärteod toime tahtlikult. Kaebuse esitaja G.A kaitsja kaebuses leiab, et PPA poolt määratud karistus ebaproportsionaalselt karm. Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et menetlusalune isik on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 23km/h.
§ 227
lõige 2 näeb ette, et juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuueks kuuks on lubatud juhul kui isik ületab suurimat lubatud sõidukiirust 21–40km/h. Praegusel juhul on menetlusalune isik ületanud kiirust ligikaudu 23km/h. See tähendab, et menetlusalune isik pani
§ 227lõike 2 tähenduses toime miinimumilähedase rikkumise.
Kaitsja hinnangul on menetlusalune isik oma eelnevatest karistustest järeldused teinud, millest tulenevalt on menetlusalune isik muretsenud endale auto, kus on kiirusepiiraja. Väärteootsuse aluseks olnud teo toimepanemise päeval oli menetlusalusel isikul ka kiirusepiiraja peal, kuid see ei töötanud korrektselt. Seda kinnitab asjaolu, et koheselt pärast väärteomenetluse algust pöördus menetlusalune isik autoparandusse sooviga kiirusepiiraja ära parandada. Sellest tulenevalt ei ole kaitsja hinnangul vaja menetlusalust isikut täiendavalt motiveerida seadusekuulekalt käituma. Isik on juba oma teo keelatusest aru saanud ning astunud reaalseid samme selleks, et tulevikus mitte seadust rikkuda. Kuna kiirusepiiraja ei töötanud korrektselt on kaitsja seisukohal, et menetlusalune isik pani talle etteheidetava teo toime ettevaatamatusest. Menetlusalune isik on oma süüd ka kahetsenud ning kirjutanud kohtuvälisele menetlejale kahetsuskirja. Kaitsja leiab, et kolmandate isikute elu ja tervist ei ole väärteoga ohtu seatud, kuna teelõik on erakordselt hea nähtavusega. Samuti pani menetlusalune isik teo toime päeval, s.o ajal kui liiklus on üldiselt hõre ning nähtavus on väga hea. Kaitsja hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus liiga karm ka kehtiva kohtupraktika taustal. Kaitsja palub kohtul arvesse võtta ka asjaolu, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust selleks, et teha oma tööd ja lapse transportimiseks. Kokkuvõtvalt kaitsja palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 6.11.2018.a otsus väärteoasjas 2302,18,011872 osas, millega võeti menetlusaluselt isikult ära juhtimisõigus viieks kuuks ning määrata menetlusalusele isikule leebem karistus kohtu õiglasel äranägemisel. Menetlusalune 2
(9)4-18-6061 isik palub end karistada rahatrahviga. Kaebuse esitaja soovis asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veber oma 28.11.2018.a. kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta G.A kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning seda järgmistel põhjustel: Väärteoasja menetluses on selgunud, et menetlusalusel isikul on 4 kehtivat väärteokaristust liiklusreeglite rikkumise eest, millest kolm on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Menetlusalust isikut on karistatud väärteo korras rahatrahvidega, juhtimisõiguse äravõtmise (kiiruse ületamise eest) ja arestiga. Karistused ei ole suutnud mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma. Arvestades liiklussüütegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust, pidas kohtuväline menetleja antud asjas oluliseks väärtuseks avaliku korra kaitset ja ohu ennetamist nii menetlusaluse isiku kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Arvestatud on sündmuse raskust, korduvust ja samuti asjaolu, et mootorsõiduk on suurema ohu allikas. G.A on oma süüd tunnistanud, kuid seda ei saa võrdsustada toimepandud õigusrikkumise ohtlikkusest arusaamisega, sest isiku käitumine näitab, et tegemist on käitumismustriga, mis ajas ei ole muutunud paremuse poole. Kuigi kaebajal on juhtimisõigust vaja, kaalub ohu ennetamine teiste isikute elule ja tervisele