alusel mõista H.H-lt välja TK’i kasuks 6000 (kuus tuhat) eurot, mis kanda TK’i arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXSwedbank. Asitõendid ja salvestised: - 2 CD-plaati videosalvestisega – jätta kriminaalasja materjalide juurde; - sõidukist kogutud DNA-proovid – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; - ostukviitungid 2 tk, volikirjad 4 tk – tagastada senisele valdajale H.H; - püksid, jope, 2 sokki, T-särk, jalanõud – jätta TK’ile. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o alates 18.10.2012.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus koostatakse apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamisest alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, seega on kohtuotsus kättesaadav hiljemalt 09.11.2012.a. I SÜÜDISTUSE SISU H.H süüdistatakse selles, et tema, 20.06.2011.a. ajavahemikus kell 22:31 kuni 23:00, Tallinnas, Viljandi mnt läheduses, eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas, lõi korduvalt metalltoruga TK´i parema käe ja vasaku käe küünarvarre piirkonda nii tugevalt, et kannatanu mõlema küünarvarre luud purunesid. Sellise tegevusega tekitas H.H kannatanule 2 füüsilist valu ja tervisekahjustusi – mõlema küünarluu lahtised killulised murrud, mis on raske kehaline haigus, kestusega üle 4 kuu. Süüdistuse kohaselt, H.H , tekitades tervisekahjustuse, millega on põhjustatud raske kehaline haigus, pani toime raske tervisekahjustuse tekitamise, s o KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. II MENETLUSE KÄIK Käesolevas kriminaalasjas end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud ja tema seletused konkreetsete süüdistuste kohta on kajastatud järgnevalt kohtuotsuse alajaotuses III. : ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu: TK, tunnistajad: Kadri Kaldlaur, Eivo H.H, ekspert Anu Adams ja süüdistatav H.H. Kohtuliku uurimise käigus esitati kriminaalasja materjalidele. kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati Kohtuistungil avaldatud tõenditeks olid: - Regionaalhaigla teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest /tl 4; lk 118/; - teabesalvestis (videosalvestis turvakaameratest) CD-l koos üleandmise-vastuvõtmise aktiga /tl 6; 119-120/; - teabesalvestise vaatlusprotokoll, fototabel (videosalvestis turvakaameratest) /tl 7-16; 121130/; - asitõendi vaatlusprotokoll, fototabel (kannatanu mobiiltelefoni vaatlus) /tl 17-21; 131-135/; - kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tl 35-37; 137-139/; - süüdistatava H.H läbivaatuse protokoll, fototabel /tl 39-42; 140-143/; - vaatlusprotokoll, fototabel (sõiduki vaatlus) /tl 65-83; lk 160-178/; - asitõendite vaatlusprotokoll, fototabel (riided, jalatsid) /tl 85-94; lk 180-189/; - väljavõte haigusloost kannatanu TK kohta Regionaalhaiglast /tl 97-105; 107-120; lk 191199; 200-213/; - isiku kohtuarstliku ekspertiisiakt koos õiendiga /tl 122-125; lk214-217/. 3 1) - kaitsja palus avaldada tl 3 (lk 117) ettekande, kannatanu küsitlemise kohta, mis algab: „ …“ lause lõppeb: “. Prokurör vaidles avaldamisele vastu, kuivõrd ettekanne on isikuline tõend, mis tähendaks ettekande koostaja ülekuulamist, isikuülekuulamine pole põhjendatud. - kaitsja palus avaldada ettekande tl 5 (lk 248), lause alates „Pikemalt aga täpsemalt ei ole…“., kuni „..värvusid punaseks“. Prokurör vaidles avaldamisele vastu, kuivõrd see oli isikuline tõend ja selles tõenduslikus usalduses on see juba varasemalt kohtuistungil avaldatud nii palju kui vajalik. - prokurör taotles avaldada ütluste ja olustiku seostamise protokolli koos videosalvestisega (tl 49-62; lk 145-158, 144). Kaitsja vaidles antud tõendi avaldamisele vastu, kuna H.H on need ütlused andnud, olles käeraudades, H.H ei ole kunagi vahi alla võetud, kaitsja hinnangul seab see tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla. . 2) Samuti avaldati kohtuistungil järgnevad tõendid: .- kaitsja palus avaldada toimiku fototabel (tl 82; lk 177), et küsida küsimusi, pagasiruumis nähtud eseme kohta. Prokurör avaldamisele vastu ei vaielnud ning kohus avaldas antud tõendi. 