Obsah (14)

§ 68§ 69§ 2§ 16§ 32§ 29§ 30§ 47§ 48§ 481§ 56§ 57§ 320§ 50

4-18-4088 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. august 2018, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-18-4088 (233018002992) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi

§ 68

lg 2 alusel arvata karistusaja hulka väärteomenetluses kinnipidamise aeg alates 07.08.2018 kell 12:37 kuni 08.08.2018 kell 14:30 s.o 1 (üks) päev. Ärakandmisele kuulub veel 9 (üheksa) päeva aresti.

§ 69

lg 1 sätteid kohaldades asendada mõistetud aresti kandmata osa, s.o 9 (ühek sa päeva aresti üldkasuliku tööga 9 (üheksa) tunni ulatuses (ühele päevale arestile vastab 1 tund üldkasulikku tööd).

§ 69

lg 3 alusel määrata üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 4 (neli) kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Vabastada D.M kinnipidamiselt kohtusaalis. VTMS § 2071 lg 1 alusel üldkasulikku töö täitmisele pööramiseks saadetakse jõustunud kohtulahend süüdlase elukoha järgsele kriminaalhooldusosakonnale.

§ 69

lg 6 kohaselt kui süüdlane või süüdimõistetu hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus politseiasutuse taotluse või kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pöörata süüdlasele või süüdimõistetule mõistetud aresti või vangistuse täitmisele. Aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse karistusest kantuks süüdlase või süüdimõistetu tehtud üldkasulik töö, mille üks tund võrdub ühe päeva aresti või vangistusega. Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel võtta D .M-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus tähtajaga 6 (kuueks) kuuks kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus edastada D.M-ile , Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuurile ja Maanteeametile. Motiveeritud otsus edastada lisaks ka D.M-i kaitsjale Juri Tolmatšovile (alates 13.08.2018). Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule Narva kohtumaja kaudu 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, s.o 09.08 .

1. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata soovist kasutada apellatsiooniõigust, vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav alates 07.09.
2. Apellatsiooni võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil otsus on kohtumenetluse pooltele maakohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav, so alates 07.09.
3. Tulenevalt KrMS § 171 lg -st 3 ja VTMS § -st 2 on juhul, kui päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. Seega on viimane päev apellatsiooni esitamiseks 24.09.
4. Kui apellatsiooni ei esitata, jõustub v otsus 25.09.
5. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Menetluse käik
6. Väärteoprotokollis AB09526 (tl 3) oleva väärteo kirjelduse kohaselt juhtis D.M, 07.08.2018 kell 12:37 Ida-Virumaal Narva- Jõesuu vallas Narva-Narva- Jõesuu-Hiiemetsa tee 11.
7. kilomeetril mootorsõidukit Mercedes-Benz E320CDI reg nr xxx liiklusmärgi nr 351 (70 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 152 +/ - 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 77 km/h võrra, rikkudes liiklusseaduse (LS) § 50 lg 5 p -s 3 sätestatud kohustust. Seega pani menetlusalune isik toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi.
8. Vastavalt isiku kinnipidamis e protokollile (lk 6), peeti D.M kinni 07.08.2018 kell 12:37 VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel.
9. Ida Politseiprefektuur edastas väärteoasja järgmisel päeval kohtusse karistuse määramiseks. 2
10. Kohus kuulas 08.08.2018 toimunud kohtuistungi l üle menetlusaluse isiku (tl 19) ja tunnistaja C L (tl 18) ning avaldas järgmised dokumentaalsed tõendid: kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 4) , taatlustunnistus (tl 5), isiku kinnipidamise protokoll (tl 6), sõiduki teisaldamise akt (tl 7) ning varasemaid karistusi kinnitavad väljavõtted (tl 10-15). D.M ei soovinud kohtuistungil kaitsjat.
11. Kohtus ei olnud vaidlust tõendite, teo toimepanemise ega süüküsimuse üle, kuid seisukohad kohase karistuse osas olid väga erinevad. II. Kohtu põhjendused 6.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

