KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprillil 2019. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-1004 Kohtukoosseis Kohtunik Peet T

) § 15 lg 1 p 1 nõuet ning pani toime

227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21–40 kilomeetrit tunnis. PPA Lõuna Prefektuuri 08.02.

1. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,000234 (tl-d 34-36) karistati V.T rahatrahviga 90 trahviühikut ehk 360 eurot. Lisakaristuseks võeti talt ära juhtimisõigus 1 kuuks. 19.02.
2. a esitas menetlusalune isik V.T maakohtule kaebuse (tl-d 2-3), milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist temale määratud lisakaristuse osas. Ta ei vaidlusta oma tegu, kuid leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine on tema jaoks liiga karm karistus, põhjendades seda alljärgnevalt: − Kiiruseületamine toimus Tallinn-Tartu maanteel. See teelõik on alati täis veokeid, mis liiguvad kolonnides kiirusega ca 80 km tunnis. Nii tekivad teel mõnikord pikad järjekorrad. Enne möödasõidu alustamist V.T veendus, et vastassuunalt sõidukeid ei tule. Ta ei tekitanud liiklusohtlikku olukorda ning hoidis olukorra kontrolli all – tema juhtimisstaaž on ca 40 aastat; − Kõik eelnevad analoogsed rikkumised (2 tk) toimusid samal teelõigul samuti möödasõidu ajal. Möödasõidul on peaaegu võimatu kiiruse piirangut mitte ületada, kuna liiklusohtliku olukorra välistamiseks tulebki võimalikult kiirelt ees olevast sõidukist mööda sõita ning tagasi oma sõidurajale tulla; − Juhtimisõigus on V.T-le vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks. Lisaks elab ta maal X külas, kus ühistranspordi kasutamine on raskendatud: lähimad bussid väljuvad X linnast ning käivad väga harva. Pealegi on V.T abikaasa XXXX, keda ta sõidutab aeg ajalt arsti juurde. Seega tekitab juhtimisõiguse äravõtmine V.T-le üleliigseid ebamugavusi, võimalik, et ka töökoha kaotust. Kohtuväline menetleja esitas 14.03.
3. a maakohtule oma kirjaliku seisukoha (tl-d 28-32), milles ta ei nõustu V.T kaebusega ning palub otsuse jätta muutmata. Kohtuvälise menetleja peamised põhjendused on järgnevad: − V.T-le määratud põhi- ja lisakaristus on kooskõlas toimepanduga ning vastavad V.T süüle. V.T pani oma teo toime Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa mnt-l. See on tiheda liiklusega maantee, kus ööpäevas liikleb 6000 kuni 9999 sõidukit. Lisaks ei ole möödasõit kohustuslik, küll on see liikluses aga üks ohtlikemaid manöövreid. Lõpuks osutab kohtuväline menetleja sellelegi, et rikkumine leidis aset talvisel ajal, teeolud olid küll vesised, kuid kohati võis sõiduteel esineda libedust. Tulenevalt eelnevalt märgitust seadis menetlusalune isik oma teoga ohtu nii enda kui ka paljud kaasliiklejad; − V.T-le määratud põhi- ja lisakaristus vastavad ka eripreventiivsetele eesmärkidele. Nimelt on V.T juba kaks kehtivat väärteokaristust 2 samasuguste rikkumiste eest. Tollal karistati teda üksnes rahatrahviga. Järjekordset õigusrikkumist toime pannes oleks V.T pidanud arvestama sellega, et järgnev karistus on eelmisest rangem ning võib sisaldada ka juhtimisõiguse piiramist; − Juhtimisõigus ei ole isikule sünnipäraselt kaasa antud võõrandamatu õigus, vaid tegemist on teatava õigusliku privileegiga, mida isikul on võimalik endale taotleda ning teatud tingimuste järgides ka saada. Samuti on võimalik seda teatud tingimuste esinemisel karistuse eesmärkide täideviimiseks ära võtta. Juhtimisõiguse äravõtmine on eelkõige suunatud nii menetlusaluse isiku enda kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamisele, omades sealjuures ka eripreventiivset iseloomu. Kohtuvälise menetleja hinnangul on kuuajaline liiklusest eemalolek piisav aeg, et V.T saaks ümber hinnata oma hoiakuid ning naasta seejärel liiklusesse ohutu ja viisaka juhina. Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht

§ 15

lg 1 p 1 sätestab, et asulavälisel teel on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h.

