Obsah (7)

§ 328§ 371§ 329§ 200§ 436§ 2§ 5

1-15-8501 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2016. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-8501 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Keskü

§ 328

lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed.

§ 371

lg 1 p 5 alusel kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel.

§ 329

lg 1 alusel menetlusosalised peavad menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

§ 200

lg 1 alusel menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. 2. lõike alusel kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtuinfosüsteemist saadud hagiavaldusest nähtub, et AS Swedbank Liising on esitanud kohtule 19.12.2012.a tsiviilhagi F.L-i vastu 12 061,10 euro nõudes liisingulepingu nr 01138202L alusel ja seetõttu, et kostja vaatamata lepingu ülesütlemisele ei ole tagastanud hageja vara ja vara valduse taastamine hageja poolt ei ole õnnestunud. Pärnu Rüütli tn kohtumaja (tsiviilkohus) on 19.02.2013.a hagi menetlusse võtnud. Käesolevasse kriminaalasja on esitatud AS Swedbank Liising poolt prokuratuuri kaudu 04.09.2015 tsiviilhagi summas 12 061,10 eurot ning märgitud on, et tekitatud kahju tuleneb samuti liisingulepingust nr 01138202L. Lisaks on märgitud, et hageja poolt öeldi leping üles, vaatamata sellele vara ei tagastatud ning seeläbi pandi toime ka kuritegu.

§ 436

kohaselt kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, kuid hageja peab siiski ise selgelt määratlema need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu täielikult süüdistuse alusfaktidega. Kohus ei ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. (RKL 3-2-1-63-06; 3-2-1-11-08 jpt). Kohus kvalifitseerib nõude hageja poolt esitatud asjaolude alusel. Mõlemast hagiavaldusest nähtuvad samased asjaolud, nimelt, selle kohaselt kahtlustatava/kostja õigusvastase tegevuse läbi on hageja jäänud varast ilma. Lähtudes eeltoodust, on hagi aluses väljatoodud asjaolusid võimalik tsiviilkohtul kvalifitseerida vähemalt nii liisinglepingust lähtudes - kuna on olemas selline leping, millele soovib hageja mõlemas esitatud hagis tugineda - , kui ka deliktiõigusest lähtudes. Kannatanu on põhistanud kriminaalmenetluses samaselt tsiviilkohtumenetlusega oma hagi süüdistatav F.L-i vastu samuti eeskätt liisinglepingu alusel. Asjaolu, et kannatanu on viidanud asjaolude lõpus nõude alusena VÕS §-le 1043 ei muuda asja, sest nõude asjaolud tuginevad eeskätt lepingu rikkumisele ja sellest johtuvalt on ka hageja nõude summa arvutatud liisinglepingu alusel ja rikkumise eeldustel, s.o summas 12 061,10 eurot - nagu hageja nõuab tsiviilkohtus sama lepingu alusel ja samas summas. Järelikult käesoleval juhul on hageja juba esitanud oma kahjunõude F.L-i vastu tsiviilkohtusse (Pärnu kohtumaja tsiviilasi nr 2-12-54523) ning 19.02.2013 on tsiviilkohus selle ka menetlusse võtnud. Seega kohtumenetluses on samas asjas juba sama nõue, sisuliselt kvalifitseeritav samal võimalikul alusel ja samade poolte vahel. Mõlemasse kohtusse on esitatud hagi, mille asjaolud võimaldavad kahju välja mõista nii lepingu kui ka deliktiõiguse alusel, sest hageja poolt viidatud õigusliku aluseta jäeti ta kostja poolt varast ilma. Kui hageja leiab, et kohtuasjas saab kahju arvutada nii lepingu rikkumise kui deliktiõiguse alusel, siis need nõuded tuleks mõistlikkuse, menetlusökonoomia ja hea usu printsiibist lähtudes esitada ka hageja soovi korral õigeaegselt ning konkreetselt ühte ja samasse juba olemasolevasse tsiviilkohtumenetlusse alternatiivsetena. Samas igal juhul lõpliku nõude kvalifitseerimise seoses varast ilma jäämisega otsustab kohus kõigi esitatud asjaolude alusel, sõltumata hageja poolt viidatud materiaalõiguslikele alustele. KrMS § 151 kohus arutab kohtuasja ühtse tervikuna ning tagab võimalikult kiire lahendini jõudmise ning