1. Kohus, uurinud vahetult asjas kogutud tõendeid ja hinnanud neid siseveendumuse kohaselt kogumis, on seisukohal, et D.M pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi ning teda tuleb selle eest karistada. Väärteokoosseis: objektiivne koosseis
2. Väärteoprotokollis heidetakse D.M -ile LS § 227 lg 4 alusel ette seda, et ta juhtis 07.08.2018 kell 12:37 Ida-Virumaal Narva- Jõesuu vallas Narva-Narva- Jõesuu-Hiiemetsa tee 11.
3. kilomeetril mootorsõidukit Mercedes -Benz kiirusega 152 +/- 5 km/h, millega ületas liiklusmär gi nr 351 mõjupiirkonnas lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 77 km/h võrra, rikkudes LS § 50 lg 5 p-s 3 sätestatut.
4. LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis.
5. LS § 50 lg 5 p 3 näeb ette, et juht ei tohi sõita kiiremini kiiruspiirangu tunnusmärgil olevast kiirusest.
6. Asjas ei ole olnud vaidlust, et D.M pani väärteosüüdistuses nimetatud teo toime. Ta tunnistas end ise selge lt süüdi. S üüdistust kinn itavad ka muud kogutud tõendid – kiirusmõõturi kasutamise protokoll, isiku kinnipidamise akt, sõiduki teisaldamise akt ning tunnistaja ütlused.
7. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt koostas selle 07.08.2018 patrullpolitseinik V. L selle kohta, et ta teostas riikliku järelevalve korras D.M-i juhitud ülalnimetatud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist samal kuupäeval kell 12:37 Ida -Virumaal Narva-Jõesuu vallas Narva Narva- Jõesuu-Hiiemetsa tee 11.
8. kilomeetril, suunaga Narva, kus on lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Ta kasutas liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS008358, mida oli testitud 07.08.2018 kell 06:50 ja mis oli töökorras. Mõõtmise tehiolude kirjelduse kohaselt oli tegemist asulavälise teega, kus nähtavus oli hea, oli valge aeg, ilm oli sademeteta, tee oli kahesuunaline, kuiv ja kattega. Mõõtmine toimus paigal seistes, st atsionaarselt, mõõtja seisis. Protokolli on märgitud mõõdetava kiirusega mootorsõiduki kohta, et see liikus pärisuunalisel sõidurajal, eemaldudes patrullautost, tegi parasjagu möödasõitu, kiirendas intensiivselt ja samas oli teel mitu sõidukit. Segavaid faktoreid ei olnud . Kiirusmõõturi lugem oli 152 km/h, laiendmääramatus +/- 5 km/h. Lõplik mõõtetulemus 147 km/h. Protokollist nähtub, et juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit ja D.M on selle kohta omakäeliselt märkinud (vene keeles) „olen mõõturinäiduga tutvunud, nõus.“ Lahter isiku avalduste kohta on tühi. Protokoll on allkirjastatud D.M-i kui menetlusaluse isiku poolt, tunnistaja lahtris C. L nimelt ja mõõtja/protokollijana V. L poolt. Tl 5 asub kiirusmõõturi Stalker II MDR nr AS008358 taatlustunnistus nr TTRS-17/00300, millest nähtub, et seda on taadeldud vastavalt majandus - ja taristusministri 20.09.2016 määruse nr 57 lisa p-le 8.1 22.12.2017 ja selle kohta on näidiku korpusele paigaldatud taatluskleebis. Taatlejana on andnud allkirja K. K . 3
9. Tunnistaja C. L andis ütlusi, et teostas 7.08.2018 patrullpaarilise V L liiklusjärelevalvet Narva-Narva-Jõesuu teelõigul paigal seistes, kui nad kuulsid, kuidas Narva- Jõesuu poolt tuleb tugeva mootorimürinaga mootorsõiduk. Narva -Jõesuust sõitis kolonn autosid (vähemalt kolm) ja tumesinine Mercedes-Benz tegi kolonnist suurel kiirusel möödasõitu. Oli kohe arusaadav, et sõiduk ületab suurel määral kiirust. Eksida pole olnud võimalik , kuna see sõiduk oli väga eristatav. Paarimees fikseeris selle sõiduki kiirust ja tablool oli kiirus 152 km/h. Nad sõitsid kohe sõidukile järgi ja peatasid ta bussipeatuse kõrval. Auto peatus peaaegu koheselt, kui nad andsid peatumismärguande. Isik oli autos üksi ja ta oli rikkumisega nõus. Kõik see toimus kl 12.30 paiku, võib olla natuke üle. Tegelik sõidukiirus sellel teelõigul oli 70 km/h; see oli vastavalt märgistatud ja igati arusaadav. Kiirusemõõtmist segavad faktorid puudusid. Eksida selles, millise sõiduki kiirust nad mõõtsid, ei olnud võimalik – see oli sama sõiduk, mis hiljem peatati: teisi selliseid ei olnud. See oli tumesinine Mercedes. Menetlusalune isi k kinnitas oma ülekuulamisel kohtus , et kõik oli täpselt nii, nagu tunnistaja rääkis.
10. Lisaks eelnevale kinnitavad toimunu aega ja asjassepuutuva sõiduki samasust ka D.M-i kinnipidamise protokoll ja sõiduki teisaldamise akt.
11. Kuna menetlusalune isik ei seadnud tõendite usaldusväärust kahtluse alla ning ka kohtul ei tekkinud selles osas küsimusi, ei ole vaja seda aspekti täiendavalt analüüsida.
12. Eelnevaga on vastuvaidlematult ja üheselt mõistatavalt leidnud tõendamist see, et D.M-i tegevus vastab LS § 227 lg 4 objektiivsele sisule: ta juhtis 07.08.2018 kell 12:37 IdaVirumaal Narva-Jõesuu vallas Narva-Narva- Jõesuu- Hiiemetsa tee 11.
13. kilomeetril mootorsõidukit Mercedes-Benz kiirusega 152 +/- 5 km/h, ületades liiklusmärgi nr 351 mõjupiirkonnas lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 77 km/h võrra, rikkudes LS § 50 lg 5 p -s 3 sätestatut. Süüteokoosseis: subjektiivne koosseis
14. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga (tl 2, kohtuvaidlused), et D.M pani LS § 227 lg 4 objektiivsele koosseisule vastava teo toime tahtlikult. Nagu ta ka ise kinnitas, elab ta Narva-Jõesuu linnas, on sama teed ka eelnevalt sõitnud ning on teadlik seal kehtivatest kiiruspiirangutest. Põhjenduseks ütles ta, ei tahtnud tahtlikult nii kiiresti kiirust ületada, läks möödasõidule, vajutas gaasipedaalile, pärast vaatas sp idomeetrit ja hakkas pidurdama. Kiirustamise põhjuseks oli, et tüdruksõber helistas talle, et sattus haiglasse , ning tüdruksõber on talle väga kallis. Ta kinnitas samas kohtus, et teab küll, et sõiduki kiirust reguleerib juht.
15. Kohus on seisukohal, et D.M-i tegevus vastab subjektiivsest küljest kaudse tahtluse tunnustele. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda (

§ 16lg 4).

1. V õimalik, et D.M ei vaadanud spidomeetrile pidevalt ning tõenäoliselt ei vaadanud ta seda ka samal hetkel, kui politseiametnikud tema kiirust mõõtsid. Sellegipoolest oli juhitava sõiduki kiirust reguleerima kohustatud just tema kui autojuht ja mitte keegi teine. Käesoleval juhul ei ole kahtlust selles, et D.M oli sõiduki roolis, seda enam, et ta oli mootorsõidukis üksi. Kohtuni ei jõudnud ka andmeid, mis viitaks sellele, et D.M oli mingisugune teadvuseseisund, mis oleks takistanud tal jälgimast ja aru saamast, kui kiiresti ta sõidab. Nagu nähtub tunnistaja ütlustest, oli D.M-i reageerimisvõime täiesti adekvaatne – ta peatus politseimärguande peale kohe. Ka ei olnud D.M mingeid joobetunnusei d. Ehk et on kõik alused selleks, et pidada D.M-i võimeliseks jälgima vaidlusalusel ajal tema juhitava sõiduki kiirust.
2. Võimalik, et D.M ei teadvustanud täpselt, et tema kiirust oli just nii suur (so vähemalt 77 km/h lubatust rohkem), aga selline teadmatus saanuks tuleneda vaid tema enda otsusest sel hetkel spidomeetrit mitte jälgida. Nagu ta ülekuulamisel omaks võttis, vajutas ta spidomeetrit jälgimata möödasõiduks gaasipedaalile, misläbi sai tema enda teadliku tegevuse läbi võimalikuks see, et juhitava sõiduki kiirus tõusis vähemalt kaks korda nii suureks, kui see oli antud lõigul lubatud. See, 4 et D.M ei jälginud sel hetkel spidomeetrit, tähendab, et ta möönis sellise äärmusliku kiiruseületamise reaalsuseks saamist. Õigusvastasus, süü 26.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatüki
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.
3. D.M on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14 -aastane (täpsemalt – sündinuna 19
4. a mais, oli ta teo ajal 22-aastane). Süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
5. Ei esine ka õigusvastasust välistavaid asjaolusid, sealhulgas hädaseisundit (

§ 29

) ega kohustuste kollisiooni (

§ 30

). Asjaolu, et menetlusalune isik väga muretses oma haiglasse sattunud sõbranna pärast (seda asjaolu kohtumenetluses ümber ei lükatud), ei anna mingil juhul alust õigusvastasuse välistamiseks. Kui D.M-ile oli teada, et ta sõbranna on spetsialistide hoole all, siis järelikult ei olnud ka mingit ohtu, mida ta oleks saanud sellise kiirustamisega kõrvaldada. Samuti ei olnud D.M ühtki õiguslikku kohstust, mis oleks teda nõnda takka kiirustanud. Kõik see oli ka D.M -ile teada, sest tegelikult ei väitnud ta oma süüd omaks võttes kordagi, et miski oleks kiiruseületamist otseselt õigustanud.

