← Eesti

4-17-1808/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Viru Maakohus 02. veebruar 2018, Rakvere kohtumaja Kohtunik Tiit Kullerkupp Kohtuistungi sekretär Merle Kaegas Väärteoasja number 4-1

§ 227

lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, muutmata. Vastavalt liiklusseaduse § 127 kohustada O.A viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsus toimetada kätte menetlusosalistele ja kaitsjale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest, s.o hiljemalt 09.02.

  1. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 26.02.2018, s.o päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. VTMS § 155 lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1 ASJAOLUD
  2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik S. E koostas 08.02.2017 väärteoasjas nr 2315,17,001072 väärteoprotokolli nr AB1425551 O.A suhtes. Väärteoprotokolli kohaselt O.A 08.02.2017 kell 10:54 Harju maakonnas Jõelähtme vallas Tallinn-Narva maantee 29,
  3. km-l, liikudes Tallinna suunas, juhtis mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx asulavälisel teel kiirusega 168 +/- 6 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 72 km/h. Sellega rikkus O.A LS § 15 lg 1 p 1 nõuet ning väärtegu kvalifitseeriti liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi. Väärteoprotokolli kohaselt on tõenditeks tunnistaja ülekuulamise protokoll ning kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Menetlusalune isik O.A esitas 23.02.2017 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseiniku S. E poolt 08.02.2017 koostatud väärteoprotokollile nr AB1425551 vastulause. O.A palub tema suhtes mitte kohaldada põhi- või lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Vastulause esitaja pidas vajalikuks märkida, et ta kahetseb sügavalt oma tegu ning kahetseb seaduserikkumist. Ta on seisukohal, et antud juhul omab temale rahatrahvi määramine piisavalt preventiivset mõju, et sundida teda edaspidiselt veelgi õiguskuulekale käitumisele. Juhtimisõiguse äravõtmine põhi- või lisakaristusena ei ole põhjendatud ja otstarbekas. O.A peab oma töö iseloomu tõttu igapäevaselt külastama erinevaid tootmisüksusi, millist on võimalik teha üksnes autotranspordiga. Aeg-ajalt peab tegema väljasõite maaparandusobjektidele mujal Eestis. Juhtimisõiguse äravõtmine seab nii kaebuse esitaja, kui ka tema alluvuses töötavad isikud töökorralduslikult raskesse olukorda ja häiritud saab ettevõtete normaalne toimine.
  4. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.02.2017 otsusega väärteoasjas nr 2315,17,001072 määrati O.

§ 227

lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Karistus määrati selle eest, et O.A 08.02.2017 kell 10:54 Harju maakonnas Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 29,

  1. km-l suunaga Tallinna poole juhtis mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx asulavälisel teel kiirusega 168 +/- 6 km/h, millega ületas lubatud suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 72 km/h. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus mõõdeti liiklusjärelevalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras mõõteseadmega Stalker II MDR AS
  2. Juhile näidati kiirusmõõteseadme tabloole fikseeritud näitu. Kiirus mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli mõõteseadme lugem 168 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +- 6 km/h. Seega ületas menetlusaluse isik mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 72 km/h. Otsusest nähtuvalt pani menetlusalune isik toime väärteo, millega seadis reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isikul on õigus oma teo võimalike tagajärgedega mitte arvestada, on kohtuvälisel menetlejal õigus määrata rikkujale selline karistus, mis on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega. Keskmisest suuremas määras rahatrahvi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise kohaldamise puhul on tegemist karistusega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil. Mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine karistusena kaitseb õiguskorrakaitsmise huve, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu. Seetõttu jätab menetleja taotluse karistusena juhtimisõiguse äravõtmise mitte kohaldamise osas rahuldamata ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest kohaldab menetlusaluse isiku suhtes lisakaristust. 2
