KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2012.a Tallinn Kriminaalasja number 1-12- 160 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelik

§ 200lg 2 p 4, 7 ja § 136 lg 1 järgi ning G.

P. süüdistuses

§ 200lg 2 p 4, 7 ja § 136 lg 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 05.04.2012.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Eliste, süüdistatav V. O. ja tema kaitsja adv Kadi Mägi Prokurör Kristel Eliste Süüdistatavad V. O. isikukood XXXXXXXXXXX, Eesti kodanik, elukoht X X XX-XX X, töökoht X XX, varem viiel korral kohtu poolt karistatud, kinni peetud 23.07.2011.a. G. P. isikukood XXXXXXXXXXX, Eesti kodanik, elukoht X XXXX X, varem kolmel korral kohtu poolt karistatud, kinni peetud 04.08.2011.a. Kaitsjad RESOLUTSIOON Adv Kadi Mägi ja Paul Järve Tühistada Harju Maakohtu 05. aprilli 2012.a otsus osaliselt: G. P.õigeksmõistmises

§ 200lg 2 p 4, 7 ja § 136 lg 1 järgi; osas, millega on määratud G.

P-lt alusetult vabaduse võtmise aeg; G. P. vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises; V. O. süüdistusest

§ 200

lg 2 p 7 väljajätmises; ekspertiisikulu väljamõistmises ja kannatanu tsiviilnõude rahuldamises üksnes V. O-lt. Teha uus otsus: Tunnistada G. P. süüdi

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi ja karistada teda 5-aastase vangistusega.

Tunnistada G. P. süüdi

§ 136

lg 1 järgi ja karistada teda 10-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 30.03.2010.a otsusega mõistetud kandmata karistuse (1 kuu ja 27 päeva vangistust) võrra ja lugeda G. P. lõplikuks liitkaristuseks 5 aastat 1 kuu ja 27 päeva vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg 8 kuud ja 1 päev arvata karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 4 aastat 5 kuud ja 26 päeva vangistust. Välja mõista G. P-lt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 725 eurot (seitsesada kakskümmend viis) riigituludesse. Tunnistada V. O. süüdi lisaks

§ 200

lg 2 p 4 ka

§ 200lg 2 p 7 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata.

Välja mõista V. O-lt ja G. P-lt solidaarselt E. H-i kasuks 1878.16 eurot varalise kahju katteks ja 1000 eurot hüvitisena mittevaralise kahju katteks. Ekspertiisikulud 456 eurot mõista välja V. O-lt ja G.P-lt solidaarselt. Sundraha ja ekspertiisitasu tuleb KrMS § 423 alusel tasuda ühe

§ 200

lg 2 p 4 järgi ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust,

§ 136

lg 1 järgi 1 aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 13.05.2011.a otsusega mõistetud kandmata karistuse (6 kuud ja 14 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 6 kuud ja 14 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvati 23.07.2011.a. G. P. mõisteti

§ 200lg 2 p 4, 7 ja § 136 lg 1 järgi õigeks.

Nii V. O-le kui G. P-e oli esitatud alljärgnev süüdistus: V. O. ja G. P. , olles isikuteks, kes on varem toime pannud röövimise, 29.05.2011 kella 01:0002:00 paiku X X X-XX asuvas E. H-e kuuluvas korteris, isikute grupis, peksid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil E. H. rusikatega pea- ja näo piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – hematoomid kuklas, paremal pool näol alalõua piirkonnas ja kaelal ning võtsid korterist ära E. H-le kuuluvad mobiiltelefoni NOKIA 3710a-1 maksumusega 80€, mobiiltelefoni NOKIA 1616-2 maksumusega 20€, sülearvuti DELL maksumusega 499€, televiisori LG 32“ maksumusega 399€, musta värvi reisikoti materiaalse väärtuseta, E. H. nimele väljastatud Nordea Visa kaardi ning Nordea deebetkaardi, sularaha 200€ ning V. K-le kuuluva tööriistakohvri MAKITA selles oleva elektritrelliga Makita ning erinevate tööriistadega maksumusega 407€. Seejärel lahkusid V. O. ja G. P. röövitud esemetega korterist ning lukustasid kannatanu korterisse. Edasi sõitsid V. O. ja G. P. Tallinnas Kaubamaja juures Gonsiori 2 asuva AS Swedbank sularahaautomaadi juurde, kus kella 03:11 ajal sisestas V. O. sularahaautomaati eelnevalt röövitud E. H. Nordea Panga pangakaardi ja pangakaardi PIN-koodi ning võttis E. H. arveldusarvelt ilma viimase nõusolekuta välja sularaha 850€. Sellise tegevusega tekitas V. O. koos G. P-ga E. H-le füüsilist kahju ja varalist kahju kokku 2048€ ning V. K-le varalist kahju 407€.

§ 136

lg 1 järgi oli neile esitatud süüdistus selles, et 29.05.2011 kella 01:00-03:00 vahel võtsid seadusliku aluseta teiselt inimeselt vabaduse ja nimelt, peale E. H. peksmist ja asjade röövimist X X X-XX korterist, lahkusid V. O. koos G. P-ga korterist, lukustades läbipekstud E. H. korterisse ja murdsid võtme väljastpoolt lukuauku pooleks. Selle tulemusena ei saanud E. H. korterist väljuda ega abi kutsuda. Ta viibis korterisse lukustatuna kuni 04.06.2011, mil J. S. ta korterist vabastas. MAAKOHTU OTSUS Maakohus leidis, et E. H. ja V. K. vara röövimine V. O. poolt on tõendatud. G. P. osalemine röövimises aga tõendatud ei ole. Puuduvad tõendid, et G. P. oleks koos V. O-ga X-baaris viibinud, kannatanu ei ole teda kindlalt ära tundnud, mistahes tõendid puuduvad selle kohta, et G. P. oleks E. H. korteris viibinud. Röövitud asjade pandimajja viimise kohta leidis kohus, et G. P. , 3 varem karistatud isikuna ei oleks röövitud asju enda nimel pandimajja viinud, järelikult ei olnud ta vara kuritegelikul teel saamisest teadlik. PROKURÖRI APELLATSIOON Apellatsioonis vaidlustatakse Harju Maakohtu otsus G. P. õigeksmõistmises ja sellega kaasnevalt ka V. O. süüdistusest § 200 lg 2 järgi punkt 7 ehk grupi tunnuse väljajätmises. Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega G. P. süüditunnistamist

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi ning karistamist 5 aastase vangistusega, G.

P. süüditunnistamist

§ 136lg 1 järgi ja karistamist 10-kuulise vangistusega.

Liitkaristusena 5-aastase vangistuse mõistmist.

