KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 7. aprill 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-15-5082 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kriminaalasi I

§ 201lg 2 p 3 ja Kar

S § 346 järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Kohtuistungi toimumise aeg

1. veebruar 2016, Tartu Kohtuistungil osalesid ringkonnaprokurör Külli Saks, süüdistatav I.D ja kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. novembri 2015 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav I.D kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Süüdistatav I.D , isikukood: XXX, elukoht: XXX , töökoht: XXX OÜ, varasemalt kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv RESOLUTSIOON: 1.Tühistada Tartu Maakohtu
3. novembri 2015 otsus osaliselt, s.o I.D süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ja I.D-lt tsiviilhagi väljamõistmises.
4. Mõista I.

§ 201lg 2 p 3 järgi õigeks sõidukirehvide omastamise teos.

3. Lõpetada kriminaalmenetlus I.

§ 201lg 2 p 3 järgi mobiiltelefoni ja mälupulkade omastamises Kr

MS § 274 lg 1 alusel, kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.

1. Süüdistuses KarS § 346 järgi mõistetud karistus jätta muutmata.
2. Piirissaare Vallavalitsuse tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kannatanul on õigus KrMS § 310 lg 3 kohaselt esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
3. Mõista Eesti Vabariigilt I.D kasuks välja 600 (kuussada) eurot, sh käibemaks 100 (ükssada) eurot, valitud kaitsjale vandeadvokaat Tarmo Pilvele makstud tasu katteks.
4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1 8.Süüdistatav I.D kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilve apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
5. Tartu Maakohtu 23.11.2015 otsusega tunnistati I.D süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 120 päevamäära, s.o 2676 eurot. Sama otsusega tunnistati I.D süüdi KarS § 346 järgi ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 80 päevamäära, s.o 1784 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel, raskeima karistuse suurendamise teel, mõisteti I.D-le kuritegude kogumi eest liitkaristuseks rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 4460 eurot. Piirisaare Vallavalitsuse tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja VÕS § 127 lg 1, § 132 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti I.D-lt välja 309,98 eurot Piirissaare Vallavalitsuse kasuks.
6. I.D-le esitati süüdistus selles, et tema, olles vastavalt Piirissaare Vallavolikogu 13.11.2013 otsusele nr 4 valitud alates 13.11.2013 Piirissaare vallavanemaks, kes on vastavalt KOKS § 49 lõikele 1 vallavalitsuse juht ning kelle ametiülesanneteks on vastavalt KOKS § 50 lõikele 1 ning 21.06.2007 vastu võetud Piirissaare valla põhimääruse nr 15 § 36 lõikest 1 muuhulgas vallavalitsuse töö korraldamine; vallavalitsuse istungite ettevalmistamine; Piirissaare valla ja vallavalitsuse esindamine; sisemise töö korraldamiseks käskkirjade väljaandmine; vallavalitsuse määruste ja korralduste ning teiste vallavalitsuse dokumentide allkirjastamine; vallavalitsuse koosseisu volikogule kinnitamiseks esitamine; volikogule ettepanekute esitamine täiendava vallavalitsuse liikme kinnitamiseks, liikme vabastamiseks vallavalitsuse liikme kohustustest ning palgalise valitsuse liikme ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks ehk omades avaliku ülesande täitmiseks ametiseisundit ning olles seega ametiisik KarS § 288 lõike 1 tähenduses, jättis 15.10.2014 ametist lahkudes Piirissaare vallale tagastamata tema valduses olnud järgmised Piirissaare vallale kuuluvad asjad, pidades need endale: mobiiltelefoni Nokia 301DS (IMEI: XXX ) väärtusega 79 eurot, neli sõiduauto rehvi Bridgestone Noranza 2 Evo N 102 mõõtudega 215/65R16 koguväärtusega 480 eurot ning kaks USB mälupulka 16GB TransMemory koguväärtusega 29,98 eurot, pöörates seeläbi valduses olevad võõrad vallasasjad koguväärtusega 588,98 eurot kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kohas ebaseaduslikult enda kasuks. Ametiisikuna valduses olevate võõraste vallasasjade ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega pani I.D toime KarS § 201 lg 2 punkti 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Lisaks süüdistatakse I.D selles, et tema, olles ajavahemikul 13.11.2013 kuni 15.10.2014 Piirissaare vallavanem, paigutas kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikul 13.11.2013 kuni 15.10.2014 ümber Piirissaare Vallavalitsusest enda koju Tartusse, aadressile XXX Piirissaare valda puudutavad ametlikud dokumendid, misjärel peitis neid enda elukohas Tartus, XXX pööningul olevas panipaigas kuni seal 19.02.2015 toimunud läbiotsimiseni, tehes seeläbi võimatuks dokumentide kasutamise neid valdavale isikule – Piirissaare vallale. Ametlike dokumentide (nimetatud täpsemalt süüdistusaktis) peitmisega pani I.D toime KarS § 346 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
7. Maakohus leidis, et I.D tegevus on kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 3 ja KarS § 346 järgi ning märkis järgnevat. 3.
