1-11-5169/25

(10760000203)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Kriminaalasi D.Z-i süüdistuses KarS § 346 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. septembri 2011 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav D.Z Aivar Hint Prokurör ringkonnaprokurör Kristiina Laas Süüdistatav D.Z ja tema kaitsja vandeadvokaat isikukood: XXX; elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud 7-l korral Kaitsja varem vandeadvokaat Aivar Hint RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. septembri 2011 kohtuotsus D.Z-i süüdistusasjas muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
3. novembril
4. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. novembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 12.09.2011 otsusega mõisteti D.Z süüdi KarS § 346 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, so 640 eurot. Sama maakohtu otsusega määrati asitõendite osas kohaldada meetmeid, sh kriminaalasja nr 10260100856 jälitustoimikust pärit mobiiltelefoni numbriga XXXXXXXX kõneeristuse väljatrükk lehekülgedel 1 ja 3-111 (pakend nr 2) määrati kohtuotsuse jõustumisel tagastamiseks KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Lõuna Prefektuurile säilitamiseks jälitustoimikus nr 1026000099 vastavalt jälitustegevuse seadusele. D.Z-ile esitati süüdistus KarS § 346 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so ametliku dokumendi varguses ja hävitamises, selles, et tema 19.08.2010 ajavahemikul 10.4011.57 Lõuna Prefektuuris aadressil Riia 132 Tartu, tutvudes Lõuna Prefektuuri kui jälitusasutuse poolt koostatud jälitustoimingut kajastava dokumendi – mobiiltelefoni number XXXXXXXX kõneeristusega 111 lehel, eemaldas jälitustoimingu protokollis olevast eelnimetatud dokumendist ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe lehe – lehekülje nr 2 – ning peitis selle endaga kaasas olnud ümbrikusse, pannes sellega toime ametliku dokumendi varguse. Kui Lõuna Prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse vaneminspektor I.R. 19.08.2010 kella 12.10 paiku Tartu Arestimajas asukohaga Riia 179a, Tartu D.Z kaasas olnud ümbriku sisu üle vaadates avastas D.Z-i poolt eelnevalt varastatud jälitustoimingu protokolli
9. lehekülje, haaras D.Z protokolli
10. lehekülje I.R. enda kätte ja kortsutas ning rebis dokumendi tükkideks, hävitades sellise tegevusega ametliku dokumendi. D.Z ei tunnistanud end talle esitatud süüdistuses süüdi. Maakohus hindas tunnistajate I.R. u, E.V. , I.P. ja D.Z-i ütlusi, salvestise vaatlusprotokolli, jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise protokolli ja asitõendite vaatlusprotokolle. Maakohus märkis, et tunnistaja I.R. u ja D.Z-i ütlused on vastuolus vaid selles osas, kuidas sattus kõneeristuste teine leht, mille teisele küljele D.Z kirjutas telefoninumbrid, tema kätte. Kohus asus seisukohale, et D.Z-i ütlused selle kohta, et nimetatud paberilehe andis talle märkmete tegemiseks I.R. , ei ole õiged. I.R. andis D.Z-ile viimase taotlusel tutvumiseks tema mobiiltelefoni kõneeristused. Ei ole eluliselt usutav, et menetleja annab jälitustoimikusse kuuluvast dokumendist osa märkmete tegemiseks, hävitades sellisel viisil dokumendi terviklikkuse. I.R. on Lõuna Prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse jälitusametnik. Maakohus asus seisukohale, et D.Z sai kõneeristuste