§ 65

lg 2 alusel tuleb suurendada mõistetavat karistust Harju Maakohtu 30.03.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 kuud) võrra ja lõpliku karistusena 5 aasta ja 2 kuulise vangistuse mõistmist. Eelvangistuses viibitud 8 kuud ja 2 päeva arvata karistusaja hulka. Peale selle taotleb prokurör V. O. süüditunnistamist

§ 200lg 2 p 4 ja 7 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik (Kr

MS § 338 p 1) Harju Maakohus on leidnud, et kuigi kannatanu sõnade kohaselt on tõendatud asjaolu, et kannatanu viibis 29.05.2011 esimestel öötundidel X- baaris ja lahkus sealt koos O. ja veel ühe isikuga, ei ole piisavalt tõendeid, et röövimise oleks toime pannud mitu isikut. Kohtu hinnangul võis O-ga baaris viibinud isik sarnaneda P-le, kuid P. baaris viibimist ei ole võimalik tõendatuks lugeda. Veel märgib kohus, et P. võimaliku viibimise kohta kannatanule kuuluvas korteris ega pangaautomaadi lähedal, millest võeti kannatanu arvelt välja sularaha, ei ole kogutud mistahes tõendeid. Kohus tugines P. kohtus antud ütlustele, mille kohaselt ostis ta kannatanult röövitud mobiiltelefonid Nokia 29.05.2011 hommikul kella 9-10 vahel Balti jaamas O-lt ja temaga kaasas olevalt isikult. Tööriistakohvri Makita viis ta aga O. palvel mõned päevad peale oma sünnipäeva (28.05) pandimajja. Hoolimata sellest, et on tuvastatud, et röövitud esemed pantis P. kuriteo järgselt erinevates pandimajades, ei tõenda see kohtu hinnangul P. seotust toimepandud kuriteoga ja P. teadlikkust nende esemete kuritegelikust päritolust. Prokurör leib, et kohtu seisukohad ei ole põhjendatud, kuna ei vasta tuvastatud asjaoludele. Maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja puudulikult, mis on kaasa toonud G. P. põhjendamatu õigeksmõistmise esitatud süüdistuses ja V. O. süüdistusest § 200 lg 2 järgi p 7 väljajätmise. Kuigi kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid P-i poolt süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemise kohta koos O-ga, ei ole kohus arvestanud kaudsete tõendite kogumit, mis võimaldavad järeldusi teha P. osaluse kohta kannatanu H. suhtes toimepandud kuritegudes. Senine kohtupraktika on aktsepteerinud isiku süüditunnistamist ka ainult kaudsetele tõenditele tuginevalt, kui tuvastatud asjaolude pinnalt on kujundatud selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-15-12). 4 Kohus on leidnud, et P. kohtus antud ütlusi tuleb tõendina arvestada. Nõustudes küll kohtuga, et puudub alus P. ütluste tõendite kogumist tervikuna väljajätmiseks, on kohus põhjendamatult jätnud P. ütluste usaldusväärsuse teiste tõenditega võrreldes hindamata. Kohus on pidanud usaldusväärseks P. selgitusi selle kohta, kuidas kannatanult röövitud esemed tema valdusesse sattusid. Nimelt 29.mai hommikul arvatavasti võttis V. temaga ühendust, ei mäleta täpselt. Said Balti Jaamas kella 9-10 vahel kokku. V. istus mingi poisiga, kes pakkus talle Nokia telefone müügiks. Ostis mõlemad. Tööriistakohvri Makita viis panti teisel või kolmandal päeval O. palvel, rahad tegid pooleks. Ei osanud arvata, et pandimajja viidud asjad olid kuritegelikul teel saadud. Samas on O-ga 29.05 hommikul kontakteerumise osas P. andnud kohtuistungil ka eelnevale vasturääkivaid ütlusi. Nimelt et Balti jaamas kohtumise kokkuleppimiseks võttis ta ise kellegi käest telefoni ja helistas O-le, teadis O. numbrit peast (07.03.2012 istungiprotokoll lk 13). Kohus ei ole P-i ütluste hindamisel arvestanud jälitustoimingutega kogutud tõenditega, mis lükkavad P-i ütlused ümber ja välistavad kannatanult röövitud telefoni/de enda valdusesse saamise P-i poolt kirjeldatud ajal ja viisil. Nimelt V. O. kasutuses olevale abonentnumbrile 56195067 teostatud kõneeristustest (I kd tl 158-165) nähtub, et O. numbrilt on 29.05.2011 hommikul enne kella 10 välja helistatud 5 kõnet- kell 08:45, 09:10, 09:16, 09:17 ja 09:34- kõik ühele numbrile, vastatud kõned puuduvad. Arvestades seda, et väidetavalt helistasid P. ja O. kohtumise kokkuleppimiseks ühel korral, P-i enda ja tunnistaja A. H. ütlustega tõendatud asjaolu, et P. enda mobiiltelefoni abonentnumbriga XXXXXXXX Tallinnas kaasas ei olnud, kuna ta oli selle Paldiskisse koju jätnud ja P. umbmääraseid ütlusi, et ta võis kasutada sel hommikul „kellegi käest saadud telefoni“, on välistatud võimalus, et O. sai helistada 29.05.2011 hommikul P-le. Samast jälitusprotokollist nähtub, et esimene O. poolt vastatud kõne toimub 29.05.2011 kell 10.27, helistajaks P-le kuuluv abonent nr XXXXXXXX. Jälitusprotokollist (I kd tl 166-171) P-i abonentnumbrile XXXXXXXX teostatud kõneeristuse kohta nähtub, et P. abonentnumbrilt XXXXXXXX on 29.05.2011 hommikul esimesed kõned tehtud kell 10.21 ja 10.27 (O. abonentnumbrile XXXXXXXX) Pakri2 tugijaama piirkonnas. Nimetatud ja ka edasised kõned on teostatud kannatanult röövitud mobiiltelefoni (IMEI koodiga XXXXXXXXXXXXXX) kasutades. Seega jälitustoimingutega kogutud tõendid välistavad P. ja O. kohtumise 29.05.2011 kella 09-10 vahel Balti jaamas. Esimene kontakt 29.05.2011 hommikul P. ja O. vahel toimus telefoni teel kell 10.27, kui P-i viibis juba Paldiskis ja kasutas kannatanult röövitud telefoni. Sellest järeldub, et röövitud telefon oli juba P-i valduses ja seda ilma O-ga 29.05 hommikul kohtumata. Samuti on eluliselt vähetõenäoline kui mitte võimatu, et kella 9-10 vahel Balti jaamas viibides saanuks P. jõuda kella 10.21 Paldiskisse. Maakohus on jälitusprotokolliga (kannatanu H. abonentnumbri XXXXXXXX ja IMEI-koodi XXXXXXXXXXXXXXX järgne kõneeristus- I kd tl 149-157) lugenud tõendatuks, et kannatanu mobiiltelefon asus kontolt raha väljavõtmise hetkel samas piirkonnas, kus O. Kohtu käsitluse kohaselt kinnitab see asjaolu just seda, et kannatanult röövitud esemed olid O-a valduses. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda. 5 Esiteks on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et peale kannatanu röövimist on tema telefonilt SIM-kaardiga XXXXXXXX ja IMEI-koodiga XXXXXXXXXXXXXXX teostatud 29.05.2011 ajavahemikul 03:18 kuni 04:59 mitmeid kõnesid, muuhulgas on kannatanu telefonilt teostatud kell 03:55 kõne O. numbrile XXXXXXXX, mis kestab 21 sekundit. Ei ole loogiline ega eluliselt usutav, et selle kõne tegi O. ise endale, vaid kannatanult röövitud telefon pidi olema kolmanda isiku valduses. Teiseks, asitõendi- Põhja Prefektuuri juhtimiskeskuse salvestus 29.05.2011 ajavahemikul 03.10.00-03.15.59- vaatlusprotokolliga (I kd tl 91-110) muude tõenditega kogumis on kohus tuvastanud, et kannatanu pangakontolt kaubamaja juures võttis raha välja O. Kohus kirjeldab vaatlusprotokollist, kuidas kell 03.10 sõiduauto juhipoolsest uksest väljub meesterahvas, väljub kaamera vaateväljast. Kell 03.15 tuleb meesterahvas auto juurde tagasi ja avab juhipoolse ukse, istub autosse ja auto tuleb sõidab kaamera vaateväljast minema. Samas on kohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta vaatlusprotokollis tuvastatu, et peale seda kui meesterahvas on juhikohalt väljunud ja eemaldunud autost, siis kell 03.12,23 hakkavad seisval autol tagumised tuled vilkuma ja 03.15,02 kui meesterahvas tuleb auto juurde tagasi, avab juhipoolse ukse ja istub autosse, siis sõiduauto tagumised vilkuvad tuled jäävad seisma. Seega ajal, mil O. käis pangaautomaadi juures, pidi autos viibima veel teine isik, kes lülitas sisse ohutuled. Vastupidiselt kohtu arusaamale kinnitavad