S § 37 lg 1) selleks, et kontrollida kannatanul esinevat alkoholijoovet. Kohtu hinnangul kinnitab õiguste selgitamata jätmine ja G.U ütlused selle kohta, et ka süüdistatav oli täielikult teadlik sellest, et seaduslikud alused kannatanu alkoholijoobe kontrolliks puudusid. Kogutud tõendite pinnalt oli põhjendamatu G.U otsustus menetlustoimingud katkestada ja kannatanu paigutada turvaruumi. Kohus leidis, et G.U tulnuks pärast kannatanu keeldumist ütluste andmisest koostada kannatanu suhtes väärteoprotokoll ja menetleda rikkumist üldmenetluses. Kohus tuvastas, et G.U võttis pärast I.K. il joobe tuvastamist vastu otsuse paigutada isik kainenema, seejuures ei oma tähtsust, kuidas G.U ise seda otsustust nimetab. Seda asjaolu kinnitab ka patrullileht. Süüdistatava G.U otsustus paigutada I.K. kainenema ei olnud 2 õiguspärane, kuna puudusid
Kohus luges tuvastatuks, et pärast politseisõidukist väljumist andis G.U I.K. ile korralduse liikuda politseisõiduki taha. I.K. laiutas käsi ja küsis korduvalt põhjuseid, kuid liikus sõiduki tagumise osa suunas. Süüdistatav lõi I.K. it jalaga alajäsemete piirkonda ja selle tagajärjel kukkus kannatanu näoli asfaldile pikali, s.o kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Kohus leidis, et kasutatud vägivald vastab teo toimepanemise ajal kehtinud KarS §-s 121 sätestatud süüteokoosseisule ja käesoleval ajal kehtiva KarS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisule. Kohtu hinnangul on sündmuse (G.U ja I.K. i käitumine pärast politseisõidukist väljumist) vahetuteks pealtnägijateks tunnistajad A.P. , A.T. u ja K.K. , kes on kirjeldanud sündmust sarnaselt nagu I.K. . Kohus luges eelnimetatud isikute ütlused usaldusväärseks, need on omavahel kooskõlas ja eluliselt usutavad. Nende ütlusi kinnitavad ka kriminaalmenetluse käigus läbi viidud uurimiseksperiment, tunnistaja A.P. tehtud foto. Kuna G.U puudus alus toimetada kannatanu kainenemisele, puudus alus ka tema suhtes vahetu sunni kohaldamiseks. Kogutud tõendid osundavad, et vägivalla kasutamine oli ebaseaduslik ka seetõttu, et puudus vahetut sunni kasutamist lubav olukord. I.K. i vigastusi kinnitavad tervisekaart nr A59022013, valvearsti E.T. ütlused ja valveõde S.V. ütlused, valvearst P.P. i ütlused. Kohus jättis seejuures tõendikogumist välja P.P. i, E.T. ütlused, mis ei ole käsitletavad tunnistaja ütlustena ja puutumuses 21.04.2013 aset leidnud sündmustega. Kohus luges usaldusväärseks ka tunnistajate A.P. ja A.T. u poolt tehtud fotod kannatanust. Ekspertiisiakti nr 13E-LÕUI0044 ja eksperdi ütluste kohaselt on tõendatud, et I.K. il on tekkinud vigastused seonduvalt 21.04.2013 toimunud sündmustega. Võrreldes I.K. ist erinevatel aegadel tehtud fotosid, on kohtu arvates eluliselt usutav, et vigastuste intensiivsus ja väline pilt muutus aja möödudes. See ei anna aga alust arvata, et vigastused tekkisid erinevatel aegadel. Kohtu arvates on veenvalt tuvastatud, et süüdistatava tegevuse tagajärjel tekkisid I.K. ile lisaks valutundele ka ekspertiisiaktis märgitud tervisekahjustused: parema pöidla kaugmise lüli murd, nahamarrastused vasaku põse piirkonnas ja paremal säärel, turse ja nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel, nahaalune verevalum vasaku suunurga piirkonnas ja põrutushaav huule limaskestal. Kohtu hinnangul ei ole kogutud tõenditega tuvastatud, et kannatanu I.K. ile on tekitatud täiendavaid vigastusi ja nendeks vigastuste tekitajaks on I.T. . Kohus leidis, et G.U on teo toime pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, ta oli teadlik ja sai aru, et puuduvad seaduslikud alused I.K. i vabaduse piiramiseks ja kainenema toimetamiseks. Süüdistatav oli täielikult teadlik, et kannatanu suhtes jõu kasutamise tulemusena võib kannatanu saada tervisekahjustusi ja sellele vaatamata kasutas sundi. Kohus pidas karistuse mõistmisel oluliseks arvestada ka seda, et süüdistatav G.U on toime pannud ametialase süüteo. Süüdistatav G.U on raskelt kuritarvitanud talle seadusega antud pädevust. Sellest tulenevalt peab kohus süüdistatava tegu raskeks. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU G.U kaitsja I. Sirk esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega mõista G.U õigeks. Kaebaja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, andnud ebaõige hinnangu kogutud tõenditele ja keeldunud alusetult täiendavate tõendite kogumisest. Kokkuvõtlikult on kaebaja seisukohad järgnevad. Kainenemisele paigutamiseks, väärteomenetluse toimingute katkestamiseks ja turvaruumis ootama kohustamiseks oli seaduslik alus. I.K. i raske alkoholijoove tõttu tuli leida lahendus olukorrale, et I.K. mõistaks menetlustoimingute läbiviimist, mistõttu otsustas G.U menetlustoimingutega edasi tegeleda siis, kui isik on kainenenud või hakkab aru saama menetlustoimingutest. Selles olukorras oli 3 seaduslik anda korraldus I.K. ile väljuda politseisõidukist ning oodata politseisõiduki tagumises osas olevas turvaruumis tulenevalt
I.K. kujutas ohtu endale ja teistele. Sündmuskohal oli G.U hinnangul oht I.K. ile endale ning maantee lähedusest tingituna ka teistele. I.K. ei täitnud korraldust minna turvaruumi, vehkis kätega (vähemalt laiutas) ning turvaruumi minemata avaldas sellele vähemalt sõnalist vastuseisu. Füüsilise jõu kasutamiseks oli alust hetkest, kui I.K. keeldus sisenemast turvaruumi, jõu kasutamine ei olnud ülemäärane. Kui G.U hindas kainenemisele paigutamise ja isiku vabaduse piiramise aluseid ettevaatamatusest ebaõigesti, siis puudub tema tegevuses KarS § 291 koosseis, mis näeb ette vastutuse tahtliku kuriteo eest. Kannatanu I.K. ja kolm tunnistajat on sõbrad ning on kooskõlastanud oma ütlused süüdistatava vastu. Tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed, see on nähtuv vigastuste ulatusest, mis tavalise elukäsitluse järgi ei saanud tekkida ühe kukkumisega. Samuti kinnitavad Jõgeva Haigla tervisekaardid ja fotod, et vigastused on ajas muutunud ulatuslikumaks. Ei ole välistatud täiendavate vigastuste tekkimine I.K. il pärast politseinike lahkumist ja enne fotode tegemist. Ei ole eluliselt usutav, et arst ei märka turses silmi ning mitmest kohast purunenud luid inimese käel. Täielikult on maakohus jätnud hindamata, kuidas parema käe luumurruga I.K. sai menetlusdokumentidele endiselt loetavaid allkirju kirjutada. Maakohus on sisuliselt jätnud hindamata ja arvestamata kõigi meditsiinitöötajate ütlused. Jättes käsitlemata E.T. ja P.P. i ütlused osaliselt tõendina, on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et I.K. i vigastused tekkisid vaid ühest kukkumisest. Ekspert ei ole andnud vastust, kuidas pidi käsi ühekordsel kukkumisel olema, et käe erinevad küljed saaksid luumurdusid. Kohtumenetluse käigus esitatud täiendavad fotod on vastuolus kogutud tõenditega I.K. i vigastuste kohta. Fotod on tehtud vähemalt 2 tundi pärast vigastuste saamist, kuid ühel silmal puudub turse ja teisel silmal on see väga väike. Karistuse mõistmisel on kohus lugenud teo raskeks, kuna G.U täitis tööülesandeid. Kuivõrd ametiisikuks olemine on koosseisuline tunnus, siis ei saa seda arvestada teistkordselt raskendava asjaoluna. Ametiisikuna mittekäsitletavat isikut ei saa karistada KarS § 291 alusel 1 kuni 5 aastase vangistusega, vaid KarS § 121 alusel rahalise karistuse või kuni 1 aasta pikkuse vangistusega. KIRJALIKUD VASTUVÄITED APELLATSIOONILE Ringkonnakohtule esitas oma kirjaliku seisukoha kannatanu I.K. i esindaja vandeadvokaat Sirje Must, kes palub jätta G.U kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kokkuvõtvalt on kannatanu esindaja seisukohad järgnevad. E.J. l ja K.K. el puudus igasugune vajadus kohtus teadvalt valeütlusi anda, kuna nad ei olnud I.K. i sõbrad. Tunnistajate ütlused on usaldusväärsed ja ei esine vastuolusid kohtus ning kohtueelses menetluses antud ütluste vahel. 23 G.U ei esinenud