11. lehe oma valdusesse vaid dokumendiga JTS §-s 172 ettenähtud korras tutvumise käigus. D.Z-i kasutuses olnud mobiiltelefoni kõneeristus dokumendina tõendas fakte, kellega ta on teatud perioodil suhelnud, kui kaua on kõned kestnud ja millise mobiilimasti piirkonnas on ta sellel hetkel viibinud, so juriidilise tähtsusega fakte. Kõneeristuste tutvustamine toimus D.Z-i 2 enda taotlusel, sellega tutvumise kohta on vormistatud JTS §-s 17 nõutud protokoll, millele on D.Z alla kirjutanud. Seega oli D.Z teadlik, et dokument, mis talle antakse, on tema enda kõneeristused, mis on kogutud kriminaalasjas jälitustegevuse käigus. Kohtu hinnangul on jälitustoimikus olevate kõneeristuste näol tegemist ametliku dokumendiga, kuna sellel on dokumendi tunnused ning selle on koostanud politseiasutus, so riigiasutus. Asjaolu, kas kõneeristused asusid jälitustoimikus enne nende D.Z-ile tutvumiseks andmist köidetud kujul, mida võiksid kinnitada vastavad augud dokumendi vasakus servas, või mitte, ei oma kohtu arvates antud kriminaalasjas D.Z-i teole õigusliku hinnangu andmisel tähtsust. Kuriteona on karistatav vaid sellise ametliku dokumendi hävitamine ja vargus, mille säilitamine on kohustuslik. Jälitustoiming kõneeristuste saamiseks oli tehtud kriminaalasjas nr
12. JTS § 161 lg 2 p 1 kohaselt säilitatakse kuriteo jälitustoimikuid kuni kuriteo aegumistähtaja möödumiseni. Seega on tegemist dokumendiga, mida on kohustuslik säilitada. D.Z , võttes kõneeristustest ühe lehe, pannes selle talle kuuluvasse ümbrikusse ja jättes selle pärast jälitusmaterjalidega tutvumist menetlejale tagastamata, hõivas sellega võõra asja. Üks leht dokumendist oli koos D.Z-ile kuuluva dokumendiga tema ümbrikus, milles ta toimetas jälitustoiminguga saadud kõneeristuste osa selle tutvustamiseks ettenähtud ruumist välja. Seega oli nimetatud dokumendi osa pärast menetlustoimingu ruumist lahkumist D.Z-i faktilises valduses. Olles selliselt salaja varastanud võõra dokumendi osa, asus D.Z seda arestimajas hävitama – ta kortsutas ja rebis dokumendi osa tükkideks, millega muutis selle kasutamiskõlbmatuks. Ühe lehekülje hävitamisega tervikdokumendist, muutus kogu jälitustegevusega kogutud kõneeristuste kogum esialgsel kujul kasutuskõlbmatuks, kuna 2 hävis osa juriidilisi fakte, mida algselt oli võimalik kõneeristuste kui tervikdokumendiga tõendada. Seega on kohtu hinnangul D.Z toime pannud KarS § 346 objektiivse koosseisu. Käsitletud tõenditega luges kohus tõendatuks, et D.Z oli teadlik sellest, et temale on tutvumiseks antud jälitustoiminguga kogutud kõneeristused. Kohus leidis, et D.Z tegutses dokumendi vargusel ja selle hilisemal hävitamisel kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. D.Z-i väited selle kohta, et ta murdis paberilehe kokku ja ei vaadanud, millele ta oma märkmeid teeb on ennastõigustavad. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg-s 1 sätestatut. D.Z on kriminaalkorras karistatud 7 korda, viimati Tartu Maakohtu 18.04.2011 otsusega KarS § 257 järgi. Varasemad karistused on mõistetud erinevate kuritegude eest, milleks on olnud salajased vargused, ärandamised, röövimine, ettevaatamatusest üliraske kehavigastuse tekitamine. 30.11.2001 on D.Z karistatud KrK § 185 lg 2 järgi (ametliku isikliku dokumendi riisumise või kasutamise eest). Liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on D.Z 9 karistust. D.Z-i karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. KarS § 346 näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse. Kohus viitas KarS § 44 lg-le 1 ning leidis, et D.Z-i süü suurust arvestades peab mõistetav rahaline karistus olema suurem kui üks kolmandik karistusmäära, so 200 päevamäära. D.Z on kuriteo toime pannud raskeima süü vormiga – kavatsetult, ta on täitnud kaks KarS §-s 346 ettenähtud koosseisulist tegu – on ametliku dokumendi varastanud ja ka hävitanud. Kohus viitas KarS § 44 lg-le 2,3 ning tuvastas, et D.Z-i
13. aasta keskmiseks päevasissetulekuks oli peale seadusega ettenähtud mahaarvamiste tegemist – 10 krooni. Kuivõrd D.Z-i