1. Eeltoodud põhjustel on kohus veendunud, et D.M on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi. Karistus: raamistik
2. Esmalt määratleb kohus karistusraamid. LS § 227 lg 4 sätestab sanktsioonina mootorsõidukijuhi poolt lubatud suuri ma sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetrit tunnis rahatrahvi kuni 300 trahviühikut , arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Sama paragrahvi lg 5 p 3 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.
3. LS § 227 lg- s 2 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra.

§ 47

lg 1 kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.

§ 47

lg 1 kohaselt on üks trahviühik neli eurot.

§ 48

kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva.

§ 481

lg 1 ls 2 kohaselt ei või juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada üheaegselt põhi- ja lisakaristusena. 32. Kohtuväline menetleja palus karistada D.M-i arestiga kümme päeva, mille võib määrata ositi, ning lisakaris tusega juhtimisõiguse äravõtmise näol kuueks kuuks. D.M soovis, et teda karistataks rahatrahviga, kuitahes suurega, aga juhul, kui mõistetakse arest, siis asendataks see üldkasuliku tööga. Ta palus tungivalt kohus mitte võtta ära temalt juhtimisõigus, kuna tal läheb seda töö tegemiseks ilmtingimata vaja; kui see on hädavajalik, siis ainult paariks kuuks. Karistus: põhikaristus 33.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüd hinnates mõõdab kohus teo etteheidetavust ja tagajärje ebaõigust, arvestades samas süüdlase käitumist enne ja pärast tegu, kuriteo motiivi, eesmärki ja teos avalduvat negatiivset suhtumist normi. Süü suurust saavad mõjutada süüteoga seotud asjaolud.

1. Käesoleval juhul ei saa ümber sellest, et tegu on lubatud sõidukiiruse ületamise kõige raskema kvalifikatsiooniga. See tõdemus aitab valida lubatud karistuspiirides karistust, mis on proportsionaalne võrreldes kergemate koosseisudega. Nimelt ei sätesta LS § 227 lg 4 ühegi põhikaristuse alammäära. Samas on lubatud sõidukiiruse ületamine karistatav juba väga väikesest 5 rikkumisest alates. LS § 227 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis rahatrah viga kuni 30 trahviühikut; lg 2 kohaselt sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning lg 3 kohaselt suurima sõidukiiruse ületamise eest 41– 60 kilomeetr it tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Karistuse mõistmisel kõige raskema kvalifikatsiooni järgi peab silmas pidama, et mõistetav karistus ei saa olla ebaõiglaselt leebe võrreldes karistustega, mis on ette nähtud väiksemate rikkumiste eest. Lisaks tuleks käesoleval juhul arvestada sedagi, et kui LS § 227 lg 4 sätestab sanktsiooni mootorsõidukijuhi poolt suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetrit tunnis, siis D.M ületas ka seda sõidukiirust märkimisväärselt: tema sõitis vähemalt 77 km/h lubatust rohkem. Kuna antud alal oli lubatud kiiruseks 70 km/h, siis sõitis ta üle kahe korra kiiremini, kui oli lubatud. See on selgelt jultunud rikkumine ja seab kaasliiklejad abstraktselt väga suurde ohtu.
2. Oluline on ka see , kus ja millal sõitmine toimus. Narva-Narva- Jõesuu-Hiiemetsa teel (sh selle 11.
3. kilomeetr il) kulgevad inimesed Narva-Jõesuusse: suvituspiirkonda. See, et kiiruseületamine toimus 07 .08.2018 kell 12:37, näitab, et see toimus suvel, lõunasel ajal . KrMS § 60 lg 3 (ja VTMS § 2) kohaselt võib kohus tunnistada üldtuntuks asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Selliseks üldtundtud asjaoluks, mille kohta saab kiiret ja adekvaatset teavet kõigist ilmaportaalidest, on see, et Eestis on olnud sel suvel harukordselt ilus ja soe suvi, mis muudab tavapärasest aktiivsemaks ka rahva liikumise suvituspiirkondadesse ja supluskohtadesse. Kõnealusel päeval ja kellaajal oli ilm päikesepaisteline ja temperatuur 20 kraadi ligi ka Narva kandis (https://www.ilmateenistus.ee/ilm/ilmavaatlused/vaatlusandmed/). Mainitud kellaaeg on just se lline kellaaeg, kus inimesed lähevad suplemise ja puhkamise eesmärgil liikvele. Kõik need suvituspiirkonna iseärasused olid D.M -ile teada, kuna ta elab Narva -Jõesuus. Seda, et liiklus oli aktiivne, kinnitab ka see, et tunnistaja sõnul sõitis D.M kiirust ületades mööda vähemalt kolmest sõidukist koosnevast kolonnist.
4. D.M võis ju uskuda, et suudab hoolimata kõrgest kiirusest sõidukit kontrollida, kuid kõigil liiklejatel on õigus eeldada, et teised käituvad reeglite kohaselt. Liiklejad kujundavad oma käitumise, tuginedes eeldusele, et teised jä rgivad reegleid. Antud juhul oli kõnealuses piirkonnas reegliks, et mootorsõidukid sõidavad maksimaalse kiirusega 70 km/h. Rikkudes seda reeglit drastiliselt näitas D.M üles äärmist üleolekut kaasliiklejate – nende elude, tervise ja vara – suhtes. See, et ühtegi õnnetust ei juhtunud, tuleneb pigem soodsast asjaolude kokkulangevusest.
5. Hinnates süüdlase käitumist, arvestab kohus kahetsust, mis vähemalt selle väljendamise hetkel istungil tundus puhtsüdamlik (