§ 227

lg-st 2 tuleneb omakorda, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et V.T rikkus

§ 15

lg 1 p 1 nõuet ning pani toime

227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. V.T poolt kõnealuse süüteo toimepanek on ühest kinnitust leidnud järgnevaga. Nimelt nähtub 09.01.

1. a koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist (tl 37), et 09.01.
2. a kella 13.41 ajal mõõtis liikluspolitseinik K.T.Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
3. km-l suunaga Tallinna poole liikuva mootorsõiduki Opel Vivaro-B registreerimisnumbriga XXX, mida juhtis V.T, sõidukiiruseks 126 km/h. Eelnevaga riimub ka politseisõiduki pardakaamera salvestus. Kuna kiirusmõõturi kasutamise protokollist ilmneb, et kiiruse mõõtmiseks kasutati mõõtmisvahendit Stalker DSR 2X DP019596, millega oli kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks +/- 5 km/h, kujunes lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka V.T poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 121 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist, samuti politseiauto pardakaamera salvestusest nähtub seegi, et Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
4. km-l asuv teelõik oli asulaväline tee. Nagu ülal märgitud on asulavälisel teel suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Järelikult V.T , juhtides mootorsõidukit 121 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 90 km/h, ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 32 km/h võrra. Karistusseadustiku (KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Ei ole kahtlust selles, et V.T teadis, et kõnealusel teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Oma vastulauses kohtuvälisele menetlejale (tl 38) on V.T märkinud, et möödasõidu ajal oli tema tähelepanu ees toimuval ning ta ei jälginud spidomeetrit. Kohus leiab, et eeltoodust ei saa kindlasti välja lugeda seda, et 3 menetlusalune isik ei teadnud, et ta ületab lubatud sõidukiirust. V.T sõiduki kiirus, mis oli pärast võimaliku mõõtmisvea mahaarvestamist tervelt 121 km/h ja seega vältimatult tajutav, viitab mitte üksnes sellele, et isik teadis kiiruseületamisest, vaid sellelgi, et ta teadis, et ületab lubatud kiirust oluliselt. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses V.T

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut tuleb selle teo eest karistada.

§ 227

lg 2 kohaselt karistatakse juhul, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 km/h, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.T tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus tema kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mida ta on väljendanud oma kirjalikes ütlustes (tl 36). Kohtul puudub alus kahelda selle kahetsuse puhtsüdamlikkuses. V.T süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada sellegagi, et tema poolt juhitud sõiduki kiirus oli selline, mis ületas

§ 227lg-s 3 toodud kiiruse keskmist.

Samuti tuleb arvestada V.T enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime vähemalt otsese tahtlusega. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et süü suuruse määratlemisel ei saa arvestamata jätta seda, et V.T ületas kiirust päevasel ajal ning et ta tegi seda ühel Eesti suurimatest maanteedest, s.o Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt-l. See tähendab, et V.T rikkus liiklusreegleid, kui teel oli suur liikluskoormus. Suurt liikluskoormust rikkumise toimepanemise ajal kinnitab ka politseisõiduki pardakaamera salvestus. Eelnev on märk sellest, et V.T-st lähtuv oht oli tavapärasest oluliselt suurem. Kohtuvälise menetlejaga tuleb nõustuda selleski osas, et V.Teo muutis eriti ohtlikuks veel seegi, et rikkumine leidis aset talvisel ajal, mil teeolud ei ole ideaalsed. Nimelt nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist (tl 37), et tee oli rikkumise ajal märg ning lumine. See asjaolu leiab kinnitust ka politseisõiduki pardakaamera salvestusega. Kohus möönab, et kiiruseületamine toimus olukorras, kus menetlusalune isik teostas möödasõitu eessõitvatest autodest, ning teatud juhtudel on möödasõidul kiiruseületamine vältimatu. Samas leiab kohus sedagi, et isegi möödasõidul ei tohiks kiirust sellisel määral ületada. Pigem oleks selline manööver kõrge ohutaseme tõttu tulnud jätta tegemata. Kohus ei leia, et V.T 40-aasta pikkune juhtimisstaaž oleks tema teo ohtlikkust kuigivõrd vähendanud. Menetlusaluse isiku tegu oli ohtlik eeskätt valitud sõidukiiruse tõttu. Üldteada on, et nii kiiresti liikuv sõiduk ei suuda ohu ilmnemisel puhtalt füüsikaliste mõjude tõttu vajalikult kiiresti seisma jääda, kuna tema reageerimisteekond on pikk. Lisaks on kohtuväline menetleja õigesti märkinud, et liiklusõnnetuse toimumisel on kiirust ületava 4 sõiduki jääkkiirus suurem ning seeläbi kasvab ka võimalike vigastuste hulk ning raskusaste nii juhile kui kaasliiklejatele. Seega ei ole käesoleval juhul määravaks mitte niivõrd juhi subjektiivsed omadused kui objektiivsed loodusseadused. Eelnevat kogumis hinnates võib väita, et V.T süü oli üle keskmise. Karistusregistri väljatrükist (tl 39) nähtub, et V.T pani oma teo toime ajal, mil tal olid kehtivad karistused samasuguste rikkumiste eest. Seejuures olid need toime pandud vaid ca poole aasta jooksul (esimene tegu oli toime pandud 02.07.2017. a, teine tegu 04.09.2018. a ja viimane, nagu eespool märgitud, 09.01.2019. a). Seega eripreventiivses mõttes peab V.T-le käesolevalt mõistetav karistus olema selline, mis paneks teda oma tegude üle enam järele mõtlema ning mõjutaks teda muutma oma mitteõiguskuulekaid hoiakuid ning liikluskäitumist. Lisaks on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb V.T poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna kiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. V.T tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Peale selle on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei saa sallida. Kõike eelnevat arvestades on põhjendatud V.T karistada rahatrahviga, mis ulatub üle seaduses ette nähtud keskmise trahvimäära, s.o üle 51,5 trahviühiku. Kohtuväline menetleja, määrates menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahvi suurusega 90 trahviühikut ehk 360 eurot, on nii ka toiminud. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on V.T-le määranud kohase karistuse.

