Väärteoasi nr 4-19-4458 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.11.2019.a. Tallinnas Väärteoasja number 4-19-4458 Kohtukoosseis kohtunik Kristina Väliste Kohtuasi A.R-i (isikukood: XXX) väärteokaebus nr 419-4458 Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 01.08.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2302,19,010998 Asja läbivaatamise kuupäev 29.11.2019.a kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON
- Rahuldada A.R-i kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 01.08.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2302,19,010998 osaliselt, määratud põhikaristuse osas.
- Teha uus otsus, millega: Liiklusseaduse § 227 lg 3 alusel karistada A.R-i mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 (üheks) kuuks. Tulenevalt liiklusseaduse §-st 127, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 29.11.2019.a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse liikluspolitseinik Sigrit Jaago koostas 12.07.2019.a. väärteoprotokolli 2302,19,010998 A.R-ile selle eest, et tema, 12.07.2019.a. kella 16:41 ajal xxxx ja xxxx tn vahel, liikudes xxxx tn suunas, juhtis mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx, kiirusega 108 km/h +/- 7 km/h. Lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h. Nimetatud tegevusega rikkus A.R LS § 15 lg 1 p 2 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 01.08.2019.a. otsusega määrati A.R-ile märgitud rikkumise eest väärteoasjas nr 2302,19,010998 põhikaristusena LS § 227 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja A.R kohtuvälise menetleja otsus tühistada karistuse kohaldamise osas ning asendada see rahatrahviga, mille tasumine määrata ositi 6 kuu jooksul. Kaebuse kohaselt tunnistab ta rikkumist ja avaldab kahetsust, kuid rõhutab, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud kergendavate asjaoludega, puhtsüdamliku kahetsusega. Samuti oli ta sel hetkel töötu, kuid nüüd asus tööle varustajana ja peab vedama kaupa. Juhtimisõigusest ilmajäämine tähendab automaatselt töötuks jäämist. Kaebuse esitaja ei ole soovinud asja lahendamist istungimenetluses. Kohtuväline menetleja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning oma kirjalikus seisukohas leiab, et vaidlustatud otsuses määratud karistus on täielikult põhjendatud ja palutakse jätta täielikult rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et kaebaja ületas lubatud sõidukiirust sellises määras, mis pidi olema temale tajutav (51 km/h üle lubatud määra) ning rikkumise eest on võimalik kohaldada karistusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni 12 kuuni. Samalaadse rikkumise on kaebaja toime pannud ka 19.06.2019.a. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuvälise menetluse käigus ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Kohtu järeldused: Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti analüüsinud poolte kirjalikke seisukohti, jõudis järeldusele, et A.R-i süü väärteo toimepanemises on kohtuvälise menetleja poolt kogutud kirjalike tõenditega väärteoprotokollis kajastatud viisil, ajal ja kohas täielikult tõendamist leidnud. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et A.R 12.07.2019.a. kella 16:41 ajal xxxx ja xxxx tn, liikudes xxxx tn suunas, juhtis mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx, kiirusega 108 km/h +/- 7 km/h. Lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Need asjaolud nähtuvad üheselt asjas uuritud kirjalikest tõenditest: A.R-i kaebusest (tl 1) ja täiendatud kaebusest ( tl 13) ja väärteoasjas oleval CD-plaadil salvestatud kiirusemõõtmise fikseerimisest. Keskse tõendusliku tähendusega on praeguses asjas kiirusemõõtmise tulemus 108 km/h +/- 7 km/h. Kiirust on mõõdetud kiirusmõõturiga Stalker DSR 2X, seerianumbriga DP 019601, millele on väljastatud taatlustunnistus TTR-18/00169 (lk 4), väljastatud 09.08.2018.a, kehtivusega üks 2 aasta. Seega on mõõtmine teostatud taadeldud seadmega. Samuti puudub igasugune vaidlus mõõtmist teostanud politseiametniku K-E P pädevuses. Väärteoprotokollile alla kirjutades (lk 1) on A.R oma allkirjaga kinnitanud, et on tutvunud mõõtetulemusega (lk 1). Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et antud heli- ja videosalvestus ( kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli asendamisel), mis vastab VTMS § 314 ja § 31 lg 11 sätetele, on tegemist väärteomenetluses lubatava tõendiga ning see kajastab objektiivselt A.R-i kiiruse mõõtetulemust. Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 3). Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastav, kiiruse mõõtmisel saadud tulemus. Väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud, sellele on lisatud tema ütlused (lk 2). Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik (lk 1pö), seejuures on ta neid ka kasutanud, esitades kohtule kaebuse, milles samuti möönab rikkumist ( tl 1). Heli-ja videosalvestis kiiruse mõõtmise fikseerimise osas on VTMS § 314 ja § 31 lg 11 sätete kohane. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et A.R-i poolt LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. VTMS §-st 29 tulenevaid väärtoemenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda. Antud juhul on A.R ise kinnitanud (lk 1), et ta ületas kiirust. Kohtu hinnangul pidanuks A.R tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral tajuma, sh möönma, et ületab sellises määras lubatud sõidukiirust. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et A.R on etteheidetava väärteo toime pannud KarS § 16 lg 3 alusel vähemalt otsese tahtluse vormis. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 rikkumine on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Puutuvalt isiku karistusotsustusse peab kohus tõdema, et antud isiku karistamisel ei ole lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohtuväline menetleja on tõdenud rikkumisel kiiruseületamise piirmäära arvestades, et isiku süü on suur, väljendades seda „pani isik toime enamohtlikuma väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise“. Kohtuvälise menetleja esindaja on jätnud arvestamata ja hinnangu andmata KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud isiku väljendatud puhtsüdamlikule kahetsusele. Jättes kaebaja poolt märgitud puhtsüdamliku kahetsuse kergendava asjaoluna märkimata, tulnuks anda hinnang, mis põhjusel seda ei arvestata. Sellist mõttekäiku otsuses ei kajastu. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis näeb LS § 227 lg 3 karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 sätestatud, sh toimepandud väärteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohus osundab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmisest suurem. Nimelt liikudes asulas kiirusel 108 km/h +/- 7 km/h ehk vähemalt 51 km/h lubatust kiiremini seadis kaebaja ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kiiruse ületamise fikseerimise videosalvestusest nähtuvalt sõitis kaebaja valgusfoori suunas ning politsei peatas kaebaja auto 3 (vastassuunast tagasipööret tehes) vahetult enne valgusfoori. Kuigi kaebaja sõidusuund (sel hetkel tema ees) oli teistest autodest vaba, siis ristmikul oli aktiivne liiklus. Sellises kiiruses valgusfooriga suurele ristmikule lähenedes oli kaebaja tegevus äärmiselt ohtlik. Sellise rikkumisega on kaebaja üles näidanud vastutustundetut suhtumist kaasliiklejatesse ja liikluskorda. LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava teo mõttes ületas kaebaja kiirust sanktsiooni keskmäärale vastavas suuruses (51 km/h). Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on kaebaja samalaadse teo eest karistatud 19.06.2019.a. Seega on kaebaja väga lühikese ajaperioodi jooksul pannud toime kaks sarnast õigusrikkumist, väljendades selliselt enda suhtumist liikluskorda. Ilmselgelt ei ole määratud rahatrahv mõjutanud isikut teistkordse samalaadse teo toimepanemisest hoiduma, vaatamata sellele, et kaebaja on trahvi tasunud. Kohus leiab, et sellises määras kiiruse ületamisel, asulasisesel teel, käitus kaebaja äärmiselt vastutustundetult ning temale karistuse mõistmisel tuleb seetõttu arvestada ka õiguskorrakaitsmise huvisid ja eripreventiivseid mõjutusviise, andmaks inimesele kindla signaali, et selline teguviis on lubatu. Samas ei nähtu kaebaja karistusregistrist, et ta omaks rohkem kehtivaid karistusi LS rikkumiste eest. Kohus leiab, et kaebaja on järjepidevalt tunnistanud rikkumise toimepanemist, on väljendanud, et mõistis olukorra ohtlikkust ja on enda ebaõigest käitumisest järeldused teinud. Kohus leiab, et sellises olukorras tuleb isiku kahetsuse ja süü tunnistamisega kui karistust kergendava asjaoluga arvestada. Kohtuvälise menetleja esindaja on õigesti tuvastanud, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebajal ei ole varasemaid kehtivaid karistusi juhtimisõiguse äravõtmisega seoses. Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks kohtuvälise esindaja poolt valitud karistuse liiki, s.o juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus leiab, et kaeba suhtes ei ole võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust kõigil eelmärgitud põhjustel (teo ohtlikkus, varasem karistatus, kiiruse ületamise määr). Samuti rahatrahv ei avaldaks kaebajale mõju ega oleks proportsionaalne toimepandud rikkumist arvestades õiguskorra kaitsmise huvidega. Samas olukorras, kus isik omab küll ühte kehtivat karistust samalaadse rikkumise eest (trahv tasutud), on kohtu hinnangul põhjendatud karistust kergendavate asjaolude esinemisel mõista karistus sanktsiooni alammääras. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus karistuse osas ja teha uus otsus, millega kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga üks kuu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kohtu hinnangul pidi A.R ka ette nägema, et raskemate liiklusalaste rikkumiste puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta, seda eriti juhul, kui isikul oli eelnevalt kehtiv karistus samalaadse rikkumise eest. Olukorras, kus kaebaja töö sõltub juhilubade olemasolust, tuleb isikul elukorraldus selliselt toimetada, et ta ühe kuu vältel mootorsõidukit juhtima ei pea. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-
- (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 4