8. Suulised ja dokumentaalsed tõendid tõendavad, et I.D oli ajavahemikus 13.11.2013 kuni 15.10.2014 Piirisaare vallavanem ja tema valduses oli Piirisaare valla vara. I.D ametist lahkumise järel ei teinud ta midagi selleks, et vara uuele vallavanemale üle anda. 2 Tunnistaja F.K. i ütluste järgi sai I.D vallavanemaks F.K. i ettepanekul viimase vallavolikogu esimeheks valimise järel. Vallavanema I.D umbusaldamise järel ametist lahkumisega ei leppinud süüdistatav ega vallavolikogu esimees F.K. . Sellises leppimatuse olukorras jättis I.D endale tema valduses olnud valla vara: mobiiltelefoni, 4 talverehvi ja 2 mälupulka. Vara enda valdusse jätmist põhjendab ta asjaoluga, et vallavanemana tööle asudes tegi ta tasuta tööd 2 nädalat. Endale jäetud vara ei olnud arvel, vaid kohe selle ostmise järel kantud kuludesse. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et omastatu maksumus ületas 20 miinimumpäevamäära, seega on täidetud omastamise koosseisu objektiivsed tunnused. Samuti ei ole tähtust asjaolul, kas vara kantakse kulusse või mitte. Tegemist on valla varaga, mida oli võimalik kasutada, kuid vaatamata küsimisele uus vallavanem vara enda valdusse ei saanud. Kuigi F.K. ei kinnita, et L.M. asju enda valdusse küsis, hindas maakohus kannatanu esindaja ütlusi usaldusväärseteks. Kannatanu esindaja käitumises avaldub erapooletus. F.K. i ütluste usaldusväärsust alandab tema isiklikud head suhted I.D-ga . I.D ei eita, et ta tahtlikult jättis telefoni ja mälupulgad endale, kuid eitab rehvide võtmist, väidab, et need jäid hobusetalli. Sellised väited on ümber lükatud kahe tõendiga, tunnistaja E.J. i ütlustega ja vaatlusprotokolliga. Tunnistaja E.J. i ütluste ja 25.02.2015 vaatlusprotokolliga on tõendatud, et talverehve ei leitud asukohas, millele I.D viitas. Hobusetallis talverehve ei olnud. Tunnistaja E.J. ei ole neid seal ka näinud. Subjektiivse koosseisu all leidis maakohus, et kuigi I.D oli juba asjade ostmisel kavatsus need endale jätta, ei saa rääkida kavatsetusest, vaid süüdistatav on teo toime pannud otsese tahtlusega, kuna asjad soetati vallale, kui I.D oli vallavanem. Kuna I.D sai asjad enda valdusse vallavanemana töötamise ajal, s.o ametiisikuna, on kuriteos koosseisuline vastutust raskendav asjaolu KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. 3.
9. Maakohus märkis süüdistuse kohta KarS § 346 järgi järgnevat. Kuigi maakohtus vähendas prokurör süüdistuse mahtu ja jättis süüdistusest välja 5 dokumenti, on ülejäänud süüdistuses nimetatud dokumentide petmine tõendatud. Dokumentide osas, mis jäid prokuröri esitatud süüdistuse sisuks, ei ole kahtlust nende vastavuses dokumendi nõuetele. Asitõendiks olevad dokumendid on välja antud Vara vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse asutuse ja mitmete juriidiliste isikute poolt. Asitõendiks olevate dokumentide hulgas on ka eraisikute koostatud avaldusi. Viimased (näiteks puhkuseavaldused) on muutunud ametlikuks dokumendiks, sest need on pärast esitamist võetud asutuse menetlusse. Vastavalt Raamatupidamisseaduse §-le 12 tuleb säilitada dokumente 7 aastat, ka sise-eeskirja. I.D-lt leitud raamatupidamise siseeeskirja muudeti viimati detsembris
10. Dokumentide peitmisega tegi I.D võimatuks dokumentide kasutamise neid valdavale isikule – Piirissaare vallale. Maakohus leidis, et I.D pani KarS §-s 346 sätestatud kuriteo toime otsese tahtlusega. 3.
11. Maakohus ei tuvastanud I.D süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kummaski süüdistuses. 3.
12. Karistuse mõistmise osas märkis maakohus, et I.D on karistamata isik. Mõlema kuriteokoosseisu osas esineb karistust raskendav asjaolu KarS § 58 p 1 järgi ehk muu madal motiiv kuriteo toimepanemiseks – leppimatus volikogu otsusega tema vallavanema ametist tagandamiseks, mille tulemusena ta omastas valla vara ja peitis dokumente. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Hinnates I.D süü suurust, leidis maakohus, et tegude tehiolud annavad aluse asuda seisukohale, et süüdistatava süü pole sedavõrd suur, mis tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Kuritegudega ei kaasnenud raskeid tagajärgi. I.D kuritegelikul käitumisel puudub süstemaatilisus, süüdistatav on varem karistamata isik, mistõttu arvestas maakohus temale karistuse mõistmisel eripreventiivsete eesmärkidega ja jättis kõrvale üldpreventiivsed eesmärgid. Teatisest keskmise sissetuleku ja elatustaseme kohta tuleneb I.D KarS § 44 lg 3 ja 4 alusel arvestatud keskmine päevasissetulek, mis on 22,30 eurot. 3 KarS § 201 lg 2 p 3 järgi mõistis maakohus süüdistatavale karistuse ¼ määras sanktsiooni piirides ja KarS § 346 järgi miinimumi lähedaselt. 3.
