lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 alusel mõisteti D.R´lt menetluskuluna riigituludesse välja sundraha 645 eurot. D.R mõisteti süüdi selles, et tema, olles ajavahemikul 25.01.2006 kuni 30.09.2010 osaühingu Tahkuse (registrikood 11187778) ainsaks osanikuks ning ajavahemikul 26.01.2006 kuni 22.10.2010 ainsaks juhatuse liikmeks, kes Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 35 kohaselt pidi täitma seadusest ja põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalne, samuti Äriseadustiku § 187 lg 1 kohaselt pidi täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, vähendas ajavahemikul 06.11.2009 kuni 05.02.2010 oluliselt OÜ Tahkuse kui võlgniku maksevõimet vara põhjendamatu loovutamise teel. Nimelt esitas D.R 19.05.2009 rapsi- ja teravilja kasvatusega tegelenud OÜ Tahkuse juhatuse liikmena Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse nr 11009670868, milles taotles OÜ-le Tahkuse ühtse pindalatoetuse- ja põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse määramist kasvatatavatele põllukultuuridele kokku 537,17 ha ulatuses sh: • 316,27 ha põllumaa ulatuses kasvavale rapsile, • 90,36 ha põllumaa ulatuses kasvavale kaerale, • 53,8 ha põllumaa ulatuses kasvavale nisule, • 71,94 ha põllumaa ulatuses kasvavale heintaimele ja • 4,8 ha põllumaa ulatuses kasvavale hernele, samuti keskkonnasõbraliku majandamise toetuse- ja ebasoodsamate piirkondade toetuse määramist, võttes OÜ-le Tahkuse kohustuse täita viie aasta jooksul: • põllumajandusministri 20.04.2007 nr 60 määruse: „Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007—2013“ §-s 5 lg 1,2,3 kirjeldatud nõudeid, samuti • põllumajandusministri 20.04.2004 nr 51 määruse: „Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord“ §-s 3 lg 1 p 1,2 kirjeldatud nõudeid ning mille alusel PRIA määras OÜ-le Tahkuse väljamaksmiseks toetusi kogusummas 1 532 953,86 krooni (97 973,61 eurot). D.R, teades, et 31.08.2009 saabus OÜ-l Tahkuse võlausaldaja AS O ees 01.12.2008 laenulepingust nr L5-4/69 laenu tagasimaksmise kohustus summas 2 604 894,80 krooni (38 659,82 eurot) ja alates 15.10.2009 tasumata jäänud arvetest summas 1 136 259,95 krooni (72 620,25 eurot) ning seda, et võlausaldaja OÜ A ees võetud rahalise kohustuse summas 260 975,80 krooni (16 679,39 eurot) maksetähtaeg oli 01.12.2009, asutas D.R 03.11.2009 OÜ Uuesepa (registrikood 11751293). Seejärel esitas ta 06.11.2009 PRIA-le avalduse OÜ Tahkuse taotluse nr 11009670868 alusel väljamaksmisele kuuluvate toetuste kandmiseks OÜ Uuesepa arvelduskontole nr 221047769701, mistõttu ajavahemikul 01.12.2009 kuni 05.02.2010 kandis PRIA OÜ Tahkuse poolt taotletud toetused summas kokku 1 532 953,86 krooni (97 973,61 eurot) OÜ Uuesepa arvelduskontole. D.R OÜ Tahkuse juhatuse liikmena, loovutades OÜ-le Uuesepa 1 532 953,86 krooni (97 973,61 euro) ulatuses OÜ Tahkuse kui võlgniku vara, põhjustas teadvalt võlgniku maksevõime olulise vähenemise. 28.01.2011 kuulutas Pärnu Maakohus välja OÜ Samrongsen Steung (endise nimega OÜ Tahkuse) pankroti. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatava kaitsja adv. Marko Tammann ja kolmanda isiku esindaja adv. Indrek Lillo. Kuna kolmanda isiku esindaja taotleb apellatsioonis kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku aja möödumise tõttu, leiab, et kolmanda isiku vara arestimine oli ebaseaduslik ning maakohtu otsus konfiskeerimisotsuse osas kuulub tühistamisele ja kolmanda isiku kinnistu tuleb aresti alt vabastada ning süüdistatava käitumises puudub KarS prg 384 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis e nendes samades küsimustes, mis on ka süüdistatava kaitsja apellatsioonis vaidlustatud ja apellatsioonide motiivid on selles osas kattuvad, ei pea kohtukolleegium vajalikuks apellatsioone eraldi refereerida. Kohtukolleegium tunnistab kolmanda isiku õigust vaidlustada enda vara arestimise menetluses ka neid asjaolusid, mis on tema vara arestimise eelduseks. Menetluskulud palub kolmas isik jätta riigi kanda. Samas leiab kohtukolleegium, et vara arestimise otsustuse vaidlustamise õigus kuulub ainult selle otsustuse adressaadile e kolmandale isikule ja süüdistatava kaitsja seda otsustust eraldi vaidlustada ei saa. Süüdistatava kaitsja poolt esitatud taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks või alternatiivselt süüdistatava õigeksmõistmiseks (kuigi viimati nimetatud taotlust ei ole apellatsioonis sõna-sõnalt välja toodud, viitavad kaebuse motiivid sellele eesmärgile) toovad mõlemad nende rahuldamise korral automaatselt kaasa ka vara arestimise otsustuse tühistamise kolmanda isiku suhtes. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et refereerib apellatsioone koos. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist D.R süüditunnistamises ja karistamises KarS § 384 lg 1 järgi ning kriminaalasja lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Samuti taotleb kaitsja tühistada Pärnu Maakohtu otsus osas, millega KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras mõisteti EK-lt välja konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu väärtusele vastav summa so. 17 778,36 eurot (ehk 278 171 krooni) ning mille täitmise tagamiseks jäeti EK-le kuuluv Pärnu Maakohtu 15.10.2013 määrusega arestitud XXX kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX aresti alla. Vabastada nimetatud kinnistu aresti alt. Mõista Eesti Vabariigilt D.R kasuks välja 9000 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt D.R kasuks välja 1800 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Või 3 (alternatiivselt) juhul, kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et menetleja kahe aastast tegevusetuse perioodi ei saa pidada D.R õigusele menetlusele mõistliku aja jooksul oluliseks rikkumiseks, mistõttu mõistlik menetlusaeg ei ole kriminaalasjas möödunud, tühistada maakohtu otsus D.R süüditunnistamises ja karistamises KarS § 384 lg 1 järgi. Tühistada maakohtu otsus osas, millega KarS § 83-1 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras mõisteti EKlt välja konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu väärtusele vastav summa so. 17 778,36 eurot (ehk 278 171 krooni) ning mille täitmise tagamiseks jäeti EK-le kuuluv Pärnu Maakohtu 15.10.2013 määrusega arestitud XXX kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX aresti alla. Vabastada nimetatud kinnistu aresti alt. Mõista Eesti Vabariigilt D.R kasuks välja 9000 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt D.R kasuks välja 1800 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil (
ja Apellatsiooni õiguslikud põhjendused on järgmised.