viimatinimetatud tõendid seda, et peale kannatanu korterist lahkumist viibis koos O-ga pangaautomaadi juures teine isik, kelle valduses oli röövimise käigus hõivatud mobiiltelefon, kes röövitud telefoniga hiljem ka O-le helistas. Kuivõrd röövitud mobiiltelefon oli hommikul P. valduses, siis sai nimetatud isikuks olla üksnes ja ainult P. , mitte keegi kolmas tuvastamata isik. Kohus on lugenud tõendatuks kannatanu ütlustega, et X-baaris viibis kannatanu ja O-ga ka kolmas isik ning baarist lahkuti kolmekesi. Kuigi kannatanu viitas kohtus P-le kui sarnasele isikule, asus kohus seisukohale, et P. baaris viibimist ei ole võimalik lugeda kannatanu sõnadele tuginedes tõendatuks, kuivõrd kannatanu on isikut eelnevalt kirjeldanud heledapäisena. Samas puuduvad otsuses põhjendused, miks ei pea kohus P. isiku tuvastamisel usaldusväärseks R. S. ütlusi. S. kirjeldas X-baaris viibinud isikut tumedapäisena nagu P. , kohtusaalis isikuid vahetult nähes osundas ta P-le, et profiil ja lõuajoon on sarnased X-baaris O. ja kannatanuga viibinud isikule. Mööndes, et pelgalt profiili sarnasuse alusel P. isikut tõsikindlalt tuvastatuks lugeda ei saaks, on kohus jätnud tähelepanuta äärmiselt olulise asjaolu, nimelt kirjeldas S. isikul eritunnusena risti kujutisega tätoveeringut käel, mille olemasolu vasaku käe keskmisel sõrmel süüdistatav P. kohtule ka demonstreeris. Lisaks eelnevale on maakohus P. tegevusele hinnangu andmisel valikuliselt ja puudulikult käsitlenud ka jälitusprotokollis /I kd tl 189-194/ fikseeritud O. ja P. kõnede pealtkuulamise käigus saadus teavet. Kohus on viidates vestlusest lõigule märkinud vaid, et see viitab vaid O. ja P. millalgi toimunud võimalikule kohtumisele. Kohus ei ole arvestanud aga kõnede laiemat konteksti ja sisu, mis annab samuti kaudset teavet O. ja P. ühise kuriteo toimepanemise kohta. Nimelt 06.07.2011 peale politseiametnik T. poolt kell 12.31 O-le tehtud kõnet, milles kutsub viimast X X X, so politseisse seoses ühe soomlasega, helistab O. koheselt, kell 13.00 P-le ja ütleb, et . P-i vastab . P-i lubab linna jõudes helistada ja kõne lõpus ütleb P-i 6 O.teeb seejärel veel teise kõne kell 13.29 P-le ja küsib, . P. vastab Selline O. käitumine, võtta peale politseiametniku helistamist esimesena ühendust P-ga, ei saa olla juhuslikku laadi. Kõnede sisu viitab üheselt sellele, et O- ja P-l on nö „ühine teema“ seoses soomlase ja selle õhtuga. P-i reaktsioonist ja vastustest on võimalik mõista, et temas ei teki küsimusi, et millest O. räägib, ta saab aru, mis soomlasest ja mis õhtust jutt käib. Asjaolu, et P. käsib O-l telefoninumber ära hävitada, viitab P.i püüdlusele nendevahelisi seoseid varjata. Kriminaalasjas uuritud tõenditega on tõendatud, et P. viibis 29.05.2011 esimestel hommikutundidel koos O-ga, nad tegutsesid ühiselt, P. käes oli vahetult röövimise järgselt kannatanule kuuluv mobiiltelefon, mille valduse sai ta saada vaid röövimise käigus. Tema valduses olid ka röövimise käigus hõivatud kannatanu H. teine mobiiltelefon Nokia ja kannatanu K. tööriistakohver, mille ta pantis erinevates pandimajades. Seega on täielikult tõendamist leidnud G. P. ja V. O. poolt grupis röövimise toimepanemine ja kannatanu H-lt vabaduse võtmine. G. P. on varem röövimise toimepanemise eest karistatud, mida tõendab Harju Maakohtu 22.04.2002 otsuse ärakiri. V. O. KAITSJA APELLATSIOON Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse norme, mistõttu tuleb maakohtu otsus V. O. süüditunnistamises täies ulatuses tühistada ning uue otsusega V. O. õigeks mõista. Kohtuotsus sisaldab prokuröri poolt esitatud süüdistust, kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlusi ja kohtu seisukohti. Kohus on jätnud täielikult analüüsimata kaitsja poolt kaitsekõnes esitatud seisukohad. Seda puudust tuleb käsitleda kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Vaidlust ei ole asjas selles, et V. O. 29.05.2011 kannatanuga kokku puutus, suhtles temaga, sõitis koos temaga autos, tema raha välja võttis. Vaidlus on selles, kas V.O. viibis kannatanu korteris, kas ta peksis kannatanut või nägi seda ja kas ta oli koos isikuga, kes väidetavalt röövis kannatanu vara ja kas tema võttis talt ebaseaduslikult vabaduse. Kannatanu E. H. on andnud asjas ütlusi, mille kohaselt 28.05.2011 läks ta X-baari, kus tarbis 3 x 330 või 400 ml longerot. Peale X-baarist lahkumist koos V. O-´i ja teise isikuga ei mäletata ta peale autosse istumist mitte midagi endaga toimunust. Ärkas hommikul, end halvasti ei tundnud, kuid peeglisse vaadates avastas, et näos on sinikad. Korterist oli ära viidud tehnika – arvuti, teler, kaks mobiiltelefoni. Uksest välja ei saanud, sest võtmeid ei olnud. Alles 6 päeva pärast tuli korterikaaslane J. S. , kes naabri abiga avas ukse. Poolik võti oli lukuaugus. Kohtus selgitas kannatanu, et tarvitab kõrgvererõhu ravimeid Zanidip 20 mg tablette ja Atenblock 100 mg tablette. Tablette võtab ta igal hommikul enne sööki. Kannatanu väitis, et arst on lubanud tal nende ravimite tarbimise ajal tarvitada ka alkoholi. Kannatanu tarbis oma ütluste kohaselt alkohoolset jooki umbes 1 liitri (3x 330-400 ml) või natuke rohkem. 7 Kaitsja viitab nimetatud ravimite toimele, millega tutvus internetis ja leiab, et kannatanu väidetav uimasus, teadvusekadu ja mäluauk võivad olla põhjustatud ravimite ja alkoholi koostoimest, mitte kellegi poolsest vägivallast või uimastava aine tarvitamisest. Hommikul ärgates kannatanu end halvasti ei tundnud. Seega ei ole alust arvata, et kannatanule oleks joogi sisse pandud mingit narkootilist või uimastavat ainet, mis oleks tema organismile täiesti võõras olnud. Süüdistuse kohaselt peksis V. O. koos G. P-ga kannatanut rusikatega pea- ja näo piirkonda, tekitades kannatanule hematoomid kuklas, paremal pool näol alalõua piirkonnas ja kaelal. Kaitsja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et rusikaga löömise tagajärjel oleks kannatanu näole tekkinud laialivalguvate piirjoontega hematoom. Rusikaga mitmel korral löömise tagajärjel oleks tekkinud mitu laialivalguvat hematoomi või lõpuks moodustunud üks suur laialivalguva välispiirjoonega hematoom. Kannatanul on näol ja kaelal üks konkreetne ja selgete sirgete servadega hematoom, mis viitab tõenäoliselt sellele, et kannatanu sai selle kukkudes mingi eseme vastu, millel on sirge terav serv, nt laud või madal kapp. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd kannatanul on väike hematoom vasakus suunurgas, siis kannatanut löödi korteris viibimise ajal vasaku suunurga piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus vastu mõnd korteris olevat teravaservalist eset. Nimetatu tagajärjel tekkis näo ja kaela paremale poole pikk, ühtlane ning ühelt poolt selgepiiriline hematoom. Paraku pole läbi viidud ekspertiisi tuvastamaks, kas tõepoolest need hematoomid on tekkinud rusikalöökidest või on võimalik, et kannatanu sai need kukkudes mingi eseme vastu. Ükski tõend ei kinnita, et verevalumid tekkisid ühel ja samal ajal. Võimalik, et need on tekkinud küll samal öösel kuid ajaliselt erinevatel aegadel. Kannatanu seda ju ei mäleta, sest tema sõnul ei mäleta ta üldse oma peksmist. Seega ei põhine kohtu seisukoht tõenditel vaid ainult oletustel. Ühtlasi jääb õhku küsimus – kui kannatanu oli teadvusetu, siis milleks tuli teda peksta, et asjad kätte saada. Järelikult, kui väita, et kannatanut peksti, siis ei räägi kannatanu õigust oma teadvusekaotuse kohta ja pidi nägema ja teadma, mis tema korteris toimub. Kannatanu väitis, et korter oli korras, midagi polnud segi paisatud. Alles olid ka paberid, millel olid kirjas pangakaartide PIN koodid. Paberid asusid kannatanu sõnul paberikuhja all ning kõik oli nii nagu ta nad eelmisel õhtul oli jätnud. Seega ei ole tuvastatud, et keegi oleks kannatanu korterist leidnud pabereid, millel olid kirjas PIN koodid. Tulenevalt oma mäluaugust ei saagi kannatanu mäletada seda, et ta andis kellelegi pangakaardi koos PIN koodidega raha väljavõtmiseks. Jällegi on kohus rajanud selles osas oma otsuse oletustele, mitte asjas kogutud tõenditele. V. O. andis oma ütlused, et 28.mai 2011 hommikul umbes kella 11 paiku helistas talle G. P. (Kõneeristus – kell 11.10 nr XXXXXXXX V.O. vastas nr-le XXXXXXXX G. P.). G. P. tahtis kokku saada, lubas üle helistada kui Tallinna hakkab jõudma. Umbes kella 17.30 paiku helistas G. P. talle võõralt numbrilt ja ütles, et on linnas (Kõneeristus – kell 17.12, 17.17 ja 17.27 2 x on nr XXXXXXXX vastanud nr-le XXXXXXXX, 1x vastupidi). V. O. ei saanud kohe temaga kokku saada, sest oli oma asjadega hõivatud. Nad leppisid kokku, et saavad kokku Viru tänava alguses, Hesburgeri juures. Said seal kokku ja G. P. palus V. O-lt 8 telefoni, et helistada oma diilerile (G. P. tarvitab narkootikume). Seejärel sõideti Koplisse 5.liinile, kus G. P. helistas uuesti V. O. telefonilt ja sai kellegagi kokku. Peale seda ajas V. O. linnas omi asju, G. P. oli temaga kaasas. Jõuti Mustamäele seoses V. O. tööga. Peale objektil töö lõpetamist mindi kesklinna. Auto pargiti X XX maja juurde ning jalutati koos läbi erinevate vanalinna lõbustusasutuste. Umbes kella 02.00 paiku jõuti baari X. Seal kohtusid nad juhuslikult E. H-ga. E. H-il oli kogu nende baaris viibimise ajal joogiklaas ees. V. O. ja G. P. võtsid ka joogid ja istusid tema lauda. V. O. nägi baaris ka teisi tuttavaid ja käis lauast ära. V. O. viibis enamuse ajast allkorrusel suitsemisruumis. Kui hakati märku andma, et baar suletakse tegi kannatanu ettepaneku tema juurde Mustamäele minekuks. Auto oli jäetud Uus tänav 16 maja juurde. Kolmekesi koos mindi läbi linna sinna. E. H. ütles, et tal viina kodus ei ole ja arvas, et viina oleks vaja kuskilt hankida ja raha selleks välja võtta. Istuti autosse, V. O. rooli, E. H. tema kõrvale ja G. P. taha. Sõideti Kaubamaja juurde, et raha välja võtta ja taksoviina otsida. Kannatanu andis oma pangakaardi V. O-´i kätte ja ütles PIN koodi. V. O. võttis raha kahes jaos, sest kannatanu palus nii, et oleks väiksemaid kupüüre kuivõrd ta pidi hommikul Soome sõitma. Autosse jõudes andis raha ja kaardi kannatanule tagasi. Kaubamaja juurest minema hakates märkas, et auto sõidab imelikult, peatus ja väljus autost. Rehv oli vastu tänavaäärekivi sõites purunenud. V. O. peatas takso, kannatanu ja G. P. sõitsid taksoga minema. V. O. helistas oma sõbrale, kes elab Mere puiesteel ja palus tal varurehvi tuua. Sõber tuli, nad vahetasid rehvi ja siis läks ööseks selle sõbra juurde. Sel ajal kui ta rehvi vahetas, helistas G. P. ja ütles, et ta on E-ga kuskil linnapeal ja panevad pidu. Hommikul helistas talle G. P. , kes muuhulgas ütles, et ta tegi kannatanu tühjaks. G. P-i oli kannatanult ära võtnud teleka ja sülearvuti. Seega on ka selge, miks V. O. G. P-le helistas peale seda kui temaga võeti politseist ühendust. Kui nüüd kõrvutada V. O. ütlusi tema telefoninumbri väljavõttega jälitusprotokollis, siis on kõik väga selge, sest selle tõendi usutavuses vaidlust ei ole. Kõneeristused kinnitavad täies mahus V. O. ütlusi. Oma ütluste muutmise kohta selgitas V. O. , et uurimise ajal uurija survestas üsna tugevasti. Ütles, et G. P. on kõik tema peale rääkinud. Uurija esitas oma versiooni ja ütles, et kui ta sellele alla kirjutab, siis on lootust vahi alt vabaks saada. Oma jutuga andis uurija mõista, et seda, et isik süüdi ei ole, nagunii keegi ei usu, sest isik on ju varem karistatud. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-3-07 on sedastatud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). 9 KrMS § 63 lg 1 mõtte kohaselt on V. O. ütlused samaväärsed tõendid kui teised asjas kogutud tõendid. Juhul kui kohus loeb V. O. ütlused nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus ebausaldusväärseteks, siis peab kohus ka ära näitama, millistele tõenditele tuginedes, ta tema süü tõendatuks loeb. Paraku pole kohus seda teinud. V. O. süü pole ühegi prokuröri poolt esitatud tõendiga kinnitust leidnud. Ükski tõend ei aseta V. O. kannatanu korterisse 29.05.2011 öösel ning seega tuleb V. O. temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus pole ühegi tõendiga põhistanud, mille alusel ta loeb tuvastatuks, et just V. O. on isikuks, kes osales kannatanu peksmises ja temalt asjade röövimises ning seejärel vabaduse võtmises ukse lukustamise teel. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks, mitte ei tehta süüdistatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kaitsja viitab Riigikohtu otsususele nr 3-1-1-15-10. Peale selle leiab, et kohus pole kordagi väitnud, et asjas kogutud kaudsed tõendid kinnitaksid eluliselt usutavalt süüdistuse versiooni. V. O. APELLATSIOON V. O. taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue õigeksmõistva otsuse tegemist ning leiab, et kohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme ning tema süü ei ole tõendatud. Apellant märgib, et röövimise koosseisu puhul peab vägivald teenima vara hõivamise eesmärki. Süüdistaja on väitnud, et O. ja P. peksid 29. mai öösel kannatanut rusikatega pea ja näo piirkonda, tekitades hematoomid kuklas, näol ja kaelal. Kohus oletas, et tõenäoliselt löödi kannatanut korteris viibimise ajal vasaku suunaga piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus vastu mõnd korteris olevat teravat eset. Paraku aga ei viidud läbi ühtki ekspertiisi, mis seda kinnitaks. Hematoomid võisid tekkida ka erinevate kukkumiste tagajärjel, pole ainsatki tõendit, mis viitaksid vägivalla kasutamisele. Samuti on lahendamata küsimus, kas kannatanu kallal tarvitatud väidetav vägivald teenis eesmärki hõivata tema vara. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et V. O. oleks kannatanu vara hõivanud. O. võttis pangaautomaadist raha kannatanu palvel. Jälitusprotokollist see nähtub ja nähtub seegi, et ajal kui O. autost lahkus, lülitati autos oleva isiku poolt sisse ohutuled. Seega, kes oli autos viibinud isik? Eluliselt usutav on, et selleks oli kannatanu. P-i väide, et O. temale midagi müüs, on tema rõõn, mis pole tõendatud. Sellele viitab veel asjaolu, et P. on andnud nende asjaolude kohta vastukäivaid ütlusi. Kannatanu mälukaotusega asjaolud on eluliselt usutavalt selgitamist leidnud. Kannatanu on kinnitanud, et tarbib kõrgvererõhu ravimeid. Nende tarvitamine aga koos alkoholiga on vastunäidustatud. Miski ei viita sellele, et mälukaotuse oleks põhjustanud miski muu asjaolu. Enda ütluste muutmist selgitas apellant juba kohtus, ta on arusaadavalt öelnud, et eeluurimisel uurija survestas teda, öeldes, et kui tema esitatud versioonile alla kirjutada, siis lastakse teda vabaks. Pealegi tundis ta hirmu vangla ees. 10 MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör jäi oma apellatsiooni juurde, taotledes G. P. süüditunnistamist mõlemas süüdistuses ja V. O. süüditunnistamist ka

