Obsah (5)

§ 227§ 15§ 14§ 201§ 741

4-18-1299 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. mail 2018.a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-18-1299 (2780,18,001012) kirjalikus menetlu

§ 227lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks.

Karistus määrati selle eest, et A.L 30.01.2018. a kell 08.17 ajal Tartu linnas Turu tänaval juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 75+/-3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust 1 mitte vähem kui 22 km/h. Sellega rikkus A.L

§ 15

lg 1 p 2 nõuet ja pani toime

§ 227lg 2 sätestatud väärteo.

Otsuse kohaselt on A.L-i poolt väärteo toimepanemine tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga. Kiirus fikseeritud seadmega Laser Cam4 LE

1. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Kaevatavas otsuses on kajastatud A.L-i vastulause, milles selgitab, et juhtis 30.01.2018 kell 08.17 mootorsõidukit Peugeot Boxer reg.nr XXXTartu linnas Turu tänaval kesklinna suunas kiirusega 75km/h (+/-3km/h) Kiiruse fikseeris liikluspolitsei patrull Ropka tee tänava ristmikul mõõteseadmega Laser Cam4 LE
2. Ta liikus Turu tänaval suunaga kesklinna poole vasakpoolsel sõidurajal soovides reastuda paremasse sõiduritta ja sooritada pööret paremale Ropka teele. Paremal liikunud sõidukid ei andnud talle võimalust reastuda ja rada vahetada, seega otsustas autodest kiiremini mööduda ja reastuda kolonni ette ja sooritada pööre Ropka tee tänavale. Veidi eemal seisnud liikluspatrullil on tegevus salvestatud ka videofailina. A.L tunnistab oma viga ja kahetseb väga tehtut. Ta palub karistuse määramisel arvestada võimalust mitte piirata juhtimisõigust, kuna elab maal hajaasustusalal, kus puudub ühistransport. Temaga elab koos 89aastane liikumisraskustega vanaema, kellele on väga tähtis, et majas oleks auto kasutamise võimalus, sest kõik poed, arstiabi ja apteegid asuvad kaugel. Hetkel on töötu, kuid alates märtsist saab töökoha autojuhina. Seega on talle juhtimisõigus väga vajalik. Tööle asumisega avaneb võimalus rahatrahv ära maksta ja ka oma varasemate rikkumiste eest tasuda. A.L palus vastulauses piirduda karistuse määramisel rahatrahviga ja määrata selle tasumine ositi (50-100€/kuus). Samuti pidas ta võimalikuks karistust kanda ka ühiskondlikult kasuliku tööga, mida ta saaks vajadusel töö kõrvalt vabal ajal teha. Kohtuväline menetleja arvestas vastulauset osaliselt. Kohtuväline menetleja ei pea võimalikuks menetlusaluse isiku karistamist rahatrahviga ja peab vajalikuks suunata tähelepanu varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka isegi töökoha kaotamise võimalus ei ole mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. Karistusseadustiku (KarS) § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Lisaks ei ole põhjust kahelda väites, et menetlusalune isik oli teadlik juhtimisõiguse vajalikkusest ka rikkumise toimepanemise ajal, kuid see ei takistanud temal süütegu toime panemast. Juhtimisõiguse saanud ning varasemalt liiklusalase süüteo eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine sedavõrd suures määras on tegu millele võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena ja sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks, eriti situatsioonis, kus isikul on kehtiv karistus samalaadse süüteo eest. Kohtuvälise menetleja otsuse põhjenduste kohaselt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja väärteoprotokoll on koostatud õigesti.

§ 14

lg 2 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohu ja kahju tekkimist.

§ 15lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulas on 50 km/h.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli kiirusmõõturi lugem 75 km/h. Lubatud sõidukiirus asulateel on 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/-3 km/h. Seega menetlusalune isik ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 22 km/h. Antud tegu on kvalifitseeritav

§ 227

lg 2 järgi mis näeb ette karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Juhtimisõiguse äravõtmine konkreetse menetlusaluse isiku asjas omab eripreventiivset eesmärki, mahub etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne. Eripreventiivne eesmärk tähendab (lihtsustatult) hoida ära uute samalaadsete rikkumiste toimepanemist sama isiku poolt. Kohtuväline menetleja selgitab täiendavalt, et menetlusalusel isikul on kehtiv karistus samalaadse liiklusalase 2 süüteo toimepanemise eest. Lisaks on temal kokku 13 kehtivat väärteokaristust, millest paljude eest on määratud rahatrahvid. Eelkirjeldatud karistused on täitmata ja osaliselt asendatud. Sellest tulenevalt ei usu kohtuväline menetleja, et menetlusaluse isiku liikluskäitumist saab mõjutada rahatrahviga, kuna isik lihtsalt ei tasu rahatrahvi. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused A.L esitas 11.03.

1. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna prefektuuri 28.02.
2. a otsuse peale. Tartu Maakohtu 13.03.
3. a määrusega jäeti A.L-i kaebus käiguta ja anti kaebuse esitajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg kuni
4. märtsini
5. a. A.L kõrvaldas 22.03.
6. a puudused ja kohus võttis kaebuse menetlusse. Kaebuse esitaja vaidlustab otsuse karistuse osas ja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine on liiga range karistus sellise rikkumise eest ning palub määrata karistuseks rahatrahv. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kaebajale oluline juhtimisõiguse olemasolu, kuna tal on kodus liikumispuudega 89aastane vanaema, kelle tarbeks on auto kasutamise võimalus väga tähtsal kohal. Lisaks on kaebajal 02.04.
7. a võimalus tööle asuda OÜ V.P.vorstitööstuse autojuhina, seega on ta võimeline rahatrahvi ära tasuma, kuid tööle asumiseks on juhiload vajalikud. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 24.04.
8. a kirjaliku seisukoha, milles leiab, etA.Lkaebus Lõuna prefektuuri 28.02.
9. a otsusele nr 2780,18,001012 tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. Karistusregistri andmetel on A.L-i
10. a karistatud samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest

§ 227lg 2 alusel rahatrahviga.

Kuigi nimetatud säte võimaldab kohaldada põhi- või lisakaristusena ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, seda 04.04.2017. a toime pandud väärteo puhul siiski ei kohaldatud, lootes, et rahatrahvi määramisega on võimalik A.L-i mõjutada liikluses edaspidi õiguskuulekalt käituma. Paraku pani A.L vähem kui aasta möödudes kõnealuse karistuse määramisest toime uue

§ 227lg 2 järg kvalifitseeritava väärteo.

Seetõttu on A.L oma liikluses käitumisega paraku demonstreerinud seda, et kahetsusväärselt ei ole määratud rahatrahv suutnud teda mõjutada ohtlike liiklussüütegude – lubatud maksimaalse sõidukiiruse ületamiste – toimepanekust loobuma. Seetõttu on kohtuväline menetleja olnud sunnitud kohaldama A.L-i suhtes rangemat karistusliiki, milleks on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. A.L-i suhtes on kohaldatud karistus, mis on madalam ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kohtuvälise menetleja hinnangul proportsionaalne tema poolt toime pandud teo raskuse ja iseloomuga. Samuti on A.L-i suhtes kohaldatud karistus kooskõlas üldise eripreventiivse eesmärgiga väljendada riigi selget hukkamõistu kaasliiklejaid oluliselt ohustavate liiklussüütegude toimepaneku suhtes. Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab A.L-i kaebuse kohtuvälise menetleja 28.02.2018.a otsuse peale kirjalikus menetluses VTMS § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil. 3 Kohus, uurinud väärteotoimikusse kogutud tõendeid, leiab, et A.L-i väärtegu on tõendatud. Arvestades A.L-i iseloomustavaid asjaolusid, tuleb kaebus jätta rahuldamata ning Lõuna prefektuuri 28.02.2018. a otsus muutmata. Vaidlust ei ole selles, et 30.01.2018. a kell 08.17 juhtis A.L Tartu linnas Turu tänaval (Sepa ja Ropka tänavate vahel) mootorsõidukit Peugeot Boxer, kui politsei poolt teostatud liiklusjärelevalve käigus mõõdeti A.L-i juhitud sõiduki sõidukiiruseks 75 km/h+-3 km/h, millega A.L ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et A.L-i poolt

§ 15lg 1 p 2 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on tõendatud.

