Obsah (5)

§ 120§ 121§ 64§ 73§ 65

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-9784 Kohtukoosseis Andres Parmas, Julia Katškovskaja ja Orvi Tali Kriminaal

§ 120lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 8.

novembri

1. a kohtuotsus lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apellatsiooni esitaja Kaitsja L.P (IK XXX); XXX; elukoht: XXX; 1 kehtiv kriminaalkaristus; kahtlustatavana kinni peetud
2. novembril 2016 Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marika Reintop Vandeadvokaat Leelo Viil Süüdistatav Prokurör Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Jätta L.P kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
4. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole seoses vandeadvokaat Leelo Viili poolt L.P-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks).
5. Välja mõista L.P-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse L.P-le eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD 1 Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. L.P-le esitati

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistus selles, et varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuna lõi ta 6 novembril 2016 kepiga oma ema VS vastu selga, vasakut kätt ja rindkeret, tekitades kannatanule füüsilist valu. Samuti esitati L.P-le süüdistus

§ 120lg 1 järgi selles, et 6.

novembril 2016 ähvardas ta oma ema VS, tapmisega, öeldes talle, et tapab ta ära. Arvestades, et süüdistatav oli vahetult enne seda kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, tundis kannatanu reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast. 2. Harju Maakohtu 8. novembri 2016. a otsusega tunnistati L.P süüdi

§ 120lg 1 järgi ja teda karistati kuue kuu vangistusega.

Ta tunnistati süüdi ka

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati ühe aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks üks aasta vangistust, mida vähendati Kr

MS §238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra kaheksa kuu vangistuseni.

§ 73

lg 4 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust L.P-le varem mõistetud karistuse ärakandmata osa – kuue kuu ja kahekümne kaheksa päeva vangistuse võrra, mõistes talle lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks ühe aasta kaks kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks loeti L.P kinnipidamise aeg

1. november
2. Maakohus kohaldas L.P-le tõkendina vahistamist kuni kohtuotsuse jõustumise või karistuse ärakandmiseni ning võttis ta kohtusaalist vahi alla. Maakohus mõistis L.P-lt menetluskuludena ositi kümne kuu jooksul välja 322,5 eurot sundraha ja 120 eurot kaitsjatasu. 3.
3. Maakohus leidis, et L.P-le esitatud süüdistus on täies ulatuses tõendamist leidnud. Maakohus märkis, et vaidlus puudub selles, et süüdistatav lõi süüdistuse kirjeldatud ajal ja kohas kannatanut kepiga, põhjustades talle füüsilist valu, ning ähvardas teda samas ka tapmisega. Need asjaolud on tõendamist leidnud kannatanu ütlustega; isiku läbivaatuse protokolli ja fototabeliga, mille kohaselt kannatanul väliseid vigastusi ei avastatud; tunnistaja IC ütlustega toimunu kohta; samuti süüdistatava ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab oma süüd. Maakohtu hinnangul oli kannatanul alust karta talle esitatud ähvarduse täideviimist, sest vahetult enne seda kasutas süüdistatav tema suhtes füüsilist vägivalda. Samuti osutas maakohus sellele, et kannatanu ütluste kohaselt muutub süüdistatav alkoholi tarvitanuna agressiivseks. Teda on ka varem vägivallakuritegude, sh tapmise eest karistatud. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav pani talle süüks arvatud ähvarduse toime otsese tahtlusega, sest ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning eelnenud vägivalla kontekstis ta vähemalt möönis seda, et tema käitumine tekitab kannatanus hirmu.

§ 121

osas leidis maakohus, et on eluliselt usutav ja ilmne, et kepiga erinevatesse kehapiirkondadesse (rindkere, selg, käsi) löömine põhjustas kannatanule füüsilist valu. Selle teo pani süüdistatav maakohtu hinnangul samuti toime otsese tahtlusega, sest ta teadis lüües, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu. Lüües kannatanut mitu korda kepiga vastu rindkeret, vasakut kätt ja selga ta ka vähemalt möönis, et kannatanu võib tema tegevuse tagajärjel tunda valu. Kuna süüdistatav on varem kehalise väärkohtlemise eest kriminaalkorras karistatud, siis tuli tema tegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi kui korduv vägivallategu.

Kuna ta lõi oma ema, seega lähedast isikut, siis 2 tuli see kvalifitseerida ka lähisuhtes toimepanduks

§ 121lg 2 p 2 mõttes.

Maakohus leidis, et puuduvad L.P teo õigusvastasust ning või tema süüd välistavad asjaolud. 3.2. L.P-le karistust mõistes märkis maakohus, et arvestades tema finantsseisu ja väikest sissetulekut, samuti rahalisi kohustusi menetluskulude näol, on kaheldav, et ta suudaks rahalist karistust täita. Samuti arvestas maakohus, et VS on varem juba isikuvastaste kuritegude eest karistatud. Seekordsed kuriteod on ta toime pannud katseajal. Seega saab järeldada, et ta on isik, kellel puudub õiguskuulekus ning kergemad mõjutusvahendid kui vangistus pole talle piisavad. Tema süüd mõlemas etteheidetud kuriteos hindas maakohus keskmiseks. Süüd kergendava asjaoluna arvestas maakohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süüd raskendavana aga kuritegude toimepanemist kõrges eas isiku vastu.