üles kaebaja hüve omada juhtimisõigust perekondlike ja tööülesannete täitmiseks. Juhtimisõiguse omamine eeldab õiguskuulekust ning kohtuväline menetleja võttis arvesse, et tegemist polnud esimese korraga, mil menetlusaluse isiku käitumine annab aluse juhtimisõiguse äravõtmiseks. Kohtuväline menetleja ei pidanud otstarbekaks ega ka mõistlikuks määrata isiku õigusrikkumise eest üksnes rahatrahvi, kuna rahatrahvid ei ole mõjutanud isikut mitte mingisuguselgi moel ja isik jätkab liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus on seaduslik. Kohtuväline menetleja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Pärnu Maakohtu seisukoht Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et G.A kaebus ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. G.A ei vaidlusta väärtegude toimepanemist, seega selle asjaolude ning tõendatuse osas vaidlus puudub. Kohus leiab samuti, et G.A käitumine on õigesti kvalifitseeritud ja talle süüks arvatud väärtegu on tõendamist leidnud väärteoasjas kogutud tõenditega. VTMS § 72 lg 1 kohaselt teeb kohtuväline menetleja VTMS §-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata. Väärteo toimepanemise tõendamisel on kohtuväline menetleja tuginenud menetlusaluse isiku ütlustele 3
(9)4-18-6061 ja videotõendile kiirusmõõturi kasutamise kohta. G.A-le pannakse süüks
§ 15
lg 1 p 1 nõude rikkumist ning sellega
§ 227
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemist, s.t mootorsõidukijuhina lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis.
§ 15
lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis.
§ 227
lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis. Kohus on seisukohal, et G.A on täitnud
§ 227lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.
19.10.2018.a koostatud väärteoprotokollist nähtub, et G.A juhtis 19.10.2018 kella 14.14 ajal x vallas x tee x kilomeetril suunaga x poole mootorsõidukit x (reg märk
- x)kiirusega 117±4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemist kinnitavad lisaks G.A ütlused ja kiirusmõõteseadme videosalvestis. Kiirusmõõturi kasutamise väljatrüki ja videosalvestisega on tõendatud, et 19.10.2018 kell 14.14 mõõdeti mootorsõiduki x (reg märk
- x)sõidukiiruseks 117 km/h +/- 4 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Seega ületas G.A lubatud sõidukiirust vähemalt 23 km/h võrra. Väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas viibimist ning kiiruse ületamist ei ole eitanud ka menetlusalune isik G.A. Menetlusaluse isiku ülekuulamisel on G.A selgitanud, et tegi x mnt-l möödasõitu x autoga ning lisas, et ta väga vabandab. Seega on tõendatud, et sõidukit x (reg märk
- x)juhtis just G.A. Eeltoodud alusel on tõendamist leidnud, et G.A on 19.10.2018 kell 14.14 juhtinud mootorsõidukit Pärnumaal Põhja-Pärnumaa vallas Tallinn-Pärnu-Ikla tee 98 kilomeetril suunaga Tallinna poole, ületades seejuures lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Seega on tuvastatud G.A tegevuses
§ 227
lg 2 sätestatud süüteo objektiivsete tunnuste esinemine st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetri tunnis. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et G.A pani väärteo toime kavatsetusega. KarS § 16 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Kaebusest nähtuvalt oli kiiruse ületamises süüdi püsikiiruse hoidja, kuna väärteo toimepanemise päeval ei teadnud isik, et tema kiirusepiiraja on katki. Ta ei jälginud aktiivselt 4