§ 2

kohaselt tsiviilkohtumenetluse ülesanne 2 1-15-8501 on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 alusel õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus on seisukohal, et mõistlikkuse ja hea usu printsiibiga ei ole kooskõlas tõlgendus, mis teoreetiliselt kahe hagi rahuldamisel tooks ilmselt kaasa hageja alusetu rikastumise kostja arvelt koos menetluskuludega. Kuivõrd tsiviilkohtusse on samadel asjaoludel hagi juba menetlusse võetud, siis kriminaalkohtus hagimenetlemisel oleks tegemist kriminaalmenetluse venitamisega, ebaproportsionaalsete lisakulude tekitamisega - põhjendamatu süüdistatava õiguste riivega. Tsiviilkohtusse on hagi esitatud juba 19.12.2012 ning süüdistusakt kriminaalkohtusse saadeti alles 16.10.2015.a. Kriminaalmenetluse instituudi eesmärk ei ole juba käimasoleva tsiviilkohtumenetluse dubleerimine - täiendamine või kasvõi võimalik vigade parandus - , kui hageja on oma õiguste kaitseks juba tsiviilkohtusse pöördunud, siis selles menetluses on võimalik igati efektiivselt kasutada ka kõiki õiguskaitsevahendeid kahjunõude läbivaatamiseks. MÄÄRUSKAEBUS 5. Pärnu Maakohtu 26.11.2015.a määruse peale esitas kannatanu Swedbank Liising AS-i esindaja Olavi Järve määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja võtta Swedbank Liising AS’i tsiviilhagi menetlusse. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, kuid kohus on seotud poolte hagi aluseks olevate asjaoludega. Nimelt tuleneb

§ 5

lg-st 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kannatanu ei ole vastupidiselt kohtu seisukohale esitanud tsiviilkohtumenetluses oma nõuet tulenevalt asjaolust, et kannatanu ei ole oma vara tagasi saanud. Tsiviilkohtumenetluses on kannatanu esitanud hagiavalduse liisingulepingu ja käenduslepingu pinnalt ning tsiviilkohtumenetluses mõjutab vara tagastamine või mittetagastamine ainult kannatanu nõude suurust. Seega ei saa maakohus tsiviilasjas kannatanu hagi lahendada tulenevalt VÕS §-st

1. Riigikohus on kriminaalasja nr 3-1-1-60-07 p-s 32 asunud seisukohale, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Kannatanu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, nagu oleks ta põhistanud kriminaalmenetluses oma nõuet liisingulepingu alusel ning seda ei muuda asjaolu, et ta tugines ka VÕS §-le
2. Kannatanu juhib tähelepanu asjaolule, et ta ei saa süüdistatava vastu hagi esitades tugineda liisingulepingule, kuna süüdistatav ei ole liisingulepingu pool. Liisingulepingu pooleks on liisinguvõtja. Kuid liisingulepingust tuleneb kannatanu nõude suurus, kuna hoolimata vara väärtusest ei saa kannatanu esitada nõuet suuremas ulatuses, kui tema liisingulepingust tulenev kahju. Seega on kriminaalmenetluses esitatud nõue liisingulepinguga seotud kahju suuruse kaudu, mitte nõude aluse kaudu. Ehk siis ei saa tulenevalt

§ 5lg-st 1 kohus kriminaalasjas lahendada hagi liisingulepingu alusel.

Ülaltoodust tulenevalt on tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalmenetluses esitatud hagid erineval alusel. Seega ei kohaldu käesolevas asjas

§ 371lg 1 p 5 ning kohus oleks pidanud kannatanu tsiviilhagi menetlusse võtma.

Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, nagu oleks kannatanu oma menetlusõigusi kuritarvitanud. Vastavalt kohtu menetlusele hagi aluse valimine ei saa kuidagi olla menetlusõiguse kuritarvitamine. Tsiviilasjas on sisuliselt võimatu tõendada õigusvastast kahju tekitamist, ehk siis ei saa kannatanul olla kohustust esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluses alternatiivsetel alustel. Samuti on lisaks süüdimõistetu karistamise kriminaalmenetluse üks eesmärke kannatanule kahju 3 1-15-8501 hüvitatud saamine, kuna muidu ei oleks kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise võimalust ette nähtud. Seega ei saa kannatanu oma seadusest tulenevate õiguste käsutamisel käituda hea usu vastaselt. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, asub seisukohale, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 7.

§ 371

lg 1 p 5 kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Olukorra "sama nõue samal alusel" all peab seadus silmas kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (vt RKTK 3-2-1-122-05). Ringkonnakohus leiab, et nii tsiviilkohtumenetluses kui kriminaalmenetluses ongi kannatanu hagi esitamise aluseks sama tegeliku elu juhtum, mille tagajärjel tekkinud varalise kahju hüvitamist kannatanu mõlemas menetluses soovib. Seetõttu jättis maakohus põhjendatult antud kriminaalasjas samasisulise hagiavalduse menetlusse võtmast.