§ 227

lg 5 p 1 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja juhul, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 kilomeetrit tunnis, kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni. Kohtupraktikas valitsevale seisukohale vastavalt ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid selle kohaldamisel tuleb nagu põhikaristusegi puhul lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb arvestada, et lisakaristusel on dualistk iseloom: tal ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi. Nagu eespool leidis märkimist, on menetlusalune isik varemgi samasuguseid rikkumisi toime pannud. Seega oli 09.01.2019. a toime pandud kiiruseületamise näol tegu mitte pelgalt juhu-, vaid siiski harjumussüüteoga. V.T on liikluses käitunud suurt ohtu tekitavalt ning selline käitumine on olnud temale tavapärane. Järelikult võib ta ühiskonnale jätkuvalt olla ohtlik. Rahatrahvid, mida V.T-le on kohaldatud varasematel kordadel ning mis on ka ära tasutud, ilmselgelt ei ole mõju avaldanud. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on 5 toiminud õigesti, kui ta on eripreventiivsel eesmärgil kohaldanud V.T-le lisakaristust ning võtnud talt 1 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. V.T kaebuses esitatud asjaolude ning kaebusele lisatud iseloomustuse (tl 17) kohaselt on juhtimisõigus menetlusalusele isikule vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks, kuna ta töötab M.G. OÜ-s, kus tema töökohustusteks on üle Eesti asuvate autopesu- ja garaažiseadmete paigaldus, hooldus ja remont. Lisaks nähtub kaebusest, et V.T elab maakohas, kus ühistranspordi kasutamine on raskendatud. Ka on tema abikaasa XXX (tl 14), keda tuleb aegajalt arsti juurde sõidutada. Seega tekitab juhtimisõiguse äravõtmine V.T-le üleliigseid ebamugavusi, võimalik, et ka töökoha kaotust. Kohus möönab, et ilmselgelt tekitabki juhtimisõiguse äravõtmine isikule teatud ebamugavusi nii eraelus kui ka tööalaselt. Samas on lisakaristuse pikkuseks vaid 1 kuu ning selle aja jooksul ei saa juhtimisõiguse puudumine põhimõtteliselt muutuda ebaproportsionaalselt koormavaks. Vähemalt mitte nende asjaolude kohaselt, mida menetlusalune isik on välja toonud oma kaebuses. Ühistransport, ehkki mitte sage, on siiski olemas. Kui vaja on arsti juurde minna, siis saab abi paluda tuttavatelt, sugulastelt jne. Kohus ei kahtle, et ka tööandjaga on siiski võimalik kokku leppida ning sobiv lahendus leida. Vastasel juhul ei oleks isikutelt, kes elavad maapiirkondades ning vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik lisakaristusena juhtimisõigust ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Lähtuda tuleb ennekõike ikkagi isiku süütegude ohtlikkusest ning sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks. Eelnevast tulenevalt jätab kohus V.T kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik 6