3) Kohtuistungil avaldati prokuröri taotlusel ka täiendavad ja iseloomustavad materjalid, milliste avaldamisele kaitsja vastu ei vaielnud: - väljatrükk H.H sissetulekute kohta /tl 32; 136/; - elukohast lahkumise keelu määrus (tl 63; lk 159); - kinnitus sõiduki omanikule tagastamise kohta (tl 84; lk 179); - kinnitus riiete tagastamise kohta (tl 95; lk 190); - kriminaalmenetluse kulude hüvitamise määrus ekspertiisikulude kohta /tl 126; lk 218/; - asitõendite üleandmise-vastuvõtmise akt /tl 145-146; lk 219-220/; - õiend koopiakulude kohta /tl 147; lk 221/; - materjalid valitud kaitsjale makstud tasu kohta /lk 249-261/. Kohtuistungil vaadati avaldatud videosalvestusi vahetult. Poolte seisukohad: eidis, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör leidis, et hädakaitseseisundit süüdistataval ei esinenud. Prokurör leidis, et ekspert on kinnitanud, et kannatanu vigastuste paranemine võtab aega üle 4 kuu sõltumata sellest, et kannatanu võis ravi mitte järgida ning kukkuda vigastuste järgselt. Prokurör leidis, et süüdistatava käitumises on tuvastamist leidnud kahetsus, ta asus kannatanut abistama. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist KarS § 118 lg 1 p 2 järgi karistades teda vangistusega 4 aastat. Prokurör taotles KarS § 73 sätete alusel mitte pöörata mõistetavat karistust täitmisele, kui isik 4-aastase katseajaga jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti palus prokurör KarS § 68 lg 1 alusel karistuse täitmisele pööramise korral arvestada maha vangistuses viibitud aeg 2 päeva, see on 27.06.2011-28.06.2011.a. Tsiviilhagi osas 4 leidis prokurör, et moraalse kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, kuid pidas põhjendatuks kahju hüvitamist kuni 20 000 euro ulatuses. leidis, et H.H tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja oli seisukohal, et H.H põgenes kannatanu rünnaku eest ning tegutses hädakaitseseisundis. Kaitsja hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõendid vastuolulised. Kaitsja leidis, et ekspert väitis, et kannatanu tervenemine võtab aega kindlasti 4 kuud, kuid ei põhistanud kohtuistungil, miks see kestab üle 4 kuu. Samuti kaitsja viitas, et eksperdi sõnade kohaselt, raviskeemi enda järgimine mõjutab tervenemise kulgu. Kaitsja hinnangul ei ole tõsiseltvõetavalt määratletud see, et kannatanu tervenemine kestab üle 4 kuu. Kaitsja leidis, et kannatanu poolt antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna isik oli sündmuse ajal tugevas alkoholijoobes, on ise tunnistanud, et tal on probleeme alkoholi tarvitamisega ning samuti hinnanud, et mäletab 70-80% toimunust. Kaitsja rõhutas, et H.H ütluste olustikuga seostamisel kasutati jõudu, ta oli käeraudades ning see mõjutas ka seletuste sisu. Samuti kaitsja osundas, et sündmusega seoses esitati A: H.H-le nõudmine 100 000 maksmiseks ajaleheartikli ilmumise vältimiseks, samas on kannatanu kinnitanud, et soovis varasemalt u 1.5 miljoni krooni hüvitamist. Tsiviilhagi puudutavalt märkis kaitsja, et kahju moraalse kahju tekitamine on sellise sündmuse puhul küll eeldatud, kuid kindlaks tuleb teha ka kahju suurus. Kaitsja viitas, et kannatanu ei ole eristanud moraalset kahju varalisest kahjust, kahju suurus on tõendamata. Kaitsja leidis, et selliselt esitatud tsiviilhagi ei ole võimalik rahuldada. TK kinnitas, et jääb esitatud tsiviilhagi juurde, kuid soovib antud tsiviilhagiga ka erinevate kulutuste hüvitamist, tema töövõime on langenud ning tal on jäänud saamata tulu. H.H end kohtus süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav väitis oma viimases sõnas, et ei tunne, et oleks toime pannud kuriteo. Samas süüdistatav lisas, et kahetseb T. K kannatuste põhjustamist ning soovib kahju hüvitada. III KOHTU JÄRELDUSED Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel tõusetus kolme tõendi osas küsimus nende lubatavusest. Prokurör taotles avaldada ja arvestada tõendina protokolli ütluste olustikuga seostamise kohta (lk 145-156), kaitsja leidis, et tõendina see arvestatav ei ole ja seda põhjusel, et antud tõendi kogumisel on rikutud süüdistatava H.H isikuvabadusi – ta viibis antud toimingu juures käeraudades. Kohus vahetult kohtuistungil tutvus videosalvestisega, milline kajastab ütluste seostamist olustikuga (antud toiming salvestati) ning kohus tutvus samuti kahtlustava kinnipidamise protokolliga ja tuvastas, et isik oli kahtlustatava kinnipeetud 27.06.2011.a., ütluste seostamine olustikuga viidi läbi 28.06.2011.a. kell 11.13 ning süüdistatav vabastati alles kell 13.10 (lk 139). Seega kohaldati tema suhtes erivahendit ajal, kui ta oli kinnipeetav. Ütluste seostamisel olustikuga selgitati isikule tema õiguslikku seisundit ja antud toiming oli läbi viidud nõuetekohaselt, mistõttu on põhjendatud antud protokolli avaldamine ja tõendina käsitlemine. Prokurör taotles nimetatud tõendi avaldamist põhjustel, et süüdistatava ütlused kohtus olid vastuolulised antud protokollis kajastatuga. Kohus