i politseisõiduki taharuumi paigutamine ei ole kooskõlas
Esindaja rõhutab, et I.K. it ei olnud vaja talutada, kannatanu oli adekvaatne menetlustoimingute tegemisel ja pärast, kui toiminguid jätkati. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks käitunud agressiivselt või osutanud G.U-le vastupanu. Kogutud tõenditest ei nähtu samuti, et I.K. oleks olnud alkoholijoobe tõttu endale või teistele ohtlik. Tunnistajad P.P. ja E.T. ei kutsutud kohtusse ütlusi andma asjatundjatena, seega ei saa arvestada tõendina nende ütlusi kannatanul esinevate vigastuste tekkepõhjuste kohta. I.K. i hematoomid ja verevalumid ei olnud kohtule esitatud fotodel (Anu 1 ja 2, Ats 2 fotol) veel välja kujunenud, seega oli 21.01.2013 hommikupoolikul tehtud fotod kannatanu näost alles kujunemisfaasis, seda kinnitab ka eksperdi arvamus. On tõendamist leidnud, et kolmas isik ei tekitanud kannatanule täiendavaid vigastusi pärast politseinike lahkumist. 4 Eksperdi hinnangul kannatanu kukkumise ajal käe asend muutus ja seetõttu tekkis kolm luumurdu. Tunnistajate ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega ja ekspertiisiaktis eksperdi poolt toodud järeldustega. I.K. ei saanud pärast kukkumist parema käega kirjutada, seetõttu kirjutas oma allkirja vasaku käega. Seda kinnitavad tunnistajad A.T. ja A.P. . RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, G.U kaitsja poolt esitatud apellatsiooniga, kannatanu esindaja vastuväidetega sellele ning uurinud kohtutoimiku materjale, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks, s.o G.U õigeksmõistmiseks talle KarS § 291 järgi süüksarvatud kuriteos, puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. G.U-le heidetakse ette KarS § 291 ( ) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis sätestatakse vastutus ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb seega süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, s.o kas relva, erivahendi kasutamine või füüsilise jõu kasutamine. Käesoleval juhul süüdistatakse G.U vägivalla s.o füüsilise jõu kasutamises kannatanu suhtes. Ringkonnakohtu arvates on maakohus, analüüsides kõiki füüsilise jõu kasutamise kohta kriminaalasjas kogutud tõendeid, jõudnud põhjendatud järeldusele, et G.U kasutas kannatanu suhtes füüsilist jõudu, s.o lõi teda jalaga alajäsemete piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu näoli asfaldile. Nii on kohus otsuses käsitlenud kannatanu ja tunnistajate ütlusi, kõrvutanud neid omavahel ning leidnud, et need on usaldusväärsed. Samas on maakohus kannatanu ja tunnistajate ütlustele tuginedes leidnud, et nimetatud ütlused lükkavad ümber süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (II kd tl 46). Samuti on maakohus arvestanud kohtumeditsiini eksperdi poolt tuvastatud kehavigastustega (nt jalavigastus) ja eksperdi kohtus antud selgitustega I.K. il esinenud kehavigastuste tekkemehhanismi kohta. Vahetu sunni, sh vägivalla kasutamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Sellises olukorras ei saa vägivalla kasutamist ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt pidada juba eelduslikult alati ebaseaduslikuks. Selleks, et ametiisik vägivalla kasutamises KarS § 291 järgi süüdi tunnistada, tuleb kontrollida, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. Seega peab KarS § 291 järgi esitatavas süüdistuses, samuti kohtuotsuses lisaks ametiisiku vägivallale alati eraldi ära näitama ka selle, et konkreetse juhtumi puhul ei olnud täidetud ühegi vägivalla kasutamist lubava normi eeldusi või et kasutatud vägivald väljus normiga lubatud piiridest. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kriminaalasjas kogutud tõendite analüüsile toetudes jõudnud õigele järeldusele, et G.U puudus alus kannatanu suhtes vahetu sunni kohaldamiseks, ehk teisisõnu, G.U poolt vägivalla kasutamine kannatanu suhtes oli ebaseaduslik. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu arutluskäiguga, mille tulemusena jõudis kohus järeldusele, et G.U soovis kannatanu paigutada politseibussi turvaruumi eesmärgiga viia ta 5 kainenemisele. Ka nõustub ringkonnakohus maakohtu analüüsiga, mille tulemusena jõudis kohus 29 otsustuseni, et taoline G.U otsus ei olnud õiguspärane, sest puudusid
