lg 2 p 4, 7 ja § 199 lg 2 p 5, 9 järgi ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust.
O-le Harju Maakohtu 12.jaanuari 2012.a otsusega mõistetud karistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka A.O eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 5 kuud 17 päeva vangistust alates 17.veebrusrist 2011.a. Kohtuotsus jõustus 21.veebruaril 2012.a. A.O karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 03.augustil 2014.a. A.O on varem kriminaalkorras karistatud: 1. Tallinna Linnakohtu 14.novembri 2005.a otsusega
lg 2 p 4, 7 alusel 6kuulise vangistusega
alusel tingimisi 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga, kuid Harju Maakohtu 23.märtsi 2006.a määrusega pöörati karistus siiski täitmisele; 2. Harju Maakohtu 15.mai 2009.a otsusega
lg 2 - § 199 lg 2 p 9 alusel 45 päeva pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 30-päevaseks vangistuseks; 3. Harju Maakohtu 16.augusti 2010.a otsusega
199 lg 2 p 4, § 345 lg 1, § 349, § 209 lg 2 p 1, § 213 lg 1 ja § 22 lg 3 - § 213 alusel 3 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 2 aasta 4 kuu pikkuseks vangistuseks ja mis loeti
mai 2009.a otsusega mõistetud vangistusega, mõistes liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust ja arvates sellest maha 15.mai 2009.a otsuse järgi ärakantud karistus, lugedes kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust, samuti tunnistati süüdi
lg 2 p 5, 7, 9 ja § 121 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1-aastaseks vangistuseks ja
lg 1 alusel moodustati lõplik liitkaristus 3 aastat vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 5 kuud 24 päeva vangistust; 4. Harju Maakohtu 17.veebruari 2011.a otsusega
lg 2 p 5, 7, 9 alusel 6-kuulise vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 4-kuuliseks vangistuseks, mida suurendati
lg 2 alusel Harju Maakohtu 16.augusti 2010.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud 17 päeva vangistust; 5. Harju Maakohtu 12.jaanuari 2012.a otsusega
lg 2 p 7, 8, 9 alusel 10-kuulise vangistusega, mis loeti kaetuks Harju Maakohtu 17.veebruari 2011.a otsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 6 kuu 17 päeva vangistust alates 17.veebruarist 2011.a. Väärteokorras on A.O samuti karistatud korduvalt. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on A. O uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 76% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 54%. Vangla ei toeta tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et A. O on vabanemisel võimalik asuda elama Sillamäe Rehabilitatsioonikeskusesse, kuid seal peab ta osalema kõigis keskuse poolt korraldatavates üritustes ja täitma reegleid, muidu leping temaga lõpetatakse. Lisaks on süüdimõistetul võimalik taotleda endale elamispinda ka Tallinna linnalt. Lähedastest on tal isa ja õde, kellega ta suhtleb minimaalselt. Korralikke ja positiivselt mõjutavaid sõpru süüdimõistetul ei ole. Tal puuduvad kindel töökoht, eriala ja varasemad töökogemused. A.O kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, asuda rehabilitatsioonikeskusesse, läbida sealne programm ja elada edasipidi seadusekuulekalt. Tal oleks esialgu enda sõnul võimalus elada ka õe juures. Tööd loodaks leida kasvõi abitöölisena. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses A.O tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei toeta.
lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on A. O ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.
lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. A.O on kohtule esitatud materjalide põhjal vabanemisel asuda elama rehabilitatsioonikeskusse või taotleda korterit vastavalt sissekirjutusele Tallinna linnalt. Tegelikult reaalne elukoht tal vabanemisel koheselt puudub, mis on oluliseks takistuseks isiku kriminaalhooldusele määramisel. Tal on olemas lähisugulased isa ja õe näol, kud nende omavaheline suhtlemine on materjalidest nähtuvalt senini olnud väheldane. Õde ei ole nõus A.O , vastupidiselt tema arvamusele, enda juures majutama. Positiivne on, et vangistuses on süüdimõistetu läbinud Convictuse programmi „12 sammu“ ja osalenud sõltuvusteemalistel loengutel ning tööhõives. Samas aga peab kohus ennetähtaegsel vabastamisel arvestama, et A.O on kriminaalkorras karistatud kuuel korral ning enamus neist on määratud reaalsete vangistustena. Ühel korral on temale mõistetud vangistust jäetud ka tingimisi katseajaga täitmisele pööramata, kuid ka nimetatud karistus on siiski hiljem täitmisele pööratud, kuna süüdimõistetu rikkus kriminaalhooldusnõudeid. Seega on ilmne, et varasemad karistused ja talle antud kergem võimalus karistuse kandmiseks, s.o vabaduses kriminaalhooldusele allutamine, ei ole süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ega teda õiguskuulekusele suunanud. Käesoleva vangistuse ajal on A. O korduvalt rikkunud temale vangistuses kehtestatud reegleid ning hetkel on tal 16 kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega puudub alus arvata, et süüdimõistetule oleks piisavalt õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud ka praeguseks ärakantud karistus. Eeltoodu näitab, et ta ei ole suutnud alluda mingile kontrollile ega täita talle pandud kohustusi ei vabaduses ega ka kinnipidamiskohas. Seega puudub kohtul piisav veendumus, et ta seda ka käesoleva ennetähtaegse vabanemise korral teha suudaks, elaks edaspidiselt vabaduses seadusekuulekana ning järgiks temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja nõudeid ja kohustusi. Süüdimõistetu peamiseks uue kuriteo riskiteguriks tuleb lugeda tema vabanemisjärgset majanduslikku olukorda ja uimastisõltuvust. Peamiselt on A. O pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil ja oma sõltuvusprobleemide rahuldamiseks. Käesoleval ajal vabanemisel ei ole süüdimõistetule garanteeritud kindlat töökohta ega sissetulekut, samas kui tal on võrdlemisi suures summas tasumata rahalisi kohustusi. Arvestades süüdimõistetu puudulikku haridust praktiliselt varasema töökogemuse puudumist, leiab kohtunik, et töökoha leidmine on A.O-le vabanedes oluliselt raskendatud. Seega on reaalne oht, et vabaduses jätkaks ta kuritegude toimepanemist elatusvahendite ja majandusliku kasu saamise eesmärgil. Nimetatud ohtu suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanemisel ka sõltuvusainete tarvitamist. Kuna materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu narkootikume tarvitanud juba pikka aega, sealhulgas viimane aasta vabaduses süstimise teel heroiini 2-4 korda päevas, siis vajab neist loobumine väga suurt tahtejõudu ja enesekontrolli. Arvestades seda, et vangla iseloomustusest nähtuvalt A.O tegelik tahe oma sõltuvusprobleemidega tegelemiseks puudub või on vaid pinnapealne, siis ei ole kohtul alust arvata, et süüdimõistetu oleks piisavalt motiveeritud narkootikumidest loobuma ka vabanemisel. Samuti näitab süüdimõistetul vajaliku enesekontrolli puudust asjaolu, et vangistuses on ta korduvalt käitunud mõtlematult ja lähtunud pigem hetkelise heaolutunde saavutamisest, millele viitavad tema distsipliinirikkumised. Seega on äärmiselt kaheldav, et A. O suudaks ennast piisavalt distsiplineerida ka vabaduses, et mitte uuesti narkootikume tarvitada ja sellest tulenevalt ka uusi kuritegusid toime panna, eriti arvestades seda, et vabaduses puudub tal ka märkimisväärne positiivset mõju avaldav ja distsiplineeriv suhtlusringkond ning varasemad tutvused on peamiselt negatiivse mõjuga. Viimase kohtuotsuse kohaselt on A.O kuriteo toimepanemisel kasutanud ka vägivalda ja tema kuritegelik käitumine on läinud raskemaks. Kohtul tuleb vägivaldse isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel eriti põhjalikult kaaluda, kas vabastamine on põhjendatud ja uue kuriteo riskitegurid piisavalt maandatud. Eeltoodu põhjal kohtul sellist veendumust tekkinud ei ole, mistõttu ei ole ka A. O katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine põhjendatud. Samuti on kohtul materjalide põhjal alust kahelda selles, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita katseaja ja käitumiskontrolli nõudeid, kuna juba varasemalt on ta neid rikkunud ega ole suutnud alluda korduvalt ka vangla sisekorrale. Puudub ka võimalus määrata A. O kriminaalhooldusele kuna tema täpne elukoht vabanemisel ei ole teada. Seega leiab kohus, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole põhjendatud. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata A.O (IK XXX) temale Harju Maakohtu 31.jaanuari 2012.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.