14. aasta keskmine päevasissetulek oli alla seadusega sätestatud miinimumpäevamäära, tuleb temale rahalise karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 44 lg-s 2 sätestatud 3,20 eurost. Seega kujunes D.Z-i rahalise karistuse suuruseks 640 eurot. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu D.Z-i kaitsja apellatsioon D.Z-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning D.Z-i õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Kaitsja leiab, et D.Z ei ole oma tegevusega toime pannud KarS §-s 346 sätestatud süütegu, kuna D.Z ei olnud teadlik tegelikest asjaoludest, eelkõige sellest, et tema valdusesse oli 19.08.2010 sattunud ametlik dokument. Kaitsja selgitab sündmuste asjaolusid, lähtudes sealjuures D.Z-i ütlustest. Sellest järeldab kaitsja, et D.Z ei olnud teadlik, et temale üleantud paberileht, mida D.Z kasutas märkmete tegemiseks, on tegelikult ametlik dokument. Kaitsja märgib, et märkmepaberi katkirebimine või muul viisil hävitamine ei kujuta endast kuritegu, kui see on isiku enda paber (märkmepaber) ja viimatinimetatut ei ole võimalik käsitleda ametliku dokumendina. Kaitsja hinnangul kinnitavad lisaks D.Z-i ütlustele, et tegemist oli märkmepaberiga, ka tunnistaja I.P. ütlused. Kaitsja on seisukohal, et ametliku dokumendi vargusega ei ole käesoleval juhul tegemist seetõttu, et I.R. andis kogemata ise D.Z-ile üle paberilehe, milline hiljem osutus jälitustoimingut kajastavaks dokumendiks. Kaitsja viitab KarS § 17 lg-le
15. Lisaks märgib kaitsja, et KarS § 346 süütegu eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Kaitsja on arvamusel, et kuna I.R. u ütlused paberilehe üleandmise osas on vastuolus D.Z-i ütlustega, tuleks uurida muid kriminaalasjas olevaid tõendeid. Tunnistajate E.V. ja I.P. ütlused ei anna täiendavat teavet küsimuses, kas paberileht anti I.R. u poolt D.Z-ile või mitte, kuivõrd nad ei võtnud osa D.Z-ile menetlusdokumendi tutvustamisest. 3 Kaitsja viitab KrMS § 7 lg-le 3 ning leiab, et sellest lähtudes tuleks asuda seisukohale, et I.R. andis D.Z-ile kogemata üle kõneeristuse lehe nr 2 märkmete tegemiseks. I.R. u ütlustest nähtuvalt selgus maakohtus, et tunnistaja on peale kõneeristuste tutvustamist D.Z-ile dokumendi lehti nr 1 ja 3–111 edasi töödelnud leheservi augustades ning lehekülgi nummerdades. Kaitsja hinnangul seab eelnimetatud tegevus kahtluse alla tõendi lubatavuse. D.Z-i apellatsioon D.Z taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja tema õigeksmõistmist KarS § 346 järgi. D.Z-i hinnangul ei ole võimalik 19.08.2010 Tartu arestimajas enne I.R. u rünnakut asetleidnud sündmust käsitleda KarS §-s 346 sätestatud kuriteona. D.Z-i arvates ei ole võimalik esitatud paberitükke ametliku dokumendina käsitleda, kuna sellelt ei nähtu, et selle oleks väljastanud riigiasutus. Nimetatud paber ei sisaldanud mingisugust juriidilise tähtsusega asjaolusid. D.Z märgib, et 18 tükiks rebitud paber ei sisalda lehekülje numbrit ega köitmisjälgi – neid ilmseid toimiku tunnuseid. Seega ei saa see olla asitõendiks ega seda arvestada. D.Z-i hinnangul kohustab seadus salajaste andmete, dokumentide, materjalide tutvustamise juures viibima peale tutvuva vahialuse ka kolmandal isikul, kes jälgib vahetult protseduuri. Selle vastu on I.R. eksinud, provotseerides oma tegevusega oletatavat kuritööd. Lisaks viitab D.Z I.R. u ütlustele, mille kohaselt on lisaks köitmisaukudele pliiatsiga märgitud lehekülgedele järjekorra numbrid. D.Z-i hinnangul on I.R. selle tegevusega rikkunud taas norme, mis keelavad asitõendite moonutamise. I.R. ul oli asitõendi moonutamiseks piisav aeg – 19.08.2010 – 12.
