1-12-4196 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-4196 (12260101193) Kohtukoosseis A

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse moodustamise osas.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. E.D kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 115.20 eurot, sealhulgas käibemaks 19.20 eurot advokaat Anu Pärtelile tema poolt E.D-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. E.D-le advokaat Anu Pärteli poolt osutatud õigusabikulud ringkonnakohtus 115.20 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Senine menetluskäik Tartu Maakohtu 03.08.2012 otsusega tunnistati E.D süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 02.09.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuu 24 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 9 kuud 24 päeva vangistust. Eelnimetatud maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav E.D kaitsja, taotledes otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ning mõistetud karistuse kergendamist. Tartu Ringkonnakohtu 25.09.2012 määrusega jäeti süüdistatava kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruse peale esitas süüdistatav E.D määruskaebuse Riigikohtule. kaitsja 04.10.2012 Riigikohtu 20.02.2013 määrusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 25.09.2012 määrus ja E.D kaitsja apellatsioon Tartu Maakohtu 03.08.2012 otsuse peale saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Esimese astme kohtu otsuse sisu Süüdistatav E.

§ 320lg 1 järgi karistuse mõistmisel juhindus maakohus Kar

S § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lähtudes E.D süü ulatusest – andis oma valeütlustega kavatsetult alibi B.K. , karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on 03.08.2012 kohtuistungil avaldatud puhtsüdamlik kahetsus (KarS § 57 lg 1 p 3), pidas maakohus õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et panna kahel korral kriminaalkorras karistatud süüdistatavat edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, põhjendatuks karistada E.D vangistusega prokuröri taotletud määras, s.o 6 kuud. Valeütluste andmise ajal oli kahel korral kriminaalkorras karistatud E.D Tartu Maakohtu 02.09.2011 kohtuotsuse alusel üldkasuliku töö tegemise kohustus. Nimetatud kohtuotsusega karistati E.D KarS § 199 lg 1 järgi 2 kuu vangistusega, KarS § 201 lg 2 p 1 järgi 4 kuu vangistusega ning liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti 6 kuud vangistust, mis asendati 360 tunni üldkasuliku tööga selle tegemise tähtajaga 1 aasta. 2 Käesolevas kriminaalasjas oli 03.08.2012 kohtuotsuse resolutiivosa tegemise aja seisuga E.D 360-st tunnist üldkasulikust tööst ära tehtud 11,5 tundi, mis võrdub 6 päeva vangistusega. Tartu Maakohtu 02.09.2011 kohtuotsusega liitkaristuseks mõistetud 6-st kuust vangistusest oli 03.08.2012 seisuga seega kandmata 5 kuud 24 päeva vangistust. Kuna E.D andis kavatsetult enda valeütlustega B. K. alibi ning valeütlusi ei andnud E.D väärteoasja lahendamise seisukohalt teisejärguliste ja kõrvaliste asjaolude kohta ning nende eesmärgiks oli B. K. väärteoasjas süüst vabastamine, siis ei pidanud maakohus E.D süü raskusest tulenevalt kohaseks karistada teda kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega. Tõde selgus väärteoasjas E.D-st ja B. K. sõltumatutel asjaoludel ning tänu liiklusõnnetust pealt näinud isikute aktiivsele ja vastutustundlikule käitumisele, kes teavitasid juhtunust politseid. Politseis kuulati õnnetusest teatanud isikud tunnistajatena üle ning õnnetusest teatajate ja politseitöö tulemusena õnnestus välja selgitada liiklusõnnetuse tegelik põhjustaja. Lisaks eelnevalt märgitule pidas maakohus oluliseks täheldada, et teadvalt valeütlusi andis E.D ajal, kui tema suhtes tehtud teise