(9)4-18-6061 kiirusemõõtjat, kuna uskus, et tema suurim sõidukiirus on piiratud. Kuna isik ei jälginud kiirusemõõtjat, siis ei saanud ta ka aru, et ületab kiirust. Kohus selliseid kaebuses toodud väiteid usaldusväärseks ei pea. Kaebuses toodud väited, et isik ületas kiirust seetõttu, et kiirusepiiraja oli katki on ümber lükatud menetlusaluse isiku antud ütlustega ja G.A esitatud vastulausega. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ja vastulauses on G.A tunnistanud, et tegi möödasõitu, kuna tal oli kiire ja ta soovis veoautost mööda sõita. Möödasõidu sooritamiseks ta kiirendas ning ei jõudnud enne kiirust maha võtta, kui teda tabas kiirusemõõtja. Seega on G.A sisuliselt tunnistanud, et möödasõidu tegemiseks ta ületas kiirust ja sai sellest väga hästi aru. G.A küll möönis, et tal paar päeva tagasi oli probleeme kiirusepiirajaga, kuna see keeldus töötamast. Kuid samas isik ka möönis, et ka tema võis midagi valesti teha. G.A selgitustest ei nähtu, et ta ka väärteo toimepanemise päeval kiirusepiirajat kasutas. Kuna isik ka ise teadis, et see ei tööta, siis on ka eluliselt usutav, et isik seda ei kasutanud. Kaebusele lisatud City Motors AS arvelt (lk 13) nähtub, et tehtud on täiesti tavapärane hooldus uuele autole ja autopiloot töötab. Seega nimetatud arve ei tõenda kuidagi seda, et autohooldusesse pöörduti just nimelt kiirusepiiraja kontrollimiseks. City Motors AS arve kinnitab vaid seda, et autopiloot oli korras. Samuti ei nõustu kohus kaebuses toodud väitega, et kiirusepiiraja ei võimalda autojuhil sõita kiiremini kui kiirusepiiraja lubab. Ka kaebusele lisatud juhendist (lk 11) nähtub, et piirkiirust võib igal ajal ületada, vajutades jõuliselt gaasipedaali põhja. G.A on ise selgitanud, et tegi möödasõitu, seega on ka eluliselt usutav, et tal tekkis vajadus vajutada gaasipedaali jõuliselt põhja, mistõttu oli võimalik kiiruse ületamine. On üldteada asjaolu, et lubatud suurimat sõidukiirust ei tohi ületada. Seda teab ka G.A, kes omab juhilube ja on läbinud selle saamiseks vastava koolituse. Seega oli G.A teadlik, et tulenevalt
§ 15
lg 1 p-st 1 on asulavälisel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, kuid sellest hoolimata ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust, kuna tegi möödasõitu. Eeltoodu alusel kohus leiab, et G.A teadis väga hästi, et ta ületab sõidukiirust ja tegi seda tahtlikult. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et G.A pani
§ 227
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetusega, see tähendab ta teadis, et ületab lubatud sõidukiirust ja seadis selle endale eesmärgiks, et mööduda eessõitvast sõidukist. Seega on G.A täitnud KarS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus tegi kindlaks, et G.A-le omistatud süütegu vastab süüteokoosseisule ning tegemist on õigusvastase teoga. Kuivõrd menetlusalune isik on väärteod toime pannud, siis ei esine väärteoasjas VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud asjaolusid, mis tooksid kaasa võimaluse menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 kohaselt. Käesolevas väärteoasjas on põhiküsimus on selles, kas kohtuväline menetleja on kaebajale karistuse määramisel arvestatud isiku süü suurusega ja tema vastutust mõjutavate asjaoludega. Kohtuväline menetleja on G.A-le karistuseks määranud
§ 227lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks. Kaebuse esitaja leidis, et juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks ei ole käesoleval juhul põhjendatud. 5
(9)4-18-6061 Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
§ 227
lg 2 sätestab põhikaristuse sanktsioonina kõige kergema karistusliigina rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ning kõige raskema karistusliigina sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. Seega on seaduses ette nähtud kaks põhikaristuse liiki – rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine – kiiruse ületamise eest määras, mis ületab 21-40 km/h. G.A süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning G.A pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetusega, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et G.A poolt ületatud kiiruse määr (vähemalt 23 km/h üle lubatud sõidukiiruse) on