  3. 27.03.2017 esitas O.A kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm Viru Maakohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant K. P 27.02.2017 otsuse väärteoasjas nr 2315,17,001072 peale. Kaebuse esitaja nõustub põhikaristusega, kuid ei nõustu täiendava lisakaristuse määramisega ning on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad sellised asjaolud, mis annaksid aluse lisaks põhikaristusele määrata veel lisakaristus. Ka lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada KarS §-s 56 toodud karistuse kohaldamise aluseid. Lisakaristuse seisukohalt oluliselt eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule või tema perele mõjub. Kaebuse esitaja on 23.02.2017 esitatud vastulauses sügavalt kahetsenud väärteo toimepanemist, millist tuleb käsitleda karistust kergendava asjaoluna vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le
  4. Väärteootsusest ei nähtu, et nimetatud asjaolu oleks kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel vastutust kergendava asjaoluna arvesse võetud. Samuti tuleb arvesse võtta lisakaristuse määramisel selle mõju ka isikule. Kaebuse esitaja palub arvestada sellega, et ta töötab põllumajandusettevõttes ning saabuva kevade tõttu on kaebuse esitajal juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks väga vaja. Lisakaristuse määramise eelduseks on jätkuvate süütegude toimepanemine. Kaebuse esitajal puuduvad varasemad karistused, seega ei ole tegemist jätkuvate väärtegude toimepanemisega kaebuse esitaja poolt ning sellest johtuvalt ei saa rääkida sellest, et kaebuse esitaja ei ole oma liikluskäitumist muutnud. Otsusest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks selgitanud otsuses, miks kaebuse esitajale määrati tema poolt toimepandud teo eest nii põhikaristusena rahatrahv, kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Iseenesest on õige kohtuvälise menetleja järelm, et lisakaristuse äravõtmine tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde, kuid kaebuse esitaja leiab, et lisakaristuse (ja ka üldse karistuse määramisel) tuleb karistuse määramisel võtta aluseks isiku süü, mitte tema hilisemad tunded karistuse kandmisel. Lähtudes eeltoodust kaebuse esitaja palub, et kohus tühistaks Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekesksuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.02.2017 otsuse väärteoasjas nr 2315,17,00172 osaliselt, s.o O.

§ 227

lg 5 p 3 alusel määratud lisakaristuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmises 6 kuud. Lisaks nõuab kaebuse esitaja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurilt välja tõendid: kiirusmõõturi taatlemise (taatlustunnistus) ja tüübikinnituse kohta ning patrull-leht. Kaebuse esitaja taotleb, et väärtegu menetletaks VTMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt tema elukoha järgi, s.o Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas.

  1. 09.06.2017 esitas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant K. P kohtuvälise menetleja seisukoha. Kohtuväline menetleja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kiirusmõõtevahend Stalker II MDR omab siseriiklikku tüübikinnitust, selle suhtes oli 08.02.2017 täidetud taatluskohustus, mõõtmise teostas selleks pädev mõõtja ning kiirusmõõteseadme kasutamisel järgiti mõõtemetoodikat Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleb suurima lubatud sõidukiiruse ületamist 72 km/h võrra lugeda keskmist määra ületavaks määraks, mis tingib ka karistuse määramise üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. 3 Kaebaja poolt toimepandu näol on tegemist raske liiklusalase rikkumisega. Tegu on ohtlik. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ning vara. Karistusregistri andmetel omas O.A väärteo toimepanemise ajal (s.o 08.02.2017) ja ka vaidlustatava väärteootsuse tegemise ajal (s.o 27.02.2017) kahte kehtivat kriminaalkaristust, millest üks mõisteti temale raske liiklusalase kuriteo toimepanemise eest Karistusseadustiku § 424 järgi - mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine joobeseisundis. Seega ei ole tõene kaebuses esitatud väide, et kaebajal puuduvad varasemad süüteokaristused. Lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine motiveerib kohtuvälise menetleja hinnangul piisavalt isikut edaspidiselt õiguskuulekalt käituma, st täidab karistuse eripreventiivset eesmärki. Eelviidatud karistuste pinnalt oli kaebajal juba kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Sellest hoolimata pani ta tahtlikult toime uue enamohtliku süüteo. See näitab selgelt, et kaebaja suhtus ükskõikselt võimalikku saabuvasse tagajärge, mis võib olla talle takistuseks edaspidi sissetuleku saamisel ja seega ka oma heaolu tagamisel. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebajale ei saanud tulla ootamatusena tema töö iseloom ja asjaolu, et ta töökohustuste täitmisel mootorsõiduki juhtimise õigust vajab. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhul, kui isikule on juhtimisõiguse säilimine oluline, siis tema enda ja lähedaste soodsa olukorra säilimiseks peab isik igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema senise elukorralduse säilimise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud juhul on tuvastatud piirmäära oluline ületamine (72 km/h), mis koosmõjus kaebajat iseloomustavate karistusandmetega annab aluse ohuks, et kaebaja võib ka tulevikus toime panna ohtlikke liiklusalaseid süütegusid. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kaalunud riivatavaid õigushüvesid, asus kohtuväline menetlaja seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka menetlusaluse isiku enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Kohtuvälises menetluses on O.A-le karistuse määramisel arvestatud karistust kergendava asjaoluna vastulauses avaldatud kahetsust ja kohaldatud seetõttu tema suhtes lisakaristust Liiklusseaduse § 227 lg 5 p-s 3 sätestatud minimaalmääras. Kaebaja esindaja väide selle kohta, et kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendava asjaolu esinemist karistuse määramisel vastutust kergendava asjaoluna arvesse võtnud või sisuliselt tähelepanuta jätnud, ei ole õige. Kohtuväline menetleja on vastulauses avaldatud kahetsust arvesse võtnud hoolimata sellest, et kaebaja ei ole isiklikult kohtuvälise menetluse vältel oma kahetsust avaldanud, vaid seda on teinud tema eest ja nimel Küllike Namm. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega. MENETLUS KOHTUS
  2. Kohtuväline menetleja esitas 02.02.2018 kohtuistungil kohtule taotluse lisada väärteoasja materjalide juurde iseloomustava materjalina 29.09.2017 tehtud karistusregistri õiendi O.A kohta, millest nähtub, et peale vaidlusaluse väärteo toimepanemist on O.A väärteokorras karistatud 20.08.2017 LS § 227 lg 1 järgi ning 27.07.2017 LS § 227 lg 2 järgi. Kohus määras võtta 29.09.2017 karistusregistri väljavõte toimikumaterjalide juurde. 4 Menetlusalune isik O.A oli kohtukutse kätte saanud, kuid kohtuistungile 02.02.2018 ei ilmunud. Kaitsja esitas kohtuistungil taotluse lükata kohtuistung edasi. O.A kaitsja Küllike Namm esitas AS Rakvere Haigla tõendi, millest nähtub, et O.A viibib alates 29.01.2018 statsionaarsel ravil Rakvere Haiglas ning eeldatav ravi lõpp on 09.02.
  3. Kohus kaitsja taotlust ei rahuldanud ning leidis, et asja on võimalik lahendada kohtuistungil ilma menetlusaluse isiku O.A osavõtuta. Kohus pidas vajalikuks selgitada, et kohtuistung lükati juba ühel korral kaebuse esitaja taotlusel edasi ning 02.02.2018 seisuga on väärteo toimepanemisest möödas juba peaaegu üks aasta. Kaebusest nähtuvalt soovis O.A kontrollida menetluslikke dokumente (kiirusmõõturi taatlustunnistus, tüübikinnitus ning patrullleht) ning ta vaidlustas temale määratud lisakaristust. Käesoleval ajal menetlusdokumentide osas vaidlusi ei ole. Samuti puudub vaidlus väärteo toimepanemise asjaolude kohta ning O.A oli esitanud juba enda seisukoha temale määratud karistuse kohta kaitsja vahendusel. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et asja on võimalik arutada ka ilma O.A osavõtuta.