süüdimõistva kohtuotsuse alusel oli karistuseks mõistetud vangistus asendatud üldkasuliku töö tegemise kohustusega. Kohus leidis, et kahel korral kriminaalkorras karistatud isikut, kes on kavatsetult andnud väärteoasja lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta valeütlusi ajal, kui tema suhtes on teise süüdimõistva kohtuotsuse alusel kohaldatud üldkasulikku tööd, ei ole enam kohane ega põhjendatud karistada KarS § 320 lg 1 sanktsioonis märgitud kergemaliigilise karistusega, vaid tema suhtes tuleb kohaldada vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja sedastab, et E.D andis oma tuttavale alibi, võttes süü omaks. Seega andis ta küll valeütlusi, kuid need ütlused ei välistanud süüdlase tuvastamist ja süüdlase vastutuselevõtmist, s.o ta võttis süü enda peale, mitte ei andnud selliseid valeütlusi, mis oleksid välistanud tema tuttava süü ja ka tema enda süü. Seega oleks karistatud õige süüdlase asemel E.D joobes juhtimise ja avarii tekitamise eest. Kaitsja leiab, et antud teo eest on võimalik karistada E.D kergemaliigilise karistusega. Seda eelkõige seetõttu, et KarS § 320 lg-s 1 sätestatud sanktsioon näeb ette nii rahalist karistust kui ka vangistust ja teiseks seetõttu, et E.D kahetseb süüd. Kolmandaks on ta võimeline ka rahalist karistust kandma, kuna teeb juhutöid ja sissetulek on olemas. Kaitsja märgib, et käesolevaks ajaks on E.D ära kandnud temale Tartu Maakohtu 02.09.2011 otsusega mõistetud karistuse 5 kuud 24 päeva vangistust, mis oli asendatud üldkasuliku tööga. Seega on ära langenud küsimus liitkaristuse moodustamisest ja E.D reaalsest vanglakaristusest. Kaitsja leiab, et ei ole otstarbekas ega põhjendatud mõista E.D-le karistuseks 4 kuud vangistust. Kaitsja leiab, et karistust on võimalik kergendada seetõttu, et tänaseks on varasema kohtuotsusega mõistetud karistus tal kantud. Kaitsja taotleb kergendada E.D-le mõistetud karistust nii, et karistada teda KarS § 320 lg-s 1 sätestatud teo eest rahalise karistusega ja tuginedes KrMS §-le 238 vähendada mõistetud rahalist karistust 1/3 võrra. Kuna rahalist karistust mõistetakse päevamäärades ja seda kuni 500 päevamäära, siis kaitsja ettepanek on mõista E.D-le karistus 200 miinimumpäevamäära (3,20 eurot) suuruses summas, s.o 640 eurot, millest maha arvata 1/3. Vastuväited apellatsioonile 3 Ringkonnakohtu 22.02.2013 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 07.03.2013. 06.03.2013 registreeriti ringkonnakohtus prokuröri abi R. Kilgi vastuväited apellatsioonile. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on mõistetud karistuse liigi ja määra osas seaduslik ja põhjendatud. Küll aga tuleb maakohtu otsus tühistada liitkaristuse mõistmise osas, kuna alused KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmiseks on ära langenud. Prokurör leiab, et maakohus on kohtuotsuse motiveerivas osas E.D suhtes kohaldatava karistuse liigi ja määra valikut väga põhjalikult analüüsinud ning motiveerinud, milliste kohtu järelduste ja põhjendustega prokurör nõustub täielikult. Samuti on kohtuotsuse motivatsioonis juba olemas vastuväited apellandi poolt esitatud kohtuotsusega mõistetud karistuse liigi muutmise põhjendustele. Kuna süüdistatav E.D on pärast 03.08.2012 Tartu Maakohtu kohtuotsuse tegemist täitnud talle varasema kohtuotsusega määratud üldkasuliku töö tegemise kohustuse, ei ole süüdistatavale mõistetud liitkaristus enam seaduslik. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, E.D kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega ning prokuröri poolt apellatsioonile esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus E.D karistamises KarS § 320 järgi tuleb jätta muutmata. Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 4,5 alusel igakülgselt analüüsinud E.