aprilli
Sellele vastukaaluks ning materiaalse tõe väljaselgitamise huvides taotles kaitsja 4. oktoobri 2016. a istungil
alusel mitmete dokumentaalsete tõendite kohtult vastuvõtmist, millega kaitsja soovis kohtule näidata, et MK-l (kes oli ja on D.R naaber) võis D.R vastu olla vimm, mistõttu ei pruukinud ta kohtus muuhulgas seoses Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri majanduskuritegude talituse komissar IP pool
alusel taotletavate tõendite vastu võtmata jätmine (taotluste rahuldamata jätmine) maakohtu poolt ei olnud korrektselt ja mõistlikult põhjendatud (kohtu vastavasisulised põhjenduses on leitavad
Eeltoodust tulenevalt ei saa süüdistusaktis kirjeldatud ja kaitsja poolt eelnevalt tsiteeritud faktilised asjaolud olla D.R , kui toonase OÜ Tahkuse seadusliku esindaja teoks või tegudeks, millega kahjustati võlgniku varalist seisundit, ehk need asjaolud ei ole subsumeeritavad KarS §-s 384 sätestatud objektiivse koosseisu elemendi – täpsemalt võlgniku varalise seisundi kohustustevastasuse kahjustamise – alla. Sellist õiguskäsitlust toetavad ka karistusseadustiku kommentaarid, kus on selgitatud, et kohustustevastasus on blanketne koosseisutunnus ja see tuleb süüdistuses ja kohtuotsuse sisustada viitega rikutud kohustust ettenägevale normile (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad Jaan Sootak ja Priit Pikamäe. 4., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, lk 904, p 5.3). Süüdistusaktis tehtud pelk viide TsÜS §-le 35 ja ÄS § 187 lg-le 1 ei ole sellise nõude täitmiseks piisav. Edasi osundab kaitsja ringkonnakohtule täiendavalt sellele, et D.R poolt väidetava kuriteo toimepanemise ajal kehtis KarS § 384 lg 1 järgmises sõnastuses: Füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Seevastu süüdistuse esitamise ja kohtuotsuse tegemise ajal kehtis ja kehtib KarS § 384 lg 1 järgmises sõnastuses: Füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Riigikohus on selgitanud, et süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Seadusandja ei ole ette näinud, et kohtuotsus võiks isikule omistatud süüteo subjektiivse koosseisu osas olla vähempõhjendatud, s.o eelkõige pinnapealset ja lünklikult põhjendatud. Praegusel juhul on maakohus seda oma otsuses aga teinud. D.R-ile süüksarvatava kuriteo subjektiivse koosseisu tasandil on oluline esile tuua veel järgmised aspektid. D.R on oma ütlustes põhimõtteliselt selgitanud, et
Kohus (täpsemalt maakohtus tegutsev tsiviilkohus) ei ole varasemalt OÜ Tahkuse juhatuse liikme D.R käitumises rasket juhtimisviga tuvastanud. Raske juhtimisvea tuvastamisel peab kohus PankrS § 28 kohaselt esmalt kindlaks tegema, kas selline rikkumine esineb, milline on rikkuja süü vorm ja seejärel tuvastama põhjusliku seose juhtimisvea ja maksejõuetuse vahel. Maakohtu poolt selle asjaolu tähelepanuta jätmine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.D.R-ile esitatud süüdistuse aluseks oleva kuriteo subjektiivse koosseisu kontekstis tuleb korrata sedagi, et D.R kasutas tekkinud raskes olukorras professionaalset õigusabi, kusjuures kaalumisel oli isegi OÜ Tahkuse ja OÜ Uuesepa ühinemine. Vastava ühinemislepingu prokurör kohtuistungil kohtule ka esitas ning kohus võttis selle tõendi vastu. Puudub mõistlik seletus, miks peaks äriühingu seaduslik esindaja, kes ei ole huvitatud ühe äriühingu tegevuse jätkamisest ja ühtlasi sellele äriühingul lasuvate kohustuste täitmisest, kaaluma selle äriühingu mõne teise äriühinguga ühinemist. Kooskõlas
Kokkuvõtvalt kohaldas maakohus kaitsja arvates vääralt materiaalõigust (KarS § 384 lg 1)
p 2 mõttes ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (
lg 1) § 339 lg 2 mõttes, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Seepärast leiab kaitsja, et Pärnu Maakohtu
p 2, et kohtuotsuse põhiosas esitatakse tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kohus ei ole seda seaduse nõuet aga järginud, rikkudes ka niiviisi oluliselt kriminaalmenetlusõigust (
Maakohtu kõnealust rikkumist süvendab asjaolu, et muutunud Riigikohtu praktika järgi on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud ega seega otsuses lugejale jälgitavalt näidanud, millises osas luges ta D.R ütlused nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu usaldusväärseks, ja millises osas mitte. Maakohtu otsusest ei nähtu seegi, et kohus oleks D.R ütlused nendes esinevate diametraalsete vastuolude 14 tõttu tunnistanud tervikuna ebausaldusväärseks ning seega need kõik tõendikogumist välja jätnud. Seda enam oleks maakohus pidanud sellisel juhul konkreetselt ja üksikasjalikult välja tooma, milles sellised diametraalsed vastuolud seisnevad.
Kaitsja osundab, et ringkonnakohtul on kõige hõlpsam EK-le kui kolmandale isikule kuuluva vara arestimise ja konfiskeerimise ebaseaduslikkuses veenduda, kui ta tutvub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulud valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.
lg 1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Kohtueelses menetluses ja menetluses maakohtus oli D.R menetluskulud (siin ja edaspidi kaitsjatasu tähenduses) kokku 9000 eurot. Apellatsiooni rahuldamisel (sh alternatiivselt esitatud taotluste rahuldamisel) palub kaitsja nimetatud kulu Eesti Vabariigilt valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks D.R kasuks välja mõista. Apellatsioonimenetluses on D.R kaitsjatasu 1800 eurot. Seega palub kaitsja apellatsiooni rahuldamisel (sh alternatiivselt esitatud taotluste rahuldamisel) nimetatud kulu Eesti Vabariigilt valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks D.R kasuks välja mõista. Apellatsioonile lisatud arve nr 1139 (lisa 2) taustal kaitsja selgitab, et tal kulus Pärnu Maakohtu
Ka ei ole ülemäärane õigusabi eest makstud tunnihind. Kohtupraktikas on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
-2 lg 1 alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Lisaks ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine
lg 1 alusel suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (nt 3-1-1-63-13, p 17). Kriminaalmenetluse lõpetamine