13. Piirisaare Vallavalitsus esitas tsiviilhagi vallale kuulunud talverehvide ja mälupulkade omastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 509,98 eurot, mille maakohus rahuldas VÕS § 127 lg 1, § 132 lg 1, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel osaliselt 309,98 euro ulatuses. Omastatu väärtuse hindamiseks esitati maakohtule tõendeid, millest nähtub esemete väiksem väärtus AS Hinkus vastuses päringule süüdistuses märgitud talverehvide väärtuse kohta nende kulumist arvesse võttes. Maakohus oli seisukohal, et kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt lähtudes VÕS § 132 lg-st
14. Vaidlust ei ole selles, et kahju tekkimise hetkel, s.o süüdistatava poolt rehvide omastamise ajal, ei olnud talverehvid enam uued, vaid ühe hooaja valla kasutuses olnud. Seega ei ole põhjendatud mõista kannatanule hüvitist lähtudes uute rehvide ostuhinnast nende soetamise ajal 11.12.
15. Tulenevalt asjaolust, et rehvid olid kasutatud, võttis maakohus kahju hüvitamisel aluseks hinna, mis arvestas kulumist. VÕS sätestab nõude, et hüvitis peab tagama omaduste poolest võimalikult sarnase asja omandamise võimaluse, st kasutatud asja kadumise korral peab hüvitis olema selline, mille eest on võimalik omandada kaotatud esemega võimalikult sarnane asi. Seetõttu tuleb kannatanule hüvitis maksta lähtuvalt kasutatud rehvide väärtusest ehk 280 eurot. Maakohus leidis, et süüdistatava poolt mälupulkade omastamisega tekitatud kahju hindamisel tuleb aluseks võtta mälupulkade ostuhind (à 14,99 eurot), kuivõrd mälupulgad soetati vallale 18.07.2014, s.o 3 kuud enne süüdistatava ametist lahkumist (15.10.2014) ning tegemist ei ole esemetega, mille puhul lühiajaline kasutamine vähendaks asja väärtust. Ei ole välistatud, et I.D omastas mälupulgad uutena. Seetõttu on põhjendatud mälupulkade eest hüvitise mõistmisel lähtuda ostuhinnast, s.o kokku 29,98 eurot. Süüdistatava kaitsja apellatsioon
16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb Tartu Maakohtu 23.11.2015 kohtuotsus tühistamist osas, millega I.D mõisteti süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 ja KarS § 346 sätestatud süüteo toimepanemises ning saata kriminaalasi selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb kaitsja järgnevat: - tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati Piirissaare Vallavalitsuse tsiviilhagi VÕS § 127 lg 1, § 132 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel ning mõisteti I.D-lt välja 309,98 eurot Piirissaare Vallavalitsuse kasuks ning saata kriminaalasi selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus; - tühistada maakohtu otsus osas, millega KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti välja I.D-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha summas 585 eurot ja KrMS § 180 lg 1 alusel 83,41 eurot riigituludesse muude menetluskulude katteks ning saata kriminaalasi selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus; - tühistada maakohtu otsus KrMS § 341 lg 2 ja lg 3 alusel ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist mõlemas kuriteos. 4.
17. Apellatsioonis leitakse, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, mille tulemusena on kohtu järeldused vastuolus tuvastatud faktiliste asjaoludega. Maakohus on eiranud kõikide kohtu ette toodud seisukohtade kontrollimise ja põhjendamise põhimõtet ning ei ole hinnanud kaitsja poolt täiendavalt esitatud tõendeid, s.o valla elanike pöördumine I.D kaitseks, Piirisaare valla elanike korduv pöördumine, I.D iseloomustus, I.D seletuskiri. Kaitsja hinnangul ei ole tõendeid hinnatud nende kogumis, rikutud on põhistamiskohustust, ei ole lähtutud põhimõttest. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. 4.
18. Kaitsja selgitab, et süüdistatav ei ole pööranud enda kasuks Piirisaare vallale kuuluvaid asju omastamise süüteo koosseisus, sest uurimise käigus ei ole tõendatud, et ta on jätnud need 4 asjad enda valdusesse, kuna sõiduauto rehve ja kahte mälupulka apellandi valduses ei olnud ja neid apellandi valdusest ei leitud. Kuna auto üleandmisel I.D sõnul talverehve tema valduses ei olnud, neid hoiti vastavas hoiukohas, millele oli ligipääs paljudel isikutel, siis ei saa I.D-le süüks arvata seda, et ta ei ole rehve hoiustamisruumis valvanud ja et neid seal pole. Kuna esineb kõrvaldamata kahtlus, oleks see tulnud tõlgendada süüdistatava kasuks – ei ole tõendatud rehvide ebaseaduslikult enda kasuks pööramine. Samuti on valesti määratletud rehvide hind. Tõendamata on ka mälupulkade omastamine. I.D kinnitas, et neid tema valduses ei ole ja neid ei ole tema valdusest ka leitud. Ei ole tõendatud mälupulkade ebaseaduslikult enda kasuks pööramine. Kaitsja märgib, et I.D on tagastanud Piirisaare vallale mobiili, mis oli jäänud kogemata tema valdusesse ning kasutatud telefoni väärtus ei ole 79 eurot käibemaksuga. Ebaõigesti on lisaks rehvidele ja telefonile kajastatud ka mälupulkade hind. Tegemist on vanade ja kasutatud mälupulkadega, mille jääkväärtus on 0 eurot. Kõige olulisem on, et ei ole tuvastatud, et I.D valdusesse on jäänud 4 rehvi ja 2 mälupulka. Mobiiltelefon on vallale tagastatud ning selle väärtus (49 eurot koos käibemaksuga) tõendab, et tegemist on alla 200 eurose väärtusega asjaga, mida hinnatakse väheväärtuslikuks varaks. Kriminaalasja lahendis ei ole tõendatud võõraste vallasasjade omastamine fakti ning ei ole tõendatud, et I.D-le süüks arvatud vara väärtus ületaks 20 miinimumpäevamäära. Seega ei ole täidetud omastamise koosseisu objektiivsed tunnused. Kaitsja hinnangul oleks tulnud kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. 4.
