Apellatsiooni esitaja K.O kaitsja adv. Leelo Viil Süüdistatav K.O (ankeetandmed otsuses) Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Harju Maakohtu Advokaat Leelo Viil Ainar Koik Harju Maakohtu otsus 18.juunist 2013.a. K.O suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista K.O-lt riigieelarve tuludesse 86,40 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas 10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Harju Maakohus otsustas 18.juuni 2013 otsusega süüdi tunnistada K.O
ja 117 lg 1 järgi ja mõista
Tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta endiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest. Välja mõista M. Lozovkilt riigituludesse sundraha 480 eurot ja menetluskulud 778,60 eurot (s.o ekspertiiside kulud 222 eurot, kaitsjatasu 556,80 eurot). K.O mõisteti süüdi selles, et tema ööl vastu 22.12.2012.a. kella 02.40 paiku Tallinnas Vana-Posti 8 ehk klubi Hollywood juures lõi rusikaga näkku temale võõrale O Kile (s 1992.a.) ning löögi tagajärjel paiskus O.K pikali sõiduteele (munakivisillutisele) ja jäi teadvustatult lamama ning K.O lahkus toimunust kuhugi teatamata koheselt sündmuskohalt. Sellise käitumisega põhjustas K.O O.K´ile aju-kolju kinnise tömp trauma koljupõhimiku (kuklaluu) murru, millise trauma tüsistusena tekkis peaajuturse koos ajutüve pitsumisega ehk eluohtlik tervisekahjustus; O.K hospitaliseeriti koomaseisundis kiirabiga Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus ta operatsioonile vaatamata üliraskes seisundis ja teadvusele tulemata 24.12.2012.a. kell 12.30 suri. Kirjeldatud käitumisega pani K.O toime O Ki suhtes tahtliku löömise, millega põhjustas ettevaatamatusest O.Ki surma ehk pani toime
§-de 121 ja 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja K.O-le mõistetud karistuse kergendamist – mõista K.O-le tingimuslik karistus
prg. 74 sätete alusel. Apellant leiab, et Harju Maakohtu otsus ei ole põhjendatud K.O-le 2 mõistetud karistuse osas. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (vt RKKKo nr 3-1-1-13-11). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti
§-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja
§-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (vt RKKKo nr 3-1-1-116-09, nr 3-1-1-12-06 ja nr 3-1-1-18-11). Vangistuse määra üle otsustamisel kohtu poolt on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki ja oleks selle saavutamiseks piisav. Süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. K.O on süüdi tunnistatud ühes isikuvastases kuriteos, kohtuotsustest ei nähtu veenvad põhjendused, miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Igal konkreetsel juhul peab kohus oma karistusraamid seadma tulenevalt kuriteo tehioludest ja vägivalla laadist. Käesoleval juhul seisnes süüdistatavapoolne vägivald ühes löögis käega ja ei olnud seega kuigi intensiivne ega kestev. Tuleb nõustuda, et K.O teoga on tõepoolest põhjustatud raske tagajärg, samas on kohus õigesti tuvastanud, et tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest. Maakohtu otsuse kohaselt lüües alkoholijoobes kannatanut rusikaga näkku jõuga, mis põhjustas kannatanu kukkumise peaga vastu kivisillutist, võis ja pidi K.O tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema surma saabumise võimalust, kuid ei näinud seda ette. Selle maakohtu seisukohaga tuleb nõustuda, samas ei saa jätta tähelepanuta, et käesoleval juhul ei realiseerunud tavapärane ühele löögile iseloomulik risk,
näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse,
Apellant leiab, et süüdistatava süü suurusele vastav proportsionaalne karistus peaks olema lühem kui 1 aasta ja 6 kuud. Ainult tagajärje raskust silmas pidades ei saa K.O süüd lugeda suureks, sest inimese surm on