§ 227
keskmine rikkumine, seega saab antud süüteokoosseisu arvestades rääkida keskmisest süüst. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et G.A puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid. Kohus aga ei nõustu kohtuvälise menetleja otsuses ja kaebuses toodud väitega, et karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda kahetsust. Olukorras, kus menetlusalune isik ei näe enda süüd, vaid leiab erinevaid põhjendusi, miks ta kiirust ületas, ei saa lugeda puhtsüdamlikuks kahetsuseks. G.A arvab, et kiiruse ületamises võis olla süüdi kiirusepiiraja. Samas selline väide ei ole tõendamist leidnud. Samuti on G.A oma vastulauses toonud välja, et rikkumiste põhjuseks on olnud ületöötamine ja kiirustamine. Kohus leiab, et selline juht, kes peab sellistel põhjustel kiirust ületama on liikluses ohtlik ja tema kõrvaldamine liiklusest (juhtimisõiguse äravõtmine) on ilmtingimata vajalik. G.A ütlused ja käitumine viitavad sellele, et ainus mida isik kahetseb on see, et ta politseile vahele jäi. Seega kohus ei arvesta G.A väljendatud kahetsust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Eeltoodust nähtuvalt arvestades G.A süü suurust mõjutavaid asjaolusid, karistust kergendavate ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et G.A süü on siiski keskmisest suurem. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik G.A mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). Karistusregistrist nähtuvalt on G.A 4 kehtivat väärteokaristust. Kõik karistused on G.A-le määratud liiklusseaduse rikkumiste eest. Kolm korda on G.A karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest (
§ 227lg 2).
Lisaks on G.A karistatud
§ 201lg 2 alusel.
Rikkumiste eest on G.A-le mõistetud karistuseks nii rahatrahvid, juhtimisõiguse äravõtmine kui ka arest, mis on asendatud üldkasuliku tööga. Seega on isiku mõjutamiseks kasutatud kõikvõimalike karistusliike, kuid need ei ole mõjutanud hoiduma teda uute rikkumiste toimepanemisest. Eripreventsiooni puhul on kohtuväline menetleja enda otsuses märkinud, et ta on karistuse määramisel arvestanud G.A puhul asjaoluga, et ta on ka varasemalt toime pannud samalaadse liiklusalase õigusrikkumise ning selle eest määratud karistus ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole 6
(9)4-18-6061 karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (RKKKo 3-1-1-70-16, p 9). G.A-le liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on kahtluseta seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja seda tuli teda iseloomustavana karistuse mõistmisel arvesse võtta. Varasemalt määratud karistus ei ole aga G.A-le mõju avaldanud ning uue samalaadse rikkumise pani ta toime 7 kuu möödudes (millest 3 kuud ei tohtinud ta sõidukit üldse juhtidagi). Seega on G.A oma käitumisega näidanud, et sanktsiooni keskmääras mõistetud karistused ei ole takistanud teda rohkem samalaadseid rikkumisi toime panemast. Kaitsja hinnangul ei vasta tõele kohtuvälise menetleja järeldus, et G.A käitumine ei ole muutunud paremuse poole eelnevatest karistustest hoolimata. Kaitsja väidab, et eelnevatest karistustest tingituna on menetlusalune isik mõistnud oma teo tõsidust. Sellest tulenevalt on menetlusalune isik muretsenud endale auto, kus on kiirusepiiraja, mida tõendavad kaebuse lisad 2–3 (kasutusjuhend ja sõiduki registreerimistunnistus). Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Sõiduki registreerimistunnistuselt nähtub, et sõiduk on soetatud 04.04.2017. a. Karistusregistrist nähtuvalt on esimene kehtiv väärtegu (
§ 227lg 2) toime pandud 03.07.2017.a .
