1-15-9387/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2016, Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtukoosseis 1-15-9387 Eesistuja Sten Lind, liikmed Andres Parmas ja Urmas Reinola Kriminaalasi H.K (H.K) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsus Apellandid süüdistatav ja kaitsja Prokurör Meelis Sentifoli H.K Süüdistatav isikukood: XXX; elukoht: XXXXXXXXXX XXX XX-X XXXXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXXXXXXXX; emakeel eesti keel; töökoht puudub; 13 kehtivat kriminaalkaristust, 2 kehtivat väärteokaristust Kaitsja Leelo Viil RESOLUTSIOON
4. Jätta H.K ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioonid rahuldamata ning Harju Maakohtu 11.11.
5. a otsus muutmata.
6. Apellatsioonimenetluse kulud 48 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. H.K mõisteti Harju Maakohtu 11.11.
8. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi süüdi selles, et ta püüdis 09.11.2015 kella 14.03 ajal Tallinnas XXXXX XX asuvast kauplusest “G” varastada müügipakendit 6 purgi õllega “Alexander Pint” (maksumus 4.48 eurot). Ta peitis kauba endal kaasasolnud kilekotti, möödus kassadest ja läbis turvaväravad, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Vahetult peale kauplusest väljumist peeti ta aga kinni, millest tulenevalt kuritegu jäi lõpule viimata H.K tahtest sõltumatutel asjaoludel. H.K on karistatud süstemaatiliste varguste eest ning käesoleva menetluse esemeks oleva varguse katse pani ta toime 4 päeva pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Mõistetud karistust põhjendades märkis maakohus, et H.K süü ei ole suur, kuna kuritegu jäi katsestaadiumisse, varastatu tagastati kauplusele ning kahju ei tekkinud. Kohus ei leidnud süüdistatava käitumises KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna arvestas kohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist maakohus ei tuvastanud. Sellest tulenevalt pidas kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse küll alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid mitte alammäära lähedasena. Kohus nõustus prokuröriga, et põhjendatud on H.K karistamine 10 kuu pikkuse vangistusega. Kuivõrd kriminaalasja arutati lühimenetluses, vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel H.K-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. Süüdistatav taotles oma viimases sõnas vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, mida toetas oma kaitsekõnes ka H.K kaitsja. Maakohus leidis aga, et H.K ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69, kuna kohtul puudub igasugune usk, et H.K suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest. H.K käitumises väljendub maakohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et H.K ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest. H.K on eelnevalt 13 korda karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid isik jätkab endiselt samalaadsete kuritegude toimepanemist. Käesoleva menetluse esemeks oleva kuriteo pani H.K toime vaid 4 päeva peale eelmise karistuse ärakandmist.
9. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav H.K ja tema kaitsja. 2.1 Süüdistatav palub vähendada talle mõistetud karistust. Ta leiab, et 10 kuud on põhjendamatult karm karistust, kuna kohus leidis, et tema süü ei ole suur ning raskendavaid asjaolusid ei esine. Lisaks märgib H.K, et pooleaastase vangistuse kandmise korral kaotab ta elukoha. Ta elab sotsiaalkorteris, mida 6 kuud tühjana ei hoita ja see võetakse talt ära. Tal ei ole ühtegi tuttavat, mistõttu jääks ta koos korteriga ilma ka isiklikest asjadest. 2 – 3 kuu pikkuse vangistuse korral tal aga elukoht säiliks. 2 2.2 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist H.K-le mõistetud karistuse osas ning H.K-le kergema karistuse mõistmist, samuti vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. H.K on süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, kannatanule kahju ei tekitatud. Ka maakohus arvestas asjaolu, et H.K poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud. H.K poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 4.48 eurot. Lisaks asus ka maakohus seisukohale, et karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kaitsja leiab, et H.K käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab aga kindlasti mõjutama mõistetavat karistust. H.K on küll kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid üksnes väheväärtuslike esemete varguste eest. Ei ole alust kahelda H.K selgitustes, mille kohaselt ta varastas kõigil juhtudel seetõttu, et sissetulekuid ega vara tal ei olnud. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et H.K on alustanud varavastaste süütegude toimepanemist mõne aasta eest, kui ta kaotas töökoha, elukoha ja pere, varasemalt on ta elanud seaduskuulekalt. Ilmselgelt on H.K kindla sissetuleku puudumisel keeruline tagada oma igapäevaste vajaduste katmine. H.K ei ole sõltuvust alkoholist ega narkootilistest ainetest. Neile asjaoludele tuginedes leiab kaitsja, et lühemaajalise vangistuse ärakandmisel ei kohaneks H.K vanglaeluga ning tal oleks tõenäolisem vabanemisel tööd leida ja oma eluviise muuta. Kaitsja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et H.K-le mõistetud karistust ei ole alust asendada üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et üksnes H.K varasemate karistuste põhjal ei saa välistada kontrollnõuete ja üldkasuliku töö tegemise kohustuse distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes. Kaitsja rõhutab, et vangistuse asendamise korral üldkasuliku tööga süüdimõistetu ei vabane karistusest, vaid kannab selle lõpuni kergematel tingimustel ja olles järelevalve all. Kohaldades H.K suhtes käitumiskontrolli ning ühtlasi pannes talle kohustuse teha üldkasulikku tööd, on võimalik süüdistatavat tulemuslikumalt mõjutada kui karistuse kandmise korral vanglatingimustes. Üldkasuliku töö tegemise ajal oleks ta allutatud intensiivsele järelevalvele ning teda seoksid karistusõiguslikud kontrollnõuded ja kohustused, milliste rikkumise korral tuleks tal karistus lõpuni ära kanda. Üldkasuliku töö tegemine distsiplineeriks isikut ning soodustaks tööharjumuse kujunemist ning võimekust vabaduses toime tulla, mis on H.K puhul eriti oluline. Kui süüdistatav kannab vanglas karistuse lõpuni ning vabaneb vangistuse kandmiselt tähtaegselt, puudub tema üle karistusaja lõppemise järel igasugune kontroll ja võimalus teda toetada õiguskuulekale teele asumisel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. ole. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmiseks alust ei 3 3.1 Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus H.K süü suurust hinnates kõiki apellatsioonides nimetatud asjaolusid (kuriteo jäämine katsestaadiumisse, varguse objekti väike väärtus) arvesse võtnud. Ka on maakohus tuvastanud, et karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Need ei ole aga ainsad asjaolud, mis H.K süü suurust iseloomustavad. Lisaks apellatsioonides nimetatud asjaoludele sõltub süstemaatiliste varguste puhul isiku süü suurus ka tema teo süstemaatilisust iseloomustavatest asjaoludest. Maakohus on otsuses välja toonud selle, et H.K on 13 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Samuti märkis maakohus, et uue varguse pani H.K toime kõigest 4 päeva pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Nii varasemate karistuste suurt hulka, kui ka uue kuriteo toimepanekut pea koheselt pärast vanglast vabanemist tuleb pidada H.K süüd suurendavateks. Sellest tulenevalt on maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et H.K süü on küll väike, nii et teda tuleb karistada sanktsiooni keskmisest allapoole jääva karistusega, kuid mitte nii väike, et teda saaks karistada sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega. Mis puutub H.K väitesse, et juhul, kui peab ära kandma maakohtu mõistetud karis tuse, kaotab ta elukoha, siis see on paljasõnaline, kuna mingeid tõendeid, mis kinnitaks H.K väidet, et ta jääb oma ühiselamu toast ilma, kui ta seda 6 kuud ei kasuta, kohtule esitatud ei ole. 3.2 Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka maakohtu seisukohta, et mõistetud vangistust ei saa asendada üldkasuliku tööga. Ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada isikut edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt Riigikohtu 19.10.
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12). H.K suhtes tehtud süüdimõistvate otsuste suur hulk ning uue kuriteo toimepanemine vaid mõned päevad pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist näitavad, et karistused ei mõjuta teda uusi kuritegusid mitte toime panema. Kuigi kaitsja toonitab apellatsioonis, et H.K ei ole alkoholi- ega narkosõltuvust, näitab H.K käitumine alkoholisõltuvuse olemasolu: H.K püüdis mõned päevad pärast alkoholivarguse eest mõistetud karistuse ärakandmist varastada 6 purki õlut, olles ka varguse ajal alkoholi tarbinud (indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati H.K väljahingatavas õhus oli 09.11.2015.a kell 17.37 alkoholi sisaldus 0,69 mg/l). Seega oli H.K vajadus alkoholi järele nii suur, et uue kriminaalkaristuse oht teda selle varguselt tagasi ei hoidnud. Seetõttu ei saa vangistuse asendamist üldkasuliku tööga pidada uute kuritegude ärahoidmisel efektiivseks ning H.K-le mõistetud vangistust ei saa üldkasuliku tööga asendada.
12. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
13. H.K kaitsja L. Viil on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 48 euro suuruse tasu saamiseks. Kohtukolleegium rahuldas selle taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 jäävad apellatsiooni rahuldamata jätmisel menetluskulud isiku kanda, kelle 4 huvides apellatsioon on esitatud. Samas näeb KrMS § 180 lg 3 ette, et menetluskulusid määrates tuleb arvestada süüdimõistetu varalist seisu ning kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselgelt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. H.K usaldusväärseks loetud ütlustest tulenevalt pani ta varguse toime põhjusel, et tal ei olnud raha. Tema elukohaks on Tallinna linna antud ühiselamutuba. See näitab, et H.K ei ole legaalset sissetulekut ja tal puudub vara, mille arvelt menetluskulusid tasuda. Maakohus on H.K-lt juba välja mõistnud kokku 436,5 euro suurused menetluskulud, kohustades H.K neid tasuma 10 kuu jooksul igakuiste maksetena. Ringkonnakohus leiab, et arvestades H.K-le juba pandud rahalisi kohustusi, tuleb apellatsioonimenetluse kulude osas jätta menetluskulud riigi kanda. Sten Lind Andres Parmas Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/ 5