§-s 117 ettenähtud kuriteo koosseisuline tagajärg ja seega omane kõigile sarnastel asjaoludel toimepandud süütegudele. Käesolevas asjas on nii prokurör kui ka kaitsja kohtuistungil rõhutanud, et kannatanu enda õigusvastane käitumine põhjustas tema suhtes kuriteo toimepanemise. Tunnistajate K Ri ja A I, samuti süüdistatava ütlustest nähtuvalt tugevas joobes kannatanu segas sõiduteel liiklust. A I ja süüdistatava ütluste kohaselt purjus noormees tuigerdas, takistas läbipääsu ja lõi käega vastu auto klaasi. Nimetatud asjaolule ei ole maakohus hinnangut andnud ega seda ka karistuse mõistmisel arvestanud. Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et K.O on oma süüd tunnistanud ja kahetses. Kahetsust toimunu üle avaldas süüdistatav ka kohtuistungil, samuti vabandas süüdistatav kannatanu ees. Kohtu arvates on süüdistatava kahetsus siiras. Samas ei ole käesolevas asjas nimetatud asjaoluga piisaval määral arvestatud. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda 3 asjaolu arvestamata. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust kergendavate asjaolude esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks lühemaajalise vangistuse mõistmist. Vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul oleks see karistuse eesmärgi saavutamiseks piisav. K.O on kriminaalkorras karistatud, kuid vägivallaga seotud kuritegude eest 1995. a ja 2004. a, s.o ligi 9 aastat tagasi. Katseaja nõudeid süüdistatav täitis. Ainult aastaid tagasi mõistetud kriminaalkaristuste põhjal ei ole alust arvata, et K.O võiks uuesti asuda vägivallategusid toime panema. K.O töötab ja omab peret, teda iseloomustatakse positiivselt. Seega süüdistatava isikuandmetest ja viimaste aastate käitumisest nähtuvalt ei ole tema poolt vägivallategude toimepanemine kujunenud käitumismalliks ning isikuvastase kuriteo aset leidmist võib pidada erandlikuks ja ootamatuks. Kuriteo toimepanemise põhjuseks käesoleval juhul oli ka kannatanu provotseeriv käitumine ja tööga seoses tekkinud pinged. Kohus ei nõustunud sellega, et K.O-le mõistetud karistuse võiks osaliselt jätta täitmisele pööramata. Kohus märkis Riigikohtu seisukohtadele osundades, et
§-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat (RKKKo nr 3-1-1-99-06). Maakohus märkis, et K.O on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, seejuures ka vägivallaga seotud kuritegude eest. Kaitsja märgib, et K.O on reaalset vangistust kandnud sedavõrd ammu, et selle tõttu ei saa välistada šokivangistuse distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes. K.O isikuandmeid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik kohaldada reaalset vangistust. Eeltoodud asjaolud võimaldavad eeldada, et K.O täidab nõuetekohaselt katseajaks talle pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.
ja § 75 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Samale seisukohale asus karistuse osas ka prokurör. Maakohtu otsuse kohaselt on Riigikohus oma lahendites selgitanud, et kuriteo raskusest tulenevalt on süüdlase tingimisi karistusest vabastamine välistatud selliste isikuvastaste kuritegude puhul, millega on põhjustatud kannatanu surm või muu raske tagajärg (RKKKo nr III-1/1-78/95, nr 3-1-1-100-96). Süüdlase vanus, puhtsüdamlik kahetsus ja tekitatud kahju vabatahtlik hüvitamine iseenesest ei ole aluseks süüdlase tingimisi karistusest vabastamiseks, kui tegemist on kuriteoga, millega põhjustati raske tagajärg (RKKKo nr 3-1-1-2-98). 4 Apellandi arvates Riigikohtu osundatud seisukohti tuleks järgida eelkõige raskemate isiku-vastaste kuritegude puhul.