-2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus mõistliku menetlusaja küsimust arutledes käsitlenud kõiki olulisi aspekte, sealhulgas riigivõimu käitumist (s.o menetluse mitteaktiivsuse perioode) ning on seda kokkuvõttes arvestanud karistuse mõistmisel. II Kuriteokooseis Kaitsja saab õigesti aru, et D.R poolt 06.11.2009 PRIA-le esitatud avaldusega, mille tagajärjel kanti ajavahemikul 01.12.2009 kuni 05.02.2010 OÜ Uuesepa arvelduskontole ca 1,5 miljonit krooni OÜ Tahkuse vara, tuleb süüdistuse kohaselt lugeda OÜ Tahkuse võlgnike varalist seisundit kahjustavaks tegevuseks. Pärast vara loovutamist OÜ-le Uuesepa, ei olnud OÜ-l Tahkuse võimalik enam nimetatud vara käsutada ja kontroll selle vara üle oli läinud OÜle Uuesepa. Loovutatud ca 1,5 miljonit krooni oli sisuliselt OÜ Tahkuse viimaseks varaks. Nimetatud tasuta võõrandamine olukorras, kus äriühingul oli juba ca 2 miljoni krooni suurune võlgnevus, kusjuures äriühingu kontodel puudusid rahalised vahendid maksuvõla tasumiseks, tähendas OÜ Tahkuse majandusliku olukorra ja olemasolevate varaliste kohustuste taustal ebaproportsionaalselt suure varalise väärtusega varast põhjendamatut loobumist. Kaitsja toob välja, et OÜ Tahkuse taotluse alusel väljamaksmisele kuuluva toetuse kandmises OÜ Uuesepa arvelduskontole ei ole midagi ebaseaduslikku, kuna 18 vastupidisel juhul oleks prokuratuur pidanud esitama kõigepealt kahtlustuse ja võimalik, et seejärel süüdistuse PRIA konkreetsetele ametnikule või ametnikele, kes oli või olid kõnealuse taotluse lahendamise ja täitmise taga. Prokurör selgitab, et võlgniku varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust. Seejuures ei pea tegu või toiming olema iseenesest ebaseaduslik (nt müügi-, kinketehing või loovutamine ei ole oma olemuselt keelatud). Selle muudab ebaseaduslikuks asjaolu, et see tegevus ei olnud ettevõtte seisukohalt põhjendatud ja sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus – tegemist on teadva kohustustevastase kahjustamisega. Seega ei ole ebaseaduslik PRIA tegevus D.R taotluse alusel raha teise ettevõtte pangakontole kandes. Ebaseaduslik on see, et D.R olles teadlik OÜ Tahkuse majanduslikust olukorrast, loovutas ca 1,5 miljonit krooni ilma vastu soorituseta teisele juriidilisele isikule. Apellant leiab, et käsitledes rahade liikumist pärast OÜ Uuesepa kontole kandmist on kohus tuginenud faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Nimetatud faktilised asjaolud ei saa kaitsja hingul olla D.R, kui toonase OÜ Tahkuse seadusliku esindaja teoks või tegudeks, millega kahjustati võlgniku varalist seisundit, ehk need asjaolud ei ole subsumeeritavad KarS §-s 384 sätestatud objektiivse koosseisu elemendi – täpsemalt võlgniku varalise seisundi kohustustevastasuse kahjustamise – alla. (p 19.1.4) Kohtul ei ole võimalik isikule omistada süüdistuses nimetamata karistusõigusliku vastutuse eeldustele vastavaid faktilisi asjaolusid (RKÜK 3-1-1-24-05 p 14, RKKK 3-1-1-97-11 p 15.3). Prokuröri arvates ei ole midagi sellist käesoleval juhul ka aset leidnud. D.R-ile on esitatud süüdistus võlgniku juhatuse liikmena võlgniku vara teadva loovutamisega, millega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Antud tegu on lõpule viidud OÜ Tahkuse vara loovutamisega OÜ-le Uuesepa. Asjaolu, et D.R kandis raha OÜ Uuesepa pangakontolt edasi enda ja oma abikaasa pangakontole ja sealt edasi, ei ole KarS § 384 objektiivse koosseisust enam oluline, kuna OÜ Tahkuse võlausaldajate huve oli juba kahjustatud ja vara oli võlgniku omandist välja läinud, st tegu oli lõpule viidud. Vara edasine liikumine, ei ole KarS § 384 koosseisu osaks ega eelduseks, vaid iseloomustab põhitegu. Seega ei ole maakohus süüdistuse piiridest väljunud. Kohtuotsuses ei ole D.R süüdi tunnistatud selles, mis ta rahaga pärast OÜ Uuesepa kontole kandmis edasi tegi. D.R on süüdi tunnistatud süüdistuses märgitud faktilistes asjaoludes. Kohus on otsuses raha liikumist käsitlenud, kuna see omab kuriteo toimepanemise seisukohalt tähtsust. See ei ole süüdistuse osa, aga iseloomustab ja tõendab toime pandud kuritegu. Nimetatud asjaolu ei saa kuidagi kaitsjale ja süüdistatavale olla üllatav, kuna rahade liikumist on käsitletud juba menetleja poolt koostatud kohtueelse uurimise kokkuvõttes (millele kaitsja viitas apellatsioonis) ning kuna tegemist ei olnud kuriteokoosseisu puudutava ajaoludega, siis on rahade hilisem liikumine välja toodud ka süüdistusakti kuriteo tehiolude kirjelduses, mitte süüdistuses. Samuti olid süüdistusaktis välja toodud kõik kohtule esitatud tõendid. Riigikohus on oma lahendites 3-1-1-16-04 ja 3-1-1-21-10 märkinud, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, kuid vaatamata sellele võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku 19 käitumine kuriteosündmuse ajal. D.R tegevus on KarS § 384 järgi on kriminaalkorras karistatav nii kuriteo toime panemise ajal kui ka käesoleval hetkel kehtiva seaduse redaktsiooni järgi. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 koosseisu moodustab juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadev hävitamine, kahjustamine, raiskamine, põhjendamatu kinkimine, loovutamine või välismaale paigutamine või põhjendamatute soodustuste andmine või ühe võlausaldaja eelistamine, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus. Nimetatud redaktsioonist lähtuvalt on esitatud ka süüdistus. KarS § 384 lg 1 koosseisu sõnastust on vahepeal lihtsustatud. D.R poolt toime pandud tegu on endiselt kriminaalkorras karistatav. Kehtiv KarS § 384 lg 1 sõnastus sätestab füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus. Prokuröri hinnangul on kohus veelnvalt põhjendanud, et D.R tegu on karistatav teo toimepanemisest kuni käesoleva ajani. Kohus on käsitlenud, milles seisnes OÜ Tahkuse vara loovutamine ja milles seisnes OÜ Tahkuse varasise seisundi kohustuste vastane kahjustamine. Kaitsja on kogu protsessi vältel viidanud asjaolule, et D.R tegevuse puhul võis olla tegemist ühe võlausaldaja eelistamisega teisele, mis on aga kohtuotsuses veenvalt ümber lükatud. Kohus on tuvastanud, et tõendamist ei ole leidnud, et OÜ -l Tahkuse oleks olnud võlgnevusi FIE D.R või FIE EK ees, millega kaitsja püüdis selgitada rahade edasisi liikumisi. D.R-ile esitaud süüdistusest kui ka kohtuotsusest on üheselt mõistetav, et D.R on talle inkrimineeritud kuriteo pannud toime tahtlikult. Prokuröri hinnangu ei ole esitatud süüdistusest võimalik kuidagi välja lugeda etteheidet ettevaatamatusest teo toimepanemisele. Kohus on otsuses läbivalt toonud välja vastuolusid D.R ütlustes teiste kogutud tõenditega ning märkinud lõpuks, et süüdistatava ütlused on olulistes tõendamiseseme asjaoludes vastuolus teiste tõenditega, ennastõigustavad ja kantud soovist vabaneda vastutusest toimepandud kuriteo eest ning on seetõttu ebausaldusväärsed (otsus lk 26), D.R poolt kohtus antud ütlused olid aga olulises osas vastuolulised ning on seetõttu ebausaldusväärsed (otsus lk 27). Eeltoodule on viidanud apellatsioonis ka kaitsja (p 22, lk 20). Asjaolust, et (tsiviil)kohus ei ole pankrotimenetluse käigus tuvastanud D.R käitumises rasket juhtimisviga ei saa järeldada, et seda ka tegelikkuses ei olnud, sest tsiviilkohtu valduses ei olnud tõendeid, mis on kogutud kriminaalmenetluse käigus. Puutuvalt OÜ Tahkuse ja OÜ Uuesepa ühendamisse, tuleb välja tuua, et kohtus ei osanud D.R anda mingeid mõistlikke selgitusi, miks oli vaja äriühinguid ühendada. III Konfiskeerimine Prokurör ei nõustu apellandiga, et kohtul ei olnud õigust 23.11.2016 määrusega parandada resolutiivosas esinevat konfiskeerimist puudutavat ebatäpsust. Kohtuotsuse põhjendustest on selgelt tuvastatav, et kohus on konfiskeerimise materiaalõigusliku alusena pidanud silmas KarS 831 lg 2 p 1, mitte KarS § 83-1 lg 1 nagu kohus algselt resolutsioonis märkis. Lisaks üldistele selgitustele konfiskeerimise kohta (lk 30-32), on otsuses (lk 31, 32) kolmel korral otseselt viidanud KarS 83-1 lg 2 p 1 kohaldamisele: 20 „Vara on omandatud KarS § 83-1 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem.“ (lk 31) „Kuna EK on käesolevaks hetkeks D.R poolt temale kantud 278 171 krooni ära tarvitanud, siis tuleb käesolevas kriminaalasjas KarS § 83-1 lg 2 p 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks mõista EK-lt välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele s.o antud juhul tuleb EK-lt välja mõista 278 171 krooni s.o 17 778,36 eurot.“ (lk 32) „KarS § 83-1 lg 2 p 1 ning § 84 alusel kuulub EK-lt väljamõistmisele konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu väärtusele vastav summa so 17 778,36 eurot (278 171 krooni). EK-lt välja mõistetud rahalise nõude täitmise tagamiseks tuleb Pärnu Maakohtu 15.10.2013 määrusega arestitud XXX kinnistu jätta kuni kohustuse täitmiseni aresti alla.“ (lk 32)
