lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: L.E, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta L.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 01.12.2015 otsusele nr 2317,15,011477 L.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 01.12.2015 otsus nr 2317,15,011477 L.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 09.11.2015 kell 09:19 Viljandi mnt 47, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et istus eelmine õhtu naabrimehega ja jõi õlut. Hommikul tundis ennast küll unisena aga ei osanud arvata, et veres võib veel alkoholi jääke olla. Ei saa otsusega nõustuda, kuna pere sõltub autost. Kasvatavad elukaaslasega kahte alaealist last 6 ja 7 aastased. Elavad XXX ja üks lastest käib XXX koolis. Teine aga XXX lasteaias. Elukaaslane töötab Tallinnas firmas müügi assistendina. Tema enda töölkäimine sõltub autost. Ilma autota ei saaks laps lasteaeda või elukaaslane tööle, kuna liinibusside ajad ei klapi. Kui liinibussiga last lasteaeda viia, ei saaks elukaaslane õigeks ajaks tööle. Teiseks palub temale määratud rahatrahv 800 eurot tasumine pikendada aastale. Kuu sissetulek on kõikuv 400-600 eurot ja ta pole võimeline trahvi täies ulatuses tasuma. Kahetseb sügavalt oma eksimust ja palub kohtult õiglast otsust, millest sõltub pere ja eriti lapse heaolu. Ei taha teda lasteaiast ilma jätta. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde ning selgitas, et jõi eelmine päev vähemalt 2 liitrit kanget õlut naabrimehe juures. Joomise lõpetasid kuskil kell 12 öösel ja rooli istus kell 7 hommikul. Tundis end kindlana, alkomeetrisse enne sõitma asumist ei puhunud, kuna see ei näita õigesti. Palub säilitada juhtimisõigust ja trahvi tasumist osade kaupa. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja jäi väärteootsuses tehtud seisukohtade juurde. Käeoleval juhul tuleb vaadata alkoholi kogust organismis, mis on 0,33. Isiku süü piirmäära mõttes on keskmine, küll aga on kohtuväline menetleja seisukohal, et süü suurust iseloomustab ka rikkumise toimepanemise tehiolud ja isiku suhtumine teo toime panemise ajal. Menetlusalune 2 isik tarbis alkoholi väga suures koguses pühapäeva õhtul, teades, et esmaspäeval tuleb mootorsõidukit juhtima asuda. Nimetatud väärteo on toime pannud tahtlikult, isik viis teadvalt ennast juhile keelatud seisundisse ega kontrollinud ennast aktiivse tegevuse läbi. Väide, et tundis ennast ilmselt kindlalt, ei ole menetleja arvates eluliselt usutav. Kuivõrd ajavahemik mis jäi peatamise ja tema poolt rooli asumise vahele, s.o 2 tundi 19 minutit, siis rooli asudes, pidi kahtlemata olema täiesti teadlik oma seisundist, see pidi olema tajutav. Menetlusalune isik ei tarbinud õlut esmakordselt, samas tal on juhtimisõigus juba 20 aastat. Kohtuväline menetleja leiab, et mootorsõiduki juht, kes sellises seisundis võtab autosse oma perekonna, liikleb Tallinna linnas tipptunnil, näitab üles hoolimatut suhtumist oma perekonna, enda, kui ka kaasliiklejate elu ja tervise suhtes ning nendest tehioludest ei saa mööda vaadata. Mis puudutab mootorsõiduki juhtimisõiguse vajadust seoses lapse lasteaeda ja elukaaslase tööle viimisega, siis menetleja leiab, et tõepoolest võib karistus mõjutada senist elukorraldust ja transpordiharjumust, kuid kaasliiklejate turvalisus ja ühiskonna ootused kaaluvad üles menetlusaluse isiku mugavuse selles osas. Transpordi osas pakub välja lahenduse, et menetlusalune isik Tallinnasse jõudes viib ise lapse lasteaeda, siis jõuab ka elukaaslane õigeks ajaks tööle. Kohtuväline menetleja soovib eri- ja üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades rõhutada, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik. Ainuüksi 10 kalendrikuu jooksul tabati Põhja Prefektuuri territooriumil 2400 ebakaines olekus juhti. Terve Eesti peale 10 kuuga ligi 6000, mis näitas eelmise aastaga võrreldes tõusutendentsi. Et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest selleks ajaks, kui kannavad karistust, siis on ka liiklus sellel ajal ohutum. Liiklusalaste väärtegude eest kehtivaid karistusi menetlusalusel isikul ei ole, seega kohaldatud on lisakaristust 3 kuud, s.o miinimummääras. Palub jätta otsus muutmata ja tühistamata, küll aga ei ole vastu kui kohus määrab rahatrahvi tasumisele maksimaalse aja jooksul osadena. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 09.11.2015 kell 09:20 kuni 9:27 L.E seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud (taatlustunnistuse nr TTRC-15/00088). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,39 mg ja 0,38 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,33 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 3 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,33 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,33 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja L.E-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Nagu ülalpool juba märgitud, tuvastati väärteoasja materjalidest nähtuvalt menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,38 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,33 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on sätestatud rikkumise keskmises piirmääras, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole eelnenud päeva õhtul vähemalt 2 liitrit kanget õlut ning kuskil 7 tundi pärast alkoholi tarvitamist asus mootorsõidukit juhtima pidades ise ennast kaineks. Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni kell 9 paiku ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,33 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine 4 on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,20 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suurus sõltub isiku organismis tuvastatud alkoholi piirmäära ületamise määrast, mis antud juhul oli 0,33 mg/l kohta, seega menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud, kuna menetlusalune isik on alles kaebemenetluses avaldanud kahetsust. Seega tuleb tuvastada kas avaldatud kahetsus on karistust kergendava asjaoluna arvestatav. Väärteotoimikust nähtuvalt ei ole menetlusalune isik vastulauset esitanud ning kahetsust ei ole ta avaldanud ka kohtuvälises menetluses. Seega on kahetsus tekkinud pärast otsuse kättesaamist, kui selgus, et lisakaristusena võetakse menetlusaluselt isikult ära juhtimisõigus. Kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud, et karistust kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud ning kohtu arvates on kohtuväline menetleja asunud õigele seisukohale. Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et ta oli eelmise päeva õhtul joonud 2 liitrit kanget õlut ning umbes 7 tunni möödudes asus sõidukit juhtima. Menetlusalune isik arvas, et alkohol on tema organismist hommikuks juba kadunud, kuid ei teinud selle kontrollimiseks midagi. Kohtu arvates näitab selline käitumine menetlusaluse isiku suhtumist toimepandud teosse ja selline suhtumine on süütegu õigustav. Arvestades seega kahetsuse avaldamist alles kaebuses, asub kohus seisukohale, et esitatud kahetsusavaldus on esitatud eesmärgiga saavutada karistuse kergendamine ja seda just lisakaristuse osas. Kohus suhtub avaldatud kahetsusse kriitiliselt ega pea seda siiraks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et esitatud kahetsusavaldus ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestatav. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, kuna menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldus oli oma määralt selline, et menetlusalune isik oleks pidanud seda tajuma nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Menetlusaluse isiku selline hooletu käitumine näitab tema suhtumist liikluskorda, mis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, autos kaasas olnud perele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis ning sellest tulenevalt kujutas ta endast ohtu nii iseendale, teistele liiklejatele, kui ka kõrvaliste isikute varale. 5 Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust ja väärteo toimepanemise asjaolusid arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel ja kohus leidis juba ülalpool, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,33 mg/l. Kuna tegemist on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteoga, kus ongi juba sätestatud rangemad karistused kui lg-s 1, siis lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu eeldab juba suuremat süüd kui lg 1 korral. Seega, kui lõike 1 alusel toimepandud süüteo puhul võib süü suurus isegi esmakordse rikkumise korral olla asjaoluks lisakaristuse kohaldamisel, siis lg 2 puhul on see tõenäosus suurem. Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 punkti 9 kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt tahtlikust nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt menetlusalusel isikul kehtivaid samalaadseid väärteokaristusi ei ole. Samas on üks kehtiv väärteokaristus ühistranspordis piletita sõitmise eest ning selle eest on jäetud trahv maksmata. Kohus juhib tähelepanu LS § 224 lg 3 p-le 1, milles sätestatud lisakaristus ongi mõeldud just isikutele, keda ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud, seega on seadusandja juba ette näinud kergema lisakaristuse esmakordsete rikkujate suhtes. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna menetlusaluse isiku käitumine on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi, siis on tegemist ka piirmäära olulise ületamisega, samuti hoolimatu suhtumisega oma teosse, mida kohus analüüsis juba ülalpool. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma suhtumise tõttu. Seejuures ei ole menetlusalune isik pidanud vajalikuks ära tasuda isegi 16 eurost rahatrahvi, mis näitab menetlusaluse isiku suhtumist rahatrahvi kui karistusliiki, milline oodatud mõju ei avalda, kuivõrd trahv jäetakse tasumata. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt oli lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning võiks olla asjaoluks, mis välistab võimaluse, et menetlusalune isik saaks edaspidi liiklusalaseid süütegusid toime panna vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, 6 leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust lapse lasteaeda ja elukaaslase tööle viimiseks ning enda töökoha tarvis, mis on küll inimlikust aspektist arusaadav, kuid ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Antud juhul oli menetlusalune isik teadlik tarvitatud alkoholist, selle kogusest, alkoholi tarvitamisest möödunud ajavahemikust, kui ka sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu ja perekonna tarvis vajalik. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ega alaealiste laste olemasolu ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-126-10). Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus rõhutab veel, et menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni alammääras ning alla alammäära lisakaristust määrata ei ole võimalik. Samuti juhib kohus tähelepanu ka sellele, et LS § 224 lg 2 kohaselt võib ka põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtta ja seda juba kuni 12-kuuks. Menetlusalune isik palus määrata rahatrahvi tasumise ositi kuna tal ei ole võimalik koheselt rahatrahvi maksta. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik peale kaebuse kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Kaebuse esitaja on väitnud, et ta töötab mitteametlikult ehitusel ning palk on kõikuv ning ei ole võimalik rahalist karistust koheselt tasuda. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kohtule ei ole peale suuliste väidete esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada menetlusaluse isiku maksevõimet või selle puudumist. Kuivõrd aga kaebuse esitaja töötab väidetavalt mitteametlikult, ei saa ka tema tööandja esitada kohtule andmeid kaebuse esitaja tegelike sissetulekute kohta, mistõttu ei olegi võimalik tuvastada kaebuse esitaja tegelikku majanduslikku olukorda. Seega puudub kohtul seaduslik alus kaebuses esitatud taotluse rahuldamiseks. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 66 lg 2 sätteid saab kohaldada selleks vajalikel tingimustel kohtuväline menetleja või kohus karistamisotsust tehes. Kui kaebemenetluses kohus ei muuda kohtuvälise menetleja otsust karistuse liigi või määra osas, siis ei tee kohus ka karistamisotsust, mistõttu ei saa ta ka hakata määrama määratud trahvi ositi tasumist. Kohus peab vajalikuks pöörata kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et vastavalt VTMS § 209 sätetele, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Seega kohalduks see säte vaid juhul, kui vaidlustatud otsus oleks jõustunud. Antud juhul see kohtuvälise menetleja otsus kaebuse esitamise tõttu jõustunud ei ole. Menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte antud väärteoprotokollis on üheselt märgitud, et menetlusalusel isikul on õigus enne väärteoprotokollis märgitud lahendi kättesaadavaks tegemise kuupäeva esitada kohtuvälisele 7 menetlejale taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks. Seega pidanuks menetlusalune isik sellise taotluse esitama kohtuvälisele menetlejale pärast väärteoprotokolli kättesaamist, mitte kohtule esitatavas kaebuses. Lisaks ülalmärgitule peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja enese selgituste kohaselt kasutas ta väärteo toimepanemisel võõrast sõidukit, mida ta tema sõnade kohaselt rendib 100 euro eest kuus ning on plaaninud sõiduki ära osta. Taolised väited viitavad kohtu arvates asjaolule, et kaebuse esitajal on piisavaid vahendeid nii sõiduki rentimiseks kui ka ostmiseks summa eest, mis tunduvalt ületab määratud rahatrahvi määra. Seega viitavad kaebuse esitaja enese selgitused sellele, et põhjendused rahatrahvi ositi tasumiseks ei vasta tegelikele asjaoludele. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.