1. Tsiviilasjas 2-12-54523 on Pärnu Maakohus rahuldanud 15.12.2015 resolutiivotsusega Swedbank Liising AS-i hagi F.L’i vastu liisingulepingust tuleneva võlgnevuse, s.o 12061,10 euro, väljamõistmiseks, mis koosneb vara jääkmaksumusest 8785,33 eurot, debitoorsest võlgnevusest 3028,59 eurot ja viivisest 247,18 eurot. Kohtuinfosüsteemist (KiS) nähtuvalt on Pärnu Maakohus koostanud 28.12.2015 motiveeritud otsuse, milliste põhjendustega on kolleegium samuti tutvunud. Nimetatud lahend ei ole käesoleva määruse koostamise ajaks jõustunud. Nii nähtub viimatimärgitud otsusest, et tsiviilasjas 2-12-54523 tuleneb Swedbank Liising AS-i hagi kostja F.L ’i vastu 09.06.2011 sõlmitud liisingu- ja käenduslepingutest – F.L tagas käenduslepingut 09.06.2011 sõlmitud käendusega. Kuna liisinguvõtja Venderson OÜ liisingulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, liisinguvõtja ega käendaja võlgnevust ei tasunud, saatis hageja liisinguvõtjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta 21.05.
2. Leping öeldi hageja poolt erakorraliselt üles 12.06.
3. Seejuures nähtub 28.12.2015 otsusest, et hagi esitamise F.L’i vastu on tinginud olukord, kus liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, mistõttu kasutas hageja vara valduse taastamiseks Credit Expert OÜ abi, kellel ei õnnestunud vara valdust taastada (28.12.2015 otsus lk 2). Seejärel on hageja selgitanud, kuidas liisinguvõtja ja Credit Expert OÜ pidasid üle poole aasta mitmeid läbirääkimisi vara tagastamisega seoses. Hageja on märkinud, et kuna temale liisingulepinguga üleantud vara asukohta ei avaldatud ning vara tagasisaamine ja realiseerimine ebaõnnestus, siis esitas hageja liisingulepingust tuleneva nõude (tsiviil-)kohtusse. Hageja ongi märkinud tsiviilkohtumenetluses, et kuna vara ei ole õnnestunud kätte saada, nõuab hageja kogu vara jääkväärtuse ja muude kulutuste hüvitamist kogusummas 12061,10 eurot, millest vara jääkmaksumus on 8785,33 eurot, debitoorne võlgnevus 3028,59 eurot ja viivismaksete võlgnevus 247,18 eurot. Nagu märgitud, nõuab hageja eelmärgitud summasid tsiviilkohtumenetluses sisse F.L’ilt, nimetatud nõue on tänaseks rahuldatud (kui liisingu- ja käsunduslepingust tulenev nõue), kuid vastav otsus jõustumata. Seega on määruskaebuse väide, et tsiviilkohtumenetluses ei ole kannatanu esitanud nõuet tulenevalt asjaolust, et liisingulepinguga üle antud vara ei ole kannatanule tagastatud, vastuolus tsiviilasja 2-12-54523 otsusest nähtuvaga.
4. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu Swedbank AS Liising esitanud tsiviilhagi F.L’i vastu, mis põhineb hagiavalduse kohaselt järgmistel asjaoludel. Swedbank Liising AS ja Venderson OÜ vahel 09.06.2011 sõlmiti liisinguleping, mille esemeks olid jõusaali seadmed. Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma liisingulepingust tulenevaid kohustusi, ütles Swedbank Liising AS lepingu 21.05.2012 teatise alusel üles. Pärast liisingulepingu ülesütlemist vara hagejale ei tagastatud. Selle tulemusena (ehk väidetava omastamisega) on tekitatud kahju summas 12061,10 4 1-15-8501 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 8785,33 eurot, debitoorsest võlgnevusest 3028,59 eurot ja viivismaksete võlgnevusest summas 247,18 eurot. Seega taotleb hageja kriminaalmenetluses F.L ’ilt samuti liisingulepingu ulatuses tekkinud kahju hüvitamist, tulenevalt asjaolust, et pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingulepingu vara kannatanule ei tagastatud ning võlgnevusi ei tasutud liisinguvõtja ega käendaja (s.o F.L ) poolt. Kriminaalasjas taotleb hageja VÕS § 1043 alusel mõista F.L ’ilt Swedbank Liising AS-i kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 12061,10 eurot. Kriminaalmenetluses toetub kannatanu sellele, et ta ei saa F.L’i vastu esitada liisingulepingust tulenevat nõuet, jättes aga märkimata tsiviilkohtumenetluses hagi aluseks esitatud asjaolu, et F.L oli kõnealuse liisingulepingu käendaja. Seejuures on kriminaalmenetluses taotletav kahjuhüvitis täpselt sama suur ja moodustub samadest asjaoludest nagu tsiviilasjas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses märgituga, et tuvastatud asjaolud kinnitavad, et nii tsiviilkohtumenetluses kui kriminaalmenetluses on F.L ’i suhtes esitatud hagi, mille asjaolud võimaldavad kahju välja mõista nii lepingu- kui deliktiõiguse alusel.
5. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Pärnu Maakohtu 26.11.
6. a kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Orvi Tali 5