A.L on rikkumise omaks võtnud omakäeliselt väärteoprotokolli antud ütlustega ja hiljem esitatud vastulauses. Süü omaksvõtt on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, mille andmetel A.L juhtis sõidukit kiirusega 75 km/h, ning arvestades laiendmääramatust ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Mõõtetulemust näidati menetlusalusele isikule kohapeal videofaililt. Vaidlust ei ole selles, et mõõtetulemus on jälgitav. Suurim lubatud sõidukiirus väärteo toimepanemise kohas on 50 kilomeetrit tunnis. Kuivõrd mõõtmistulemusena tuvastati, et menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega 75 +/- 2 km/h, s.o kiirusega 72 km/h, siis on tõendatud A.L-i poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 22 km/h.

§ 15lg 1 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h.

Kuna lubatud sõidukiiruse ületamine oli enam kui 20 km/h võrra, vastab tegu

§ 227lg 2 ettenähtud väärteole.

Seega on menetlusaluse isiku tegu õigusvastane

§ 15

lg 1 p 2 nõude rikkumise tõttu ja see tegu vastab

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteokoosseisule ja see süütegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Kokkuvõtvalt on sõidukiiruse ületamine väärteotoimikus olevate ja lubatud tõenditega tõendatud. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Vaidlus on selles, kas A.L-ile väärteo eest määratud karistus on vastav tema süüle. A.L-ile on määratud

§ 227lg 2 järgi sanktsiooni raskeim põhikaristus. Kar

S § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et A.L pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kaebaja ütluste kohaselt oli tegemist möödasõiduga, kuid kaebaja sai aru, et ületab lubatud sõidukiirust. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg

1. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.
2. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11). 4

§ 227

lg 2 järgi mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 järgi kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

§ 227lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

Hinnates A.L-i süü suurust võib väärteo asjaolusid arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü

§ 227

lg 2 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on

§ 227

lg-s 2 sätestatu kohaselt ületatud 1 kilomeetri võrra rohkem kui lõikes toodud alampiir 21 kilomeetrit tunnis ette näeb. See asjaolu iseenesest vähendab ka isiku süüd. Arvestatav on ka asjaolu, et kiiruse ületamisega kaasnevaid teisi rikkumisi ei ole tuvastatud. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest allapoole jäävast määrast, võttes arvesse ülalviidatud Riigikohtu seisukohta. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku kahetsust. Ka väärteoasja materjalidega tutvumise järgselt leiab kohus, et kahetsust on võimalik hinnata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Süü suurust ja karistust kergendavat asjaolu arvestades on põhjendatud karistamine alla sanktsiooni keskmise määra. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel lähtunud eripreventiivsest eesmärgist – hoida isikut edaspidi hoiduma samasugustest tegudest. A.L-i iseloomustavad karistusregistri andmed. Karistusregistri andmetel on A.L 13 kehtivat väärteokaristust, kuid TÄITIS andmebaasist nähtub, et kaks neist on tunnistatud aegunuks – 16.01.2012. a otsus LKindlS § 66 lg 1 ja

§ 201

lg 2 järgi ning 08.06.2011 otsus

§ 741lg 1 ja § 7464 lg 1 järgi.

Viimati karistati A.L-i Lõuna Prefektuuri 04.04.2017. a otsusega

§ 227lg 2 järgi rahatrahviga 280 eurot.

Viimasele väärteokaristusele eelnenud karistus on mõistetud Tartu Maakohtu 07.05.2014. a otsusega

§ 201lg 2 järgi 14 päeva aresti, mis on kantud 2014. a mais. Karistusregistri seaduse (Kar

RS) § 24 lg 1 p 1 järgi kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Kuna eelmärgitud aresti kandmisest on möödunud enam kui üks aasta, on karistus kustunud. Eelnevalt on A.L-i karistatud 5-l korral

§ 201

lg 2 järgi, 4-l korral määrati karistuseks rahatrahv, kõik trahvid on tänaseni tasumata. Vaatamata rahatrahvide tasumata jätmisele on karistused kustunud KarRS § 24 lg 1 p 11 järgi, sest kõigi eelnevate rahatrahvide otsuse täitmine on aegunud vastavalt KarS §-le 82. Seega on A.L üks kehtiv 04.04.2017. a otsusega

§ 227lg 2 järgi määratud väärteokaristus, rahatrahv 280 eurot.

Kuigi kõik varasemad väärteokaristused on kustunud, iseloomustavad A.L-i viis karistust

§ 201lg 1 ja 2 järgi, mis on määratud juhtimisõiguseta sõitmise eest.