Ringkonnakohtu arvates on veatu ka maakohtu kokkuvõttev arutluskäik, mille kohaselt puudus G.U alus toimetada I.K. it kainenemisele ning seetõttu puudus süüdistataval ka alus tema suhtes vahetu sunni kohaldamiseks. Kuivõrd G.U kasutas ilma seadusliku aluseta kannatanu suhtes sundi, siis on G.U poolt sunni, s.o vägivalla kasutamine, ebaseaduslik (II kd tl 4447). Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu poolt G.U süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Vastates G.U kaitsja apellatsioonis esitatule märgib ringkonnakohus järgmist. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et G.U puudus alus I.K. i joobeseisundi kontrollimiseks. Oma etteheidet põhjendab kaitsja väitega, et politseiametnikul on kohustus veenduda menetlusaluse isiku arusaamisvõimes tema suhtes tehtavate menetlustoimingute suhtes. Kui tekib selles kahtlus, siis tuleb selle põhjus kindlaks teha. Seda G.U tegigi, selgitades välja, et I.K. on alkoholijoobes.
p 2 (21.04.2013 kehtinud redaktsioon) kohaselt võis joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile allutada isiku, kellel esinevad ilmsed joobeseisundi tunnused, kui ta võib olla ohtlik endale või teistele. Ringkonnakohtu arvates saab eeltoodud sättest teha järelduse, et mitte iga isikut, kellel ilmnevad joobeseisundi tunnused, ei ole politseiametnikul õigust allutada joobeseisundi kontrollile, vaid ainult isikut, kes võib olla ohtlik endale või teistele. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes on vastuvaidlematult tõendamist leidnud, et hetkel kui G.U allutas I.K. i joobeseisundi kontrollile, ei olnud kannatanu, vaatamata joobes viibimisele, ohtlik ei isendale ega ka teistele. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi politseiametniku soov teha kindlaks menetlustoimingutele allutatud isiku arusaamisvõime, ei anna veel ametnikule seaduslikku alust allutada isik joobekontrollile. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et G.U väited, nagu muutunuks I.K. menetlustoimingute läbiviimise käigus arusaamisvõimetuks, on paljasõnalised. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et I.K. sai aru miks ta politseibussi kutsuti, ta ei eitanud oma süüd kinnitamata turvavööga sõitmises, esitas oma dokumendid. Nii süüdistatav kui ka kannatanu on kinnitanud, et I.K. ile selgitati tema õigusi kiirmenetluses ja kannatanu kinnitas nendest arusaamist oma allkirjaga. Seega oli I.K. igati arusaamisvõimeline ja nimetatud toiminguid tehes ei tekkinud selles kahtlusi ka G.U. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et pärast ülalnimetatud toimingute teostamist muutus I.K. i arusaamisvõime hetkega praktiliseks olematuks. Seda enam, et mõned minutid hiljem sai I.K. juba suurepäraselt aru, et teda tahetakse paigutada politseibussi turvaruumi ning ta soovis teada, miks. Ka mäletas kannatanu, mis toimus tema ja G.U vahel edasi. Seejuures on tähelepanuvääriv, et G.U väidete kohaselt arusaamisvõimetu I.K. i selgitused temaga edasiselt toimunu kohta, on kokkulangevad tunnistajate ütlustega. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et G.U puudus seaduslik alus allutada I.K. joobeseisundi kontrollile. 6 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu saanuks ja juhindunuks G.U, paludes I.K. il siseneda politseibussi turvaruumi,
lg 1 sätestatust.
