lg 2 alusel määratud rahatrahvi suuruse ja lisakaristuse pikkuse osas, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas ja teha uus otsus. 3. Mõista H.
Rahatrahv tasuda 30 päeva jooksul alates kohtotsuse jõustumisest Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.01.2016.a. üldmenetluse otsuses väärteoasjas nr 2315,15,012867 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas või EE 932200221023778606 Swedbankis, EE 403300333416110002 Danske Bank või EE 701700017001577198 Nordea Pangas. Kohustuslik on märkida kohtuvälise menetleja otsuses märgitud viitenumber 10220165003259. 4.Mõista H.
Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on H.P kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusbüroole. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja kirjalikult kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades kirjalikult Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatav otsus H.P karistati LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 215 trahviühikut, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selle eest, et tema 20.12.2015.a. kell 18.50 Harju maakonnas Tallinnas Pikri tn 3 juures Vikerlase tänava suunas, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,42 mg. Sellise tegevusega rikkus H.P LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palub H.P tühistada kohtuvälise menetleja otsus põhikaristuse suuruse ja lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandut. Kaebusest nähtuvalt on tal invaliidsus 40%, mistõttu saab töötada ainult poolel määral. Sellest tulenevalt on määratud rahatrahv 860 eurot väga suur. Juhtimisõigust vajab seoses töökohustuste täitmisega ja seoses sellega, et invaliidsuse tõttu ei saa palju jalgsi käia, kuna tal on tugevad hingamisraskused. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palub kaebus jätta rahuldamata. Menetleja on seisukohal, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja poolt koostatud otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid H.P liikumispuude olemasolu Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 tähenduses ja seega on kaebaja isikuks, kelle suhtes ei kehti KarS § 481 lg-s 2 sätestatu ehk seaduslikke takistusi mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmiseks ei esine. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud lisaks isiku süüle ka eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. Karistuse määramisel on menetleja arvestanud toime pandud teo ohtlikkust ja isiku karistusregistri andmeid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et H.P kaebusest ega ka väärteomaterjalidest ei nähtu, et ta oleks aru saanud, et mootorsõiduki juhtimisel keelatud seisundis kaasneb suur oht nii temale endale kui kaasliiklejate elule ja tervisele. Kaebaja puhul eksisteerib reaalne oht, et ta võib jätkata samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist. Kohtuväline menetleja, hinnates kaebuses kajastuva kahetsuse siirust, asub seisukohale, et kaebuse esitaja kahetsus ei ole tõsiselt võetav ega siirana käsitletav. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteoasja menetlemisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Arvestades isiku süü suurust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, puudub igasugune alus vaidlustatud karistuse kergendamiseks. 2 Eeltoodust tulenevalt palub kohtuväline menetleja jätta H.P kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud H.P poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Otsustamaks H.P-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. LS § 224 lõikes 2 sätestatud koosseisupärane tegu eeldab mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta H.P mootorsõiduki juhtimist juhile keelatud seisundis väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule tõendavad aset leidnud rikkumist tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja tunnistaja ütlused. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt kasutati H.P joobeseisundi kindlakstegemiseks 20.12.2015.a. kell 18.58 kuni 19.02 tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 Typ MKIII EST, seerianumber ARAF-0011, taatlustunnistuse nr TTRC15-00185, mille lõplik lugem oli 0,47mg/l kohta, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mistõttu oli H.P väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte väiksem 0,42 mg/l. Tunnistaja Mihkel-Jaagup Laats, kes olles 20.12.2015.a. graafikujärgses patrullis, teostas kella 18.50 ajal liiklusjärelevalvet Pikri 3 juures, märkas nende ees liikuvat Volkswagen Passat reg.nr XXX.Tunnistaja ütluste kohaselt liikus sõiduk ühest tee servast teise suunaga Vikerlase tänava poole. Peatatud mootorsõidukit juhtis H.P , kelle suust oli tunda alkoholilõhna, indikaatorvahendiga kontrollides tuvastati juhi joobeks 0,28 mg/l. Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati H.P sõiduki juhtimiselt alates 20.12.2015.a. kell 18.50 kuni kõrvaldamise asjaolude äralangemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Vastuväiteid nimetatud tõenditele H.P esitanud ei ole. Kohus leiab, et subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on vähemalt kaudne tahtlus. H.P ei ole andnud küll ütlusi selle kohta, millal, kui suures koguses tarvitas alkoholi ja kuidas ta end enne mootorsõiduki rooli istudes tervislikult tundis, kuid joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist nähtuvalt esinesid tal silmade punetus ja rahutu käitumine. Lisaks ei olnud alkoholi piirmäär minimaalne. Samuti tundis tunnistaja M-J. Laats juhi suust tulevat alkoholilõhna. Vähe tähtsad ei ole ka tunnistaja M-J. Laatsi ütlused sõiduki peatamise põhjuse kohta, s.o sõiduk liikus ühest tee servast teise. Seega näitavad need asjaolud, et H.P, asudes mootorsõidukit juhtima pidi aru saama, et ta ei ole juhile lubatud seisundis. H.P on rikkunud LS § 69 lõike 3 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseerinud LS § 224 lõike 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. 3 LS § 224 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. H.P karistati kohtuvälise menetleja poolt rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses ehk summas 860 eurot. Seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut põhikaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra. Lisaks suurele põhikaristusele on kohtuväline menetleja võtnud LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse viieks kuuks. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav ning vajab karistusõiguslikku sekkumist. Eeltoodust tulenevalt on õige karistada H.P üld-ja eripreventiivset eesmärki silmas pidades nii põhi - kui lisakaristusega. Kuid kohus arvestab karistuse mõistmisel nii H.P süü suurust kui ka muid asjaolusid, mis on aluseks karistuse kohaldamisel ning peab põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus põhikaristuse suuruse ja lisakaristuse pikkuse osas ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja on taotlenud põhikaristuse vähendamist ja juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks tühistamist täies mahus. lisakaristuse, s.o mootorsõiduki LS § 224 lõikes 2 on sätestatud vastutus mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kaebuse esitajal tuvastati väljahingatavas õhus 0,42 mg/l kohta. Seega võib öelda, et isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on alla keskmise. See aga omakorda määrab ära karistuse ranguse. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et H.P kahetsust, mida ta on avaldanud kohtule esitatud kaebuses, ei saa võtta tõsiselt ega käsitleda siirana. H.P on väärteoprotokollis märkinud, et on protokolliga nõus ja nõustub sellega. Ta ei kahetsenud rikkumise toimepanemist ega ka selgitanud, mis põhjusel asus keelatud seisundis mootorsõidukit juhtima. Alles peale kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamist, nähes, et temalt on pikaks ajaks juhtimisõigus ära võetud, on ta väljendanud kaebuses kahetsust ja püüdu edaspidi olla korralikum autojuht. Samas ei saa kuidagi jätta tähelepanuta asjaolu, et tegemist on isikuga, keda on karistusregistri väljavõtte kohaselt ka varasemalt karistatud väärteokorras liiklusseaduse rikkumiste eest ja ka kriminaalkorras joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et ka varem väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset tegu siiralt kahetseda, kuid käesoleval juhul ei nähtu isiku käitumisest, et kahetsus oleks siiras, pigem on kahetsuse väljendus seotud kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse rangusega. Seega puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Kuna tegemist on alla keskmise suurusega süüga, tegu on toime pandud tahtluse kergema vormiga- kaudse tahtlusega, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, leiab kohus, et keskmisest tunduvalt suurema põhikaristuse määramine ei ole põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus H.P-le määratud rahatrahvi suurust. Seonduvalt lisakaristusega leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. 