  4. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm palus kohtuistungil O.A kaebus rahuldada. Kaitsja avaldas, et O.A poolt peale 08.02.2017 toimepandud väärteod on isikut iseloomustav materjal ning need karistuse määramise aluseks igal juhul olla ei saa. Kaitsjal tekib küsimus, miks on käesolevas asjas määratud menetlusalusele isikule lisakaristus arvestades 23.03.2012 KarS § 424 järgi toimepandud süütegu. Kõnealune süütegu oli 5 aastat tagasi ning O.A on olnud kuni 08.02.2017 seaduskuulekas liikleja. Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel jätnud menetlusaluse isiku kahetsuse tähelepanuta ning seda olukorras, kus kohtuväline menetleja on ise öelnud, et kergendava asjaoluna esineb kahetsus. O.A on oma rikkumist tunnistanud, ta on saanud sellest aru ning ta on rikkumist ka põhjendanud. Samuti ei loe kaitsja välja, et kohtuväline menetleja oleks tuginenud 23.03.2012 toime pandud süüteole. Kaitsja viitab, et ei ole näha, et O.A oleks põhjustanud liiklusohtliku olukorra. Tegemist oli neljarealise sõiduteega, kus on kaks rida ühel pool ja kaks rida teisel pool. Järelikult ei saa tugineda lisakaristuse põhistamisel äärmiselt suurele ohule. Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendanud lisakaristuse kohaldamist üldpreventsiooniga, sest konkreetselt O.A-le põhistatud karistust mingisugusel moel põhistatud ei ole. Teisisõnu on karistuse määramise otsus kaitsja hinnangul põhjendamatu ning seda ka lisakaristuse osas.
  5. Kohtuväline menetleja avaldas kohtuistungil, et kohtuvälisel menetlejal on kohustus asja vaagides ja karistust määrates arvestada ka sellega, et menetlusalune isik edaspidi ka ise enda elu kaitsmist oluliseks peaks. Kohtuväline menetleja nõustub kaitsjaga ning leiab, et O.A tegu saanuks olla veel ohtlikum, aga liiklusohtu kui ka avariid ei olegi menetlusalusele isikule süüks pandud. Menetlusaluse isiku tegu on iseenesest ohtlik temale endale. Kohtuväline menetleja leiab, et isiku süü ületab olulisel määral keskmist, mistõttu on ka põhjendatud temale karistuse määramine üle sanktsiooni keskmise määra. Mis puudutab kaitsja viidatud kahetsust, siis hoolimata sellest, et kahetsus on avaldatud kaitsja vahendusel, on kohtuväline menetleja seda arvesse võtnud. Käesoleval juhul on kohaldatud lisakaristust koosmõjus põhikaristusega miinimummääras just kergendava asjaolu ilmnemise tõttu. Mis puudutab menetlusaluse isiku töökohta, siis väärteoasja materjalidest nähtub, et O.A on olnud alates
  6. aastast sama töökoht ning tema tööülesanded olid temale teada juba aastaid ning samuti ka väärteo toimepanemise ajal, mistõttu ei saanud need tulla talle üllatusena enne kohtuvälise menetleja otsust. Asjaoluga, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks, peab menetlusalune isik igapäevaselt liikluses osaledes arvestama. Karistusregistri seaduse alusel on karistusregistri andmed nii süütegude korduvuse kui ka karistuse määramisel aluseks võetavad. 5 Ajal, mil O.A pani toime vaidlusaluse väärteo ning ajal, mil kohtuväline menetleja tegi kõnealuses asjas otsuse, oli isikul karistusregistris väga ohtlik liiklusalane kehtiv kuritegu ning selle karistuse arvestamine oli kohtuvälisele menetlejale kohustuslik. Lisaks peab kohtuväline menetleja vajalikuks viidata, et jätkuvate väärtegude toimepanemine näitab üksnes seda, et isik ei ole oma liikluskäitumist muutnud. Karistusregister näitab, et O.A on peale kõnealust väärtegu toime pannud mitte ühe vaid kaks liiklusalast, s.o kaks kiiruse ületamisega seotud väärtegu. O.A oli teadlik, et tema suhtes on juba arutluse all LS § 227 lg 4 järgi inkrimineeritud väärtegu ning ta oli teadlik ka sellest, et juhtimisõiguse olemasolu on ohus võimaliku saabuva karistuse näol. Kuid eeltoodu ei takistanud teda kahel korral panema toime uusi kiiruse ületamisi. Kohtuväline menetleja leiab, et O.A näol on tegemist juhiga, keda tuleb karistada lisakaristusega. Isik tuleb liiklusest kõrvaldada nii üld- kui ka eripreventiivseid karistuse eesmärke silmas pidades. KOHTU PÕHJENDUSED