lg 5 tulenevalt võib pärast kohtuotsuse allkirjastamist kohus omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel parandada kohtuotsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Vead parandab kohus määrusega, mille koopia saadetakse isikutele, kellele on väljastatud vigase otsuse koopia. Prokuröri hinnangul oli antud juhul tegemist ilmselge ebatäpsusega, mis mõjuta otsuse sisu ning antud ebatäpsust oli kohtul õigus
Kaitsja ja kolmanda isiku esindaja on nii apellatsioonis kui ka varasemalt kohtumenetluses asunud seisukohale, et puuduvad alused EK-lt vara konfiskeerimiseks. Konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise teemat on prokurör oma kõnes põhjalikult analüüsinud, mis on kirjalikult ka kohtule esitatud. Kohtuotsuses on vara konfiskeerimist ammendavalt analüüsitud lehekülgedel 30-32. Kohtuotsusest on jälgitav, et OÜ-le Tahkuse kuuluv vara läks D.R poolt toime pandud kuriteo tagajärjel OÜ Uuesepa pangakontole, kust see kanti D.R enda pangakontole ning sealt osaliselt edasi tema abikaasa EK pangakontole. Raha liikumine on selgelt ja üheselt jälgitav ning nimetatud varal on kuriteoga vahetu ja individualiseeritav seos. Seega pärines EK kontole kantud raha konkreetsest kuriteost s.o D.R poolt toime pandud KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavast teost, mille osas on D.R-ile esitatud ka süüdistus. Kaitsja on kogu protsessi toonud välja, et EK-lt arestitud kinnistu ei ole puutumuses D.R-ile süüdistuses etteheidetud teoga. Sellega tuleb nõustuda, mistõttu on kohus kohaldanud EK vara suhtes KarS § 84 sätestatud asendamist. Kaitsja poolt viidatud riigikohtu lahend nr 3-1-1-118-18 ainult kinnitab käesolevas asjas maakohtu seisukohti. Kuivõrd kolmanda isiku esindaja apellatsioonis tõstatud küsimused kattuvad kaitsja apellatsiooniga, siis ei ole otstarbekas esitatud seisukohti korrata. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Pärnu Maakohtu 01.11.2016 otsus on seaduslik ning ta palub jätta apellatsioonid rahuldamata. Mistõttu. Kolmanda isiku esindaja esitas määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. 21 Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioonides maakohtu otsusele tehtud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada süüdistatava ega kolmanda isiku suhtes maakohtu poolt tehtud otsustust. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
S § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid ehk tõendite analüüs puudub (RKKKo nr 3-1-1-46-07 p 6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega ehk maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist. See on Riigikohtu kestev seisukoht (vt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-1-1-79-01;3-1-1-139-05; 31-1-100-12). Hinnates kogutud tõendeid kogumis leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu, vara konfiskeerimise, mõistetud karistuse ja mõistliku aja kulgemise alguse ning mõistliku aja osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja põhjalikult motiveeritud. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus otsuses põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust. Ei saa nõustuda kaitsjaga, kes väidab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui paljasõnaliselt tõdes, et D.R poolt kohtus antud ütlused olid aga olulises osas vastuolulised ning on seetõttu ebausaldusväärsed. Nimelt sätestab
p 2, et kohtuotsuse põhiosas esitatakse tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul selgelt otsuses märkinud, millist tõendit ei pea usaldusväärseks (süüdistatava ütlused) ja ka põhjendanud vägagi üksikasjalikult, miks ei saa süüdistatava ütlusi süüküsimuse otsustamisel arvestada. Seejuures ei saa otsuse läbi lugenud isik kuidagi väita vastupidist. Maakohtu otsus on üles ehitatud süsteemselt ja loogiliselt, analüüsitud on iga süüdistatava kaitseväidet ja iga analüüs sisuliselt lõpeb sellega, et kohus tunnistab süüdistatava ütlused, kas vastuolus olevaks teiste tõenditega, tuvastab vastuolusid süüdistatava enda ütlustes, leiab, et ei ole eluliselt usutavad jne. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-122 1-114-13, p 10). Kohtukolleegiumi seisukohast sisaldab vaidlustatud kohtuotsus D.R ütluste usaldusväärsust puudutavat põhjalikku ja otsuse lugejale jälgitavat analüüsi. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber kõik apellantide poolt apellatsioonides esitatud seisukohad. Kohtukolleegium rõhutab ka, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonides esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatavate ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osutab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul üldse kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Omalt poolt märgib kohtukolleegium apellatsioonide väidete osas järgmist: Kaitsja märgib ka apellatsioonis, et talle torkas silma prokuröri ja kohtu motivatsiooni hämmastav kokkulangevus (sarnasus). Kaitsja kahtleb, kas selline olukord on ikka kooskõlas ilmaliku õigusemõistmise nurgakiviga, s.o ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõttega. Kohtukolleegium märgib vastuseks kaitsja kahtlusele, et midagi ebaloomulikku ja ebaseaduslikku ei ole selles, kui kohtu seisukohad ühtivad süüdistuse seisukohtadega. Tegelikult ei ole praktikas üldse mitte välistatud, et maakohus nõustub esitatud süüdistusega ja prokuröri seisukohtadega ning prokuröri motiveeringuga ja seetõttu ongi kohtu seisukoht sarnane või isegi kattuv prokuröri omaga. Eriti on see nii põhjendatud süüdistuste puhul. Tõde saabki olla ainult üks. Kaitsja arvates viitab D.R käitumises juhtimisvigade puudumisele ka fakt, et tsiviilkohus ei ole pankrotimenetluses varasemalt OÜ Tahkuse juhatuse liikme D.R käitumises rasket juhtimisviga tuvastanud. Kohtukolleegium märgib, et pankroti väljakuulutamise määruses on ära toodud ajutise pankrotihalduri aruanne, milles on viidatud võimalikele kuriteotunnustele. Pankrotimenetluse järelevalve menetluses on aga kohus 11.02.2014 tsiviilasjas nr 2-10-15736 saatnud prokurörile määruse OÜ Samrongsen Steung (pankrotis)endise juhatuse liikme D.R (isikukood XXX), suhtes kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Määrusele oli 23 lisatud Pärnu Maakohtu 14.01.2014 raugemise tõttu pankrotimenetluse lõpetamise määrus (KIS andmed).