16. D.Z selgitab, et I.R. tungis talle Tartu arestimajas kallale, millega tekitas talle füüsilist valu. Selline käitumine on seadusvastane ja ebaõiglane. D.Z ei tunnista ennast süüdi. Lisaks ei nõustu D.Z, et kohus tagastab jälitustoimiku (pakend 2). D.Z viitab KrMS § 125 lg-le 5, mis lubab sellest koopia teha ning vajadusel tagastada. Pakend 2 on asitõend, mis tõestab, et 18-tükist koosnev A4 ei kuulu kokku üheks tervikuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 27.10.2011 määrusega määrati käesoleva kriminaalasja läbivaatamine KrMS § 331 lg 11 alusel kirjalikus menetluses. Määruses toodud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled täiendavaid seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasja materjalidega ning leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
17. Apellatsioonides esitatu kohaselt taotletakse kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist ning sellest tulenevalt D.Z-i õigeksmõistmist talle süüksarvatud kuriteos KarS § 346 järgi. Seejuures tuginetakse juba maakohtus esitatud väidetele. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid kaalukaid põhjusi, mis tingiks käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite ümberhindamist ning sellest tulenevalt ka D.Z-i õigeksmõistmist. Maakohus on kohtuotsuses käsitlenud kõiki tõendeid ning nende kogumile hinnangu andmisel esitanud asjakohased põhjendused millele tuginevalt on D.Z-i süü loetud tuvastatuks. Käesolevalt ei ole vaidlust selles, et 23.07.2010 avaldas D.Z soovi tutvuda jälitustoimiku materjalidega ning 19.08.2010 toimetati D.Z Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroo organiseeritud ja raskete kuritegude talituse ruumi, kus tunnistaja I.R. tutvustas talle jälitustoimiku materjale. Apellatsioonides ollakse jätkuvalt seisukohal, et tunnistaja I.R. ise andis D.Z-ile paberilehe märkmete tegemiseks, mistõttu ei saanud ta olla ka teadlik, et tegemist võiks olla ametliku dokumendiga. 4 Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega tunnistaja I.R. u ja D.Z-i ütluste hindamisel puutuvalt asjaolusse, kas jälitusmaterjalide tutvustamise käigus tunnistaja andis D.Z-ile märkmete tegemiseks paberi või mitte. Siinkohal ringkonnakohus nõustub maakohtuga sellest, et D.Z-i ütlused selle kohta, et paberilehe andis talle märkmete tegemiseks I.R. , ei ole usutavad ning seega õiged. I.R. ise eitab üldse sellist võimalust. D.Z oli endal kaasas pastapliiats ja ümbrik, mingit soovi täiendavalt saada paberit märkmete tegemiseks D.Z ei avaldanud. Ringkonnakohus märgib, et I.R. näol on tegemist jälitusametnikuga, mistõttu ei saa pidada eluliselt usutavaks, et jälitusametnik teadlikult rikub dokumendi terviklikust, andes jälitustoimikusse kuuluvast dokumendist osa märkmete tegemiseks kahtlustatavale. Asjakohane on siinkohal maakohtu osundus ka D.Z-i hilisemale käitumisele arestimajas. Kui eeldada, et menetleja tõepoolest andis D.Z-ile jälitustoiminguga saadud kõneeristustest ühe lehe D.Z-ile , puudus viimasel igasugune vajadus seda hiljem I.R. u eest varjata ning hävitada (puruks rebida). Seega ei ole asjakohane kaitsja apellatsioonis toodud viide KrMS §-le 7 lg-le 3, mille kohaselt tuleks asuda seisukohale, et I.R. andis D.Z-ile kogemata kõneeristuste lehe nr 2 märkmete tegemiseks. Kinnituseks sellele, et tegemist sai olla vaid märkmepaberiga, osundab D.Z-i kaitsja tunnistaja I.P. ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja I.P. ütlused ei toeta D.Z-i ütlusi sellest, et tegemist oli vaid märkmepaberiga. I.P. ütluste kohaselt oli ta 19.08.2010 arestimajas tööl ning I.R. ja E.V. toimetasid arestimajja D.Z-i . Kamber nr 110 juures palus I.R. D.Z-ilt ümbrikku, selles oli paber, millele oli käsitsi kirjutatud telefoninumbrid. Mis oli paberi teisel poolel, tunnistaja ei näinud. I.R. u küsimusele millega on tegemist, haaras D.Z uurija käest paberi, hakkas seda kortsutama ja tükkideks rebima. Uurija andis korralduse paber tagastada, kuid D.Z sellele ei reageerinud ja jätkas selle purustamist. Uurija korraldusel aitas ta katkirebitud paberitükke kokku korjata (kohtuistungi protokoll, tl 54). Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatust ei ole kuidagi võimalik järeldada, et D.Z-ilt arestimajas ära võetud ning tema poolt katki rebitud paberi puhul ei ole tegemist dokumendiga. Tunnistaja on oma ütlustes rääkinud neist asjaoludest, mis said talle teatavaks arestimajas D.Z-iga tekkinud intsidendi käigus. Millist liiki paberiga (kas tegemist oli dokumendiga või mitte) oli tegemist, seda tunnistaja ei rääkinud. Seega nimetatud tunnistaja ütlustega ei ole võimalik tõendada D.Z-i ja tema kaitsja seisukohta sellest, et tegemist oli vaid märkmepaberiga. Käesolevalt ei ole vaidlust ka selles, et D.Z rebis Tartu Arestimajas puruks paberilehe, mis oli jälitusmenetluse käigus kogutud 111-l lehel trükitud ja D.Z-ile lahtistel lehtedel talle tutvumiseks antud kõneeristuste
18. lehekülg. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevalt on keskseks küsimuseks, kas jälitusmenetluse käigus kogutud andmete väljatrükk on käsitletav ametliku dokumendina KarS § 346 mõttes. Ametlik on selline dokument, mille on välja andnud näiteks muuhulgas riigiasutus. D.Z-i kasutuses oli kõneeristus, millest nähtusid andmed selle kohta, kellega, millal ja kui kaua ning millise mobiilimasti piirkonnas on D.Z suhelnud, mistõttu saab järeldada, et nimetatud dokument tõendab juriidilist tähtsust omavaid fakte. Kõneeristusega tutvus D.Z tema enda taotlusel ning tutvumise kohta vormistati JTS §-s 172 ettenähtud protokoll. Sellele on D.Z ka alla kirjutanud (tl 24, 25). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega sellest, et jälitustoimikus olevate kõneeristuste näol on tegemist ametliku dokumendiga, kuna sellel on dokumendi tunnused ning selle on koostanud politseiasutus, so riigiasutus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et asjaolu, kas kõneeristused asusid jälitustoimikus enne D.Z-ile tutvustamiseks andmist köidetuna või mitte, ei oma D.Z-i teole õigusliku hinnangu andmisel tähtsust, mistõttu kaitsja seisukoht sellest, et tegemist oli hoopiski dokumendi projektiga, on meelevaldne. 5 D.Z apellatsioonis väidab, et politseiametnik I.R. ise eksis materjalide ja dokumentide tutvustamise reeglite vastu, kuna tutvustamise juures ei viibinud kolmandaid isikuid, millest tulenevalt I.R. provotseeris oma tegevusega oletatavat kuritegu. Ringkonnakohus leiab, et politseiametniku poolt menetlustoimingu läbiviimise reeglite võimalik rikkumine ei anna käesoleval juhul alust järeldada politseiametniku tahtlikku provokatsiooni D.Z-i suhtes, mis välistaks tema süü käesolevalt esitatud süüdistuses. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks D.Z-i väiteid selle kohta, et arestimajas tungis I.R. talle kallale ning tekitas talle füüsilist valu. Asja materjalide kohaselt D.Z ei allunud I.R. u seaduslikule korraldusele selgitada, mis paber koos ümbrikuga oli D.Z-i käes ning ta asus seda tükkideks rebima. Sellisest allumatusest oli ka tingitud politseiametniku käitumine, mille käigus rakendati adekvaatsel määral füüsilist jõudu. Kaitsja apellatsioonis on osundatud ka KarS §-le 17 lg-le 1 ning leitakse, et D.Z-i käitumises puudub subjektiivne teokoosseis. Ringkonnakohus kaitsja argumentidega süüteokoosseisu subjektiivse külje puudumisest ei nõustu. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 346 koosseis tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtuotsusest nähtuvalt loeti käsitletud tõenditega tuvastatuks, et D.Z oli teadlik sellest, et talle tutvumiseks antud jälitustoiminguga saadu olid kõneeristused. Et tegemist oli kõneeristustega, rõhutab D.Z ka esitatud apellatsioonis. D.Z-i ja tema kaitsja seisukoht sellest, et I.R. andis D.Z-ile ühe lehe jälitustoiminguga saadud dokumendist märkmete tegemiseks, on maakohtu otsuses tõendite analüüsiga ümber lükatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga sellest, et kogutud tõendite pinnalt selgelt väljajoonistunud teopilt annab aluse järeldada, et D.Z tegutses dokumendi vargusel ja selle hilisemal hävitamisel kavatsetult. Kuna D.Z-ile olid antud tutvumiseks kõneeristused kogu mahus (111 lehte), võttis ta sellest ühe lehe teadlikult ja tahtlikult, kuna ta tegutses dokumendi panemisel ümbrikusse, selle prefektuuri hoonest salaja väljatoimetamisel ning dokumendi lehe avastamisele järgnevalt selle hävitamisel, eesmärgipäraselt. D.Z oma apellatsioonis ei nõustu ka kohtu otsustusega tagastada jälitustoimik (pakend nr 2) kuna KrMS § 125 lg 5 annab võimaluse koopia tegemiseks. D.Z leiab, et pakend 2 on asitõend, mis tõestab, et 18-st tükist koosnev A4 leht ei kuulu üheks tervikuks. Ringkonnakohus märgib, et D.Z-i seisukoht sellest, et ta ei nõustu pakendi nr 2 tagastamisega Lõuna Prefektuurile, on arusaamatu. D.Z-i poolt viidatud KrMS § 125 räägib asitõendi hoidmisest ning selle lõige 5 sätestab, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi vaja majandus-või ametitegevuseks või muul olulisel põhjusel, teeb menetleja sellest omanikule koopia. Ringkonnakohus on seisukohal, et D.Z-i etteheide asitõendi küsimuses ei ole asjakohane. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse muuhulgas ka sellest, kuidas toimida asitõenditega. Maakohus on kohtuotsuse resolutiivosas lahendanud küsimused asitõendite suhtes kohaldatavate meetmete osas, kus muuhulgas on märgitud, et kriminaalasja nr 10260100856 jälitustoimikust pärit mobiiltelefoni nr XXXXXXXX kõneeristuse väljatrükk lehekülgedel 1 ja 3-111(pakend nr 2) tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Lõuna Prefektuurile säilitamiseks jälitustoimikus nr 1026000099 vastavalt jälitustegevuse seadusele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on seadusega kooskõlas olevalt õigesti otsustanud asitõendi – pakend nr 2- tagastamise ja säilitamise küsimuse, mistõttu selle muutmiseks ei ole alust. Käesoleval juhul on asitõendiks kõneeristuse väljatrükk, mis pärines jälitustoimikust ning see tuligi maakohtu poolt kohaldatud menetlusõigusliku sätte alusel jälitustoimikusse tagastada. 6 Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse D.Z-i suhtes muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 7 Aarne Sarjas