19. Süüdistatav ei ole valla dokumente peitnud ja seeläbi teinud võimatuks dokumentide kasutamist. Piirissaare Vallavalitsuse dokumentide e-andmebaasis on olemas kõik raamatupidamisdokumendid, arved ja valla dokumendid, sh ka kõik I.D-le süüks pandud dokumendid. Isegi juhul, kui I.D pool leitud dokumendid häviks, ei saaks see asjaolu mõjutada Piirissaare Vallavalitsuse tööd, sest kõik dokumendid on olemas e-andmebaasis ning kõik aruanded olid õigeaegselt esitatud. Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele leides, et L.M. i ütlused haakuvad I.D ütlustega maakohtus osas, et I.D vallavanema ametisse astumise ajal ei toimunud talle dokumentide üleandmist, siis järelikult on usaldusväärsed L.M. i väited ka selle kohta, et I.D keeldus talle dokumentide üleandmisest, sest temaga tehti samamoodi. Maakohus on süüdistust tõlgendanud laiendavalt, kui tuvastas, et I.D keeldus isiklikel motiividel uuele vallavanemale tema küsimuse peale dokumente üle andmast. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav, kuid maakohus on seda rikkudes rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. 4.
20. Tartu Maakohus on otsuse suures osas rajanud tunnistajate L.M. i ja S.K. ütlustele, mis on kaitsja hinnangul ebausaldusväärsed. L.M. on kannatanu esindaja ja asjast huvitatud isik ning võis omada isiklikku vihavaenu. S.K. l on isiklik vihavaen süüdistatava vastu, kuna viimane vallandas tunnistaja
21. aastal raamatupidaja ametikohalt. Tunnistaja F.K. i ütlused tunnistasid I.D seisukohti, kuid neid maakohus arvesse ei võtnud. Maakohus arvestas tunnistajate ütlusi valikuliselt. Tunnistajate L.M. i ja S.K. ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Seega ei ole tõendeid hinnatud nende kogumis. 4.
22. Kaitsja toob välja, et lubamatult on toimunud sündmuste avaliku õigusliku hinnangu andmine ilma, et oleks tõendatud süü olemasolu, tsiteerides 15.07.2015 õiguskaitseorganite poolt tehtud pressiteadet ajalehes Postimees. 4.
23. Kuna maakohtu otsusega ei ole kindlalt tõendatud I.D poolt rehvide ja mälupulkade ebaseaduslikult enda kasuks pööramine ning VÕS § 1043 eeldab, et kahju tekitamine on tõendatud, siis on I.D-lt tsiviilhagi ebaõigelt väljamõistetud. Samuti ei ole kaitsja rahul menetluskulude jaotusega ning leiab, et kulud tuleks jätta riigi kanda. 5 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
24. Ringkonnakohtus jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu.
25. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et kaitsja esitatud apellatsiooni saadab osaliselt edu, mistõttu maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada I.D süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ja I.D-lt tsiviilhagi väljamõistmises Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava süüdi tunnistamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi on kohtulik uurimine olnud osaliselt ühekülgne ja puudulik, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise KrMS § 338 p 1 alusel. Samas kohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Süüdistuses KarS § 346 järgi apellatsioon rahuldamisele ei kuulu ja taotlus selles kuriteos süüdistatav I.D õigeks mõista jääb tagajärjetuks.
26. Kaitsja apellatsioon on mõneti vastuoluline, sellest võib välja lugeda, et põhitaotlus on asja tagasisaatmine maakohtule uueks arutamiseks, samas leitakse jällegi, et süüdistatav tuleks talle süüks arvatud kuritegudes õigeks mõista. Ringkonnakohtu istungil toetas kaitsja süüdistatava õigeksmõistmise taotlust ning asja tagasisaatmine maakohtule uueks arutamiseks enam ei aktualiseerunud. Seega asja tagasisaatmine maakohtule uueks arutamiseks kaalumisele ei kuulu. Kogutud tõendid võimaldavad ringkonnakohtul objektiivselt hinnata tõendite sisu, tuvastamaks süüteokoosseisude olemasolu või mitte. Seega lahendab ringkonnakohus apellatsioonis tõstatatud kahtlused maakohtu järelduste osas käesoleva otsusega. 7.
27. Esitatud apellatsiooni lahendades analüüsib ringkonnakohus kõigepealt süüdistatava süüküsimust ja tõendeid süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi (I), seejärel süüdistust KarS § 346 järgi (II), siis võtab seisukoha karistuse ja esitatud tsiviilhagi osas (III) korrigeerib menetluskulude väljamõistmist (IV) ning lõpuks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused (V). I
28. Ringkonnakohus märgib esmalt kriminaalasja eripärana, et süüdistatava puhul on tegemist väikesaare endise vallavanemaga. Lugedes kriminaalasja materjale aimub nendest külakogukonna eri leeride ja isikute mõningane vastuolulisus. Ringkonnakohus jätab kohaliku poliitilise võimuvõitlusega seonduva ja selles osas apellatsioonis märgitu tähelepanuta ning uurib maakohtu otsuses nimetatud tõendeid. Samuti ei sega kohut lahendit tegemast süüdistuses märgitud asjaolude kirjeldus enne esimese astme kohtumenetluse algust meedias, mida apellatsioonis rõhutatakse. 8.