Alles pärast viimast raskemat karistust, Tartu Maakohtu 07.05.2014. a otsusega mõistetud aresti, on karistusregistri andmetel A.L-i liiklussüütegudes pikem vaheaeg, ligi kolm aastat. Kergemaliigilised karistused ei ole teda hoidnud juhtimisõiguseta sõitmisest.

§ 227

lg 2 järgi määratud eelmisest karistusest on möödunud vähem kui aasta ja A.L on jälle toime pannud samasuguse väärteo, ületanud sõidukiirust. Varasem kergemaliigiline karistus, rahatrahv on tasumata. A.L-i käitumismuster kordub. Vaatamata karistusele jätkab ta samasuguseid tegusid. Kergemaliigiline karistus ei ole teda hoidnud uuest samasugusest väärteost. 5 Kaebuse ühe põhjendusena on esitatud asjaolu, et auto kasutamine on vajalik tööl käimiseks ja juhtimisõiguse äravõtmine tekitab palju probleeme ka igapäevaelus seoses liikumisraskusega vanaema sõidutamisega. Eeltoodu ei ole kaebuse rahuldamise põhjuseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga viidates Riigikohtu seisukohtadele, et isegi töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kuigi Riigikohus on 30.04.

1. a otsuse nr 3-1-1-26-10 punktis 7.3 väljendanud vastava seiskoha lisakaristuse kohaldamise kohta, kehtib see seisukoht ka põhikaristuse kohaldamisel. Vastulauses on A.L väitnud, et ta saab tööd märtsis. Kaebusega koos kohtule esitatud OÜ V.P. Vorstitööstuse teatis 19.03.
2. a tõendab, et osaühing soovib A.L-i vormistada tööle alates 02.04.
3. a. Kohtule ei ole esitatud A.L-i tööle asumise kinnitust, kuigi tõendi kohaselt on tööle võtmise ajast möödunud juba üks kuu. A.L lubab talle määratava rahatrahvi kohe tasuda, kui ta tööle asub. A.L on tasumata eelmine, Lõuna Prefektuuri 04.04.
4. a otsusega

§ 227lg 2 järgi määratud rahatrahv 280 eurot.

Ka selle tasumise kohta ei ole esitatud tõendit. Arvestades tasumata rahatrahvi ja töötasu saamise võimalust oli võimalik varasem trahv tasuda ja sellega kinnitada oma valmisolekut muuta suhtumist senistesse liiklusseaduse rikkumistega kaasnevatesse eluviisidesse. A.L-i lubadus tasuda töö saamisel kohe temale määratav rahatrahv on paljasõnaline lubadus. Varasemad tasumata rahatrahvid ei tekita kohtul veendumust, et isik oma lubadusi täidab ja kergemaliigiline karistus teda mõjutab. Konkreetsel juhul asulasisesel teel sõidukiiruse ületamine enam kui 20 km/h on äärmiselt taunitav ja raske liiklusalane rikkumine. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel valinud raskemaliigilise karistuse, lähtunud sanktsiooni keskmisest madalamas määras ning määranud karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud raskemaliigiline, kuid keskmisest määrast allapoole jääv karistus on süüle vastav ja arvestab A.L-i isikut arvestades eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Mootorsõiduk on iseenesest suurima ohu allikaks, mille tõttu suurema ohu allika valdaja – juht peab olema liikluses eriti tähelepanelik. Juht, kes ei täida korrektselt liiklusseaduses sätestatud nõudeid, kujutab endast suuremat ohtu teistele isikutele ja nende varale. Eeltoodut arvestades on kohus jõudnud järeldusele, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine on kooskõlas KarS § 56 lg 1 ettenähtud karistamise alustega ja karistuse muutmiseks ei ole põhjust. A.L-ile on mõistetud

§ 227lg 2 ettenähtud raskeim põhikaristus.

Seadus lubas teda karistada samaaegselt nii põhikaristusega, rahatrahviga, kui ka lisakaristusega, juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kolme kuuni. Ainult põhikaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja toiminud isiku olukorda kergendavalt. Vastulauses on A.L taotlenud üldkasuliku töö määramist karistusena. Seadus ei võimalda

§ 227lg 2 järgi üldkasulikku tööd määrata.

Üldkasulikku tööd saab määrata arestina mõistetud karistuse asendamisena. Kuna

§ 227

lg 2 ei näe ette karistusena aresti, ei ole võimalik karistuse asendamine üldkasuliku tööga. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ja teeb VTMS § 132 p 1 ettenähtud otsuse, jättes kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6