  7. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid arutab väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis. Kohus on seisukohal, et O.A on täitnud LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. Menetlusaluse isiku O.A vastulauses (tl 42-43) ja kaebuses antud selgituste (tl 2-4), kiirusmõõturi kasutamise protokolli (tl 41) ja tunnistaja L. P ülekuulamise protokolli (tl 32) alusel on tõendamist leidnud, et O.A juhtis 08.02.2017 kell 10:54 Harju maakonnas Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 29,
  8. km-l asulavälisel teel mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx kiirusega 168 +/- 6 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 72 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist (tl 41) nähtub, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik S. E teostas riikliku järelevalve korras O.A poolt juhitud mootorsõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx liikumiskiiruse mõõtmist 08.02.2017 kell 10:54 Harju maakonnas Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 29,
  9. kilomeetril, kasutades liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS004002 (seade oli testitud 08.02.2017 kell 07:30 ja töökorras). Mõõtmise tehiolude kirjeldusest nähtuvalt oli sõiduradade arv 2+2, eraldusribaga tee, kahesuunaline tee. Mootorsõiduk liikus 2 sõidurajal, lähenes, liikus üksinda. Kiirusmõõturi lugem 168 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/6 km/h. Lõplik mõõtetulemus 162 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. O.A allkirjastas kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Kiiruse ületamisele väärteoprotokollis kirjeldatud ajal, kohas ja määras ei vaidle vastu ka menetlusalune isik O.A ise. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt näidati O.A-le tablool fikseeritud näitu ning isik allkirjastas isiklikult kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Kohtule esitatud kaebuses ei vaidlusta O.A kiiruse ületamise toimepanemist väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas ning ka vastulauses kohtuvälisele menetlejale ei vaielnud O.A rikkumisele vastu, vastupidi, isik avaldas, et kahetseb sügavalt oma tegu. Kiirusmõõtur Stalker II MDR nr AS004002, mida kohtuvälise menetleja ametnik S. E kasutas 6 liiklusjärelevalvet teostades, oli nõuetele vastav. Kohtuväline menetleja on kohtumenetluses esitanud kiirusmõõturi taatlustunnistuse (tl 67) ja mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse (tl 64). Mõõtevahendi taatlustunnistusest nr TTRS – 16/00079 nähtub, et kiirusmõõtur Stalker II MDR nr AS004002 oli taadeldud. Mõõtevahendi siseriiklikust tüübikinnitustunnistusest nähtub, et Stalker II MDR omab siseriiklikku tüübikinnitust. Samuti on kohtuväline menetleja esitanud tunnistuse, millest nähtub, et S. E on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mis tähendab, et mõõtmist on teostanud selleks pädev mõõtja. Eeltooduga on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et O.A on täitnud LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.
  10. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et O.A on pannud LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoossesisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Eelnevalt on leidnud kinnitust, et O.A ületas suurimat lubatud sõidukiirust asulavälisel teel, kus oli lubatud sõita kuni 90 km/h, vähemalt 72 km/h võrra. Kõikidele sõidukijuhtidele on teada, et asulavälisel teel on üldine kiirusepiirang 90 km/h ning selle ületamisel pannakse toime väärtegu. O.A ületas lubatud kiirusepiirangut 72 km/h võrra, mis on 80 % lubatud suurimast sõidukiirusest. Selline kiirus ei saanud juhtuda kogemata ehk ettevaatamatusest ning jääda O.A-le märkamatuks. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et O.A teadis, et ületab kiirust ning ta möönis, et paneb kõnealuse teoga toime väärteo. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et O.A pani LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega.