Ka on oluline märkida, et praegust menetlusstaadiumi arvestades on tõenäoline, et kriminaalasjas jõutakse lõpliku lahendini hiljemalt lähikuudel. Juhul, kui keegi menetlusosalistest ei peaks ringkonnakohtu otsusega nõustuma, on seda küll võimalik vaidlustada kassatsiooni korras, kuid Riigikohtu lahend kriminaalasjas on lõplik. Millistest asjaoludest lähtub kolmanda isiku esindaja, kui väidab, et lõpliku lahendini jõudmine võtab aega aasta või kauem, kohtukolleegium täpselt ei mõista, kuid arvata võib, et esindaja eeldab, et kriminaalasi saadetakse tagasi uueks arutamiseks maakohtule. Kohtukolleegium rõhutab, et Riigikohtule jääb alati õigus sellise lahendi puhul uuesti mõistliku aja küsimus läbi vaadata. Mõistliku menetlusaja rikkumise ainus järelm ei ole seaduse kohaselt kriminaalasjas menetluse lõpetamine, vaid konkreetse järelmi valikul tuleb lisaks rikkumise faktile, selle sügavusele ja võimalikule edasisele süvenemisele arvestada ka avalikku huvi jõuda kriminaalasjas õiglase lahendini ja võtta kuriteo toime pannud isikud vastutusele. Maakohus on põhjendatult nõustunud prokuröriga, et antud kriminaalasjas esineb avalik huvi, kuna pankrotikuriteod mõjutavad otseselt riigi majanduskliimat, s.o vaba ettevõtlust ja ausat konkurentsi. Kohus leidis, et kuigi kuriteo toimepanemisest on aega möödunud, ei ole antud asjaolusid arvestades avalik menetlushuvi ära langenud. Kuigi käesolevas kriminaalmenetluses oleks pidanud kohtueelse menetluse aeg olema tunduvalt lühem, ei ole mõistlikku menetlusaega riivatud sedavõrd, et sel põhjusel oleks kriminaalasjas menetluse lõpetamine õige ja kohane. Kokkuvõtvalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et mõistliku menetlusaja rikkumist on arutatavas asjas võimalik ja otstarbekas hüvitada muul moel kui kriminaalasjas
Nimelt võimaldab
lg 1 ps 61 sätestatu mõistliku menetlusaja ületamise korral kergendada süüdlase karistust. Maakohus seda ka tegi. Kergendades D.R-ile mõistetud karistust, heastatakse temale mõistliku menetlusaja ületamisest tulenev põhiõiguse rikkumine. 2. KarS prg 384 lg 1 järgi süüdimõistmise osas. Esmalt kordab kohtukolleegium juba eelnevalt öeldut ja nimelt, et vaidlustatavas kohtuotsuses on maakohus äärmiselt põhjalikult ja otsuse lugejale jälgitavalt põhjendanud oma lõppjäreldust selles, et D.R tegevuses esineb KarS prg 384 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis. Maakohtu järeldused rajanevad põhjalikul tõendite analüüsil ning arusaadavalt on esitatud ka seisukohad, mida iga konkreetne tõend tõendamiseseme asjaolu seisukohalt tõendab. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses üle korrata. Apellantide arvates ei ole D.R käitumises temale omistatud kuriteo tunnuseid. 25 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud süüdistatava süüd jaatavaid seisukohti ning nendes püütakse kummutada maakohtu seisukohta süüdistatava süü osas selliste argumentidega, mis kohtukolleegi hinnangul ei saa mõjutada kohtuotsuse liiki e tuua kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Vastuseks apellantide väidetele märgib kohtukolleegium omalt poolt järgmist. Apellant väidab, et OÜ Tahkuse taotluse nr 11009670868 alusel väljamaksmisele kuuluva toetuse kandmiseks OÜ Uuesepa arvelduskontole nr 221047769701, ei ole midagi ebaseaduslikku, veel vähem kuritegelikku. Vastupidisel juhul oleks prokuratuur pidanud esitama kõigepealt kahtlustuse ja võimalik, et seejärel süüdistuse PRIA konkreetsetele ametnikule või ametnikele, kes oli või olid kõnealuse taotluse lahendamise ja täitmise taga. Kohtukolleegiumi seisukohast ei peagi olema pangaülekannete tegemine ja seda ka OÜ Tahkuse pangakontolt OÜ Uuesepa pangakontole nö pealtnäha või kõrvalt vaadates midagi ebaseaduslikku. Käesoleva kriminaalmenetluse tõendamiseseme valguses omandab aga tavalises äritegevuses seaduslik pangaülekanne kriminaalse sisu, sest süüdistatavale heidetakse ette, et ta tegi seda kuritegelike kavatsustega ja seda on kriminaalmenetluses tõendanud nii prokurör kui ka maakohus. Kohtupraktika pinnalt võib väita, et selline legaalsete tegude ja lepingute varjus kuritegude toimepanemine ei ole mitte harvaesinev. Eriti on see sedastatav kelmuste puhul aga ka rahapesu kriminaalasjades. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-124-00 selgitanud, et tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus. Riigikohus on nimetatud lahendis selgitanud, et piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt, tuleb silmas pidada, et sageli on nt kelmusena (toona kehtinud KrK § 143) kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga.
loetleb andmed, mis tuleb süüdistusaktis märkida ning
Nendest sätetest ei tulene, et süüdistusaktis ja kohtuotsuses tuleks põhjendada, miks ei ole süüdi isikud, kellele ei ole süüdistust esitatud.
lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi.