sanktsioon sätestab suhteliselt leebed karistus-raamid, mille kehtestamisega seadusandja ilmselt arvestas, et kuigi
§-s 117 on ette nähtud ettevaatamatusest raske tagajärje, s.o kannatanu surma põhjustamine, ei ole käesoleval juhul tegemist raske kuriteoga. Ühe teise astme kuriteo toimepanemise eest mõistetakse kohtupraktikas sageli lühiajaline vangistus ja ka isiku
järgi süüditunnistamisel kohaldatakse
Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et K.O suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale reaalse vangistuse sanktsiooni keskmise määra lähedaselt. Kohtupraktikas on välja kujunenud Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukoht, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmise määra. Süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt RKKKo 31-1-77-11). Käesolevas asjas on eeltoodut arvestades põhjendatud K.O-le karistuse määramine alla sanktsiooni keskmist määra. Samuti oleks karistuse eesmärke võimalik saavutada tingimusliku vangistusega. Tallinna Ringkonnakohtu 24.juuli 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 12.augustini 2013.a. Määratud tähtajaks esitas kirjaliku seisukoha prokurör. Prokuröri arvates väärib tõsist tähelepanu kaitsja apellatsiooni põhimõtteline seisukoht, et K.O suhtes on siiski võimalik
sätete kohaldamine, kuid seda prokuratuuri seisukohalt kindlasti mitte vangistusest täieliku vabastamisena, vaid šokk-vangistuse vormis. Eitamata K.O ca kümnekonna aasta tagust mitme süüdimõistva kohtuotsusega kinnitust leidnud vägivaldset kriminaalset minevikku, tuleb märkida ka seda, et viimase 6-7a jooksul on K.O kuritegelik käitumine lisaks käsitletavale juhtumile piirdunud täiesti teiseliigilise (
) juhtumiga ehk K.O puhul ei ole prokuröri hinnangul tegemist parandamatult (vägivaldsele) kuritegevusele kalduva isikuga; K.O on 40-ndates eluaastates, ta töötab, pole negatiivselt iseloomustatav isik ning sedavõrd pikk vahe viimase vangistuse kogemusega (võib rääkida ka ajaliselt kaugele jäänud vangistuse unustamisest) võimaldab ka antud juhul rääkida lootusest saavutada šokk-vangistusega karistuse mõistmise eesmärke. Viidates kohtuotsuse 4-nda lehekülje 5-ndale lõigule (kohtu viited Riigikohtu 1995.a. ja 1996.a. otsustele), tuleb märkida, et allakirjutanu teada on kohtupraktikas ka selliste isikuvastaste kuritegude puhul, millega on põhjustatud kannatanu surm (eeskätt
, ka koostoimes §-ga 121), siiski kohaldatud vangistusest (osalist) vabastamist – tõsi küll, enamasti varasemalt kuritegude eest karistamata isikute suhtes, kuid see on 5 mõeldav ka keskealise ning varasemate vangistustega olulist ajalist ja seega ka psüühilist distantsi omava K.O suhtes. Samuti ei saa jätta tähele panemata kannatanu enda käitumist, mis ajendas K.O, kes erinevalt kannatanust oli kaine, käsitletavale kuriteole – ühekordsele käitumisaktile - ,tegemist polnud tema ründega mitme inimese või juhusliku ja esimese ettesattunud inimese suhtes. Ka oli K.O seoses oma tööga taksojuhina varasemalt korduvalt näinud analoogseid vägivalla kasutamise juhtumeid ja nende kergeid tagajärgi, mistõttu antud juhul saabunud tagajärg (ohvri surm) oli ka K.O enda jaoks šokeeriv. Seevastu apellatsioonis esitatud seisukoht karistusmäära vähendamise osas ei anna prokuratuuri arvates alust niigi pelgalt sanktsiooni keskmise piires mõistetud karistusmäära vähendamiseks. Eeltoodu alusel palub prokurör kaaluda tõsiselt K.O kaitsja apellatsiooni osalist rahuldamist ja K.O olukorra kergendamist šokk-vangistuse mõistmise kujul kas prokuröri poolt esimese astme kohtus väljendatud 4 kuulise reaalse vangistuse piires (pluss 1 aasta ja 2 kuud vangistust
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja prokuröri kirjalikult esitatud seisukohaga tuli alljärgnevatele järeldustele. Valitseva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaseks lähtepunktiks konkreetselt kohaldamisele kuuluva karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt ( 3-1-1-77-11, p 11; 3-1-1-52-13, p 19). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistusmäära osas vastab nendele nõuetele.
