Väärteoasi nr 4-19-4944 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.12.2019.a. Tallinnas Väärteoasja number 4-19-4944 Kohtukoosseis kohtunik Kristina Väliste Kohtuasi I. K. (isikukood: xxx) väärteokaebus nr 4-19-4944 Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 04.09.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2315,19,005781 Asja läbivaatamise kuupäev 10.12.2019.a kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON
- Rahuldada I. K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 04.09.2019.a. otsus ele väärteoasjas nr 2315,19,005781 täies ulatuses.
- Tühistada kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 04.09.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2315,19,005781 osaliselt, lisakaristuse kohaldamise osas.
- Teha uus otsus, millega jätta lisakaristus I. K. suhtes kohaldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 10.12.2019.a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik L. P. koostas 16.08.2019.a. väärteoprotokolli 2315,19,005781 I. K.le selle eest, et tema, 16.08.2019 kella 22:28 ajal Harju maakonnas xxx suunas juhtis mootorsõidukit kiirusega 194 +/- 6 km/h, ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 78 km/h. Lubatud suurim kiirus on 110 km/h. Nimetatud tegevusega rikkus I. K. LS § 50 lg 5 p 3 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant K. P. 04.09.2019.a. otsusega määrati I. K.le märgitud rikkumise eest väärteoasjas nr 2315,19,005781 põhikaristusena LS § 227 lg 4 alusel rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o summas 600 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja I. K. kohtuvälise menetleja otsus tühistada lisakaristuse kohaldamise osas, jättes lisakaristuse kohaldamata. Kaebaja leiab, et olukorras, kus ta on oma süüd tunnistanud ja kahetsust avaldanud ning omamata varasemaid karistusi samalaadsete tegude eest, ei vasta kohtuvälise menetleja esindaja poolt määratud lisakaristus tema süü suurusele ja tugineb üksnes üldpreventiivsetele kaalutlustele. Mõistetud rahatrahvi on ta juba ka tasunud (tl 12). Samuti on ta müüki pannud väärteo toimepanemisel kasutatud sõiduki (tl 30-32). Ta kinnitab, et tööülesandeid ta ühistransporti kasutades täita ei saa ning on selle põhistusteks esitanud väljavõtted bussigraafikust ja töölepingust (tl 18-27). Kaebuse esitaja ei ole soovinud asja lahendamist istungimenetluses. Kohtuväline menetleja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning oma kirjalikus seisukohas leiab, et vaidlustatud otsuses määratud karistus on täielikult põhjendatud ja palutakse jätta täielikult rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et asja menetlemisel ei ole rikutud menetlus- või materiaalõiguse norme ja kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus on seaduslik ning põhjendatud. Kohtu järeldused Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti analüüsinud poolte kirjalikke seisukohti, jõudis järeldusele, et I. K. süü väärteo toimepanemises on kohtuvälise menetleja poolt kogutud kirjalike tõenditega väärteoprotokollis kajastatud viisil, ajal ja kohas täielikult tõendamist leidnud. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et 16.08.2019.a kella 22:28 ajal xxx liikudes Narva suunas, juhtis I. K. mootorsõidukit kiirusega 194 +/- 6 km/h, ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 78 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus on sellel teelõigul 110 km/h. Need asjaolud nähtuvad üheselt asjas uuritud kirjalikest tõenditest: I. K. kaebusest (tl 1), kahetsuskirjast (lk 7) ja kiirusmõõturi kasutamise protokollist (lk 3). Keskse tõendusliku tähendusega on praeguses asjas kiirusmõõturi kasutamise protokoll (lk 3), milles fikseeriti kiirusemõõtmise tulemus 194 km/h +/- 6 km/h. Kiirust on mõõdetud kiirusmõõturiga Stalker II MDR nr AS008367, millele on 22.07.2019.a väljastatud taatlustunnistus TTR-19/00172 (lk 4), kehtivusega üks aasta. Seega on mõõtmine teostatud taadeldud seadmega. Samuti puudub igasugune vaidlus mõõtmist teostanud politseiametniku L. P . pädevuses. Väärteoprotokollile ja kiirusmõõturi kasutamise protokollile alla kirjutades (lk 1, 3) on I. K. oma allkirjaga kinnitanud, et on tutvunud mõõtetulemusega (lk 1, lk 3pö). Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et mõõtetulemus on jälgitav ja usaldusväärne ning antud kiirusmõõturi kasutamise protokoll, on väärteomenetluses lubatav tõend ning see kajastab objektiivselt I. K. juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtetulemust. 2 Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1), kiirusmõõturi kasutamise protokollis on kajastatud kiiruse mõõtmise asjaolud, mõõtja, menetlusaluse isiku andmed, kellele on näitu tutvustatud (tl 3pö) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 10-11). Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastav, kiiruse mõõtmisel saadud tulemus. Väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud (lk 1). Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik (lk 1pö), seejuures on ta neid ka kasutanud, esitades kohtule kaebuse, milles samuti möönab rikkumist (tl 1). Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et I. K. poolt LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. VTMS §-st 29 tulenevaid väärtoemenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda. Antud juhul on I. K. ise kinnitanud (lk 1), et ta ületas kiirust. Kohtu hinnangul oli sedavõrd suure sõidukiirusega liikumine I. K. tahtlik tegevus, isik pidi 78 km/h üle lubatud suurima sõidukiiruse ületamist soovima, see ei olnud toime pandud tähelepanematusest. Arvestades, et sellise liikumiskiiruseni jõudmine võtab aega, pidi enese väitel üle 10 aasta juhtimisõigust omavale liiklejale olema tajutav, et kiirenduse jätkamine viib ka väga suurte lubatud suurima sõidukiiruste ületamisteni. Rikkumise ja kiirenduse intensiivust arvestades oli I. K. seadnud eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidi seda sellises määras ka vähemalt võimalikuks pidama. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et I. K. on etteheidetava väärteo toime pannud kavatsetult. Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 rikkumine on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 järgi. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h näeb LS § 227 lg 4 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Kohtuotsuse koostamise ajaks on kaebaja tasunud mõistetud rahatrahvi summas 600 eurot. Mõistetud põhikaristust kaebaja vaidlustanud ei ole. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud süü tunnistamist. Samuti on leidnud, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 sätestatud asjaolusid, sh toimepandud väärteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohus osundab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus leiab, et kaebaja süü väärteo toimepanemises on keskmisest suurem. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt liikus kaebaja autoga 3+3 radadega kahesuunalisel eraldusribaga asulavälisel teel. Ilmastikuolud olid head: sademeteta ilm, kuivad teeolud. Nähtavus oli hea, kuid samas oli tegemist pimedal ajal tehisvalgusega liikumisega. Mootorsõiduk liikus kolmandal rajal, liikluses osales , milledest kaebaja möödus. Kohus leiab, et liikudes pimedal ajal tehisvalguses, teiste liiklejatega samal ajal asulavälisel nn kiirteel kiirusel 194 km/h +/- 6 km/h ehk vähemalt 78 km/h lubatust kiiremini, seadis kaebaja ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja esindaja toodud põhjendustega teo ohtlikkusele ega korda neid. Sellise rikkumisega on kaebaja üles näidanud vastutustundetut suhtumist kaasliiklejatesse ja liikluskorda. LS § 227 lg 4 järgi on kvalifitseeritav kiiruse ületamine üle 60 km/h. Kaebaja ületas 3 kiirust mitte vähem kui 78 km/h. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt kaebajal teised karistused puuduvad. Kohtuväline menetleja pidas väärteootsuses vajalikuks eripreventiivsetel kaalutlustel kohaldada lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse kuueks kuuks äravõtmise näol. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine I. K. suhtes ei ole hetkel aga vajalik. Kohus arvestab seejuures asjaolu, et oma seniste seisukohtade pinnalt näib I. K. igati mõistnud oma rikkumise tõsidust, mida kinnitab ka see, et käesoleva otsuse tegemise seisuga ehk ligi 4 kuu jooksul ei ole isik ühtegi uut süütegu toime pannud (karistusregistri väljatrükid: tl 40, lk 13) ning ta astunud reaalseid samme sarnaste olukordade vältimiseks ehk pannud kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt müüki rikkumise toimepanemise vahendi. Samuti on oluline märkida, et karistusregistri väljatrüki pinnalt puudub isikul igasugune karistatus ja seda ka kaevatava väärteotuse tegemise ajal (tl 40, lk 13). Seega on põhjust arvata, et . Seejuures on ka kohtupraktika sedastanud, et (nt RKKKo 3-1-1-18-17, p 13). Kõik eelpool kohtu poolt tuvastatu ei anna mingit alust väita, et isik oleks harjumuspärane liiklusalaste rikkumiste toimepanija või et temast lähtuks oht ühiskonnale ka juhul, kui teda liiklusest ei kõrvaldata. Selliste asjaolude puudumise tõttu puudub ka sisuline vajadus lisakaristuse kohaldamiseks. Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas ja teha uus otsus, millega jäetakse lisakaristus kohaldamata. Kohus märgib täiendavalt sedagi, et LS § 227 lg 5 p 3 lähtub rikkumise raskuse eeldusest, nähes suurima võimaliku lubatus sõidukiiruse ületamiste puhul lisakaristuse kohaldamisel võimaliku alammäärana ette juhtimisõiguse äravõtmise minimaalselt kuueks kuuks. Kohus on seisukohal, et liiklusseadusesse vastava sätte lisamine on tegelikkuses ühitamatu kohtupraktikas kujunenud isikute karistamise aluspõhimõtetega ja varem karistamata isikute jaoks tähendab see sisuliselt üksnes üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuva karistusotsuse tegemist kohtuväliste menetleja poolt. Seega on menetlejad tihti olukorras, kus tuleb vaagida, kas varem analoogsete süütegude eest karistamata (sh kehtivaid karistusi mitteomavast) isikust lähtuv ohtlikkuse määr ja tema eripreventiivse mõjutamise vajadus on piisavalt suur, et kohaldada lisakaristust ja seda minimaalselt 6 kuuks. Kohtu hinnangul on pea eranditult tegemist juhtumitega, kus lisakaristuse kohaldamine sellises määras ei ole esmarikkujate suhtes proportsionaalne, selline kohtuvälise menetleja karistuspraktika ei vasta lisakaristuse kohaldamise põhimõtetele ja toob kaasa ajakulu täiendavate kaebemenetluste näol. Küll aga on võimalik isiku suure või väga suure süü puhul KarS § 56 põhimõtteist lähtuvalt kohaldada põhikaristust rangemas määras, seejuures on Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatult põhjendatud karistuse mõistmisel aluseks võtta karistuse keskmine määr (nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9). Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 120; § 132 p 2, § 133-135, § 155-
- (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 4