4-16-92/3

4-16-92 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuaril 2016.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-16-92 Kohtunik Julia Vernikova Menetlustoiming S.G kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi kaebuse lahendamine kohtuvälise menetleja juhi – Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna juhataja 07.12.2015 määruse nr 930014001580/77 peale RESOLUTSIOON Jätta S.G kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi kaebus rahuldamata. Määruse koopia saata kohtuvälisele menetlejale ja kaebuse esitanud isikule. Määrus ei kuulu VTMS § 191 p 12 alusel edasikaebamisele. 1 Asjaolud ja kaebuse sisu 24.07.2014 alustati väärteomenetlust nr 930014001580 MKS § 1531 lg 2 tunnustel, s.o maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui selle tulemusel tasumisele kuuluvad maksusummad on väiksemad maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvatest summadest. Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt menetletakse nimetatud väärteoasja OÜ Neopol Invest, sama osaühingu juhatuse liikmete Aleksandr Prokopenko ja S.Gsuhtes. 16.10.2015 esitas menetlusaluse isiku S.G kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev kohtuvälisele menetlejale taotluse, milles palus lõpetada S.G suhtes väärteomenetlus KrMS § 2742 (kriminaalmenetluse lõpetamine kohtuistungil seoses menetluse mõistliku aja möödumisega) alusel. Kohtuväline menetleja – Maksu- ja Tolliameti kontrollosakonna väärteomenetleja Andrei Plešanov jättis oma 16.11.2015 määrusega kaitsja taotluse rahuldamata, kuna: 1) väärteomenetluses jätkub veel tõendite kogumine; 2) tegemist on keerulise ja mahuka väärteoasjaga, mille puhul ei ole alust menetluse aega lugeda ebamõistlikuks; 3) väärteomenetluse seaduses puudub iseseisev õiguslik regulatsioon, mis võimaldaks lõpetada väärteomenetluse kaitsja poolt taotletava aluse alusel ning kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaldamine analoogia korras ei ole selle aluse puhul lubatav. Kaebuse esitaja ei nõustunud nimetatud kohtuvälise menetleja määrusega ning esitas selle peale kaebuse kohtuvälise menetleja juhile. Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna juht Marilin Mihkelson jättis oma määrusega 07.12.2015 nr 930014001580/77 kaitsja kaebuse rahuldamata. Määruses märgitakse, et väärteomenetlus on kestnud ca aasta ja neli kuud, mis on vähem, kui pool maksimaalsest MKS § 162 lg-s 1 ettenähtud aegumistähtajast. Seejuures tuleb arvestada menetletava asja keerukust ja mahukust, mis on keskmisest oluliselt suurem. Seega ei ole alust arvata, et menetluse mõistlik menetlusaeg oleks ületatud. Ühtlasi on määruses asutud seisukohale, et puudub alus lõpetada väärteomenetlus S.G suhtes otstarbekuse kaalutlusel, kuna maksukohustuse varjamise ja tagastusnõude alusetu suurendamisega seonduvate väärtegude puhul ei saa rääkida avaliku huvi puudumisest. S.Gkaitsja esitas ülalpool nimetatud kohtuvälise menetleja juhi määrusele kaebuse Harju Maakohtule. Kaebuses korratakse samad argumendid, lisaks sellele kaitsja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale ning jääb seisukohale, et tulenevalt PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest ja VTMS §-s 2 sätestatust tuleb menetlusaluse isiku olukorra kergendavat analoogiat kohaldades, juhinduda käsitletavas menetlusküsimuses kriminaalmenetluse sätetest ja nimelt nendest, mis puudutavad võimalust lõpetada kriminaalmenetlus seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kohtumääruse põhjendused. Tutvunud S.G kaistsja kaebusega ning uurinud väärteoasja nr 930014001580 materjale, leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub üheselt kaebuse esitajaga selles, et EIÕK art 6 lg 1 esimesest lausest ja PS §-st 14 tulenev isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul laieneb kahtlemata ka väärteomenetluse korras menetletavatele väärtegudele. Konventsiooni art 6 lg-s 2 1 sätestatud mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et isik, kelle suhtes on alustatud väärteomenetlus (menetlusalune isik), peaks oma tuleviku osas liiga kauaks jääma ebakindlasse olukorda. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et S.G puhul mõjutavad tema olukorda väärteomenetluse nr 930014001580 raames läbiviidud arvukad läbiotsimised, menetleja poolt tehtud dokumentide esitamist kohustavad määrused jms menetlusaluse isiku enda ja OÜ Neopol Invest suhtes teostatavad menetlustoimingud. Samas ei saa kohus nõustuda kaebuse esitajaga selles, et menetluse lõpetamise võimalikkus KrMS §-des 2052 ja 2742 sätestatud alusel on kohaldatav väärteomenetluses. Väärteomenetluse lõpetamise alused on toodud VTMS § 29 lg 1 p-s 1, samuti käsitleb VTMS § 30 lg 1 p 1 eraldi väärteomenetluse lõpetamise alusena eraldi sellist õiguslikku olukorda, kus väärteomenetlus on võimalik lõpetada otstarbekuse kaalutlusel (p 1) või juhul, kui menetlusalune isik on vabatahtlikult hüvitanud väärteoga tekitatud kahju (lg 2). Tõsi küll, et VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti ning arvestades väärteomenetluse erisusi. Viidatud säte aga ei laine automaatselt ja piiramatult kõigile juhtudele, mille kohta väärteomenetluse seadustik ei sisalda eraldi vastavat normi. Kohus leiab, et väärteomenetluse seadustikuga antud võimalused lõpetada väärteomenetlus kujutavad endast erisusi, millele VTMS § 2 kohaselt kriminaalmenetluse sätted ei laiene. Menetlusaja ületamise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamisel võetakse aluseks vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi väljakujunenud kohtupraktikale teistsugused kriteeriumid, kui menetluse lõpetamisel avaliku huvi puudumise tõttu KrMS § 202 ja VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) süüdistatava ja tema kaitsja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus 28.juunist 1978, p-d 99 ja 111; Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus 3.juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-100-09, p 17; 3-11-43-10 p
2. Seevastu on menetluse lõpetamisel otstarbekuse kaalutlusel vaja kaaluda süüdistatava/menetlusaluse isiku süü suurust ja seda, kas avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Eelpooltoodust seega järeldub, et menetluse lõpetamine seoses mõistliku menetlusaja möödumisega on põhimõtteliselt võimalik ka siis, kui teo toime pannud isiku süü oleks suur ning avalik huvi nõuaks üldjuhul asja menetlemist, kui poleks esinenud nimetatud alusel menetluse lõpetamist võimaldavaid asjaolusid. Seega on kohus erinevalt kaitsja seisukohast arvamusel, et kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on väärteomenetluse lõpetamise aluste puhul asjasse puutuv vaid VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist puudutavas osas. Siinkohal tuleb märkida, et väärteo puhul on aegumistähtaeg vastavalt KarS § 81 lg-le 3 võrreldes kuriteo kohta ettenähtud aegumistähtaegadest, oluliselt lühem. Sellest tulenevalt ei pidanud seadusandja vajalikuks luua väärteomenetluse puhul eraldi menetlusmehhanismi, reguleerimaks väärteoasjade menetlemise kiirendamise võimalusi. Kaebuse esitaja asus seisukohale, et väärteomenetluses kehtiv regulatsioon võimaldab väärteomenetluse muu hulgas lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohtu 3 kriminaalkolleegium on mitmetes lahendites (RKKK 3-1-1-29-11; 3-1-1-91-13; 3-1-1-46-12) väljendanud seisukohta, et väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest. ( RKKK otsus nr 3-1-1-29-11). Kohus on seisukohal, et arutatavas väärteoasjas on käesoleval hetkel ennatlik kaaluda võimalust lõpetada väärteomenetlus S.G suhtes VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Tulenevalt sel alusel menetluse lõpetamise kohta sätestatud kriteeriumidest, tuleb esmalt anda hinnang S.G süü suurusele. Kohus märgib, et olukorras, kus menetlusaluse isiku suhtes ei koostatud veel väärteoprotokolli, ei ole võimalik rääkida tema süü väiksusest ega teha järeldust sellest, et S.G karistamine ei oleks vajalik eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi arvestades. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud seda, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ning väärteoprotokolli märgitakse kõik faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Seega väärteoprotokolli puudumise tõttu ei ole kohtul võimalik järeldada, et kohtuväline menetleja oleks S. G süü olemasolu kohta veel hüpoteesi esitanud, rääkimata sellest, et menetlusaluse isiku süüd kinnitavatest tõenditest tehakse ülevaade alles väärteoasja otsuses. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormus süüdistusfunktsiooni kandjal, antud juhul kohtuvälisel menetlejal, kes on oma määruses sedastanud, et arutatavas väärteomenetluses jätkub hetkel tõendite kogumine. Sellest tulenevalt ei ole alust praeguses menetlusstaadiumis rääkida S.G süü olemasolust. Alles pärast väärteoprotokolli koostamist ja S. G-le väärteo toimepanemise etteheitmist saab kaaluda tema süüastet ning arvestades teisi VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamisel kohaldatavaid kriteeriume, tõstatada küsimust tema suhtes menetluse lõpetamise kohta. Eeltoodu alusel leiab kohus, et S. G kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi kaebus tuleb ülaltoodud põhjendustel jätta rahuldamata. Kohus juhindub VTMS §-st
3. Kohtunik Julia Vernikova 4