29. Ringkonnakohus ei nõustu kaitseväitega selles, et maakohus on jätnud reageerimata ja motiveerimata osade asjasse mittepuutuvate ja emotsionaalset teemat kandvate dokumentide sisu (näit. Piirissaare valla elanike pöördumine I.D kaitseks). Süüdistuse seisukohalt tõenduslikku teavet mittesisaldav ei saagi olla motiveeritud kohtuotsuse analüüsi objektiks ning maakohus pole õigustatult tähelepanu omistanud tõendusteabest välja jäävatele asjaoludele. 8.
30. Apellatsioonis leitakse veel, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, mille tulemusena on kohtu järeldused vastuolus tuvastatud faktiliste asjaoludega. Selle väitega ringkonnakohus osaliselt alltoodud asjaoludel ka nõustub. 6
31. Süüdistuse kohaselt heidetakse endisele Piirissaare vallavanemale I.D-le ette seda, et tema jättis 15.10.2014 ametist lahkudes Piirissaare vallale tagastamata tema valduses olnud järgmised Piirissaare vallale kuuluvad asjad, pidades need endale: mobiiltelefoni Nokia 301DS (IMEI: XXX ) väärtusega 79 eurot, neli sõiduauto rehvi Bridgestone Noranza 2 Evo N 102 mõõtudega 215/65R16 koguväärtusega 480 eurot ning kaks USB mälupulka 16GB TransMemory koguväärtusega 29,98 eurot, pöörates seeläbi valduses olevad võõrad vallasasjad koguväärtusega 588,98 eurot kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kohas ebaseaduslikult enda kasuks. Ametiisikuna valduses olevate võõraste vallasasjade ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega pani I.D toime KarS § 201 lg 2 punkti 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
32. Ringkonnakohus tutvus omastamise süüdistuses kogutud tõendusteabega ning leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohad väärivad osaliselt tähelepanu ning seda just süüdistatava süü tõendatuses sõidukirehvide osas. Asjas ei ole vaidlust selles, et I.D oli Piirissaare vallavanem ajavahemikul 13.11.2013 kuni 15.10.2014 ja ametiisik KarS § 288 mõttes. Süüdistatava volitused vallavanemana lõppesid pärast umbusaldushääletust 15.10.
33. Maakohus on otsuse põhistavas osas süüdistatava süüküsimuse lahendamisel analüüsinud mitmeid isikulisi tõendeid, kuid ringkonnakohus leiab, et isikud ei tea süüdistuses nimetatud rehvide osas anda sisukohast usaldusväärset teavet, mis kinnitaks kohtu siseveendumust, et I.D on toime pannud nende omastamise. Süüdistatav I.D on andnud ütlused selles, et pärast 15.10.2014 vallavanema ametikohalt vabastamist andis ta võtmed volikogu esimehele. Keegi volikogu või vallavalitsuse töötajatest tema poole valla varade üleandmise küsimuses ei pöördunud. Süüdistatav kinnitas, et vallavalitsus ostis ametiautole uued talverehvid, mis pandi koheselt sõidukile alla. Samuti ostis ta vallavanemana mobiiltelefoni, millelt isiklikud kõned tegi enda numbriga, valla kõned valla numbriga. Telefon oli odav ja aasta kasutatud. Osteti kaks mälupulka, mis nagu rehvidki kanti koheselt kuludesse. Rehvide omastamist on süüdistatav eitanud. Kannatanu esindaja ning hilisem vallavanem L.M. on andnud ütlusi, kuidas ta asus vallavanema ametikohale pärast süüdistatava lahkumist. Sõiduki Suzuki Grand XXX võtmed ja tehnilise passi sai ta kabineti laualt. Sõidukil oli all kasutatud, mõradega suvekummid. 10.
34. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tõendamist on leidnud süüdistatava poolt vallale kuulunud mobiiltelefoni Nokia 301DS ja mälupulkade omastamine. Pärast I.D lahkumist, kui L.M. asus uue vallavanemana tööülesandeid täitma, siis töötelefoni talle üle ei antud ja vallavolikogu esimees F.K. andis nõu üldse minna ja uus telefon osta. Mälupulkade ja mobiiltelefoni osas andis süüdistatav maakohtus ütlusi järgmises. Mobiiltelefoni jättis endale, kuna leidis, et see on Hiljem andis selle telefoni ära uurijale - kd 1, lk 72). Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et süüdistatava ennastõigustavad selgitused ei tee kuidagi olematuks fakti, et vallavanema ametikohalt lahkudes I.D ei tagastanud vallale kuulunud telefoni, vaid pidas „loomulikuks“ see endale jätta. Süüdistatav ei eita ka mälupulkade ostmist ja enda kätte jätmist, kuid kaitseväitena leiab, et need kanti kuludesse ja ta poleks pidanud neid tagastama. 10.
35. Mobiiltelefoni omastamisel on kahtlemata oluline tõend 19.02.2015 koostatud läbiotsimisprotokoll, mille kohaselt võeti süüdistatava elukohast XXX Tartus lisaks vallale kuuluvale dokumentatsioonile ära ka Piirisaare vallale kuuluv mobiiltelefon. Ringkonnakohut ei veena süüdistatava omastamistahte puudumises apellatsiooni väheveenev kaitseväide, et mobiiltelefon jäi kogemata süüdistatava valdusse kuni see läbiotsimisel leiti. Omastamist ei välista ka asjaolu, et mobiiltelefon on käesolevaks ajaks Piirissaare vallale tagastatud. 7 Ringkonnakohus jaatab siinkohal I.D egevusele antud maakohtu hinnangut mobiiltelefoni ja mälupulkade osas, et vallavanema ametikohalt lahkudes ei andnud ta uuele vallavanemale tahtlikult üle valla vara ja pidas need endale. 10.