§ 57

lg 3 järgi on see karistust kergendav asjaolu), ning seda, et rikkumist toime pannes oli süüdlane mures oma tüdruksõbra pärast. Kui kiiruseületamine olnuks väiksem, võiks lugeda seda mõne teise mureliku noormehe puhul inimlikult mõistetavaks ühekordseks õnnetuseks. Antud juhul ei olnud aga tegemist ühekordse erand juhuga, kus emotsioonide kütkes inimene end hetkeks unustab. Paraku oli kiiruse ületamine nii suur ja D.M -i varasem käitumine normidest niivõrd üleolev, et käesolev ju htum viitab harjumuskihutaja käitumismustrile. D.M-i varasemad karistused näitavad, et tema ületab kiirust ja eirab liiklusreegleid nii järjepidevalt, et üksikjuhtumi konkreetne ajend ei ole enam määrav.

1. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). D.M-ile liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on kahtluseta seotud praeguse menetluse ese meks oleva süüteoga ja neid tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta.
2. D.M on (lisaks muudele kehtivatele karistustele) neli kehtivat väärteokaristust lubatud sõidukiiruse ületamise eest. 14.04.2017 pani ta toime LS § 227 lg -s 3 nimetatud väärteo, mille eest 6 määrati karistus 11.05.2017; 17.08.2017 karistati sama teo eest, toimepanduna 20.07.2017, 24.08.2017 pani ta toime LS § 227 lg -s 1 sätestatud teo, mille eest sai karistuse 24.08.
3. 29.05.2018 karistati D.M-i LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga samal päeval toime pandud teo eest. Kvalifikatsioonidest nähtuvalt on teda seni karistatud kiiruseületamise eest väiksemal määral kui 60 km/h, ning viimati paar kuud tagasi. Kuna teod jagunevad ühtlaselt aastate lõikes, saab seda pidada tema tavapäraseks käitumiseks, mis väljendab üleolekut kehtestatud kiiruspiirangute suhtes.
4. Lisaks eelnevale on teda karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest veel kahel korral – 01.03.2018 (LS § 242 lg 1) ja 12.12.2017 (LS § 236 lg 1, 223 lg 1 ja 237 lg 1 - mootorsõidukijuhi poolt varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine; liiklusõnnetusest mitteteatamine; liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine või kannatada saanud abitus seisundis inimese abita jätmine). Tegu on inimesega, kes rikub süstemaatiliselt liiklusseaduse nõudeid. Kohtuvälise menetleja esindaja nimetas D.M-i kohtuvaidluses liiklushuligaaniks. Kohus peab tõdema, et kui möönda sellise liiiklejaliigi olemasolu, siis D.M võib olla selle tüüpiline esindaja. Üleolekule kehtiva õiguse ja seda kehtestavate ametnike suhtes viitab ka asjaolu, et ta on 28.07.2017 karistatud

§ 320lg 1 järgi ehk teadvalt vale ütluse andmise eest.