(21.04.2013 kehtinud redaktsioon) reguleeris politsei poolt isikule kutse esitamist politsei ametiruumi ilmumiseks ning isiku suhtes sundtoomise kohaldamist juhul kui isik jätab mõjuva põhjuseta kutsel märgitud ajal ilmumata.
lg 1 sätestas, et politsei võib kutsuda isiku ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on andmeid, mis on vajalikud ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et
iga suheldes juhinduda. Ringkonnakohus leiab, et G.U, käskides I.K. il siseneda politseibussi turvaruumi, ei esitanud kannatanule kutset ilmumiseks politseiametiruumi. Seega andes I.K. ile käsu minna politseibussi turvaruumi, puudus G.U igasugune alus lähtuda
aprillil 2013 sündmuskohal kujunenud situatsiooni. Apellatsioonis püüab kaitsja G.U käitumist, paigutada I.K. politseibussi turvaruumi, õigustada
lg 5 tuleneva kohustusega ennetada kannatanust lähtuvat ohtu.
lg 2 (21.04.2013 kehtinud redaktsioon) kohaselt on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kujutab ohu ennetamine teabe kogumist, vahetamist ja analüüs ning toimingute kavandamist ja elluviimist. Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu millele tuginedes pidas G.U tõenäoliseks, et lähitulevikus paneb I.K. toime korrarikkumise, millist tal tulnuks ennetada. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tuvastatud, et kannatanu käitumises puudus igasugune agressiivsus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd I.K. i poolt puudus igasugune oht mingigi korrarikkumise toimepanemiseks, siis puudus süüdistataval ka alus nn „ohu“ ennetamiseks. Ringkonnakohtu arvates apellatsiooni väide, et I.K. oli alkoholijoobe tõttu ohuks endale või teistele, sest ta võinuks joobe tõttu sattuda maanteele, on paljasõnaline ja otsitud. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid midagi taolist väita. I.K. i käitumine sõidukist väljumisel, politseibussi istumisel ja seal toimingute tegemise ajal ning ka pärast politseibussist väljumist, oli igati adekvaatne. Seega jääb mõistetamatuks, millele tuginedes oli G.U alust kahtlustada, et I.K. võiks sattuda maanteele ja oleks sellega ohuks endale ja teistele. Pealegi oli I.K. ümbritsetud tuttavatest, kes nagu temagi soovisid vaid koju jõuda. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et G.U soovi, paigutada I.K. politseibussi turvaruumi, ei ole võimalik õigustada I.K. ist lähtuva ohu ennetamisega. Apellatsioonis palub kaitsja hinnata I.K. i kehavigastuste kohta kogutud andmeid. Taolist taotlust põhjendab kaitsja asjaoluga, et esmasel ülevaatusel tuvastati kannatanul vaid marrastused näol, kuid hilisemal ülevaatusel Jõgeva haiglas on tuvastatud juba hematoomid silmade ümber ning käeluu murrud. Nimetatust tulenevalt ei välista kaitsja täiendavate vigastuste tekkimist pärast esmast I.K. il esinenud vigastuste fikseerimist. Seejuures viitab kaitsja I.K. i poolt P.P. ile väidetule, et vigastused sai ta kakluses. 7 Ringkonnakohus leiab, et kaitsja ülaltoodud väidetele on põhjalikult juba vastatud maakohtu otsuses ning ringkonnakohtul ei ole otsuses toodule midagi lisada (II kd tl 47-48). Ringkonnakohus nõustub siinjuures täielikult maakohtuga, et ainuüksi asjaolu, et I.K. i esmasel ülevaatusele ei fikseeritud kõiki tal esinenud kehavigastusi, ei anna mingisugust alust arvamuseks, nagu oleks kannatanu saanud tal peale marrastuste esinenud vigastused pärast tema esmast ülevaatust Jõgeva haiglas. Seda enam, et valevearsti ütluste kohaselt ei toimetanud ta I.K. i põhjalikku ülevaatust, sest viimne millegi üle ei kaevanud. Kaitsja väide, nagu oleks I.K. P.P. ile selgitades väitnud, et sai vigastused kakluses, on ringkonnakohtu arvates eksitav. P.P. , kes fikseeris I.K. i vigastused
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.