vastuolud süüdistatava ütlustes ka tuvastas ja käsitleb antud vastuolusid edaspidi. Samuti tõusetus küsimus kohtus kahe ettekande tõendina käsitlemise osas. Kaitsja taotles kohtus avaldada ja käsitleda tõendina 21.06.2011.a. koostatud (lk 117 ja 248) kahte 5 politseitöötaja poolt koostatud ettekannet. Prokurör avaldas vastuväite antud dokumendi tõendina käsitlemise vastu, kuna tegu on isikulise tõenina, millises menetleja refereerib kogutavat informatsiooni. Kohus pidas põhistatuks avaldada antud ettekanded, kuna kaitsja soovis esitada küsimusi kannatanule vastuolude tõttu, mis tulenesid kannatanu ütluste ja antud ettekannete sisust, kuid kohus ka selgitas, et kajastab järgnevalt kohtu otsuses seisukohti antud dokumentide tõendina käsitlemise osas. Kohus leiab, et ettekanded ei ole tõendina käsitlevad, kuna ettekannetes on menetleja refereerinud oma visiooni sündmustest, need on hinnangulised ning antud dokumendid ei ole tõenditeks. Politseiametnike poolt menetlusdokumentides talletatud tõendusteabe kontrollimiseks oleks olnud lubatav neid kui menetlustoimingute teostajaid täiendavalt küsitleda, kuid antud ristküsitluse läbiviimist ei taotletud ning kohtul puudus võimalus kontrollida antud ettekannetes edastatud teabe õigsust (RK 3-1-1-47-08). Ülejäänud tõendite lubatavuse üle pooled ei vaielnud. Süüdistatav end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud ning väitis, et 20.06.2011.a. lubas kannatanu tulla appi süüdistatava isa ehitusobjektile, kuid alkoholi tarbimise tõttu jättis ta selle tegemata. Süüdistatav viibis antud kuupäeval isa ehitusobjektil, umbes kella 22 paiku tahtis minna koju, siis helistas talle kannatanu ja kutsus enda juurde ja süüdistatav otsustas kannatanu sõidutada ise isa ehitusobjektile ning nad sõitsid koos Tallinnast välja mööda Viljandi mnt-d süüdistatava isa ehitusobjekti suunas, kus süüdistatav soovis, et kannatanu teeks ära vajalikud katuse mõõdistused. Autos selgus, et kannatanu oli ärritunud, alkoholijoobes ning süüdistatav otsustas auto ümber pöörata ja ta tagasi linna viia. Mingil põhjusel tegi ta järsu pidurduse ja otsustas keerata peateelt metsateele. Seal tuldi autost välja ning süüdistatav arvab, et ta kasutas kannatanu suhtes ebatsensuurseid väljendeid („saatis sinna samusesse“, lk 89). Selle peale kannatanu lõi teda rusikaga, süüdistatav kukkus selili ja tõustes hakkas kannatanu eest ära jooksma. Ta jooksis pika maa, leidis maast mingi töödeldud puidust kaika ja kui tema põgenemisel talle teele aed ette jäi, hakkas kaikaga vehkima, et kannatanut eemale hoida. Siis nägi ta aga, et kannatanu käed olid verised ja seejärel juhtis ta ka kannatanu tähelepanu sellele, misjärel kannatanu rahunes ja koos sõideti traumapunkti. Eluline mitteusutavus avaldus järgnevas: süüdistatav väitis, et kuna kannatanu muutus autos agressiivseks, otsustas ta auto peatada. Auto kuulus ta õele ja ta kartis, et süüdistatav võib autot lõhkuda (lk 99). Kohtule jäi arusaamatuks, millisel põhjusel pidi süüdistatav keerama Viljandi-Tallinna maanteelt metsateele. Kui süüdistatav väitis, et tema ainus eesmärk oli kannatanu maha rahustada ja temaga suhelda, siis sellist tegevust oleks saanud läbi viia ka maantee ääres peatudes, parkides ja seda selliselt, et sõiduk ei jääks segama teisi autosid. Süüdistatav ei suutnud kohtule selgitada, mida tähendab tema väide, et ta soovis „liiklusest lihtsalt ära saada“. (lk 102). Samuti esines eluline mitteusutavus järgnevas: kohus vaatles videosalvestist, millises on süüdistatava ütlusi seostatud olustikuga ning sellest nähtub, et süüdistatav selgitas sündmuskohal, et ta niinimetatud põgenes kannatanu eest metsas väga pika distantsi. Sama väitis ta kohtus. See ei ole eluliselt usutav põhjusel, et kannatanul tuvastati vahetult pärast 6 sündmust tulenevalt ekspertiisiaktist (lk 214-216) raske alkoholijoove – vereanalüüsist leiti 3,35 g/l etanooli, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et sellises joobes isik on suuteline kiiresti kedagi taga ajades läbima joostes pika maa, seda enam, et nähtuvalt kannatanu ütlustest ja ka vaatlusprotokolli fotodelt (lk 68, lk 188), olid kannatanul sündmuse ajal jalas lahtised rannasandaalid, millistega on kellegi tagaajamine ilmselgelt raskendatud, mistõttu ei ole süüdistatava väited pikaajalise põgenemise kohta usutavad, kuna kannatanu ei olnud võimeline sellist maad kiirelt läbima ja kedagi taga ajama. Ka väitis süüdistatav kohtus, et tal oli põgenemisel eesmärgiks jõuda jälle auto juurde