1. Siiski võtab kohus arvesse seda, et vaatamata muidu keskmisest suuremale teosüüle (mille juures kohus arvestab ka teo toimepanemist tahtlikult) jäi väärteoga põhjustatud liiklusoht abstraktseks (ei põhjustatud liiklusohtlikku olukorda, takistatud liiklust ega seatud reaalsesse ohtu mõne inimese elu, tervist, vara või keskkonda; vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 31-1-59-15, p 13). Ka pole alust eitada puhtsüdamlikku kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu ning võimalust, et tema käitumine oli vähemast teatud määranu murest ajendatud.
2. Kokkuvõttes hindab kohus D.M -i süüd keskmisest suuremaks ning arvestab seda karistusmäära - ja liigi puhul. Kohtuistungil palus D.M määrata trahv ja lubas selle kohe ära maksta. Karistusregistri õiendist nähtuvalt on D.M oma senised trahvid ruttu ära maksnud, kuigi need on kokku moodustanud päris suure summa. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on D.M 7 kehtivat väärteotrahvi otsust 9 erineva väärteo eest summades 40 – 460 eurot.
3. Kohus hindab karistusliigi/määra raskuse hindamisel ka subjektiivset aspekti ja järeldab eelnevast, et rahatrahv on D.M-ile meeldiv ja kerge karistusliik, mis ei põhjusta tema jaoks märkimisväärset kadu heaolus ega mõjuta edasistest rikkumistest hoiduma. Juba sel põhjusel välistab kohus karistuste seast rahatrahvi. Arvestades süü suurust on kohtu hinnangul õige karistada D.M-i põhikaristusena arestiga kui raskeima karistusliigiga.
4. Kohtuistungil ütles D.M (tl 19), et arest on tema plaanidega vastuolus, kuna segab tal õppeprogrammi läbimist. Kohus arvestab selle argumendiga kahesuunaliselt. Esiteks leiab kohus, et karistus peab tekitama nö piisavat kadu karistatava heaolus, et see mõjuks adekvaatse retributsiooni ja hoiatusena, reageerimaks õiglaselt toimepandud rikkumisele ja motiveerimaks isikut edaspidi süütegudest hoiduma. Karistus peab mingilgi määral viima süüaluse tema mugavustsoonist välja. Teiseks ei tohi karistus olla aga julm, piinav ega ka kiuslik.
5. Neil asjaoludel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja ettepanek karistada D.M -i 10- päevase arestiga (kolmandik võimaliku aresti maksimummäärast) on põhjendatud. D.M ei ole varem aresti kandnud ja tal oli võimalus olla enne kohtu istungit üks päev kinnipidamises. See tekitas temas loodetavasti arusaamise, et arest ei ole meeldiv kogemus.

§ 68lg 2 alusel tuleb väärteomenetluses kinnipidam ise aeg arvata karistusaja hulka.

Kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti. D.M-i peeti väärteomenetluses kinni alates 07.08.2018 kell 12:37 kuni otsuse kuulutamiseni 08.08.2018 kell 14:30, mis vastab ühele päevale arestile. Ärakandmisele kuulub veel 9 (üheksa) päeva aresti.

1. Kohus leiab, et on õigustatud asendada ülejäänud arest – 9 päeva – D.M -i sõnul üldkasuliku tööga. Kuivõrd D.M -i varasemad väärteod ja seekordse kiiruseületuse drastiline 7 määr (sisuliselt mõõdutundetu kihutamine) viitavad sellele, et tema ühiskondlikus käitumises annab tooni arrogants, siis on üldkasulik töö karistusliigina kohane. Tasuta, kuid ühiskonnale kasu toov lihtsakujuline töö suunab inimest positiivses mõttes alandlikkusele. See annab võimaluse süüdlasel kogukonda teenida, selmet kaaskodanikest hoolimatult „üle sõita“. Seega on üldkasulik töö põhikaristusena kõige õiglasem ja kohasem karistus ning mõjub sellisena ka üldpreventiivselt sobivalt .K arS § 69 lg 1 sätteid kohaldades tuleb mõistetud aresti kandmata osa asendada üldkasuliku tööga 9 tunni ulatuses - ühele päevale arestile vastab 1 tund üldkasulikku tööd.
2. Kohus peab mõistlikuks ja piisavaks määrata

§ 69

lg 3 alusel üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 4 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest (nimetatud sättest tulenevalt võib tähtaeg olla kuni 12 kuud). Sellist tähtaega määrates on kohus võtnud arvesse nii tehtava töö väikest hulka kui ka seda, et D.M saaks tegeleda paralleelselt ka oma õpingute ja ettevõtlusega, millest ta kohtule rääkis. Kui D.M üldkasulikku tööd ei tee, siis tuleb tal vastavalt

§ 69lg-le 6 kanda karistus ära arestina.

Selliselt karistust mõistes annab kohus põhikaristuse edasise kulgemise suuresti D.M -i enda vastutusse ning väldib tema elukorralduse ülemäärast segipaiskamist.