§ 121

puhul märkis maakohus veel, et toimepandud vägivalla intensiivsus ei olnud nii suur, et karistust saaks mõista sanktsiooni keskmiseni ulatuvas määras. Sellel teol ei olnud raskeid tagajärgi. Samas esines kaks koosseisu kvalifitseerivat asjaolu. Neil asjaoludel pidas maakohus kohaseks mõista süüdistatavale karistuseks ähvardamise eest kuus kuud vangistust ja löömise eest ühe aasta vangistust. Arvestades tegude toimepanemise viisi, pidas maakohus võimalikuks liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskema üksikkaristusega. Kuna süüdistatav pani uue kuriteo toime katseajal, siis kuulub kohaldamisele

§ 73

lg 4, mis näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65lg-s 2 sätestatule.

Nähtuvalt Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsusest on L.P kandmata karistuseks vangistus kuus kuud ja kakskümmend kaheksa päeva, mistõttu tuleb see karistus praeguses kriminaalasjas mõistetud karistusele liita. Maakohtu hinnangul tuleb L.P kairstuse täitmise tagamiseks vahistada, sest vabaduses võib ta asuda karistuse täitmisest kõrvale hoiduma.
3. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni L.P kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes leiab, et mõistetud karistus on põhjendamatult karm ning ta palub süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole mõistetud karistust nõuetekohaselt põhjendanud. Karistus ei ole vastavuses süüdistatava süüga. Kaitsja leiab, et maakohus eksis, lugedes L.P süüd talle ette heidetavates tegudes keskmiseks. L.P on süüdi tunnistatud ühes kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises, kohtuotsustest ei nähtu veenvad põhjendused, miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Süüdistatavapoolne vägivald kepiga löömises ja ei olnud kuigi intensiivne ega kestev, sellega ei ole L.P on liikumispuudega invaliid, kes ei ole ilma kõrvalise abita võimeline isegi ühest ruumist teise minema. Süüdistatav ei olnud ilmselgelt võimeline kedagi jõuliselt lööma. Süüdistatavale

§ 120

lg 1 järgi süüks arvatud kuriteos piirdus L.P tegevus ühekordse sõnalise ähvardusega. Nende asjaolude põhjal on alust hinnata L.P süüd väikseks. Kaitsja arvates ei ole maakohus muu hulgas piisavalt arvestanud tuvastamist leidnud kergendava asjaolu – süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Kohus on karistust põhjendanud eripreventiivsete kaalutlustega, kuid on ka seda teinud ebaõigesti. Eripreventiivsed kaalutlused ei nõua tema suhtes pikaajalise vangistuse kohaldamist. Varem on VS kriminaalkorras karistatud ühel korral. Sellisel foonil pole alust arvata, et vägivald on süüdistataval kujunenud käitumismalliks. Kohus pole arvestanud, et süüdistatav on invaliid ja tema tervis on kinnipidamiskohas veelgi halvenenud. Ka kannatanu on korduvalt väljendanud soovi, et süüdistatavale mõistetaks kergem karistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED 3

1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
2. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
3. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
4. Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. VS ähvardamise eest mõistetud karistus on sanktsiooni keskmises määras, löömise eest aga oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust, samuti selle asendamata jätmist põhjalikult motiveerinud. Liitkaristuse mõistmisel on kasutatud kergeimat võimalikku moodust – lugedes kergema karistuse raskeimaga kantuks. Maakohus on põhjendanud ka enda arusaama selle kohta, miks tuleb L.P süüd lugeda ähvardamises keskmiseks. See arusaam on põhjendatud ja adekvaatne ning apellatsioonis ei esitata argumente, mis sunniksid ringkonnakohut kaaluma teistsugust hinnangut. Mõistetud üksikkaristused ea liitkaristus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. VS on kriminaalkorras samade kuritegude toimepanemise eest ka varem karistatud ja uued kuriteod pani ta toime katseajal. Seda asjaolu on maakohus eripreventiivsest aspektist ka arvestanud. Karistuse raskus on seega proportsioonis süüdistatava süüga. Samuti on kohus põhjendanud puhtsüdamliku kahetsuse kui süüd kergendava asjaolu esinemist ning teisest küljest raskendava asjaoluna tegude toime panemist kõrges eas isiku vastu. Karistuse raskus on proportsioonis L.P süüga, arvestatud on tema isikut. Kaitsja väited, nagu ei tohiks VS vangistusega karistada põhjusel, et ta on liikumispuudega invaliid, on paljasõnalised, sest apellatsioonist ei nähtu põhjendusi, miks on vangistuses viibimine süüdistatavale tema tervise seisukohast vastunäidustatud.
5. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
6. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 48 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad 4 menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. 5