ja sellega ära sõita. Samas lähtub süüdistatava enda ütlustest ja videosalvestusest tema ütluste seostamise kohta olustikuga, et ta hoopis eemaldus autost oma versiooni kohaselt. Antud vastuolu ei suutnud süüdistatav mõistetavalt selgitada. Ka ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav, kes iseenda väite kohaselt kiirustas isa ehitusobjektilt hoopis koju raseda naise juurde (lk 88), otsustas ootamatult kl 22 minna koos alkoholijoobes kannatanuga teostama katuse lasermõõtmise protseduuri. Süüdistatav ja tunnistaja E. H.H kinnitasid, et selline tegevus on oskusi ja täpsust vajav (lk 83, 87), seetõttu pole usutav, et süüdistatav soovis minna seda teostama alkoholijoobes isikuga ja õhtuhämaruses. Ka ei ole süüdistatava ütlused selle kohta, et ta leidis metsas maast juhuslikult puidust töödeldud kaika, eluliselt usutavad: leida juhuslikult metsast nn töödeldud puidust ese on ebatõenäoline, ka ei suutnud süüdistatav ütluste seostamisel olustikuga (lk 145-158, milline viidi läbi 28.06.2011 – seega 8 päeva pärast juhtunut), süüdistatav leida sündmuskohalt antud kaigast. Samuti kasutas süüdistatav kohtus algselt terminit „väike kaigas“, hiljem aga mainis, et see võis olla pikkusega 70-80 cm, seega olid kohtus antud ütlused eseme kirjeldamiseks samuti vastuolulised (lk 97, lk 104). Kõik eelnimetatud asjaolud kinnitavad süüdistatava ütluste mitteusaldusväärsust. Süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ka põhjusel, et need on vastuolus teiste kogutud tõenditega: süüdistatav väitis, et ta leidis ja võttis maast töödeldud puidust kaika ning kasutas seda , ka väitis ta, et ta jooksis kannatanu eest seni, kuni ette tuli aed ja seejärel asus ta end kaikaga kaitsma. Süüdistatava väited selle kohta, et ta antud puidust kaikaga üksnes tõrjus kannatanut endast eemale, ei ole ilmselgelt kooskõlas ekspertiisiaktis (lk 214-216) tuvastatud ja kannatanule tekitatud vigastuste raskuse ja liigiga – nimelt tuvastati kannatanul mõlema käe küünarluu lahtised killulised luumurrud nihkega, seega pidid löögid olema väga tugevad, tekitamaks killulisi murde. Ka pidi löögiriist olema tugev ese, tekitamaks selliseid vigastusi. Vaid ennast kaitstes ja süüdistatava ütluste kohaselt 70-80 cm (lk 97) puidust kaikaga isikut , pole eluliselt usutavalt võimalik tekitada teisele isikule ekspertiisiaktis kannatanul tuvastatud vigastusi. Süüdistatav väitis kohtus, et ta lõi kannatanut endast eemale tõrjumiseks vaid neli korda (lk 10), kuid arvestades tekitatud vigastuste rohkust ja laadi, ei ole selliseid vigastusi võimalik tekitada vaid neljast löögist. Killulised luumurrud olid kannatanu mõlemal käel, seega pidid löögid tabama mõlema käe piirkonda. Samuti väitis süüdistatav kohtus, et kuna antud sõiduk kuulus ta õele, oli ta väga mures selle sõiduki korrashoiu pärast. Ta kartis, et kannatanu kätelt kukkuv veri võib sõidukit määrida. Süüdistatav andis kohtus ütlusi algselt, et võttis mingi eseme (mis ei olnud kalts) pagasiruumist ja andis selle kannatanule käe ümber panemiseks, et takistada vere määrdumuse teket autosse (lk 91), hiljem väitis süüdistatav korduvalt, et see ese oli kilekott ja ta andis selle kannatanule kilekoti käe alla panemiseks, et määrdumist takistada (lk 98). Samas märgib kohus, et ütluste seostamisel olustikuga süüdistatava selliseid asjaolusid ei maini. Samas kohtus selgitas süüdistatav ka, et viskas antud kilekoti pärast pagasiruumi (lk 99), milline on vastuolus süüdistatava enda esitatud väitega, et soovis auto igal juhul säilitada 7 puhtana. Verise kilekoti viskamine pagasiruumi võis igal juhul autot määrida. Samuti on süüdistatava sellekohased ütlused vastuolus sõiduki vaatlusprotokollis tuvastatuga (lk 160172), millest nähtuvalt leiti sõidukist oluline verekahtlane määrdumus ka kannatanu istme läheduses – parempoolsel esiukse sisemisel ukse käepidemel ja sõiduki parempoolsel esiistmel ja parempoolse esiistme alumiselt plastikust kattel, millist poleks esinenud, kui ta oleks andnud kannatanule kilekoti kätelt tilkuva vere voolamise takistamiseks. Samuti väitis süüdistatav (lk 97, 106), et kannatanu lõi teda nii tugevalt, et ta kukkus, samas ei ole süüdistataval mingeid vigastusi fikseeritud (lk 142-143). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kannatanu näol on tegemist tema enda sõnade kohaselt 190 cm pika ja umbes 105 kg kaaluva isikuga (lk 75). Kohus veendus, et visuaalselt on kannatanu näol tegemist füüsiliselt tugeva isikuga ja sellise isiku poolt tahtlik tugev löök oleks ilmselgelt jätnud mingi jälje löögi saajale. Kannatanu kohtus väitis, et ta tõepoolest tarvitas eelnevalt alkoholi ja oli alkoholijoobes ning seetõttu ei mäleta ta täpselt kõike, mida tema ja süüdistatav omavahel autos rääkisid. Selline väide on usutav, kuna ekspertiisiakti kohaselt tuvastati kannatanul raske joove (lk 214-216). Kannatanu väitis, et ta mäletab, et autos esines tal sõnelus ja ta võis süüdistavat ka solvata, seejärel keeras süüdistatav auto metsa, võttis pagasiruumist mingi metallist eseme (lk 61) ja hakkas teda sellega peksma. Kannatanu ütlustes ei ole põhjust kahelda, kannatanu küll ei mäleta sündmust täpselt, kuid ta võtab omaks ka selle, et ta võis süüdistatavat solvata, seega pole tema ütlused ennastõigustavad ning samuti on tema ütlused kooskõlas ekspertiisiaktis tuvastatud vigastute kirjeldusega. Kannatanu sõnade kohaselt peksis süüdistatav teda korduvalt käte piirkonda ning see riimub ekspertiisiaktis tuvastatud väitega, et vigastused on iseloomulikud tömbile traumale, mis võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega (lk 214-216) ning samuti on kannatanu ütlused tema korduva selle esemega löömise kohta kooskõlas ekspertiisiaktis tuvastatud vigastuste arvu ja liigiga (lk 214-216). Samuti väitis kannatanu, et süüdistatav võttis peksmiseks vajaliku eseme oma pagasiruumist ning tulenevalt ütluste olustikuga seostamise videolindilt ja protokollist ei leitud antud eset ka sündmuskohalt, siis on alust arvata, et süüdistatav pani eseme pagasiruumi tagasi, mis omakorda riimub vaatlusprotokolliga selle kohta, et pagasiruumi matil vasakpoolsel serval kahes kohas leiti verekahtlane määrdumus (lk 160-178). Kaitsja püstitas kahtluse, kuna kannatanu väitis, et autost väljapool kätelt verd ei jooksnud ja alles autos hakkas veri jooksma, milline asjaolu on kaitsja arvates kummastav. Samas kohus juhib tähelepanu asjaolule, et tulenevalt vaatlusprotokollist ja kannatanu ütlusest oli kannatanul seljas kilejope ja fototabelist on näha, et jope on verekahtlaselt määrdunud. Teatavasti kilejope võib takistada vere imbumist läbi antud materjali ja seetõttu on loogiline, et veri võis välja nirisema hakata hilinenult, jopest ja varrukatest läbi imbumisel ja seda alles autos. Ka nähtub sõiduauto vaatlusprotokollist ja fototabelist (lk 163-178), et kannatanu 8 ütlused riimuvad antud vaatlusel tuvastatuga, sõidukis parempoolsel esiukse sisemisel ukse käepidemel ja sõiduki parempoolsel esiistmel ja parempoolse esiistme alumiselt plastikust kattel on ilmselgelt tugev verekahtlane määrdumus. Kannatanu ütlused on kooskõlas nii telefoni kõnelogiga (lk 131-135), millest nähtuvad süüdistatava-kannatanu telefonivestlused sel päeval, kohtuarstliku ekspertiisiaktis tuvastatud vigastuste liigi, laadi, tekkemehhanismiga, sõiduki vaatlusprotokolliga, kannatanu riiete vaatlusprotokolliga, isiku haiguslooga (lk 191-213), millest tulenevalt isik saabus 20.06.2011.a kell 22:30 saabus Regionaalhaiglasse, tal diagnoositi mõlema käe küünarluu lahtised killulised luumurrud nihkega, alkohoolne joove. Kannatanu ütlused riimuvad ka tunnistaja EH ütlustega selle kohta, et kannatanu oli alkoholi tõttu jätnud mõned lubatud tööd tegemata ja tal esines süüdistatavaga lahkhelisid, sellest rääkis tunnistajale süüdistatav (lk 83). Kannatanu kohtus möönis, et tal esines joomise tõttu puudujääke lubaduste täitmisel teostada töid (lk 65) Kaitsja märkis, et kannatanu ütlustega ei riimu asjaolu, et süüdistatava pagasiruumis asus katuse mõõdistamise laserseade, seega oli süüdistatav eesmärk minna katuse osas mõõtmist teostama. Kohus leiab, et vastuolu selles osas ei esine, kuna kannatanu oli tugevas alkoholijoobes kohtumisel süüdistatavaga ja ta ise kohtus kinnitas, et ta ei mäleta, mida autos täpselt räägiti, ei ole välistatud, et süüdistatav ka mainis tema isa juures tööde teostamise vajadust või vastava mõõteseadme kasutamise vajadust. Tunnistaja EH sõnade kohaselt tema poeg millalgi peale jaanipäeva tuli ja ütles, et kahetseb, et tegi mingi lolluse ja et ta oli löönud T (lk 83). Antud ütlustest ka nähtub, et kui süüdistatav ise märkis oma isale, et tegi lolluse ja tegi haiget T (lk 83), siis järelikult sai isik aru, et tegu oli põhjendamatu ja rumala käitumisviisiga. Oleks eluliselt usutav, et kui oleks olnud tegu süüdistatava mõtte kohaselt hädakaitselise tegevusega, oleks poeg sellest ilmselt ka isale rääkinud. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteos on kohtus tõendamist leidnud ja seda eelrefereeritud kannatanu ütlustega, eelrefereeritud tunnistaja EHütlustega, samuti kohtus küsitletud tunnistaja K. K ütlustega, et ta sai teada, et tema elukaaslane asus haiglas ja kannatanu andis talle koti veriste riietega, mis hiljem anti politseisse, ütlustega selle kohta, et kannatanu pole kunagi olnud vägivaldne, tal esinesid vaid alkoholiprobleemid. Samuti on süü tõendamist leidnud eelkäsitletud asitõendi vaatlusprotokolliga kannatanu mobiiltelefonist (lk 131-135), süüdistatava isiku läbivaatuse protokolliga ja fototabeliga (lk 140-143), ütluste ja olustiku seostamise protokolli ja selle lisadega (lk 145-158), videosalvestisega, sõiduauto Mercedes-Benz, CL 600 reg.nr XXX vaatlusprotokolliga ja fototabeliga (lk 160-178), TK riiete vaatlusprotokolliga (lk 180-189), väljavõttega TK haigusloost (lk 191-213), isiku ekspertiisiaktiga nr 148 (lk 214-216). Kohus ei tuvastanud, et tegu oleks olnud hädakaitsega. Süüdistataval ei tuvastatud ühtegi vigastust (vaatlusprotokoll). Ei ole tõendamist leidnud, et füüsiliselt suur ja tugev kannatanu oleks pannud toime süüdistatava suhtes vägivallategusid. Kannatanu küll möönab, et solvas süüdistatavat, kuid ilmselgelt puudus igasugune põhjus süüdistataval kannatanut peksta selliselt, et kannatanul tekkis mõlema käe küünarluu lahtised killulised luumurrud nihkega. Kannatanul tuvastati raske alkoholijoove (vereanalüüsist leiti 3,35 g/l etanooli) ning ilmselgelt selline inimene pole võimeline vastupanu osutama või 9 kellelegi sügavat ohtu kujutama, sellise kannatanu eest on võimalik põgeneda, kuna jalas olnud rannasandaalide ja raske joobe tõttu isik ei ole selline isik ilmselgelt võimeline kedagi taga ajama. Ka liikusid süüdistav ja kannatanu autoga palju kasutataval liiklustihedal TallinnViljandi maanteel, kus oleks olnud ilmselgelt võimalik vajadusel abi saada sõidukeid peatades. Süüdistatav ise oli isikuks, kes mingil mõistetamatul põhjusel keeras sõiduki metsa ja just kõrvalteele ning enda ütluste kohaselt mitte ei põgenenud kannatanu poolt tema löömise järgselt maanteele abi saama, vaid metsa. Samuti ei ole kohtus tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks viibinud konflikti ajal erilise hingelise erutuse seisnudis ehk füsioloogilises afektis. Selleks, et tuvastada füsioloogiline afekt, tuleb tuvastada tehiolude põhiselt põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu provotseeriva käitumise vahel (RK 3-1-1-86-04). Kohtus leidis tõendamist eelkäsitletult, et süüdistatava ja kannatanu sõidukisse istumisel oli juba nendevaheline olukord konflikte. Kannatanu möönis, et oli alkoholitarbimise tõttu jätnud lubatud tööd tegemata, sama kinnitas süüdistatav. . Ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks endapoolse suulise solvamisega, mida ta möönab, tinginud süüdistatava sellise reaktsiooni, mis oleks väljendunud füsioloogilises afektis. Süüdistatav oli solvamise järgselt suuteline adekvaatselt reageerima – sõiduki metsateele keerama, võtma pagasiruumist löögieseme ja samuti käitus ta läbimõeldult ja igati adekvaatselt pärast peksmist – sõitis Tallinna, toimetas kannatanu traumapunkti jne. Kohus leiab, et , tugeva esemega korduvalt jõuliselt käte piirkonda pekstes pidi isik vähemalt möönma teo tagajärje saabumist ehk antud juhul kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamist. On ilmne, et tugeva löögiesemega tugevalt korduvalt käte peksmine võib tavaolukorras tekitada raskeid kannatanule raskeid tervisekahjustusi. . Kaitsja püstitas kahtluse kannatanul raske tervisekahju olemasolust kannatanu tegevuse tõttu, kuna kohtus leidis tuvastamist, et kannatanu oli haiglas voodist välja kukkunud ning kaitsja leidis, et kannatanupoolne selline tegevus võis põhjustada raske terviserikke. Antud kahtluste välistamiseks kuulas kohus kaitsja taotlusel üle eksperdi, kes hindas kannatanu tervislikku seisundit haiglasse saabumisel ning kohtus ekspert Anu Adams kinnitas (lk 222), et ta on teadlik sellest, et kannatanu kukkus voodist välja, kuid antud asjaolu ei mõjutanud tema hinnangut kehavigastuste liigile ja raskusele. Ekspert selgitas, et ta hindas kannatanu seisundit ekspertiisiakti resolutiivosas toodud järeldusi ei muuda kannatanu voodist kukkumise fakt. Ka haiglasse saabumisel olid isikul rasked kehavigastused, millised on ekspertiisiakti resolutiivosas märgitud. IV KARISTUS Kohus viitab, et karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud asjaolude kogum. Kooskõlas KarS 4. peatükist ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest 10 materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-09 p 6.5, 6.6, 3-1-1-91-07)). seisukohad selles osas on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses: Poolte seisukohad. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 56 mõistes kohus ei tuvastanud. Kohus arvestab kergendava asjaoluna KarS § 57 lg.1 p.1, 3 - süüdistatava vahetut tegutsemist pärast toimepandut – vahetu kiire abi andmine kannatanule, samuti kohtus avaldatud selgitust, et süüdistataval on väga kahju, et nii juhtus, milline on süüdistatava kahetsus, aga samuti arvestab kohus kannatanu enda käitumist – süüdistatava solvamist. Seadusandja on ette näinud KarS § 118 järgi antud kuriteo eest karistusena vaid vangistuse, milline asjaolu iseloomustab seadusandja suhtumist antud kuritegudesse. Seega ilmselgelt kuulub karistusena kohaldamisele vangistus. Seaduse mõtte kohaselt peab kohus karistusliigi märkimise järel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RK 3-11-99-06). Süüdistatavale KarS § 118 järgi inkrimineeritavas kuriteos on seadusandja määratlenud keskmise karistusmäärana 8 aastat vangistust. Prokurör taotles mõista isikule karistusena 4aastast vangistust. Seejuures kohaldades KarS § 73 sätteid palus prokurör määrata, et kui H.H 4-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, siis ei pöörata karistust täitmisele. Prokurör põhistab keskmisest sanktsioonimäärast madalama karistuse ja minimaalmääras karistuse mõistmist sellega, et mõnevõrra vähendab süüd kannatanu enda käitumine. Lisaks põhjendas prokurör karistusemäära veel sellega, et kohtualune on varem karistamata isik, seega ei ole tegu isikuga, kes tavapäraselt lahendab oma konfliktiolukordi vägivallaga ja et tema mõjutamiseks, et selliseid tegusid ära hoida piisab üksnes pikaks ajaks tema ühiskonnast isoleerimiseks. Samuti leidis prokurör, et süüdistatav sai kannatanule tekitatud tervisekahjustust aru ja et ta on käitunud normidele mittevastavalt ja püüdis tekitatud kahju kohe hüvitada, viies kannatanu kohe traumapunkti, et kannatanu saaks kiiresti arstiabi. Seda asjaolu on prokuröri hinnangul võimalik vaadelda tegevkahetsusena. Kohus nõustub prokuröri põhistustega ja leiab, et sanktsiooni minimaalmäära kohaldamine on põhistatud, arvestades tegevkahetsust, tegutsemist kuriteojärgselt, avaldatud kahetsust ja samuti kannatanu enda tegevust (süüdistatava solvamine). Riigikohus on korduvalt väitnud, et karistusmäära määratlemisel tuleb arvestada ka (RK 3-1-1-99-06 p.15.1, 3-1-1-40-04). On ilmne, et tegelik karistuslik mõjutamine võib toimuda vaid inimese hoiakute muutumise kaudu. Kuna isik on varem kohtulikult karistamata, on alust arvata, et antud karistusmäär on piisav tema mõjutamiseks. 11 Samal põhjusel peab kohus põhjendatuks ka prokuröri seisukohta jätta vangistus reaalselt täitmisele pööramata. (RKK 3-1-1-40-04). Antud juhul esinevad põhistused H.H osas karistusest täielikuks tingimuslikuks vabastamiseks, kuna selline otsustus vastab antud eelnimetatud karistuse mõistmise põhimõtetele. Oluline on karistuse läbi hoida ära tema poolt kuritegude toimepanemise jätkamine, saavutada isiku poolt enese väärtushinnangute muutmine ja avaldada piisav hukkamõist antud kuriteo toimpanemise eest. (RKK 3-1-1-40-04). Tingimusliku karistuse kohaldamise juures algab katseaeg kohtuotsuse kuulutamisest ning süüdistatav mõistab, et tema poolt kuritegevuse jätkamisele järgneb antud karistuse reaalne ärakandmine. Seega leiab kohus, et vangistust on võimalik jätta täies ulatuses reaalselt kandmisele pööramata, kohaldades tingimuslikku vangistust. Katseaja pikkust määrates on kohus seisukohal, et isiku õiguskuulekuse ning karistuse preventiivsete eesmärkide saavutamine on tagatav ka KarS § 73 lg 3 alusel kohaldatava katseaja minimaalses määras ning kohus määrab katseaja pikkuseks 4 aastat, mille alguseks tuleb lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev. V TSIVIILHAGI Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu TK esitanud tsiviilhagi summas 50 000 eurot, mis on esitatud moraalse kahju ja füüsilise kahju nõudes. Kohtuistungil kannatanu ülekuulamisel selgus, et ta soovib antud tsiviilhagiga ka erinevate kulutuste hüvitamist, kannatanu väitis, et tsiviilhagi peaks hüvitama ka tal tekkinud töövõime langusest tulenevat kahju ning saamata jäänud tulu. Kohtuistungil süüdistatav H.H avaldas, et tunnistab, et kannatanule võiks hüvitada ligikaudselt tema poole aasta töötasu s.o 6000 eurot, kuna isik kannatas tema tegevuse läbi. Kohus