1. Teiseks tuleb lahendada küsimus lisakaristusest. Kohus võtab D.M-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus tähtajaga kuueks kuuks kohtuotsuse jõustumisest.
2. LS § 227 lg 5 p 3 näeb ette, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis võib lisaks põhikaristusele kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.
3. Li sakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

§ 56alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

Karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (RKKKo 3-1-1-18-17). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).

1. Riigikohtu arutada olnud väärteoasjas 3-1-1-18-17 leiti, et olukorras, kus LS § 224 lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule määrati keskmisest suurem rahatrahv ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületasid põhi - ja lisakaristus tema süü suurust. Kõnealuses asjas põhjendas Riigikohus oma seisukohta eeskätt sellega, et väärteomenetleja oli lisakaristust põhjenda nud peamiselt üldpreventiivsete kaalutlustega ning otsuses märgiti ekslikult, et menetlusalusel isikul on varasemast ajast kehtiv karistus liiklusväärteo eest. Mainitud juhul ei saanud menetluse esemeks olevat tegu käsitada harjumussüüteona, isik kahetses toimepandud tegu puhtsüdamlikult, muid rikkumisi ette ei heidetud ning neil asjaoludel ei olnud võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Ei esinenud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et isik asub taas sama väärtegu toime panema.
2. Ka seda asja menetlev kohus on veendunud, et karistus ei tohi olla liialt karm. D.M-i juhtum erineb aga ülalviidatud varasemast kaasusest olulisel määral ja Riigikohtu viidatud otsuses (ega ka nt sarnastes väärteoasjades 3-1-1-122-13 ja 3-1-1-59-15) viidatud puudujääke siin ei esine. 8 Lisaks sellele, et on tuvastatud toimepanija keskmisest suurem süü, mis on lisakaristuse kohaldamise üks eeldus, on olemas ka eripreventiivsed kaalutlused, millega saaks õigustada juhtimisõiguse äravõtmist konkreetselt isikult.
3. D.M-i tegu on harjumussüütegu. Ta on korduvalt liiklusväärtegude eest karistatud (vt ka otsuse p 39-40). Neljal korral on teda karistatud samalaadse teo ehk kiiruseületamise eest. Tl 10-14 kajastatud karistusandmed ja menetlusaluse isiku ütlused kohtus näitavad, et teda on karistatud kiiruseületamise eest korduvalt rahatrahviga ja temalt on võetud ära ka lisakaristusena juhtimisõigus üheks kuuks (see otsus jõustus 09.11.2017). Mitte ainult ei ole senised karistused jäänud piisava mõjuta, vaid tuleb möönda, et D.M-i üleolek ja hoolimatus liiklusreeglite suhtes on süvenenud : seekordse kiiruseületuse määr ületab kõik varasemad. Tema puhul ei ole tegu üksnes abstraktse võimalusega, et isik asub taas kiirust ületama. Väärteoasjas 3-1-1-122-13 leidis Riigikohus sarnase lisakaristuse mõistmise põhjendatust hinnates, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Käesoleval juhul osutavad uute väärtegude ohule nii varasemad korduvrikkumied kui ka piirmäära oluline ületamine.
4. Selleks, et avaldada D.M-ile tegelikku eripreventiivset mõju, peab riigi lähenemine tema juhtumile (karistusmeetmed) järelikult jõuliselt muutuma. Selliseks muutuseks ei piisa kohtu hinnangul vaid uue karistusliigi (aresti asendusena üldkasuliku töö) valikust, vaid D.M tuleb ära võtta lisakaristusena ka juhtimisõigus. Selliselt on karistus D.M-ile selgelt tajutav ja valmistab loodetavasti piisavalt ebamugavust, et tulevikus kiiruseületamisest hoiduda.
5. Lisakaristuse miinimummäär LS § 227 lg 5 p 3 järgi on kuus kuud, maksimummäär kaksteist kuud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et 6- kuulise juhtimisõiguse äravõtmise positiivne lisategur eripreventiivsest aspektist on see, et see toob kaasa kohustuse läbida uuesti teooriaeksam. LS § 129 lg 1 näeb ette, et kui isikult on mootorsõiduki juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena ära võetud vähemalt kuueks kuuks, kuid vähemaks kui 12 kuuks, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada juhul, kui isik sooritab edukalt liiklusteooriaeksami. Liiklusteooriaeksami võib isik sooritada ka ajal, mil juhtimisõigus on karistusena ära võetud, kuid juhtimisõigus taastub sellisel juhul pärast karistuse tähtaja möödumist. D.M-i karistusõiend kajastab eriliigilisi liiklusrikkumisi (kokku 9 alates 05.03.2017), mistõttu on seda enam hädavajalik, et ta värskendaks liikluseeskirjade alal oma teadmisi . Teooriaeksami läbimine on parim viis seda teha ja juhtimisõiguse taastamine on selleks kohane motivaator.
6. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem, et ta tulevikus samaliigilis t süüte gu kordab, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13). Väärteoasjas nr 3-1-1-6-17 on Riigikohus nõustunud , et isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Märgitakse, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel, kuigi tegelikult see nii ei ole, sest

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta vaid mootorsõidukit liikumispuude tõttu kasutavalt isikult. Ka D.M-i põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta ei välista juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole

§ 50lg-s 2 märgitud isik.