§ 200lg 2 p 7 järgi.

V. O. ja tema kaitsja apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. V. O. ja tema kaitsja toetasid endi poolt esitatud apellatsioone ja leidsid, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja V. O. õigeks mõista. G. P. ja tema kaitsja taotlesid prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt prokuröri apellatsiooni taotlusest lähtudes tühistada, V. O. ja tema kaitsja apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Esmalt käsitab kohtukolleegium V. O. ja tema kaitsja apellatsioone. Kaitsja analüüsib põhjalikult kannatanu poolt tarvitatavate kõrgvererõhutõve ravimite toimet ja koosmõju alkoholiga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma kannatanu poolt teatud ravimite manustamine ja sellega kaasnevalt ööl vastu

1. maid 2011.a baaris alkoholi tarvitamine käesoleva süüdistusasja lahendamisel tähendust. Pealegi tuleb tähele panna, et V. O. ei süüdistata kannatanu uimastamises, teadvusekaotuse põhjustamises, nn „mäluaugu“ tekitamises või mingi uimastava aine andmises kannatanule. Käesolevas asjas tuleb lihtsalt arvestada, et kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ei mäleta E. H. midagi. Tema ütlustest nähtub üksnes, et ööl vastu
2. maid viibis ta X-baaris, tema lauda tuli V. O. koos teise isikuga, lahkusid koos mööda Tatari tänavat Sakala ristmikuni, kus oli punane auto, istusid sellesse, mäletab vaadet Estonia puiesteele, kuid mis juhtus kuni hommikuni, ei mäleta. Hommikul ärgates tundis valu näos ja kuklas, nägi, et seal on verevalumid, korterist olid kadunud süüdistuses nimetatud vara. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja käsitlusega ka E. H-il tuvastatud vigastuste osas. Kannatanu ütlustest tulenevalt põhjustati talle verevalumid
3. mai öösel ning verevalumeid oli märksa rohkem kui üks, E. H. sõnul oli ta nägu verevalumites ja ka kukal /I kd tl 29/. Tuleb tähele panna, et E. H. läbivaatuse protokoll on aga koostatud 04.06.2011.a /I kd tl 111-116/, kuivõrd ta oli kuni selle ajani oma korterisse luku taha jäetud. 5-6 päevaga taanduvad hematoomid olulisel määral ning kui protokolli juurde lisatud fotosid tähelepanelikult jälgida, ei saa sugugi öelda, nagu oleks kannatanul olnud üks väike hematoom vasakus suunurgas. Nii foto nr 3 kui 4 kinnitavad üheselt kannatanu sõnu, et ta nägu oli
4. mai hommikul verevalumites. Seega asjaolu, et üks selge piirjoonega tugev hematoom kannatanu paremal näopoolel ei saanud olla põhjustatud rusikaga löömisest, ei välista kuidagi kannatanu rusikatega peksmist 29.mai öösel. Kohtus kontrollitud tõendite kogum annab aga tunnistust sellest, et keegi peale süüdistatavate ei saanud E. H. ööl vastu
5. maid peksta, see pole lihtsalt tõenäoline. Pealegi kinnitas V. O. ise kohtuistungil ning ka tunnistaja R. S. , et X-baarist lahkudes ei olnud E. H-il mingeid vigastusi. 11 Kaitsja tõstatab küsimuse, et kui kannatanu oli teadvusetu, siis milleks oli teda tema vara kättesaamiseks peksta. Kohtukolleegium osundab, et asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, nagu oleks kannatanu teadvusetu olnud. See, et isik teatud ajaperioodi üldse ei mäleta, ei tähenda seda, et selle aja peaks teadvusetu olema. Kohtukolleegium ei pea kaitsja väidet, mille kohaselt võis E. H. ise oma pangakaardi koos PINkoodidega kellelegi raha väljavõtmiseks anda, tuvastatud faktiliste asjaoludega kooskõlas olevaks. Fakt on see, et E. H. raha võttis Gonsiori 2 asuvast pangaautomaadist välja V. O. kell 03.11 (seda kinnitab turvakaamera salvestus suunaga Kaubamaja tänavale). Tunnistaja R. S. sõnul ei olnud E. H., V. O. ja kolmandat isikut X-baaris pärast kella 01.
6. Viited sellele, et seltskond oleks vähemalt kaks tundi kesklinna piirkonnas viibinud, puuduvad. Tuvastatud on ka, et V. O. oli E. H-i korteris varem mõnda aega elanud ning PIN-koodide asukoht E. H-i riiulis võis talle teada olla. Väide, et kannatanu ise soovis raha väljavõtmist, pole usutav, sest Swedbank kirjast selgub, et pangaautomaadi kaamera on alates E. H. kaardi kasutamisest kaetud, töötas taas kl 06.
7. Kui kannatanu ise soovis, et V. O. tema raha automaadist võtaks, siis puudunuks igasugune vajadus kaamera katmiseks. Ka pole põhjust kahelda kannatanu ütlustes, et ta oma pangakaarte ja PIN-koode mitte mingil juhul kellelegi kasutamiseks ei anna /I kd tl 29 pöördel/. Edasi viitab kaitsja V. O. kohtuistungil antud ütlustele ja leiab, et kõrvutades neid ütlusi teiste tõenditega ja V. O. telefoninumbri väljavõttega jälitusprotokollis, ei ole V. O. ütluste usutavuses mingit vaidlust, kõneeristused kinnitavad täies mahus tema ütlusi. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohus on oma otsuses ära toonud V. O. poolt nii kohtuistungil kui kohtueelsel uurimisel antud ütlused ulatuses, mis süüdistatava ristküsitluse käigus prokuröri taotluse alusel avaldati /II kd tl 4-7/ ning on asunud seisukohale, et kuivõrd ütlused on diametraalselt erinevad, tuleb need tõendite hulgast välja jätta. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning kordab, et V. O. erinevates menetlusstaadiumites antud ütlused on diametraalselt erinevad. Riigikohus on korduvalt osundanud, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-113-06; 3-1-1-3-07 jt). Vastuolusid oma ütlustes põhjendas V. O. uurija poolt antud lubadustega, et vajalike ütluste puhul pääseb ta vabadusse. V. O. selgitust ei ole võimalik käsitada kui mõistusepärast ja veenvat. Korduvalt karistatud isikute puhul, nagu seda V. O. , on selline õigustus tüüpiline. Siinjuures osundab kohtukolleegium, et muuhulgas on V. O. kohtuistungil ka selgitanud, kuidas nad G. P-ga mõtlesid politseile esitamiseks välja legendi, mille kohaselt nad üksteist ei tunne ega tea teineteise tegemistest midagi ning et olenevalt olukorrast on valetamine tema jaoks normaalne nähtus /II kd tl 5/. Mis puudutab aga V. O. kohtuistungil antud ütlusi, siis kohtukolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et olles tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, sealhulgas pangaväljavõtete ja kõneeristustega, kohandas ta oma ütlusi vastavalt teistele tõenditele. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et V. O. ütlused tuleb tervikuna kui ebausaldusväärsed, tõendite hulgast välja jätta. Seetõttu ei ole ka põhjendatud V. O. kaitsja väide, nagu oleks tema kaitsealuse ütlused teiste asjas kogutud tõenditega samaväärsed. V. O. süü on kohtukolleegiumi hinnangul vaieldamatult tõendamist leidnud nii otseste kui kaudsete tõenditega kogumis, mis kinnitavad eluliselt usutavalt süüdistuse versiooni. 12 V. O. arvamus, et hematoomid kannatanul võisid tekkida erinevate kukkumiste tagajärjel, ei ole eluliselt usutav. Puuduvad ka igasugused viited, et E. H-il oleksid olnud X-baaris ja pärast baarist väljumist olnud täheldatavad mingid tervisehäired, mis oleksid põhjustanud korduvaid kukkumisi. Teisalt võis E. H. kukkuda tingituna tema suhtes toimepandud vägivallast. Asjas tuvastatud tehisolude põhjal saab vaieldamatult öelda, et kannatanu kallal tarvitati vägivalda ja tema vara hõivati samal ajavahemikul ning et peale süüdistatavate keegi E. H-i korteris ei viibinud, vägivald ja vara hõivamine olid vaieldamatult seotud, vägivald teenis vara hõivamise eesmärki. Küsimust V. O. poolt röövimise toimepanemist isikute grupis käsitab kohtukolleegium prokuröri apellatsiooniga seonduvalt. Prokuröri apellatsiooniga kohtukolleegium nõustub. Maakohtu järeldus, et G. P. süü ei ole tõendatud, tugineb kontrollitud tõendite puudulikul hindamisel. Maakohus on leidnud, et kuigi kannatanu sõnade kohaselt on tema viibimine 29.05.2011 esimestel öötundidel X- baaris ja sealt lahkumine koos V. O. ja veel ühe isikuga tõendatud, ei ole piisavalt tõendeid, et röövimise oleks toime pannud mitu isikut. Kohtu hinnangul võis O-ga baaris viibinud isik sarnaneda G. P-le, kuid G. P. baaris viibimist ei ole võimalik tõendatuks lugeda. Kohus on ka märkinud, et G. P. võimaliku viibimise kohta kannatanule kuuluvas korteris ega pangaautomaadi lähedal, millest võeti kannatanu arvelt välja sularaha, ei ole kogutud mistahes tõendeid. Kohus tugines V. P. kohtus antud ütlustele, mille kohaselt ostis ta kannatanult röövitud mobiiltelefonid Nokia 29.05.2011 hommikul kella 9-10 vahel Balti jaamas V. O-lt ja temaga kaasas olevalt isikult. Tööriistakohvri Makita viis ta aga V. O. palvel mõned päevad peale oma sünnipäeva (28.05) pandimajja. Hoolimata sellest, et on tuvastatud, et röövitud esemed pantis G. P. kuriteo järgselt erinevates pandimajades, ei tõenda see kohtu hinnangul P-i seotust toimepandud kuriteoga ja G. P. teadlikkust nende esemete kuritegelikust päritolust. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-21-09; 3-1-1-15-10; 31-1-8-10; 3-1-1-15-12). Tõsi, samas on Riigikohus rõhutanud, et kaudsete tõenditega tõendamisel tuleb erilise tähelepanuga järgida KrMS § 61 lg-s 2 sisalduvat nõuet hinnata tõendeid nende kogumis. Etteruttavalt märgib kohtukolleegium, et käesolevas süüdistusasjas on tõenditekogum piisav selleks, et pidada G. P.poolt röövimise toimepanemist tõsikindlalt tuvastatuks. Prokurör märgib põhjendatult oma apellatsioonis, et maakohus on jätnud G. P. kohtus antud ütlused teiste, objektiivsete tõenditega kõrvutamata, seega ütluste usaldusväärsuse kontrollimata. Kohus on pidanud usaldusväärseks G. P. selgitusi selle kohta, kuidas kannatanult röövitud esemed tema valdusse sattusid –
8. mai hommikul võttis V. O. temaga ühendust, nad said Balti Jaamas kella 9-10 vahel kokku. V. O. istus seal mingi poisiga, kes pakkus talle Nokia telefone müügiks. Tema ostis mõlemad. Tööriistakohvri Makita viis panti teisel või kolmandal päeval V. O. palvel, rahad tegid pooleks. Ei osanud arvata, et asjad kuriteo läbi saadud. Samas on G. P-i ristküsitluse käigus väitnud ka seda, et
9. mai hommikul võttis ta ise kelleltki telefoni ja helistas V. O-le /II kd tl 7-9/. 13 Jälitustoimingutega kogutud tõendid kummutavad aga G. P-i ütlused ja välistavad kannatanult röövitud telefonide saamise enda valdusse G. P. kirjeldatud viisil. V. O. kasutuses olevale abonentnumbrile XXXXXXXX teostatud kõneeristustest nähtub, et V. O. numbrilt on 29.05.2011.a hommikul enne kella kümmet välja helistatud viis kõnet – kl 8.45 kuni kl 9.34 – kõik ühele numbrile. Vastatud kõned puuduvad /I kd tl 158-165/. Arvestades, et ilmselt helistasid G. P. ja V. O. kohtumise kokkuleppimiseks ühel korral, et nii V. P. enda kui tunnistaja A. Hirve ütlustega /I kd tl 84/ on tõendatud, et G. P-l enda mobiili nr XXXXXXXX Tallinnas kaasas ei olnud, ta oli selle Paldiskisse unustanud ning G. P. umbmääraseid ütlusi, millede kohaselt võis ta sel hommikul kellegi teise käest saadud telefoni kasutada, on välistatud võimalus, et V. O. saanuks
10. mai hommikul G. P-le helistada. Sama jälitusprotokolli kohaselt on V. O. poolt esimene vastatud kõne toimunud 29.05.2011.a kl 10.27 – helistajaks G. P-le kuuluv abonent nr XXXXXXXX. Jälitusprotokollist G. P. abonentnumbrile XXXXXXXX teostatud kõneeristuste kohta nähtub, et G. P. abonentnumbrilt on
11. mai hommikul esimesed kõned tehtud kell 10.21 ja 10.27 ja seda V. O. numbrile XXXXXXXX Pakri tugijaama piirkonnas /I kd tl 166-171/. Nimetatud ja ka edasised kõned on teostatud kannatanult röövitud mobiiltelefoni kasutades (IMEI kood XXXXXXXXXXXXXX). Seega välistab jälitustoimingutega kogutud teave G. P. ja V. O. kohtumise
12. mai hommikul kella 9 ja 10 vahel Balti Jaamas. Esimene kontakt on sellel hommikul G. P. ja V. O. vahel toimunud kell 10.27, s.o ajal kui G. P. viibis Paldiskis ja kasutas E. H-lt röövitud telefoni, st kannatanu telefon oli enne V. O-ga