lg 1 ja § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteod pandi toime ideaalkogumina,
lg 1 kohaselt tuleb siis mõista karistus sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kahe osundatud sätte võrdluses on tegemist võrdset vangistuse ülemmäära ettenägevate sanktsoonidega. Kuna
prg. 117 lg 1 ei näe ette rahalist karistust, siis on just selle paragrahvi näol tegemist raskemat karistust ettenägeva sättega. Siinkohal tuleb aga koheselt võtta arvesse, et kuigi karistus tuleb mõista süüteokoosseisu alusel (surma põhjustamine ettevaatamatusest), tuleb kogu aeg pidada meeles, et paralleelselt pandi toime ka isikuvastane kuritegu (kehaline väärkohtlemine). Juba see fakt iseenesest tõstab selles kuriteo toime pannud isiku süüd. Kuna maakohus on arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna, ei pea kohtukolleegium vajalikuks peatuda apellatsiooni väidetel millistes käsitletakse puhtsüdamliku kahetsuse olemust ja selle arvestamise kohustuslikkust karistuse mõistmisel. Ka iseloomustavad kuriteo tehiolud süüdistatava 6 süü suurust – süüdistatav oli füüsilise konflikti algataja ning tema poolt algatatud füüsiline arveteõiendamine e. rünne kannatanu vastu toimus avalikus kohas. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on mõistnud K.O-le karistuse, mis on täielikus vastavuses tema teosüüga ning selle vähendamiseks puuduvad alused. Maakohus on maksimaalsel määral arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid nagu enda süü tunnistamine aga ka kannatanu enda teatav süülisus vahejuhtumi tekkes. Edasiselt käsitleb kohtukolleegium mõistetud karistuse täiendava individualiseerimise, mida süüdistatava kaitsja apellatsioonis põhimõtteliselt taotlebki. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Apellant leiab esmalt, et talle mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Siinkohal viitab ringkonnakohus RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 väljendatud põhimõtetele selle küsimuse lahendamisel. Viidatud Riigikohtu lahendis sisaldub oluline arusaam. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seaduses sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni ning kehtivat kohtupraktikat silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid
lg 1 ja § 74 lg 1 kohaldamist käsitlevat kõrgema kohtu praktikat silmas pidades järgmised - vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn ). Seejuures on leitud, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, s.o ühte neist nimetatud tunnustest. Tõsi on see, et karistuse kandmisest tingimuslikul vabastamisel piisab ühe nimetatud aluse esinemisest, s.o kas süüteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isiku märkimisväärsest eripärast. Kuid nende kahe aluse omavahelist olemuslikku seost ei saa samaaegselt siiski eitada ning käsitleda neid täiesti iseseisvate ning sõltumatute asjaoludena. Teisisõnu on kriminaalkolleegium seisukohal, et kui karistusest tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel võib sellele n.ö positiivse vastuse rajada eraldi kas süüteo toimepanemise asjaoludele või süüdlase isikule, võib loogilise järeldusena üks neist nimetatud tingimustest olla samaaegselt ka karistuse tingimisi mõistmist absoluutselt välistavaks asjaoluks. 7 Seejuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistuselt oodatavate eesmärkide realiseerimine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut ( 3-1-1-40-04). Nagu see tuleneb ka seaduse sõnastusest, võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada isiku, kui kohus leiab, et selle ärakandmine . Juba see regulatsioon näitab, et karistuse sellise individualiseerimise juures tuleb keskenduda ka süüdistatava isikuandmetele, sh tema varasemale elukäigule. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud ka K.O isikuandmeid e. varasemaid karistusi ning leidnud, et need ei olnud piisavad hoidmaks ära tema poolt kuritegude toimepanemise. K.O varasemad karistused (v.a