36. Samuti ei saa kohus nõustuda apellatsiooni seisukohaga, et süüdistataval polnud aega mälupulkasid ja mobiiltelefoni tagastada, sest tal ei olnud selleks võimalust, kuna I.D „sunniti peale vabastamist koheselt vallamajast lahkuma.“ Taoline väide pole lihtsalt eluliselt usutav, et kui ametiisik soovib tõsimeeli temale mittekuuluvaid esemeid vallale tagastada, siis ei teki tal pikema aja jooksul selleks võimalust.
37. Isikulised tõendid ei kinnita ringkonnakohtu jaoks nelja sõiduauto rehvi Bridgestone Noranza 2 Evo N 102 omastamist. Samas asjaolu, et uus vallavanem L.M. ei tea anda tõenduslikult usaldusväärset teavet uuritavate rehvide kohta, ei muuda tema ütlusi mitteusaldusväärseks. Rehvide omastamise osas on maakohus dokumentaalse tõendina viidanud muuhulgas AS Hinkus vastuses päringule süüdistuses märgitud talverehvide väärtuse kohta nende kulumist arvestades ning see summa oli 280 eurot (kd 2, lk 21-23). See tõend ei kinnita veel süüdistatava süüd. Tunnistaja F.K. vallavolikogu esimehena ei oska anda täpsemaid ütlusi uuritavate rehvide hoiukoha ega hilisema käekäigu osas. Küll peab ta võimaluks, et I.D vallavanemana sõidukile rehvid ostis. Sisuliselt polegi maakohus süüdistatava poolt rehvide omastamise osas nimetanud konkreetset tõendit või kahtlusteta usaldusväärset tõendite kogumit. Ringkonnakohtu arvates ei saa kindlasti maakohtu otsuses süüdistatava süüdimõistmisel rehvide osas osundada paljalt sellele, et süüdistatava umbusaldamise järgselt ametist lahkumisega I.D sellega ei leppinud ja . (otsus lk 6) Eeltoodud üldsõnalise seisukoht ei tõenda aga veel süüdistatava poolt rehvide omastamist ja I.D pole seda ka ise kunagi kinnitanud. Süüdistatava tahtluse analüüsimisel märgib maakohus, et peaks taoline väide tõendama süüdistatava süüd rehvide omastamises pole mõistetav. Kuidas Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Mis tõendusteave andis maakohtule aluse selliseks järelduseks ja väiteks, et süüdistataval oli juba algselt kavatsus esemed endale pidada, pole asja materjalidest väljaloetav ja järeldatav. Riikliku süüdistuse positsioonist väljaloetav üldsõnaline oletuslik seisukoht, et pole tõenditest tulenevalt isiku süüdi tunnistamiseks tõsiseltvõetav. 11.
38. Maakohtu otsusest järeldub, et kohus on rehvide osas süüküsimuse lahendamisel toetunud ka L.M. i kohtus antud ütlustele, kus prokurör teda küsitles. Kui prokurör on otsesõnu küsinud kas omavahelises vestluses süüdistatav tunnistas, et rehvid on tema käes, siis on L.M. vastanud (kd 1, lk 55). Ringkonnakohus leiab, et taolise oletusliku arvamuse või mulje pinnalt ei saa kriminaalmenetluses veendunult järeldada, et I.D on rehvid omastanud. 8 Ringkonnakohus leiab, et kannatanu esindaja L.M. i ütlusi saab pidada usaldusväärseteks. Küll tuleb järeldada, et L.M. ei tea või ei mäleta süüdistuse seisukohalt mitmeid olulisi detaile. 11.
39. Süüdistatav on maakohtus kirjeldanud olukorda, et pärast rehvivahetust olid talverehvid saarel asuvas hobusetallis, mille võtmed olid paljudel inimestel ja vahepeal oli tall ka lahti (kd 1, lk 72). Maakohus on leidnud, et I.D rehvide omastamist eitavad ütlused on ümber lükatud tunnistaja E.J. i ütlustega, kuid ringkonnakohus leiab, et E.J. i ütluste sisu on tavapäratult üldsõnaline ega anna süüdistuse seisukohast usaldusväärset teavet. Maakohtu osundus ainuüksi sellele, et E.J. pole uuritavaid rehve hobusetallis näinud ei kinnita kuidagi, et need oleks omastanud süüdistatav. Samuti ei tõenda süüdistatava süüd maakohtu viide 25.02.2015 vaatlusprotokollile, mille kohaselt pole hobusetallist rehve leitud. Ringkonnakohtu jaoks ei ole maakohus suutnud kõrvalda kahtlusi, et uuritavad kasutatud rehvid võisid hoiukohana mõeldud talliruumist kaduda tuvastamata isikute süül enne süüdistuses märgitud aega. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seega pole süüdistatava süü rehvide omastamises tõendamist leidnud.
40. Kuna sõiduki rehvide omastamise süüdistuses mõistab ringkonnakohus süüdistatava õigeks, siis tuleb edasiselt kohtul lahendada küsimus kas omastatud vara väärtus mobiiltelefoni ja mälupulkade näol sisustab üldse omastamise süüteokoosseisu KarS § 201 lg 2 p 3 mõttes. Maakohus on õigustatult arvestanud vara väärtuse hindamisel ka esemete amortisatsiooni tulenevalt nende kasutamisest. 12.