Seega on G.A soetanud auto, millel on kiirusepiiraja oluliselt varem, kui ta pani toime liiklusalased väärteod. Eeltoodu, vastupidiselt kaitsja seisukohale, just kinnitab seda, et hoolimata sellest, et G.A ostis endale kiirusepiirajaga sõiduki, on ta ca 1 aasta jooksul toime pannud 4 kiiruse ületamist. Kiirusepiirajaga sõiduki soetamine ei ole seega kuidagi põhjuslikus seoses eelnevatest karistustest järelduste tegemisega ja oma teo tõsidusest arusaamisega. Kohus leiab, et G.A ei ole teinud mitte midagi selleks, et tulevikus mitte seadust rikkuda. Väärteoasja materjalidest nähtub, et G.A puhul on tegemist süstemaatilise kiiruse ületajaga, kelle mõjutamiseks seaduskuulekalt käituma tuleb võtta tarvidusele rangemad meetmed. G.A ükskõikset suhtumist temale mõistetud karistustesse iseloomustav veel
§ 201lg 2 sätestatud rikkumise toimepanemine.
Nimelt karistati viimati G.A
§ 227lg 2 rikkumises juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.
Seejärel karistati G.A Harju Maakohtu 08.10.2018. a otsusega
§ 201
lg 2 alusel väärteoasjas nr 4 -18-3724 arestiga 20 päeva, mis asendati 20 tunni üldkasuliku tööga, s.o mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Eeltoodust nähtub, et kuigi G.A-lt võeti ära juhtimisõigus, jätkas ta väärteokaristusest hoolimata mootorsõiduki juhtimist. Seega G.A on isik, kes ei tee karistustest järeldusi, vaid jätkab rikkumiste toimepanemist. Kuivõrd G.A ei ole endale eelmisest karistusest järeldusi teinud, ei saa tema eripreventiivseks mõjutamiseks mõista talle käesoleval juhul uue samalaadse rikkumise eest väiksemat karistust kui viimasel korral. Eeltoodule tuginedes, sh arvestades G.A süü suurust ja varasemaid karistusi, leiab kohus, et põhikaristusena rahatrahvi mõistmine ei vasta eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu tuleb G.A suhtes rakendada karistuse eesmärkide saavutamiseks raskuselt järgmist karistusliiki ehk juhtimisõiguse äravõtmist. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Lubatud sõidukiiruse ületamine on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhi kohustus jälgida sõidukiirust, mitte loota püsikiirusehoidjale, mida isik enda sõnul enne sõitma asumist teadis rikkis olevana. Seega ei ole tegemist vähetähtsa väärteoga, mistõttu peab ka karistus vastama toimepandud teo raskusele ja mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt G.A-le põhikaristuseks 7
(9)4-18-6061 määratud juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks, vastab G.A süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Seega puudub kohtu alus põhikaristuse muutmiseks. Kaebuses leitakse, et x maantee x-ndal kilomeetril olev teelõik on erakordselt hea nähtavusega, mille kohta kaitsja esitas pildid. Eeltoodud järeldusele jõudis kaitsja seetõttu, et mõlemal pool teed on valdavalt põllud mõne üksiku metsatukaga. Seega puudus oht, et menetlusaluse isiku teele võis ootamatult sattuda keegi kolmas isik. Samuti leitakse, et kuivõrd menetlusalune isik pani teo toime päeval, s.o ajal kui liiklus on üldiselt hõre ning nähtavus on väga hea. Kohus kaitsja selliste järeldustega ei nõustu. Esiteks asjaolu, et kohas, kus on tehtud antud teelõigust pildid, ei tähenda, et antud teelõigul, kus kiirust ületati puuduvad üldse elumajad, bussipeatused, jalakäijad jms. Samuti peetakse kolmandateks isikuteks (isikud kelle elusid ja vara ohtu seatakse) teisi sõitjaid. Teiseks leiab kohus, et just päevasel ajal on liiklejaid rohkem, kuivõrd enamus inimesi öösel magab. Kolmandaks leiab kohus, et isegi juhul, kui nähtavus on hea, siis antud teelõigul on kiirused suured, mistõttu ohu vältimine on raskendatud. Seetõttu on just sellistel teelõikudel eriti oluline järgida lubatud sõidukiirust. Seega põldude ja metsatukkade olemasolu, päevane