4 Riigikohtu lahendites on osundatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on H.P neli kehtivat väärteokaristust, neist kolm viimast on toime pandud 2015.a., karistused on täidetud. Kaks väärteokaristust on määratud liiklusseaduse rikkumiste eest (kiiruse ületamine ja turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine). H.P ei ole küll varasemalt karistatud väärteokorras juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest, kuid teda on karistatud teiste liiklusseaduses sätestatud rikkumiste eest. Vaatamata sellele, et isik on rahatrahvid tasunud, jätkab ta väärtegude toimepanemist. Hinnates H.P poolt toimepandud rikkumiste järjepidevust, saab järeldada, et varasematest karistustest ei ole H.P vajalikke järeldusi teinud, ta on jätkuvalt ühiskonnale ohtlik ning ainuüksi põhikaristusest ei piisa eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Seega on vajalik ka lisakaristuse kohaldamine, milleks on juhtimisõiguse äravõtmine. On oluline, et isik ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest. Karistuse eesmärgiks on mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda. Kaebuses on H.P selgitanud, et tal on 40% invaliidsus ja lisanud kaebusele Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud pensionitunnistuse duplikaadi koopia, millest nähtub pensioniliigina töövõimetus. Kaebaja on kaebusele lisanud ka 05.12.2014.a. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõtte haigusloost nr 1461971. KarS § 50 lg 2 sätestatu kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et H.P oleks tuvastatud liikumispuue, mis välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimese sotsiaaltoetuste seaduses. PISTS § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Sama seaduse § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste kooskõlas sotsiaalministri poolt kehtestatud 23.09.2008 määrusega nr 61 „Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kord ja tähtajad ning hüvitatavate lisakulude arvutamise kord“. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et käesoleval juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid H.P liikumispuude olemasolu PISTS § 2 tähenduses ja seega on kaebaja isikuks, kelle suhtes ei kehti KarS § 50 lg 2 sätestatu ehk seaduslikke takistusi lisakaristuse kohaldamiseks, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmiseks ei esine. Kohus märgib, et H.P elukohaks on väärteootsuses ja kaebuses märgitud Tallinn XXX. Internetis leiduvate andmete põhjal asub XXX kahe toidupoe lähedal, samuti asub mõnesaja meetri kaugusel polikliinik ja apteek. Seega saab menetlusalune isik oma elulised vajadused rahuldada elukoha lähedal. Juhul kui peab elukohast kaugemale minema, saab kasutada Tallinna linnas hästi toimivat ühistransporti või vajadusel taksoteenust. Menetlusaluse isiku selgitus, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik ka seoses tööga, ei saa olla aluseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmiseks. Kohus selgitab, et isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõiguse ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. 5 Nõustudes lisakaristuse kohaldamise vajadusega, on kohus siiski arvamusel, et see ei peaks olema kohtuvälise menetleja poolt määratud suuruses. H.P-le ei ole varasemalt ühegi väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmise näol lisakaristust kohaldatud. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et isikul oleks nagu kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 eest, mille eest mõisteti talle Harju Maakohtu 19.05.2012.a. otsusega lisaks põhikaristusele (356 tundi üldkasulikku tööd) ka lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Tuleb nentida, et karistusregistri andmed on ekslikud. Kuna karistusregistri väljavõttes on märgitud, et karistuse täitmise info puudub, kontrollis kohus karistuse täitmist kohtuinfosüsteemist (KIS) ja selgus, et isik on kõik ÜKT tunnid ära teinud 17.10.2012.a. Tulenevalt sellest, et karistusandmed kustutatakse registrist, kui üldkasuliku töö sooritamisest on möödunud kolm aastat, siis järelikult kustus H.P-le Harju Maakohtu 19.05.2012.a. otsusega mõistetud põhikaristus 17.10.2015.a. ning väärteo toimepanemise ajal 20.12.2015.a. ei olnud ta isikuks, keda on varem karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Võttes arvesse eelpooltoodud asjaolusid, on põhjendatud H.P-le lisakaristuse mõistmine LS §-s 224 lg 3 punktis 1 sätestatud miinimummääras, s.o. kolm kuud. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg 1, § 132 p. 2 Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.