4-19-408/5

4-19-408 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-408 (2315,19,000313) Kohtunik Märt Toming Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi Menetlusalune isik L.O süüdistus Liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi L.O, sündi: 11.05.1982, Venemaa kodanik, elukoht: xxx Kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Riigor, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp RESOLUTSIOON
2. L.O süüdi tunnistada LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks arest 6 (kuus) päeva.
3. VTMS § 44 lg 3 ja KarS § 68 lg 2 alusel arvata kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka ning mõistetud aresti algust arvestada alates L.O kinnipidamisest, s.o alates 24.01.2019 kella 10.30st.
4. Mõistetud arest 6 päeva tuleb ära kanda Põhja Prefektuuri kinnipidamiskeskuses Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa.
5. KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel võtta L.O-lt lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus 6 (kuus) kuuks.
6. Lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab otsuse jõustumisest ja möödub 6 kuulise tähtaja möödumisel. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 1 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 25.01.
7. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 24.01.2019 koostatud väärteoprotokollist nr 20190124187001 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 24.01.2019 kell 10.30 L.O juhtis Tallinn-Narva tee
8. kilomeetril H. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 keeldu ning pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Menetlusalune isik selgitas, et süüdistus on talle arusaadav. Tunnistab end väärteo toimepanemises süüdi. Sõitis kiiresti, laskuval teel võttis sõiduk kiirust juurde. Enne seda võis olla 90-100 km/h. Ostis auto 3 kuud tagasi, vormistas naise nimele. Sai aru, et sõidab kiiresti, kuid ei teadnudet 158 km/h. Teel takistusi ei olnud. Teadis, et suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Nii juhtus. Aresti ei tahaks, sooviks rahatrahvi. Suundus Tallinna vaatama. Enna käis Narvas ja plaanis suunduda Leetu. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud väärteo toime pannud. Väärteoprotokoll on koostatud õieti, alused tõendite usaldusväärsuses kahtlemiseks puuduvad. Subjektiivsest küljest on tegu toime pandud tahtlikult. Niivõrd suures ulatuses kiiruse ületamine on äärmiselt ohtlik. Mida suurem on sõiduki kiirus, seda pikem on peatumisteekond kui teele ilmub ootamatu takistus. Tee- ja ilmastikuolud olis talvised, mis omakorda kasvatas pidurdusteekonna pikkust. Seaduskuulekas juht on ohutu, kuid selline, kes riivab teiste liiklejate turvatunnet, on ohtlik ja tuleb karistuse kaudu liiklusest kõrvaldada. Valdav enamus liiklusõnnetusi juhtub kiiruse ületamise tõttu. Politsei kohustus on tagada ohutus. Suurim sõidukiirus oli 90 km/h, ületas niivõrd palju, et pani ohtu iseenda, oma vara, kaasliiklejate elu ja tervise. Sellisesse teosse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Vaid nii on võimaliksundida õiguskuulekalt käituma. Käesolev aasta on alanud traagiliselt, on mitmeid hukkunuid ja palju kannatanuid. Taotleb menetlusaluse isiku karistamist LS § 227 lg 4 järgi arestiga 6 päeva ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Aresti kandmist arvestada alates kinnipidamisest, s.o 24.01.2019 kella 10.30st ja toimetada koheselt karistuse kandmisele Põhja prefektuuri arestimajja. Kohtu seisukoht väärteokoosseisu osas: Kohus, kontrollinud kohtule esitatud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et menetlusaluse isiku Mikhail juhitud sõiduki Mercedez-Benz GL350 reg. märk xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 24.01.2019 kell 10.30 Tallinn-Narva tee
9. kilomeetril mõõteseadet LaserCam
10. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 158 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 153 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 63 km/h. Kiiruse mõõtmine nähtub kiiruse mõõtmise 2 salvestiselt ja salvestisest tehtud fotodest ning salvestuse andmetest, millest nähtuvalt on menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirus olnud vahemikus 140 kuni 158 km/h 10 sekundi jooksul alates mõõtmise alustamisest. Seejuures on menetlusaluse isiku sõiduki kiirus alguses olnud 157 km/h, seejärel 158 km/h, millest saab järeldada, et menetlusaluse isiku juhitud sõidukiirus oligi pidevalt 157 km/h juures. Väärteotoimikus leiduva taatlustunnistuse kohaselt on kiirusmõõtur LaserCam 4 nr LE0446 taadeldud (TTRS-18/00264) ning mõõtmist teostas pädev mõõtja E P. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 p 1 sätetele on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja kui mõõtmise on teinud pädev mõõtja, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Käesoleval juhul on mõõtmisel kasutatud taadeldud mõõtevahendit ning seda kasutas pädev mõõtja, kes järgis asjakohast mõõtemetoodikat. Seega on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ning kohtul mõõtetulemuse õigsuses kahtlemiseks alus puudub. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud ning selle on toime pannud menetlusalune isik, mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 6 3 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Arvestades mõõtetulemust saab järeldada, et väärteo toimepanemine oli teadlik ja eesmärgipärane käitumine ning väärtegu on toime pandud kavatsetusega. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 keeldu ja pani sellega toime LS § 2 27 lg 4 sätestatud väärteo, s.o kehtestatud korras registreerimata mootorsõiduki juhtimise. Karistuse mõistmine LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel üle keskmise, kuivõrd menetlusalune isik on toime pannud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Süü suurust suurendab kohtu arvates asjaolu, et väärtegu on toime pandud talvistes tingimustes, kus sõiduki õigeaegne ja ohutu peatamine ootamatult teele ilmuva takistuse ees on valitsevate teeolude tõttu raskendatud. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo tehiolud näitavad menetlusaluse isiku hoolimatut suhtumist oma teosse, liiklusohutusse ja teiste liiklejate turvalisusse ning lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud oluliselt. Kuivõrd menetlusalune isik on väärteo toimepanemist kahetsenud, arvestab kohus seda kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Raskendavaiad asjaolusid kohus ei tuvastanud. 3 Karistusregistri andmete kohaselt ei ole menetlusalust isikut karistusregistrisse kantud. Seega ei tingi menetlusaluse isiku isikut iseloomustavad andmed karistuse mõistmist üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, kinnistamaks menetlusaluses isikus arusaama keelunormi kehtivusest. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid võetakse vastutusele ja neid karistatakse sellise iseloomuga väärtegude toimepanemise eest täie rangusega, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule võib varasema karistuse puudumisel karistuse mõista alla sanktsiooni keskmise. Puutuvalt karistuse liiki leiab kohus, et väärteomenetluses ei ole menetlusaluse isiku legaalse sissetuleku olemasolu tuvastatud. Seega isegi juhul, kui menetlusalune isik väidab endal olevat töist sissetulekut, ei ole see menetleja poolt kontrollitav. Seega ei ole võimalik tagada, et rahatrahv kui karistusliik oleks täidetav ja see täidaks muude eesmärkide hulgas ka eripreventiivset eesmärki. Rahatrahvi tasumata jätmisel aga puuduvad võimalused karistust täita täitemenetluse raames, kuivõrd menetlusaluse isiku puhul on tegemist välisriigi kodanikuga, kelle sissetuleku olemasolu kohta andmed puuduvad. Seetõttu, arvestades süüteo iseloomu ja rahatrahvi kui karistuse täitmise võimatust peab kohus vajalikuks kohaldada karistusena aresti. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik väärteomenetluses kinni peetud 24.01.2019 kell 10.
11. Vastavalt VTMS § 44 lg 3 sätetele algab kinnipidamine ajast, mil isik kinni peetakse. Kinnipidamise aeg arvatakse karistusaja hulka KarS § 68 lõikes 2 sätestatud korras. Seetõttu tuleb mõistetava aresti ärakandmist arvestada alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest väärteomenetluses. Puutuvalt lisakaristusse leiab kohus, et omaksvõetud kohtupraktika kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine (63 km/h võrra asulavälisel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel. 4 Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult taotlenud lisakaristuse kohaldamist ja kohus leiab, et ainult lühiajaline arest menetlusalust isikut liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse ja eripreventiivse eesmärgi põhjendatud ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kuivõrd menetlusalust isikut ei ole varem karistatud, siis peab kohus võimalikuks kohaldada menetlusalust isikut lisakaristusega LS § 227 lg 5 p 3 sätestatud sanktsiooni alammääras, s.o vaid 6 kuu ulatuses. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5