aeg ja hea nähtavus ei tähenda, et oht kolmandatele isikute varale, elule ja tervisele on vähene või üldse puudub. Veel leitakse kaebuses, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on liiga karm ka kehtiva kohtupraktika taustal. Kaitsja jõudis sellisele järeldusele kahe 2013. a maakohtu otsuse põhjal. Kohus leiab, et kahe sellise kohtuotsuse pinnalt ei saa kuidagi rääkida kohtupraktikast, mille peaks kohus aluseks võtma. Tegemist on üksikute juhtumite, mis ei kujunda kuidagi kohtupraktikat. Kusjuures väärib veel märkimist, et tegemist on kaebustega, kus kohus jättis kohtuvälise menetleja otsused muutmata. Väärteoasja kaebust lahendades ei ole kohtul võimalik kaebuse esitaja olukorda raskendada. Seega ei olnud kohtul muud võimalust, kui nentida, et karistus vastab seadusele. Kohus leiab, et ka käesolevas väärteoasjas mõistetud karistus on seadusega ja kohtupraktikaga kooskõlas. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-5813 leidnud, et samalaadseid süütegude jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Kaitsja palub kohtul arvesse võtta ka asjaolu, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust selleks, et teha oma tööd ning viia laps kooli. Seega mõjuks juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusele isikule ja tema ülalpeetavale äärmiselt negatiivselt. Ka G.A kinnitas, et tal on juhtimisõigust vaja, kuna elab linnast väljas ning seetõttu on ilma juhtimisõiguste raskendatud töökohustuste täitmine ja lapse kooli viimine. Ühtegi tõendit G.A oma väidete kinnitamiseks esitanud ei ole. Selles osas märgib kohus, et nimetatud asjaolud ei mõjuta mitte kuidagi isiku poolt toimepandud teo süü suurust. Tegemist on rikkumisele järgneva karistuse kandmise tõttu isikule tekkivate muude ebameeldivate tagajärgedega, millele isik oleks pidanud aga mõtlema enne rikkumise toimepanemist. Kusjuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et kaebuse esitaja kodu lähedal olevast bussipeatusest väljub vähemalt 4 erinevat bussi, millest üks sõidab ka Tallinnasse (vt peatus.ee). Seega ei ole alust rääkida ühistranspordi puudumisest. Karistus ei pea olema isikule mugav ega ka kerge kanda. G.A oli väärteo toimepanemise ajal teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik tööle jõudmiseks ning muude kohustuste täitmiseks, kuid ta ei teinud sellest vajalikke järeldusi või suhtus võimalikesse tagajärgedesse ükskõikselt. Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis 8
(9)4-18-6061 välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks on mootorsõiduki juht läbinud koolituse. Seega on mootorsõiduki juht teadlik liiklusreeglitest ja liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest, mistõttu on tal võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning kohusetundliku käitumisega on tal võimalik tagajärgedest hoiduda. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra, kui ta oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate, sh kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et G.A süüline käitumine
§ 15
lg 1 p 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
§ 227lg 2 järgi.
Samuti vastab G.A-le määratud karistus tema süü suurusele. Seega jätab kohus G.A kaebuse rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur teabebüroo 06.11.
- a otsuse väärteoasjas nr 2302,18,011872 muutmata. Menetluskulud Kaebuse esitaja kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 352,01 eurot. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd esitatud kaebuse jätab kohus rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur teabebüroo 06.11.
- a otsuse väärteoasjas nr 2302,18,011872 muutmata, siis jäävad menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Anu Tammeniit Kohtunik 9
(9)