otsus Apellant kaitsja Prokurör Rainer Amur B.S Süüdistatav isikukood XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; kesk-eriharidusega, elukoht: xxxxxxxxxxx; töökoht xxxxxxxxxxxxxxxxxx; tõkendit kohaldatud ei ole; varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 5-l korral Kaitsja Rain Puks Kannatanu MT RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 20.05.2013. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1
lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust.
lg-te 1 ja 3 alusel jättis maakohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et B.S ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
MS § 310 lg 1 alusel jätta rahuldamata kannatanu M Ti hagi varalise kahju nõudes, rahuldas aga hagi moraalse kahju nõudes osaliselt ja mõistis B.S-ilt M Ti kasuks välja 4000 eurot. B.S mõisteti süüdi selles, et ta, juhtides 03.11.2011.a kella 11.14 ajal Tallinnas mööda Randvere teed Neiuvaiba tee poolt Keeru tee suunas sõiduautot Mercedes-Benz C240 (reg.nr xxxxxxxxxxx), sõitis otsa sõiduteed ületanud jalakäijale M Tile, kes paiskus löögist asfaldile, saades rasked tervisekahjustused. Kohus leidis, et B.S jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, jättes arvestamata oma sõidukogemustega (algaja juht), teeoludega (märg teekate), ilmastikutingimustega (sügisene ilm) ja muude liiklusoludega (teiste liiklejate käitumine), et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama, nagu seda on teed ületav jalakäija, keda ta nägi juba 42 m kauguselt. Süüdistatav ei teinud kõike endast sõltuvat, et vältida eaka jalakäija ohustamist, jätkas liikumist mööda Randvere teed ja sõites jalakäijale otsa. Tulemuseks oli ränk avarii, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi M T. Kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes jättis kohus rahuldamata, leides, et kahju ei ole tõendatud, kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus osaliselt. Kohus leidis, et kuigi B.S on olemas töökoht, ei ole kohtu hinnangul süüdistatav võimeline tasuma kannatanu nõutavat 7200 eurot. Kohus leidis, et kuna B.S töötab, tema netosissetulek on 800900 eurot kuus, ülalpeetavaid ei ole, igakuine väljaminek Ergo kindlustusele on 80 eurot, siis arvestades eeltoodud asjaolusid ning senist kohtupraktikat mittevaralise kahju nõuete väljamõistmise kohta, võib mõista B.S-ilt M Tile liiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks 4000 eurot, kuivõrd mittevaralise kahju hüvitamisega ei või oluliselt kahjustada ka kahju tekitanud isikut elukvaliteeti. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni B.S-i kaitsja, kes taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse osas ja B.S-i karistamist 3-kuulise mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Samuti taotletakse maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti B.S-ilt M Ti kasuks välja 4000 eurot. Apellant palub vähendada summat 3500 euroni ja võimaldada hüvitise tasumist igakuiste osamaksetena 12 kuu jooksul. Apellandi hinnangul ei ole kohus karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava isikut, tema materiaalset olukorda ning liiklusõnnetusele tehiolusid. B.S-ile on juhtimisõigus hädavajalik, kuna see on otseselt seotud tema elatise teenimisega. Kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et on tsiviilhagi rahuldamisel ning selle koheselt täitmisele määramise korral jätnud arvestamata tsiviilkohtumenetluses rakenduvate põhimõtetega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Hüvitise suuruse otsustamisel ei tohi kohus ületada nõude piire ning peab arvestama kõiki rikkumisega seonduvaid asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse, rikkumise laadi ja raskust, seejuures kindlasti poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimisel ja teisi asjaolusid, millega arvestamata jätmine võib kaasa tuua ebaõige hüvitise määra. Kohus on otsuses leidnud, et kuna B.S on kindel töökoht ja netosissetulek 800-900 2
50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.“ Seega tuleb mootorsõiduki juhtimisõiguse lisakaristusena äravõtmise otsustamisel arvestada eelkõige konkreetse kuriteo asjaoludega ja sellega, kas isik on ka varem pannud toime liiklusalaseid süütegusid, nii nagu maakohus ongi teinud. 3
lg-st 1 tuleneva kohustusega arvestada karistuse mõistmisel süüdistatava isikut võib siduda ka süüdistatava materiaalse olukorra arvestamise. Kuivõrd kohus ei ole aga B.S-ile mõistnud rahalist karistust, on etteheide, et kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava materiaalse olukorraga, kohtukolleegiumi hinnangul asjakohatu. 4.3 Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette veel seda, et maakohus ei ole tuvastanud ühtegi süüdistatava kasuks rääkivat asjaolu. Et maakohus on otsuses pea kahel leheküljel põhjendanud, miks ta mõistab B.S-ile just sellise karistuse (otsuse lk 9, 10), leiab ringkonnakohus, et taoline etteheide saab olla kohane vaid juhul, kui nimetatakse ära mõni konkreetne asjaolu, mida maakohus arvesse ei võtnud, kuid oleks pidanud seda apellandi arvates tegema. Apellatsioonis ei ole välja toodud ühtegi asjaolu, mida kohus ei ole otsuses sisalduva põhistuse kohaselt arvestanud, kuid mida apellandi arvates oleks tulnud arvesse võtta. Samuti ei nimetanud kaitsja ühtegi sellist asjaolu ringkonnakohtu istungil. 5. Lisaks lisakaristuse äravõtmisele vaidlustati apellatsioonis B.S-ilt kahjuhüvituse välja mõistmist. kannatanu kasuks 5.1 Kaitsja leidis, et välja mõistetud hüvitis peaks olema mitte 4000 eurot, vaid mitte rohkem kui 3500 eurot. Apellatsioonis märgitakse, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse „määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Hüvitise suuruse otsustamisel ei tohi kohus ületada nõude piire ning peab arvestama kõiki rikkumisega seonduvaid asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse, rikkumise laadi ja raskust, seejuures kindlasti poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimisel ja teisi asjaolusid, millega arvestamata jätmine võib kaasa tuua ebaõige hüvitise määra.“ Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus just seda teinudki, hinnates kõiki apellatsioonis loetletud asjaolusid. Ainsa konkreetse asjaoluna, mida maakohus on apellandi arvates ebaõigesti hinnanud, on apellatsioonis nimetatud süüdistatava majanduslikku olukorda. Nimelt on maakohus apellandi hinnangul ebaõigesti võtnud süüdistatava ainsa väljaminekuna arvesse apellatsiooni kohaselt 50 euro suurust kindlustusmakset Ergo kindlustusele, jättes tähelepanuta isiku kulutused eluasemele, transpordile ja toidule. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Maakohus on küll nimetanud ainsa konkreetse väljaminekuna nimetanud 80 euro suurust kindlustusmakset, kuid seda põhjusel, et see on ka ainus konkreetne väljaminek, mille kohta on maakohtule tõend (süüdistatava ütlused) esitatud (maakohtu istungi protokoll tl 104 pöördel). Selle kohta, kui suured on süüdistatava konkreetsed väljaminekud transpordile, eluasemele ja toidule, ei ole maakohtule mingeid tõendeid esitatud. Ka ringkonnakohtule ei esitatud mingisugust kalkulatsioonigi, kui suured on B.S-i igakuised vältimatud väljaminekud, ning ka istungil ei 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.