13. mail kohtumist G. P-i valduses. On vähetõenäone, et kohtunud kella 9 ja 10 vahel Tallinnas, jõudis G. P-i kella 10.27 –ks Paldiskisse. Maakohus, tuginedes E. H. abonentnumbri XXXXXXXX ja IMEI-koodi järgsele kõneeristusele /I kd tl 149-157/, on lugenud tõendatuks, et kannatanu mobiiltelefon asus E. H. kontolt raha võtmise hetkel samas piirkonnas kus V. O. Kohus leidis, et seega olid kannatanult röövitud esemed V. O. valduses. Prokurör märgib põhjendatult, et kohus jättis tähelepanuta, et pärast kannatanu röövimist on tema telefonilt SIM-kaardiga XXXXXXXX ja IMEI-koodiga XXXXXXXXXXXXXX tehtud
14. mail ajavahemikul kl 03.18 kuni 04.59 mitmeid kõnesid. Sealhulgas on kannatanu telefonilt helistatud kell 03.55 V. O. numbrile, kestusega 21 sekundit. Pole kuigi loogiline, et V. O. iseendale helistas. Kannatanu telefon pidi olema kellegi kolmanda isiku valduses. Maakohus luges Põhja Prefektuuri juhtimiskeskuse salvestusega 29.05.2011.a ajavahemikul kell 03.10.00-03.15.59 /I kd tl 91-110/ jt tõenditega kogumis tuvastatuks, et pangaautomaadist võttis kannatanu kontolt raha välja V. O. Kohus on kirjeldanud salvestuse vaatlusprotokolli, kuid jätnud tähelepanuta, et pärast seda kui mees on auto juhikohalt väljunud ja autost eemaldunud, siis kell 03.12.23 hakkavad seisval autol tagumised tuled vilkuma ja kell 03.15.02, kui mees naaseb auto juurde ja autosse istub, siis tagatuled kustuvad. Seega pidi ajal, mil V. O. pangaautomaadi juures oli, viibima autos veel teine isik, kes lülitas sisse ohutuled. Need eelpool käsitatud tõendid annavad tunnistust sellest, et pärast kannatanu korterist lahkumist viibis koos V. O-ga pangautomaadi juures teine isik, kelle valduses oli kannatanult hõivatud telefon ja kes sellega ka V. O-le helistas. Fakt on ka see, et kannatanult röövitud telefon oli 14 järgmisel hommikul G. P. valduses. Seetõttu sai kohtukolleegiumi hinnangul olla koos V. O-ga
15. mai öösel G. P. ja mitte keegi teine. Maakohus leidis ka, et kannatanu ütlustele tuginedes ei ole võimalik tõendatuks lugeda, et Xbaaris viibis koos V. O-ga G. P. Maakohus on jätnud aga põhjendamatult kõrvale tunnistaja R. S. ütlused ja tema poolt isiku äratundmiseks esitamisel öeldu. Tõsi, et R. S. pole kindlalt isiku äratundmiseks esitamisel väitnud, et tunneb ära fotol G. P. , ta on kinnitanud, et fototabelis nr 2 fotol nr 2 olev isik meenutab talle oma olekuga tumedapäist noormeest, kes viibis X-baaris V. Oga ühes lauas. Kuid tähelepanuta ei saa jätta, et kohtuistungil, korrates isiku äratundmisel öeldut, osutas R. S. G. P-le, väites, et profiil ja lõuajoon on sama nagu isikul, kes X-baaris viibis, tunneb isiku ära veel oleku ja kätel olevate tätoveeringute järgi, käel oli ristikujuline tätoveering /I kd tl 83-84/. G. P. kinnitas kohtus, et tal on vasaku käe keskmisel sõrmel tätoveeritud ristikese kujutis /II kd tl 8 pöördel/. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et maakohus on pealiskaudselt käsitlenud jälitusprotokollis fikseeritud V. O. ja G. P. kõnede pealtkuulamisel saadud teavet /I kd tl 189194/. Kohus on üksnes märkinud, et kõnekatke viitab V. O. ja G. P. millalgi toimunud võimalikule kohtumisele. Kõnede laiem kontekst on jäänud kohtu poolt hindamata. Jälitusprotokolli kohaselt 06.07.2011.a pärast politseiametnik T. poolt kell 12.31 V. O-e tehtud kõnet, millest kutsutakse viimane Rahumäe tee 6 politseisse seoses ühe soomlasega, helistab V. O. koheselt, s.o kell 13.00 G. P-le ja teatab, et G. P. vastab, et . G. P. lubab linna jõudes helistada ja ütleb kõne lõpus Kell 13.29 helistab V. O. veel G. P-le ja küsib P-i vastab Pole juhuslik, et pärast politseiametniku kõnet võtab V. O-kohe ühendust G. P-ga. V. O. ja G. P.vahel peetud kõnest ilmneb üheselt, et G. P. saab väga hästi aru, millisest soomlasest ja õhtust jutt on ning et G. P. , käskides „see number ära hävitada“, püüab seoseid V. O-ga varjata. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles, et G. P. ei saanud tema poolt pandimajja viidud telefoni ja tööriistakohvri kuritegelikust päritolust teadlik olla, kuivõrd tema puhul on tegemist varem karistatud isikuga ja talle oli teada, et pandimajaga lepingu sõlmimiseks on vajalik isikuttõendava dokumendi esitamine. Tõsi, et mitmete kuritegude (nt narkokuriteod) varjamiseks teevad isikud kõik endast oleneva, et maandada kuriteo avalikukstuleku riske. Need kuriteod on tavaliselt hoolikalt planeeritud ja läbimõeldud. Röövimine pannakse aga enamasti toime sobiva juhuse tõttu või tekib kuriteosoov sobiva kannatanuga suhtlemisel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole G. P. poolt enda nimel röövitud vara panti viimine selliseks asjaoluks, mis seaks kahtluse alla tema poolt röövimise toimepanemise üldse. Tuleb öelda sedagi, et G. P. maandas siiski riske, viies erinevad asjad erinevatesse pandimajadesse. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtus uuritud tõendite kogum annab tunnistust sellest, et G. P. viibis
16. mai 2011.a öösel koos V. O-ga nii X-baaris kui E. H. korteris, oli koos V. O-ga, kui viimane kannatanu raha pangaautomaadist võttis, vahetult pärast röövimist oli G. P-i käes kannatanu mobiiltelefon, teine telefon ja kannatanu V. K. tööriistakohver, millised pantis erinevates pandimajades. Seega pani ta koos V. O-ga toime E. H. röövimise, nende poolt toimepandu oli hõlmatud ühtsest tahtlusest. Kuigi kohtulikul uurimisel ei õnnestunud süüdistatavate täpset teopanust välja selgitada ning pole teada, kas vägivalda kasutasid mõlemad 15 süüdistatavad ning kas samal ajal hõivasid kannatanu vara mõlemad, ei mõjuta see nii V. O. kui G. P. süüditunnistamist grupilises röövimises. Kuivõrd röövimine on oma olemuselt liitkoosseis (koosneb vargusest ja vägivallast), siis on röövimise grupiviisiline toimepanemine e kaastäideviimine võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-100-06). Seega tuleb G. P.