prg. 424 järgi) viitavaid ilmselgelt sellele, et tegemist on isikuga, kes on harjunud lahendama probleeme füüsilise jõu abil. Asjaolu, et süüdistatav oli kaine ja kannatanu purjus, ei ole toimepandu tehiolusid arvestades sellise väärtusega fakt, et seda peaks lugema kuriteo asjaolusid iseloomustavaks märkimisväärseks eripäraks. Tegemist oli olukorraga, kus taksojuhina autot juhtiv süüdistatav sõitis öösel klientide saamise eesmärgi ööklubi juurde e. tegemist oli olukorraga, mis on sellistel juhtudel reegel – taksojuht kaine, ööklubi juures viibivad või seal n.ö. “kakerdavad” isikud alkoholi tarvitanud. K.O tegevuse eesmärgiks oli jõu demonstreerimine – ta soovis ühe löögiga ennast maksma panna ja kätte maksta selle eest, et kannatanu jalaga vastu autot löönud. Süüdistatava poolt kannatanu löömine oli tahtlik ja löök oli suunatud näkku. Seejuures kordab ringkonnakohus eelnevalt märgitut, et kõik karistust mõjutavad positiivsed asjaolud, mida nimetab apellant, on maakohtu poolt juba maksimaalsel määral arvestamist leidnud ning on toonud kaasa karistuse mõistmise sanktsiooni keskmääras. Sellel viisil mõistetud karistuse edasist individualiseerimist need apellandi poolt korratud asjaolud aga kaasa ei too. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud seisukohatedega ka osas, miks ei pidanud maakohus võimalikuks nn šokivangistuse kohaldamist. Šokivangistust tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Põhjendatult on maakohus viidanud Riigikohtu otsuses 3-1-1-99-06 esitatud seisukohtadele. Isikule, kes on varasemalt kandnud pikaajalisi vangistusi vägivallaga seotud kuritegude eest ja kellele ei ole need karistused olnud piisavad tekitamaks arusaama, et olukordade lahendamine füüsilise vägivalla abil kvalifitseerub reeglina kuriteona, ei saa tekkida lühiajalisest vanglasviibimisest “šokiefekti”. Ka on käesolevaks ajaks juba kuriteosündmusest möödunud üle 8 kuu. Šokiefekti realiseerimiseks on lühiajalise vangistuse mõju kohene tunnetamine peale kuriteo toimepanemist. Kunstlik on nimetada lühiajalist vangistust, mida süüdlane asub kandma alles teatud aja möödudes peale kuriteo toimepanemist, šokiefekti evivaks karistuseks. Šokivangistuse preventiivne toime avaldub selles, et lühiajaliselt kinnipidamisasutusse paigutatuna tajub süüdlane vahetult ise oma õigusvastase käitumise tagajärgi, mis saab toimida aga ainult siis, kui ajavahemik teo toimepanemise ja kinnipidamisasutusse sattumise vahel on olematu või äärmisel juhul väga lühike. Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o 8 veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane ja käesoleval juhul ei ole kohtul erinevalt prokurörist seda veendumust tekkinud. Sellest arusaamast lähtuvalt leiab kohtukolleegium, et nn šokivangistuse põhimõtete kohaldamine on käesoleval juhul välistatud. Nii tuleb silmas pidada, et K.O on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka reaalsete vabadusekaotuslike karistustega, mis teeb omakorda tuginemise nn šokivangistuse põhimõtetele võimatuks Kohtukolleegium leiab, et kohustust põhjendada, miks kohus ei nõustu prokuröri konkreetse seisukohaga karistuse ja katseaja pikkuse osas, ei tulene seadusest. Veel enam, kohus ei ole seotud prokuröri poolt taotletava karistusega. Kohus on kohustatud mõistetud karistust põhjendama. Kohus ei pea hakkama motiveerima, millistel asjaoludel on ebakohane prokuröri taotletud karistus; kuivõrd karistuse mõistmine on kohtu pädevuses, peab kohus ära näitama argumendid, mis viisid konkreetse karistuseni ning sellesse ei kuulu väitlus prokuröriga. Süüdistatavale mõistetud karistus kas on motiveeritud või mitte ning seda küsimust ei saa lahendada selle valguses, kas on aktsepteeritud prokuröri poolt taotletud karistust. .(Riigikohtu otsus nr.3-1-1-91-07). Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kohtuasjas on maakohus piisavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetud karistust – nii karistuse liiki kui ka määra. Asjaolu , et maakohus, kes sisuliselt arvestas karistuse mõistmisel ka kõiki neid karistuse mõistmisel arvestatavaid asjaolusid, millistele on viidanud prokurör oma apellatsioonis, ei jõudnud sama tulemuseni, milliseni jõudis prokurör, ei ole kohtukolleegiumi seisukohast maakohtule etteheidetav. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus K.O-le mõistetud karistuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 86,40 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja 0,5 tundi kohtuotsuse analüüsile ja nõustamisele ning 1,5 tundi apellatsiooni koostamisele. Seega on summa 72 eurot, millele lisandub käibemaks 14,40 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS prg. 185 kohaselt sõltub apellatsioonimenetluses tekkinud kulude väljamõistmine süüdistatavalt tehtavast kohtuotsuse liigist. Kui apellatsioonikohus teeb ühe KrMS prg. 337 lg 1 p.-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahendi, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kohtukolleegium mõistab seega süüdistatavalt välja 86,40 eurot. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab 9 kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 18.juunist 2013.a. K.O suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.