D.M on pärast rahatrahvide korduvat määramist ja lühiajalist juhtimisõigusest ilmajätmist jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist. Seega on ta ise asetanud ennast olukorda, kus juhtimisõiguse äravõtmine on möödapääsmatu , kuna muu ei aitaks uute süütegude toimepanemist ära hoida . 9

1. Lisaks eripreventiivsete eesmärkide täitmisele on lisakaristuse kohaldamine õige ka üldpreventiivsest aspektist. Ü hiskonnale tuleb anda signaal, et õiguskorras taunitakse süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi.
2. Kuigi kohtu hinnangul ei oleks D.M-i süü suurust arvestades ülemäärane ka pikem juhtimisõiguse äravõtmine, piirdub kohus l isakaristuse mõist misega miinimummääras. Määra valikul arvestab kohus nii seda, et lisakaristus kombineerub põhikaristusega ning ka seda, et sellest johtuv sekkumine D.M-i elukorraldusse jääks hädavajalikesse piiridesse. Juhtimisõiguse äravõtmine pooleks aastaks tähendab seda, et nii kooli - ja tööasjade ajamiseks ui ka üldkasuliku töö tegemiseks tuleks D.M kasutada kas autojuhiga renditud transporti, jalavaeva või ühistransporti. Kõik see on mõnevõrra ebamugav ja/või kulukas, aga positiivse külje pealt hoiab kokku Mercedes-Benzi kütusele minevat raha. Ka pinglagede paigaldamine ei ole juhtimiõiguseta võimalik, see nõuab lihtsalt veidi enam ressurssi. Karistuse kandmisel on aga teatud ebamugavused paratamatud, teatud mõttes on need isegi eesmärk omaette. Kohtu hinnangul on pool aastat sedalaadi ebamugavusi D.M -ile piisav, et karistuse eesmärke täita.
3. M õistetav põhikaristus ja lisakaristus kokku ei ületa praegusel juhul D.M-i süü suurust. Analoogses kiiruseületamise juhtumis väärteoasjas nr 3-1-1-6-17 toonitas Riigikohus, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5). Praegusel juhul on mõistetav lisakaristus minimaalne ning aresti määr on lähedal karistusliigi miinimumile, kusjuures see asendatakse vastavalt menetlusaluse isiku soovile kergema karistusliigiga ehk üldkasuliku tööga. Praegu ei ole kohus seega küll mõistnud põhi - ega lisakaristust üle keskmise määra (hoolimata keskmist määra ületavast süüst), aga koostoimes on neil eeldatavasti siiski piisavalt mõju, et panna D.M tulevikus liikumiskäitumist muutma. Kohtu hinnangul on põhi- ja lisakaristuse kombinatsioon praegusel juhul õiglane ja proportsionaalne, arvestades kõiki karistuse mõistmisel olulisi tegureid, sh menetlusalust isikut iseloomustavad andmei d ja karistuse üld- ning eripreventiivsei d eesmärke. Muud küsimused
4. D.M oli VTMS § 44 alusel kinni peetud alates 07.08.2018 kell 12:
5. Käesoleval juhul toimis väärteoasja kohtuväline menetleja korrektselt VTMS § 44 lg 2 p 3 kohaselt ja toimetas kinnipeetud isiku asja arutamiseks maakohtusse, sest ta oli toime pannu d väärteo, kohtuväline menetleja pidas vajalikuks aresti kohaldamist ja selle kohta oli koostatud väärteoprotokoll. Väärteoasja arutamine lõppes otsuse kuulutamisega 08.08.2018 kell 14:
6. VTMS § 44 lg 4 näeb ette, et kui isikut ei ole põhjust kinni pidada, vabastatakse ta viivitamata ja seetõttu vabastab kohus D.M-i kohtusaalis otsuse kuulutamisel.
7. Rohkem lahendamata küsimusi, mille osas kohus peaks VTMS § 108 alusel käesolevas asjas seisukoha kujundama, ei ole. / / Heili Sepp Kohtunik 10