§ 200lg 2 p 4 ja 7 järgi süüdi tunnistada.

G. P. on varem röövimise toimepanemise eest karistatud (Harju Maakohtu 22.04.2002.a otsus). Kuivõrd tuvastamist on leidnud röövimise toimepanemine kaastäideviijatena mõlema süüdistatava poolt, siis tuleb maakohtu otsus osas, millega on V. O. süüdistusest

§ 200lg 2 p 7 välja jäetud, tühistada ja V.

O. süüdi tunnistada nagu G. P-gi

§ 200lg 2 p 4 ja 7 järgi.

Kuivõrd kontrollitud tõenditest nähtub süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus 29. mai 2011.a öösel, tuleb G. P. ka

§ 136lg 1 järgi süüdi tunnistada.

Kohtukolleegium osundab, et kannatanu korterisse lukustamise ja sellega temalt vabaduse võtmise said toime panna vaid V. O. ja G. P. , kes tegutsesid tahtlikult. Sündmuskoha vaatlusprotokollist /I kd tl 117-131/ nähtuvalt oli E. H. korteri uksel kaks lukku – snepperlukk ja kahelt poolt lukustatav turvalukk. Ukse sulgemiseks piisas seega selle kinnilükkamisest. Uks oli aga lukustatud võtmega keeratavast lukust ja kaasa võetud võtmed. Sellega tegid süüdistatavad võimatuks kannatanu väljapääsu korterist ning süüdistatavad said aru, et IV korrusel ilma võtmete ja telefonita, st abi kutsumise võimaluseta korterisse lukustatud inimesel ei ole võimalik sealt iseseisvalt välja pääseda. Prokurör taotleb G. P.karistamist

§ 200

lg 2 p 4, 7 järgi 5-aastase vangistusega ja

§ 136lg 1 järgi 10-kuulise vangistusega.

Kohtukolleegiumi hinnangul on taotletud karistused põhjendatud. G. P. süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning G. P. isikut (G. P. on varem korduvalt karistatud, käesoleva kuriteo pani toime katseajal) arvestades tuleb talle mõista karistus nii nagu seda on taotlenud prokurör.

§ 68lg 1 kohaselt tuleb G. P. eelvangistuses viibitud aeg alates 04.08.2011 kuni 05.04.2012 arvata karistusaja hulka. Kr

MS § 179 lg 1 p 1 kohaselt tuleb G. P-lt välja mõista sundraha 2,5 kuupalga alammääras, s.o 725 eurot. Kannatanu E. H. poolt esitatud tsiviilhagi tuleb hüvitada V. O-l ja G. P-l solidaarselt. Samuti tuleb süüdistatavatelt solidaarselt välja mõista DNA ekspertiisi maksumus. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, § 340 lg 4 p 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 05.04.2012.a otsuse G. P. õigeksmõistmises

§ 200lg 2 p 4, 7 ja 136 lg 1 järgi ning V.

O. süüdistusest

§ 200lg 2 p 7 väljajätmises.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse ning mõistab G. P-i süüdi süüdistuse kogu mahus ning V. O. süüdi

§ 200lg 2 p 7 järgi.

Prokuröri apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab, V. O. ja tema kaitsja apellatsioonid jätab rahuldamata. V. O. kaitsja adv Kadi Mägi esitas taotluse määrata tema poolt V. O-le apellatsioonimenetluses (apellatsiooni koostamine, ringkonnakohtu istungil osalemine) osutatud õigusabi eest OÜ Viruvärava Advokaadibüroole makstavaks tasuks 144 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja 172.80 euro hüvitamist. 16 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4, 16 ja 19 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb V. O. suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda. Malle Preimer Meelika Aava 17 Pavel Gontšarov