41. Jättes süüdistuses märgitud kasutatud rehvid (väärtusega 280 eurot) omastatud esemete loetelust välja, on tegemist esemete väärtusega alla 200 euro, mis on hinnatavad väheväärtusliku varana. Seega saab süüdistatava poolt omastatuks lugeda kahe USB mälupulga 16 GB TransMemory väärtuse summas 29.98 eurot (kd 1, lk 75) ja mobiiltelefoni väärtuse tema kulumist arvestades summas 49 eurot (kd 2, lk 26), mis kokku teeb 78.98 eurot, milline summa ei täida aga KarS §-s 201 märgitud vajalikku süüteokoosseisu. Kuna varastatu rahaline väärtus ei ületa teo toimepanemise ajal kehtinud 20 miinimumpäevamäära, siis pole täidetud ka omastamise süüteokoosseisu objektiivne tunnus. 12.
42. Asi on väheväärtuslik, kui selle rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära. Vastavalt KarS §-le 44 lg 2 on miinimumpäevamäära suurus 10 eurot. Kuna ringkonnakohtu poolt tuvastatud esemete omastamise rahaline väärtus on 78.98 eurot, siis vastab varem kuriteona kvalifitseeritav tegevus nüüd väärteo tunnustele ja vastavalt KrMS §le 274 lg 1 tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nimelt võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos (RKKKo nr 3-1-1-11-15 p 14). Seetõttu tuleb arutatavas kriminaalasjas kriminaalmenetlus lõpetada I.D suhtes ametiisiku valduses olevate võõraste vallasasjade ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. Kuna KrMS ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. Süüdistuse järgi pani I.D uuritavas kriminaalasjas oleva teo toime 15.10.2014, kui jättis vallale tagastamata tema valduses olnud esemed. Seega pole väärteo aegumistähtaeg veel saabunud ning võib olla põhjendatud asja materjalide edastamine väärteomenetluse algatamiseks. II 9
43. Süüdistuses KarS § 346 järgi seoses dokumentide peitmisega on maakohus esmalt kirjeldanud tuvastatud olukorda, kus Piirissaare valla raamatupidamisdokumendid asuvad kas saarel arhiivis või Õpetaja tänav 9 Tartus, kus asub vallavalitsuse kontorihoone. Jooksev aastakäik dokumente on Tartus, varasemate aastate dokumendid saarel. Vallavanema töökoht on Õpetaja tn 9 Tartus. Nimetatud süüdistuse tõendatuse analüüsimisel on maakohus muuhulgas arvestanud kannatanu esindaja L.M. i ütlusi. 13.1 Süüdistuse kohaselt heidetakse I.D-le ette seda, et vallavanemana töötamise ajal paigutas ta valla ametlikud dokumendid Piirissaare Vallavalitsusest ümber enda koju XXX Tartus ja peitis neid elukoha pööningul olevas panipaigas kuni seal 19.02.2015 läbi viidud läbiotsimiseni. Läbiotsimisel äravõetud dokumendid pakendati ja pakendi avas prokurör maakohtu istungil enne dokumentide esitamist. Maakohus järeldas asitõenditeks olevatele dokumentidele ja raamatupidajana töötanud tunnistaja S.K. ütlustele viidates, et süüdistatava elukohas läbiotsimise käigus äravõetud dokumendid vastavad dokumentidele esitatud nõuetele ja omavad tähtsust valla raamatupidamise kannete alusena. Maakohtus prokuröri initsiatiivil süüdistuse maht dokumentide osas vähenes 5 ühiku võrra ning alles jäid dokumendid, mis olid vallale vajalikud ja millede peitmine on tõendatud. Maakohus luges dokumentideks need, mis olid välja antud vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse asutuse ja mitmete juriidiliste isikute, samuti eraisikute poolt koostatud avaldused, mis olid võetud asutuse menetlusse. 13.
44. Maakohus järeldas õigustatult, et dokumentide tahtliku peitmisega tegi I.D Piirissaare vallale võimatuks nende kasutamise. Kohus leidis tunnistaja L.M. i ütlustest tulenevalt, et vaatamata uue vallavanema poolt dokumentide küsimisele ei andnud süüdistatav neid 4 kuu jooksul üle ja pani sellega toime dokumentide peitmise otsese tahtlusega. Süüdistataval polnud mingit põhjust viia valla dokumente enda elukohta ja hoida neid seal ka pärast vallavanema töökohalt lahkumist. Valla dokumentide hoiukohana olid ette nähtud Piirissaare vallavolikogu hoone või kontor Õpetaja tn 9 Tartus, kuid isiklikel motiividel keeldus süüdistatav uuele vallavanemale L.M. ile dokumente üle andmast. 13.3 Käesoleval juhul oli oluline see, et süüdistatav keeldus nimetatud dokumente tagastamast. Dokumentide enda koju viimist on süüdistatav maakohtus põhjendanud väitega, et Piirissaare vallas ei olnud korda ning vastas maakohtus prokurörile, et Ringkonnakohtus leidis süüdistatav dokumentide peitmise süüdistuse osas, et Seega on süüdistatava kaitsepositsioon kõikuv ja samas oma tegevusele õigustust otsiv.