§ 320

järgi mõistetud karistuse liiki ja määra ning esitanud omapoolsed põhjendused selles osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning annab vaid omapoolse hinnangu apellatsioonis tõstatatule. KarS §-s 320 lg 1 ettenähtud sanktsioon võimaldab isikule karistuseks mõista nii rahalise karistuse kui ka vangistuse. Apellatsioonis ongi E.D kaitsja leidnud, et süüdistatavat on võimalik karistada tema poolt toimepandu eest KarS § 320 lg 1 ettenähtud sanktsiooni kergemaliigilise, s.o rahalise karistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes väljendanud seisukohta, et juhul kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et E.D puhul on kergemaliigilise karistuse mõistmine, mõjutamaks süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, selgelt ebapiisav. Käesoleval juhul pani varem korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud E.D uue kuriteo, s.o valeütluste andmise, toime katseajal. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohus on süüdistatava suhtes üles näidanud usaldust, asendades talle varasema kuriteo eest mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, kuid vaatamata sellele, jätkab süüdistatav kuritegude toimepanemist, ei ole millegagi põhjendatud talle 4 järjekordse tahtliku kuriteo toimepanemise eest mõista kergemaliigilist karistust kui varasemalt toimepandud kuriteo eest. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu kaitsja väide nagu tuleks E.D-le mõistetud karistust kergendada põhjusel, et süüdistatav võttis vaid võõra süü enda peale ning tema taoline käitumine ei oleks välistanud süüdlase tuvastamist. Karistatud oleks õige süüdlase asemel vaid E.D. Ringkonnakohus leiab, et KarS §-s 320 ettenähtud valeütluste andmise olemust ei muuda asjaolu, millisel eesmärgil teo toimepaneja seda teeb, sest isikule on etteheidetav asjaolu, et ta rikkus tõe rääkimise kohustust ning moonutas teadvalt tõde. Alust mõistetud karistuste kergendamiseks ei anna ringkonnakohtu arvates ka süüdistataval rahaliste sissetulekute olemasolu. Arvestades asjaolu, et E.D-le mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning arvestades tema süü suurust ja isikut, jätab ringkonnakohus süüdistatavale mõistetud karistuse muutmata. Küll aga väärivad ringkonnakohtu arvates tähelepanu kaitsja väited E.D suhtes moodustatud liitkaristuse põhjendamatuse osas. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt karistati E.D Tartu Maakohtu

1. septembri 2011 otsusega 6 kuu vangistusega, mis asendati 360 tunni üldkasuliku tööga selle tegemise tähtajaga 1 aasta. Käesolevas kriminaalasjas arutatava kuriteo pani E.D toime
2. märtsil 2012, s.o talle määratud katseajal. KrMS § 306 lg 1 p 6 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel muuhulgas lahendama küsimuse, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. KrMS § 313 lg 1 p 3 järgi tuleb süüdimõistva otsuse resolutiivosas vajadusel kajastada ka ärakandmiseks ettenähtud liitkaristuse tähtaeg. Tulenevalt KarS § 65 lg-st 2 peab kohus olukorras, kus süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendama uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut.
3. augustiks 2012, mil maakohus tegi teatavaks resolutiivosa käesolevas süüasjas, oli E.D talle Tartu Maakohtu
4. septembri 2011 kohtuotsusega mõistetud karistusest, 360st tunnist üldkasulikust tööst, ära tehtud 11,5 tundi üldkasulikku tööd, mis ümberarvestatuna vastas 6 päevale vangistusele ning mis loeti maakohtu poolt kantud karistuseks. Kandmata karistuseks oli E.D kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise hetkeks seega 5 kuud ja 24 päeva vangistust. Ülaltoodust tulenevalt oli maakohtul kohustus lahendada E.D-le moodustatava liitkaristusega seonduvad küsimused ning maakohus ongi, lähtudes KarS § 65 lg 2, moodustanud E.D suhtes liitkaristuse ning mõistnud süüdistatava lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 9 kuud ja 24 päeva vangistust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on E.D ringkonnakohtu lahendi tegemise hetkeks talle varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse, 360 üldkasuliku töö tundi, ära teinud ning nimetatu osas puudub kriminaalasjas vaidlus. 5 Seega on käesolevaks hetkeks üks KarS § 65 lg 2 alusel moodustatava liitkaristuse liidetavatest ära langenud. Liitkaristuse mõistmine on loogiliselt võimalik vaid mõlema liidetava olemasolul. Kuna aga E.D on käesolevaks hetkeks talle Tartu Maakohtu
5. septembri 2011 otsusega mõistetud 360 tundi üldkasulikku tööd ära teinud, siis puudub Tartu Ringkonnakohtul käesoleval hetkel liitkaristuse moodustamiseks vajalik liidetav KarS § 65 lg 2 kohaldamiseks. Ülaltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
6. augusti 2012 kohtuotsuse E.

§ 65lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse osas.

E.D kaitsja A. Pärtel on esitanud taotluse õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 115.20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõistliku suurusega tasuga. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend. Ringkonnakohus juhindus otsuse tegemisel KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistas maakohtu otsuse liitkaristuse moodustamise osas. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jätta riigi kanda. Aarne Sarjas Paavo Randma 6 Agu Timmi