leiab, et kannatanu tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kannatanu on oma tsiviilhagis soovinud algselt moraalse kahju hüvitamist, kuid hilisemalt kohtus ta selgitas, et on kandud kahju ka saamata jäänud tuluga seoses, tema töövõime on langenud. Kohtuistungil kannatanu selgitas, et hagisumma 50 000 eurot hõlmab nii moraalset kui ka materiaalset kahju, summaliselt neid eristada ta ei suutnud. Kohus andis kannatanule võimaluse antud otsese kahju tekitamise kohta esitada vastavasisulised tõendid ning selgitas tsiviilhagi lahendamise korda. Kannatanu tõendeid väidetava saamata jäänud tulu ja töövõime languse kohta ei esitanud. Eeltoodud arvesse võttes kohus leiab, et kannatanu ei ole selgelt eristanud tsiviilhagis moraalset kahju varalisest kahjust, selle kohta tõendeid esitatud ei ole ning esitatud tsiviilhagi hüvitamine varalise kahju osas ei ole põhjendatud. Kohtus kannatanu ei osanud ka täpsustada ka kirjalikus hagiavalduses toodud hagi põhjendusi ega seda, kust tuleneb hagis nõutav moraalse kahju summa 50 000 eurot. Kannatanu väitis, et ametlikku töökohta tal sündmuse eelselt ei olnud, seega ei saa kohtu hinnangul rääkida isikul saamata jäänud tulust, andmeid selle kohta ei ole tuvastatud. Hagiavalduses on kannatanu märkinud, et ei saa tegeleda seniste hobidega (klaverimäng) ning ei saa teha sporti (jalgrattasõit, pallimängud) ka antud konkreetsete huvialadega tegelemise takistuste kohta ei ole kannatanu 12 ühtegi tõendit esitanud. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole kahju hüvitamine tsiviilhagis toodud ulatuses põhjendatud, kannatanu ei ole osanud täpsustada temale põhjustatud moraalse kahju sisu. Kohus peab siiski põhjendatuks rahuldada kannatanu tsiviilhagi osaliselt talle tekitatud mittevaralise kahju osas.
lg 5 kohaselt on mittevaraline kahju ennekõike kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele;
lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanule raskete kehavigastuste tekitamine, seega on kinnitust leidnud, et tegemist on õigusvastaselt tekitatud kahjuga. Kohtus süüdistatav H.H avaldas, et kuna kannatanu sai tema käitumise tõttu viga, tuleks tal kannatanule siiski kahju hüvitada ning ta võttis omaks kannatanu tsiviilhagi 6000 euro ulatuses. Kohus leiab, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 28.10.2010.a kohtuotsuse nr 3-1-1-79-09 punktis 19 märgituga tuleb süüdistatava avaldust kohtuistungil käsitada tsiviilhagi õigeksvõtuna. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Riigikohus on leidnud, et hagi õigeksvõtt on kohtule siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Seega on kohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud tsiviilhagi rahuldama H.H poolt õigeksvõetud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud H.H-lt tsiviilhagi väljamõistmine kannatanu T. K kasuks 6000 euro ulatuses, kuna H.H pidas seda summat põhjendatuks. VI MENETLUSKULUD JA ASITÕENDID Menetluskulud Vastavalt KarS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tasu, koopiakulud ja riigi õigusabi korras kaitsjale hüvitatud kaitsjatasud. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude vähendamise ning osalise riigi kanda jätmise. KrMS § 179 lg 1, 3 lähtudes, tuleb H.H-lt välja mõista sundraha, mis kaasneb I astme kuriteos süüdimõistmisega, s.o 2,5-kordes palga alammääras, summas 725 eurot. Lisaks tuleb KrMS § 175, § 180 lähtudes H.H-lt välja mõista: isiku kohtuarstliku ekspertiisi tasu summas 84 eurot, koopiakulud summas 0,45 eurot. Kuivõrd kohus tunnistab H.H süüdi, ei kuulu rahuldamisele H.H kaitsja taotlus kaitsjatasude hüvitamiseks (summas 4464 eurot) ning see kulu jääb süüdistatava kanda. Asitõendid Käesolevas kriminaalasjas on asitõendiks: 2 CD-plaati videosalvestisega, sõidukist kogutud DNA-proovid, ostukviitungid 2 tk, volikirjad 4 tk, T. K riietusesemed ja jalanõud. Kriminaalasja toimikus olevad CD-plaadid on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja juurde. Asitõendiks olev lõhutud T. K riietusesemed ja jalatsid (tagastatud) tuleb jätta T. K . H.H kasutuses olnud sõidukist 13 võetud DNA-proovid kuuluvad hävitamisele, lähtudes KrMS § 126 lg 3 p-st 4. H.H kasutuses olnud sõidukist ära võetud ostukviitungid ja volikirjad tuleb tagastada H.H-le. Kohus juhindub KrMS § 126; § 175, § 179, § 180 lg 1; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319,
Merle Parts kohtunik Christina Rannit rahvakohtunik Erkki Jaakre rahvakohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.