45. KarS §-s 346 sätestatud süüteokoosseisuga kaitstavaks hüveks on ametliku dokumendi puutumatus, selle kaudu ka ametliku dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Ametliku dokumendiga seotud käivet saab lugeda kahjustatuks üksnes siis, kui peidetud on selline ametlik dokument, mille säilitamine on õiguskäibe seisukohalt oluline. Riigikohus on varasemas lahendis nr 3-1-1-123-04 p-s 12 selgitanud, et kuigi varguse puhul puudub vajadus tuvastada, kuhu varastatu toimetatakse, on varastatu üle peremehesarnase oleku loomise üheks võimaluseks vaieldamatult ka selle peitmine. Peitmine seda tähendabki, et ei ole teada, mida asjaga edasiselt tehakse - ta muudetakse kättesaamatuks. Isegi kui peitmiskoht hiljem tuvastatakse, ei muuda see peitmise fakti. Seega nii nagu varguse puhul ei ole oluline varguse lõpuleviiv osa ehk see, kuhu varastatu pannakse, ei ole see määravaks ka peitmise puhul. 10 Õiguskirjanduses on aktsepteeritud seisukohta, et dokumendi peitmine on selle ümberpaigutamine kohta, mis ei ole teada dokumenti valdavale isikule, mistõttu on dokumendi kasutamine vähemalt ajutiselt võimatu. Veelgi enam. Vastuseks kaitsja vastuväidetele on kõrgem kohus selgitanud, et peitmisega on tegemist ka siis, kui senine valdaja teab küll ruumi, kus dokument asub, kuid ei tea dokumendi täpset asukohta. Võimalus dokument pika otsimise peale üles leida ei välista peitmise koosseisu, nagu ka võimalus, et dokumendi sisuks olnud asjaolu on võimalik ka teisiti avaldada või et dokumenti on võimalik hõlpsasti taastada (RKKKo nr 3-1-1-150-01). Kaitsja väidab, et valla dokumendid, mis läbiotsimisel süüdistatava elukohast leiti, polnud taolisel originaalkujul tarvilikud, sest need olid olemas ka elektrooniliselt. See väide osutub asjakohatuks, sest KarS § 346 süüteokoosseis on sisustatud silmas pidades dokumentide füüsilist peitmist ning millisel moel on need kuskil mujal koopiatena kättesaadavad, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Samuti pole asjakohane kaitseväide sellest, et kui süüdistatav tõepoolest oleks tahtnud dokumente peita, siis oleks ta need võinud hävitada, minema visata jne.
46. Kaitsja ja süüdistatav on asja menetluse kestel korduvalt väitnud, et kriminaalasi on algatatud uue vallavanema L.M. i isikust tulenevalt, kes on esitanud ebaõige kuriteokaebuse süüdistatava vastu ning maakohtu süüdimõistev otsus rajaneb põhiliselt kannatanu esindaja L.M. i ütlustel. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, sest eelnimetatud mahus, milles ringkonnakohus nõustus maakohtu süüdimõistava otsusega, on lisaks L.M. i ütlustele süüd kinnitavateks tõenditeks ka dokumentaalsed tõendid (läbiotsimise protokoll, vaatlusprotokollid, jne). Samuti on L.M. maakohtus kinnitanud, et on I.D-ga elus vähe kokku puutunud, isiklikult ei tunne teda ning vihavaenu tema vastu ei ole (kd 1 lk 52). Volikogu liikmete kaudu sai L.M. teada, et süüdistatav on solvunud. Põhimõtteliselt I.D keeldus vallale dokumentide üleandmisest. III
47. Ringkonnakohus mõistab I.

§ 201

lg 2 p 3 järgi õigeks sõidukirehvide omastamise teos ja lõpetab kriminaalmenetluse I.

§ 201lg 2 p 3 järgi mobiiltelefoni ja mälupulkade omastamises Kr

MS § 274 lg 1 alusel, kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. Seega jääb ringkonnakohtu otsusega muutmata süüdistatava süüdi tunnistamine kuriteos KarS § 346 järgi ja selle kuriteo eest maakohtu otsusega mõistetud karistus 80 päevamäära, s.o 1784 eurot.

1. Käesoleva otsusega kuulub tühistamisele I.D-lt maakohtu otsusega väljamõistetud tsiviilhagi, sest ringkonnakohtus ei leidnud tõendamist 4 sõidukirehvi omastamine süüdistatava poolt. Tsiviilhagi jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. Kuna kahe USB mälupulga 16 GB TransMemory summas 29.98 eurot (a´14.99 eurot) omastamise osas ringkonnakohus lõpetab kriminaalmenetluse, siis ka selles osas jääb tsiviilhagi läbi vaatamata. Maakohtu otsusega välja mõistetud, kuid käesoleva otsusega tühistatud ja süüdistatavalt välja mõistmata jäänud tsiviilhagi osas on Piirisaare vallavalitsusel võimalik esitada nõue tsiviilkohtupidamise korras tulenevalt KrMS § 310 lg-st
2. IV
3. KrMS § 185 lg 1 alusel kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi ja tühistab maakohtu otsuse osaliselt, kergeneb süüdistatava süüdistus ning ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta valitud kaitsjale makstud tasu maakohtus summas 1800 eurot (kd 2, lk 11 42-45) osaliselt riigi kanda. Arvestades apellatsioonis esitatud õigeksmõistmise taotlust ja süüdistatava süüdistuse mahu vähenemist, peab ringkonnakohus proportsionaalselt õiglaseks jätta valitud kaitsja T. Pilve õigusabikuludest 1/3, s.o 600 eurot riigi kanda. V
4. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 340 lg 2 p 2, 5 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt. Tiit Lõhmus Mati Kartau 12 Aarne Sarjas