täpsustab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte käsitlema sellest väljaspoole jäävaid küsimusi. Seega ei pidanud arutatavas kriminaalasjas maakohus kohtuotsuses põhjendama, miks ülejäänud kahele juhatuse liikmele või raamatupidajale süüdistust ei ole esitatud. Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, ei pidanudki maakohus neid asjasse mittepuutuvaid kaitseväiteid käsitlema. Ka ei saa kohtukolleegium nõustuda apellantidega selles, et maakohus oleks saanud süüdistatava süüd tõendada vaid nende tõenditega, mis tõendavad süüdistuses süüdistatavale etteheidetud konkreetset tegu – olukorras, kus OÜ Tahkuse oli kahele firmale võlgu, kandis süüdistatav osaühingu rahad pangaarvelt teise vastloodud OÜ Uuslepa arvele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus järginud süüdistatava süüküsimuse otsustamisel ka selles osas kohtupraktikas omaksvõetud Riigikohtu seisukohti. 26 Vastuseks sellele kaitseväitele märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tõenda küll kõik kohtule esitatud tõendid süüteokoosseisus kirjeldatud tegu ennast, kuid annavad kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, aga ka subjektiivse külje kohta. Kohtupraktika tunnistab subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuva kriteeriumina ka isiku teoeelset- ja järgset käitumist (3-1-1-124-00). Riigikohus on sellist seisukohta toetanud oma mitmetes otsustes. Näiteks otsuses 31-1-93-15 selgitas Riigikohus, et kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14). Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava kuriteoeelsele ja – järgsele käitumisele hinnangu andmine oluline just subjektiivse külje e. eesmärgipärase käitumise tõendamiseks aga ka konfiskeerimisküsimuse lahendamise seisukohast. Ka leiab kohtukolleegium, et süüdistatavale esitatud süüdistuses on viidatud blanketsele normile piisava konkreetsusega, et tagada kaitsja poolt osutatud karistusseadustiku kommentaarides esitatud nõue – sisustada süüdistus ja kohtuotsus viitega rikutud kohustust ettenägevale normile. Ühelt poolt kaitsja tsiteerib seaduse kommentaari ja märgib, et vajalik on viide normile, teisalt aga heidab ette, et tehtud on ainult pelk viide. Selliselt üles ehitatud apellatsiooniväidet ei peagi apellatsioonikohus ümber lükkama, sest kaitsja on oma apellatsioonis tõstatud väitele juba ise vastanud. Ka vaidleb kaitsja selle vastu, et antud juhul e. et ajavahemikul 01.12.2009 kuni 05.02.2010 PRIA poolt OÜ Tahkuse taotletud toetuse summas 1 532 953,86 krooni (97 973,61 eurot) OÜ Uuesepa arvelduskontole kandmine on hinnatav loovutamisena KarS § 384 lg 1 (teo toimepanemise ajal kehinud redaktsioonis) mõttes. Kaitsja märgib, et grammatiliselt tähendab vara (nõude) loovutamine käsutustehingut, mille sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale. Midagi sellist (sh nõude loovutamist sponsorluse korras) ei ole käesoleval juhul toimunud väidab kaitsja. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Kaitsja on oma seisukoha rajanud varem kehtinud seaduse kommentaaris toodud ühele võimalusele e. nt. sponsorluse korras vara loovutamine. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult sisustanud sõna „loovutama“ sisu laiemalt , kui ainult sponsorluse korras üle andmine. Maakohtu hinnangul on „loovutama“ antud juhul sünonüümiks sõnadele „ära andma“, „käest andma“, „üle andma“. Selline maakohtu poolne tõlgendamine on kohtukolleegiumi arvates asjakohane ning ei välju ei seaduse grammatilise ega loogilise tõlgendamise piiridest. Järgnevalt rõhutatakse apellatsioonis, et väidetava süüteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 dispositsioon andis tegudest, millega võlgnik on maksejõuetuse põhjustanud, ammendavalt. Alates
prg 154 nõuetele ning selles on piisavalt ja kaitseõigust tagavalt esitatud kõik asjaolud ja tõendid, mis tõendamiseseme seisukohalt tähtsust omavad. Kohtukolleegium ei nõustu ka sellega, et maakohus on vaid paljasõnaliselt nentinud, et D.R tegevus oli planeeritud ja plaani järgi ka läbi viidud ning tõendeid, millistele maakohus sellisele järeldusele jõudmiseks arvestamiseks ei ole otsuses ära näidatud. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt osundas on antud juhul vaieldamatult tegemist kuriteoga, mille subjektiivse külje tõendamiseks ei ole muud võimalust, kui süüdistatava objektiivse käitumise analüüs. Naiivne oleks arvata, et sellises kuriteos süüdistatav sõnaselgelt oma tegelikke ja kuritegelikke kavatsusi välja ütleks. Karistusõiguslikult on seda liiki kuritegude puhul isiku tavapärane ja seadusega kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) seda asjaolu eitada ning tõestamiskohustus lasub riigil. Valitseva ja kestva kohtupraktika kohaselt võib kohus otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Selleks, et tuvastada konkreetse tahtluse vorm on vajalik analüüsida süüdistatava käitumist nii kuriteo toimepanemise ajal aga ka enne ning pärast temale konkreetselt süüdistuses etteheidetud tegevust. Maakohtu poolt kokkuvõtlikult tehtud järeldus (k/o lk 26) ei ole paljasõnaline. Esiteks, selles on kokkuvõtlikult põhjendatud tõendite analüüsile rajatud järeldust. Teiseks, maakohus on kogu tõendite hindamise protsessis korduvalt ja seda süüdistatava objektiivset käitumist analüüsides ning kaitseväiteid ümber lükates rõhutatult ära märkinud nii kogu süüdistatava käitumise planeeritust, kui ka oma kuritegelike eesmärkide saavutamiseks kavandatu täideviimist. Seejuures on maakohus veenvalt ja jälgitavalt tuvastanud kausaalahela süüdistatava käitumises, 29 mida iseloomustab vara ja rahadega manipuleerimine, skeemitamine ja seda alates võlgade tekkimisest kuni rahatuks muutumiseni välja. Otsuse lugejale ja ka nö juurakaugele lugejale on selge, et süüdistataval puudus juba ammu enne toetuserahade saamist soov tasuda võlgu, et võlgadest pääsemiseks tegi ta kõik nii enda kui ka OÜ Tahkuse varatuks muutumiseks ja et toetusrahasid ta ei kavatsenudki kasutada sihipäraselt, samuti et ta tegi kõik, et vähendada oluliselt võlgniku maksevõimet. Olles teadlik, et sellisele käitumisele järgneb vastutus müüs ta sisuliselt varatu firma maha isikutele, kes ilmselgelt osutasid ka nö firmast vabanemise teenust ning konstrueeris dokumentaalselt fiktiivse raamatupidamisdokumentide üleandmise. Kohtukolleegium ei arva, et maakohtu otsus oleks pidanud peale põhjalikku tõendite analüüsi, kuid enne maakohtu poolt subjektiivsele küljele antud hinnangut sisaldama veel tõendite loetelu, mis näitavad ära eesmärgipärase e. kavatsetud käitumise. Esiteks, Riigikohus on korduvalt heitnud esimese astme kohtutele ette seda, et kohtuotsuses korratakse ühte ja sama ning on suunanud kohtuid selliseid olukordi vältima. Kohtuotsusest peab olema aru saada, millised faktilised asjaolud kohus tõendatuks luges st, milline on süüdistuse kontekstis relevantne sündmuste käik, nii nagu kohtunik selle tõenditele tuginedes enda jaoks rekonstrueerinud on. Teiseks, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik lihtsalt ära näidata tõendite loetelu, mis kinnitavad teo toimepanemist kavatsetult. Selline järeldus on tõendite põhjaliku analüüsi ja nende kogumis hindamise tulem ning ükski tõend eraldi ega ka tõendite loetelu seda järeldust ei loo ega ka ei kinnita. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad seega olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud (3-1-1-142-05 p 21). Ka Riigikohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et tegelikult nõuab otsuse jälgitavus enamat, kui üksnes asjaolude ja nende aluseks olevate tõendite ära näitamist. Otsuses peab sisalduma tõendite analüüs, so otsusest peab nähtuma, miks kohus sellisele järeldusele jõudis. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on ka selles osas veatu. Apellatsioonis märgib kaitsja õigustatult, et KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded. Seejärel aga tunnistab kaitsja, et maakohus on laias laastus enda poolt õigusliku küsimuse lahendamisel eelmainitud metoodikast D.R-ile omistatud süüteo eelkõige objektiivse koosseisu tasandil küll lähtunud, kuid teinud seda siiski õiguslikult ebaõigesti ning pinnapealselt. Kohtukolleegium selle etteheitega ei nõustu. Esiteks ei tähenda eelnimetatud nõue seda, et kohtunik peab otsust tehes lahendama küsimused KarS § 2 lg-s 2 ettenähtud järjestuses (3-1-1-148-03; 3-1-1117-06). Käesoleval juhul ei ilmne aga kohtuotsusest, et kohus oleks nimetatud nõude vastu eksinud. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-117-06 selgitanud, et seoses deliktistruktuuri järgimisega kohtuotsuse põhjendamisel tuleb märkida sedagi, et kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Seega ei ole alati ja igas kohtuotsuses vaja põhjendada seda, miks kohus leiab, et tegu on õigusvastane ja selle toime pannud isik süüdi. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks lisada, et see, kui kohtuotsuse põhjendustes ei ole KarS § 2 lg-s 2 toodud deliktistruktuuri analüüsimise järjekorrast kinni peetud, ei tähenda tingimata kohtuotsuse tühistamist kõrgema astme kohtu poolt. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab siiski eelkõige lugeda olukorda, kui ülalviidatud väärkäsitlus viis kohtuotsuses tuginemisele ebaõigele materiaalõiguse normile. Kohtuotsusest peab olema jälgitav kohtu 30 arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta KarS-s sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Ka selles osas ei saa maakohtu otsusele midagi ette heita. Eelöeldu puudutab otseselt apellatsioonis esitatud väidet selles, et justkui D.R süüd välistab AS O 1. märtsi 2010. a tasaarveldusteatis nr 2010/03/01 koostoimes D.R poolt kohtus antud ütlustega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa tasaarveldusakt antud juhul kuidagi mõjutada D.R tahtlusele antud üldhinnangut ja seda enam, et nagu D.R ise kohtus selgitas, arvestati selle tasaarvestusega intressidest maha ja põhivõlgnevust see ei puudutanud. Kaitsja väidab sedagi, et D.R on pakkunud võlgade katteks vilja ka A OÜ-le, kuid see ei kandnud siiski vilja. Seda hoolimata sellest, et 2009. aasta viljasaak oli väga halb. Kõnekaks peab kaitsja siinjuures ka asjaolu, et kaitsja küsimusele „Kas sain õigesti aru, et lepingu järgi oli võimalik täita kohustusi nii rahas kui ka viljaga ehk siis rapsiga praegusel juhul?“ vastas tunnistaja TT „Mhm“. Kaitsja palub kooskõlas
Kohtukolleegiumi hinnangul on tunnistaja ütlustele sellise kaitseväite tõendamiseks antud hinnang põhjendamatu. Tunnistaja jaatav vastus on tema ütluste kontekstist välja rebitud ning ei anna olukorra kohta objektiivset informatsiooni. Tegelikult ilmneb tunnistaja ütlustest, et mitte D.R ei olnud see, kes pakkus välja võla katteks vilja, vaid initsiatiiv tuli ilmselgelt A OÜ poolt. Seejuures ei kandnud tehing vilja mitte A OÜ huvi puudumise tõttu, vaid just D.R oli tunnistaja ütluste kohaselt selle tehingu vastu. D.R mitte ainult, et ei tundnud huvi, vaid esialgu ei vastanud kontaktidele, siis aga muutus üldse kättesaamatuks. Seejuures nähtub tunnistaja ütlustest, et plaanis oli vormistada tasaarvestuse kohta leping, mis oleks D.R võla A OÜ ees suuremas osas kustutanud ja allesjääva väikese summa kohta oleks saanud koostada maksegraafiku. Sellise lepinguga mittenõustumine ja sellise tehingu eest varjumine pigem kinnitab kohtukolleegiumi hinnangul D.R eesmärki saavutada OÜ Tahkuse pankrott. Kokkuvõtvalt peab kohtukolleegium asjakohaseks tsiteerida Riigikohtu kestvat ja valitsevat seisukohta, mille kohaselt on üks tõendite hindamise põhinõue järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium kordab veekord, et ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. 3.Vara konfiskeerimine. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus kolmanda isiku vara konfiskeerimise, selle asendamise ja arestitud vara aresti alla jätmise osas on seaduslik ja põhjendatud. Eelkõige peab kohtukolleegium vajalikuks osundada põhimõttele, mis on oluline sedaliiki kriminaalasjades vara konfiskeerimise otsustuse tegemisel ja mida ei ole esile toodud maakohtu otsuses ega seatud kahtluse alla ka apellatsioonides. Nimelt, kohtukolleegiumi hinnangul tuleb sedaliiki kriminaalasjades arvestada ka seda, kas süüteoga saadud vara ulatust vähendab või välistab konfiskeerimisnõudega konkureeriv nõue. Arutataval juhul on maakohus põhjendatult oma otsuses tulnud järeldusele, et kuna D.R-ile esitatud süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi OÜ Tahkuse 31 raha loovutamisega OÜ-le Uuesepa summas 1 532 953,86 krooni, põhjustas OÜ Tahkuse maksevõime olulise vähenemise on leidnud tõendamist, tuleb nimetatud rahasummat käsitleda süüteoga saadud varana (k/o lk 30). Selline maakohtu järeldus põhineb kohtuotsuses esitatud põhjalikul tõendite analüüsil ning sellisele järeldusele jõudmine on maakohtu otsuses selle lugejale arusaadav ja jälgitav. Nimetatud rahasumma on PRIA poolt OÜ-le Tahkuse antud ja hiljem juba OÜ-le Uuesepa arvelduskontole kantud toetusega, mille sihipärase kasutamise korral pidanuks olema tasutud süüdistuses märgitud võlausaldajatele tekitatud võlad vähemalt osaliselt. Nii AS O, kui ka OÜ A on õigustatud isikud, kelle poolt esitatud tsiviilõigusliku nõude täitmine vähendaks automaatselt ka süüteoga saadud vara. Konfiskeerimise eesmärgiga – vältida isiku rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel – oleks vastuolus, kui toimepanija või kolmas isik peaks süüteoga algselt saadud vara andma riigile ka siis, kui ta selle kannatanu või muu isiku nõude tõttu niikuinii kaotab või on juba kaotanud. Sellisel juhul saavutatakse konfiskeerimise eesmärgile vastav tulemus õigustatud isiku nõude maksmapanekuga. Kui kannatanu või muu õigustatud isiku konkureeriv nõue rahuldatakse koos konfiskeerimise otsustuse tegemisega või enne seda või kui toimepanija või kolmas isik on nõude konfiskeerimise küsimuse lahendamise ajaks vabatahtlikult täitnud, tuleb konfiskeeritava väärtust alati selle nõude väärtuse võrra vähendada. Kui aga rahuldatud või täidetud nõue vastab süüteoga saadud vara väärtusele või ületab selle, on konfiskeerimine KarS prg 83-1 alusel välistatud, sest isik ei ole süüteoga vara saanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on praegusel juhul üks maksmapandud nõue, mille puhul tuleb otsustada, kas tegemist on konfiskeerimisnõudega konkureeriva nõudega või mitte ja kui on, siis kas see välistab konfiskeerimisotsustuse või annab alust selle nõude vähendamiseks. Nimelt, tsiviilasjas 2-10-26539 on Tallinna Ringkonnakohus rahuldanud osaliselt AS O hagi D.R vastu võla väljamõistmiseks. D.R-ilt mõisteti AS O kasuks välja 60 334,50 eurot, millest põhivõlg on 38 659,82 eurot, intress 1 764,87 eurot ja viivis 19 909,81 eurot. Tegemist on