  11. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid O.A teos ei esine. O.A oli väärteo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane ning on seda ka käesoleval ajal. Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esine, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel. Eeltoodud põhjustel on O.A pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi. KARISTUS
  12. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Liiklusseaduse § 227 lg 4 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Seega peab O.A-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3 – 300 trahviühikut ning sanktsiooni keskmine määr on 150 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on O.A-le määranud põhikaristusena rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, mis on üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtu hinnangul suurendab O.A süüd tema poolt juhitud lubatud mootorsõiduki sõidukiiruse ületamise määr. Liiklusseaduse § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h. O.A ületas lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 72 km/h võrra, mistõttu ei saa tema süüd LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises väikseks lugeda. Ühtlasi tuleb arvesse võtta, et O.A juhtis mootorsõidukit sõidukiirusega 168 +/- 6 km/h asulavälisel teel, kus lubatud sõidukiirus on 90 7 km/h, millega menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust rohkem kui poole võrra, s.o 80 % võrra. Eeltoodu viitab O.A keskmisest suuremale süüle. Süü suurust mõjutab ka väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Väärtegu saab toime panna tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohus on juba eelnevalt tuvastanud, et O.A pani kõnealuse raske väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega, mis on isiku süüd suurendavaks asjaoluks. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtu hinnangul ei esine KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Küll aga arvestab kohus asjaoluga, et menetlusalune isik nii 23.02.2017 kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses kui ka kohtule 27.03.2017 esitatud kaebuses on seaduserikkumist tunnistanud ja kahetsenud. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka vajadust, et karistus sunniks isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistrist nähtuvalt oli O.A väärteo toimepanemise ajal ning ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise ajal üks kehtiv liiklusalane kriminaalkaristus. Tartu Maakohtu 27.11.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-5235 tunnistati O.A süüdi KarS § 424 järgi ning teda karistati rahalise karistusega. O.A kaitsja juhtis kohtuistungil tähelepanu asjaolule, et kõnealune kuritegu leidis aset umbes 5 aastat tagasi ning O.A on sellest ajast alates seaduskuulekas liikleja. Kohus rõhutab, et karistusregistri seaduse ( KarRS) § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. KarRS § 24 lg 1 p 5 kohaselt kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi karistusandmed, kui kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse otsuse täitmisest on möödunud kolm aastat. Karistusregistrist nähtuvalt täitis O.A karistuse 22.04.2014, mistõttu oli temale mõistetud karistus väärteo toimepanemise ajal kehtiv. Vaatamata asjaolule, et tänaseks on liikluskuriteo toimepanemise eest mõistetud karistus kustunud, oli kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigustatud ja kohustatud sellega arvestama. Eelnevat arvestades leiab kohus, et O.A-le sanktsiooni keskmist määra ületavas määras määratud põhikaristus on süü suurusele ja teistele karistuse eesmärkidele vastav ning ei pea vajalikuks seda muuta.
  13. LS § 227 lg 5 p 3 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg-s 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on määranud O.A-le lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise miinimummääras. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ehhki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt sellise ohu olemasolu tuvastatuks loetakse. Kohtuväline menetleja on oma seisukohas osundanud, et lubatud suurima kiiruse ületamine taolisel määral koosmõjus Tõnu 8 O.A iseloomustavate andmetega annavad aluse arvata, et isik võib ka tulevikus toime panna ohtlikke liiklusalaseid süütegusid. Karistusregistrist nähtuvalt ei ole O.A enne käesolevas asjas arutatavat rikkumist LS §s 227 sätestatud rikkumist toime pannud. Samas on O.A pannud toime teise enamohtliku liiklusalase rikkumise (KarS § 424 sätestatud kuriteo), mille eest karistati teda rahalise karistusega. Enam kui 5000 euro suurune rahaline karistus ei pannud O.A uue raske liiklusalase süüteo toimepanemisest hoiduma. Kohtuistungil kohtuvälise menetleja poolt esitatud 29.09.2017 karistusregistri õiendist nähtub lisaks, et kiiruseületamiste toimepanemine on O.A poolt pärast vaidlusalust väärtegu jätkunud. Politsei- ja Piirivalveameti 27.07.2017 otsusega karistati O.A 27.07.2017 LS § 227 lg 2 järgi toimepandud väärteo eest rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, otsus jõustus 12.08.
  14. Vähem kui kuu aega hiljem, s.o 20.08.2017 pani O.A toime uue kiiruseületamise ning Politsei- ja Piirivalveameti 20.08.2017 otsusega karistati teda LS § 227 lg 1 järgi rahatrahviga 100 eurot, otsus jõustus 05.09.
  15. Karistusregistri andmete kohaselt on O.A mõlemad temale määratud rahatrahvid tasunud. On tähelepanuvääriv, et nimetatud süüteod on O.A toime pannud käesoleva kohtumenetluse ajal. Esimene kohtuistung pidi käesolevas väärteoasjas toimuma 10.10.2017, kuid O.A soovis kohtuistungi edasilükkamist ning esitas kohtule kaitsja vahendusel 09.10.2017 koostatud arstitõendi, millest nähtub, et O.A viibib alates 12.04.2017 töövõimetuslehel seoses raske peaajutraumaga. Seega käesoleva väärteoasja arutamisele O.A 10.10.2017 tervislikel põhjustel ei ilmunud, küll sai ta aga töövõimetuslehel olles panna 27.07.2017 ja 20.08.2017 toime uued samaliigilised liiklussüüteod. Nimetatud rikkumised ei mõjuta O.A süü suurust käesolevas väärteoasjas, küll aga on arvestatavad tema tulevase liikluskäitumise prognoosimisel, tema ohtlikkuse hindamisel ja seega ka lisakaristuse põhjendatuse üle otsustamisel. Uued väärteod näitavad kohtu hinnangul O.A hoolimatut suhtumist enda poolt toime pandud rikkumisse ning kinnitavad kohtuvälise menetleja veendumust, et O.A näol on tegemist isikuga, kes võib ka tulevikus toime panna liiklusalaseid süütegusid ning ainuüksi rahatrahv O.A edaspidi õiguskuulekalt käituma ei motiveeri. Kohus leiab, et ka esmakordse rikkumise toimepanemise korral ei ole välistatud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, näiteks kui esinevad isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Käesoleval juhul ületas menetlusalune isik suurimat lubatud kiirust 72 km/h võrra, mis moodustab suurimast lubatud kiirusest 80 %, mis on piirmäära oluline ületamine. Kaebuse esitaja palub arvestada sellega, et töötab põllumajandusettevõttes ning saabuva kevade tõttu on kaebuse esitajal juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks väga vaja. Arvestades majanduslikult keerulisi aegu ning kiirete kevadtööde algust ei ole võimalik ilma juhtimisõiguseta põllumajandustöid koordineerida, samuti eraldi autojuhi palkamine ei ole majanduslikult võimalik. O.A ametikirjeldusest nähtub, et O.A on OÜ xxxx töödejuhatajana töötanud juba alates
  16. aastast, mistõttu oli ta väärteo toimepanemise ajal teadlik, et tal võib minna tööülesannete täitmiseks vaja juhtimisõigust. Selline teadmine ei olnud isikule takistuseks ning isik pani toime järjekordse ohtliku liiklusrikkumise. Veel enam, isik jätkas väärtegude toimepanemist ka käesoleva kohtumenetluse ajal, mil ta oli väga hästi teadlik, et juhtimisõigus võidakse ära võtta. Juhtimisõiguse saanud isik peab teadma, et lubatud suurima sõidukiiruse 9 ületamine on karistatav. Seda eriti olukorras, mil sõidukiirust ületatakse olulisel määral ning isikut on samuti varem raske liiklusnõuete rikkumise eest karistatud. Kõike eeltoodut arvesse võttes, kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Muuhulgas kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ja menetlusaluse isiku enda elu ja tervise näol üles O.A karistusest tulenevad kitsendused. Kohus juhib ka tähelepanu sellele, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras.
  17. Lähtudes eeltoodust jätab kohus O.A kaebuse rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.02.2017 otsuse väärteoasjas nr 2315,17,001072 muutmata. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kullerkupp Riigikohtu 04.06.2018 kohtumääruse RESOLUTSIOON: Väärteomenetluse seadustiku § 160 lg-s 5 märgitud aluste puudumise tõttu jätta O.A kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi kassatsioon menetlusse võtmata. 02.02.2018 kohtuotsus 417-1808 jõustus 04.06.2018 Riigikohtu määrusega. 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.