selle sama võlasummaga, mis on märgitud ka süüdistuses -604 894,80 krooni (38 659,82 eurot) – milline tulenes 01.12.2008 sõlmitud laenulepingust ning millega koos sõlmisid pooled käenduslepingu nr L5-4/69, mille kohaselt vastustab D.R OÜ Tahkuse (pankrotis) laenulepingust nr L5-4/69 tulenevate kohustuste täitmise eest. See nõue saab kohtukolleegiumi hinnangul olla konfiskeerimisnõudega konkureerivaks nõudeks vaid sel juhul, kui tunnistada, et OÜ-l Tahkuse oli õigus kasutada PRIA toetusrahasid ka selle võla tasumiseks, mis tulenes enne PRIA-le esitatud taotlust sõlmitud laenulepingust. Just PRIA toetusesumma ulatuses on nagu juba varem märgitud, tunnistatud kuriteoga saadud vara ning kui sellest toetusesummast on täidetud või maksma pandud sihipäraseid makseid, siis selle summa võrra väheneb ka kuriteoga saadud vara ulatus. Kohtukolleegiumi arvates ei ole nimetatud maksmapandud nõude puhul tegemist konnfiskeerimisnõudega konkureeriva nõudega ja seda eelkõige seetõttu, et see puudutab laenulepingut, mis on sõlmitud enne PRIA-le toetuse avalduse esitamist ja sellest tulenevalt loomulikult ka enne toetuse saamist. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui eeldada, et eelnimetatud kohtuotsuse näol on siiski tegemist konfiskeerimisotsusega konkureeriva nõudega, on arvestatav vaid põhivõla summa e 38 659,82 eurot ja see summa koos vaidlustatud otsusega esitatud konfiskeerimisnõue e. 17 778,36 eurot, ei ületa süüteoga saadud vara väärtust e. 97 973,61 eurot ning konfiskeerimisotsustus on õigustatud. Kuna OÜ Tahkuse pankrotimenetlus on raugenud ja õigustatud isikute maksmapandud konkureerivad 32 nõudeid rohkem ei ole, siis on võimalik ka jätkuvalt teha konfiskeerimisotsustust kogu süüteoga saadud vara ulatuses. Kolmanda isiku esindaja apellatsioonis püütakse apellatsioonikohut veenda, et EK-le kuuluvat kinnistut ei oleks tohtinud arestida ega aresti alla jätta, sest see kinnistu pole saadud kuritegelikul teel või et kolmanda isiku vastu pole mingit nõuet, mistõttu ei saa ka tema vara arestida. Need apellandi seisukohad ei vasta ei seadusele ega ka Riigikohtu seisukohtadele ning on eos juba väärad. Kohtukolleegium märgib, et EK ei kahtlustata kuriteo toimepanemises, vaid ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna, juhindudes
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kolmanda isiku vara arestimisel
Vara arestimise eesmärk saab osutatud sätte kohaselt olla vaid tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et
järgi võib isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. KarS § 83-1 lg 2 kohaselt on selle lõike punktides 1 või 2 nimetatud juhul kolmandalt isikult võimalik konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, mis on võõrandatud kolmandale isikule. Kui kolmas isik on KarS § 83-1 lg-s 2 nimetatud vara võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus KarS § 84 alusel kolmandalt isikult välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Rohkem aluseid kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks karistusseadustik ette ei näe. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et D.R kandis EK kontole 278171 krooni (17778,36 eurot) krooni ning neil ülekannetel puudus majanduslik sisu. D.R kandis nimetatud rahasumma üle OÜ Uuesepa kontolt e. siis, kui raha oli muutunud juba kuriteoga saadud rahaks.. Panga arvelduskontol olev raha on käsitletav arvelduskonto varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Selline nõue panga vastu kuulub konto omanikule. Eeltoodust tulenevalt saab pangakontol oleva raha konfiskeerida üksnes kontoomanikult (3-1-1-89-11, p 19.2). Kui vaidlusalune summa oleks olnud konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal EK pangakontol alles, oleks see konfiskeeritud KarS prg 83-1 lg 2 p 1 alusel. Raha aga oli kontolt välja võetud ja ära tarvitatud. Seega on põhjendatud kohaldada konfiskeerimise asendamist e. panna isikule kohustus välja maksta konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara ulatuses rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14). Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll
§-de 141-4 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista" (p 48). Vastuseks apellatsiooni väitele, et EK vastu pole ühtegi nõuet, mistõttu ei saa tema vara arestida, selgitab kohtukolleegium, et EK tunnistati käesolevas menetluses kolmandaks isikuks seetõttu, et kohtuotsusega võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle, mis muuhulgas tähendab ka seda, et võidakse tema suhtes teha konfiskeerimisotsustus ning tema vastu tekib konfiskeerimisnõue. Arusaamatuks jääb aga kohtule väide, et arestitud ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks aresti alla jäetud 33 vara peab olema samuti saadud konkreetsest kuriteost. Sellise väitega püütakse samaaegselt väita seda, et kuriteoga saadud vara saab nö riigile kompenseerida samuti kuriteoga ja veel sama kuriteoga saadud varaga. Selline ebaloogiline arusaam tõstatab paratamatult küsimuse, milles on siis süüteoga saadud vara konfiskeerimise eesmärk. Nagu eelnevalt juba kohtukolleegium selgitas, on sellise vara konfiskeerimise mõte see, et toimepanija või kolmas isik kuriteo arvelt ei rikastuks. Nii nagu kolmanda isiku õigus täita vabatahtlikult konfiskeerimisnõue e . hüvitada riigile vastav rahasumma oma legaalse vara arvelt, nii ka peab olema konfiskeerimisnõude tagamiseks arestitud ja aresti alla jäetud konfiskeerimise adressaadi legaalne vara. Veel rõhutab apellant, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Süüdistusaktis ei ole D.R-ile PRIA’lt saadud toetuse osalist EK-le kandmist ette heidetud (s.t see käitumine prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu ei moodustanud), mistõttu ei saa sellist tegevust (s.t D.R poolt toetuse osalist kandmist EK-le) lugeda käesoleva kriminaalasja tehioludega seotuks. Seega ei ole süüdistusaktis kirjeldatud asjaolusid, mille alusel kohus üldse saaks õiguspäraselt kolmanda isiku vara arestida. Järelikult on kolmanda isiku vara arestimine õigusvastane ning vara tuleb viivitamatult aresti alt vabastada. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Süüdistuse tekstis peavad kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See nõue on ka täidetud. Kolmandalt isikult kriminaaltulu äravõtmise vajadust põhjendades tugines prokurör nii süüdistusaktis kirjeldatud asjaoludele kui ka loetletud tõenditele, mis tõendavad kriminaaltulu seost just süüdistuses etteheidetavate kuritegudega. Süüdistusaktis on osutatud ka kriminaaltulu saamist ning suurust kinnitavatele tõenditele. Seega ei ole õige apellandi väide, et süüdistusaktis ei ole kirjeldatud asjaolusid, mille alusel kohus üldse saaks õiguspäraselt kolmanda isiku vara arestida. Samadele tõenditele rajas konfiskeerimist puudutava otsustuse ka maakohus. Maakohtus uuriti kõiki tõendeid kohtuliku uurimise käigus. Kohtukolleegium nõustub prokuröri poolt apellatsioonikohtule esitatud seisukohaga, et maakohtu poolt kohtuotsuse resolutiivosas tehtud viide KarS prg 83-1 lg-le 1 ja selle hilisem parandamine määrusega
prg 306 lg 5 alusel on normipärane. Selline parandus ei mõjuta kuidagi otsuse sisu, sest otsuse motiveerivas osas on maakohus korduvalt viidanud oma seisukohtade kujundamisel õigele sättele e. KarS prg 83-1
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.