4-19-2802/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. septembril
2. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-2802 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi R.M kaebus Keskkonnainspektsiooni (KKI) 02.05.
3. a otsuse peale väärteoasjas 940019000038 Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon e-posti aadress: valve@kki.ee Menetlusalune isik R.M isikukood: XXX; elukoht: XXXX; e-posti aadress: nr Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 2, kohus otsustas:
4. Rahuldada R.M kaebus osaliselt.
5. Tühistada KKI 02.05.
6. a otsus väärteoasjas nr 940019000038 osaliselt, s.o R.M-ile määratud rahatrahvi suuruse osas.
7. Mõista R.M-ile karistuseks looduskaitseseaduse (LKS) § 71 lg 1 järgi rahatrahv 21 (kakskümmend üks) trahviühikut ehk 84 (kaheksakümmend neli) eurot.
8. Edastada kohtuotsus R.M-ile ja KKI-le. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik
9. 15.03.
10. a koostas kohtuväline menetleja väärteoprotokolli (tl-d 27-28) selle kohta, et 13.01.
11. a sõitis R.M maastikusõidukiga X maakonnas X vallas X külas Alam-Pedja looduskaitseala Palupõhja piiranguvööndis, omamata selleks kaitseala valitseja nõusolekut. 1 Oma tegevusega rikkus R.M LKS § 10 lg 1 alusel kehtestatud Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg-s 7 sätestatut ning pani toime LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.
12. KKI 02.05.
13. a otsusega väärteoasjas nr 940019000038 (tl-d 20-24) karistati R.M LKS § 71 lg 1 järgi alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o 70 trahviühiku ehk 280 euro suuruse rahatrahviga.
14. 16.05.
15. a esitas R.M Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl-d 1-5), taotledes KKI otsuse tühistamist. Kaebuses märgitakse, et kuna R.M teele ei jäänud ühtki kaitseala tähistavat märki, v.a tagasiteel kaitsealalt väljudes Palupõhja ja Valmaotsa vahelise tee ääres, siis ei teadnud ta, et sõidab oma ATV-ga kaitsealal. Seega ei olnud tema käitumine karistusseadustiku (KarS) § 39 lg-st 1 tulenevalt süüline ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Veel leitakse kaebuses, et juhul, kui menetlusaluse isiku tegevus olekski süüline, siis on määratud trahv liiga suur. Nimelt on otsuses märgitud, et määratud karistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra. See on aga meelevaldne. Nii nähtub karistuspraktikast, et kaitseala kaitsenõuete rikkumise ehk mootorpaadiga keelatud kohas sõitmise eest on isikut karistatud 100 euro suuruse trahviga (415-6157), isikut, kes Lahemaa Rahvuspargis seiklusmootorrattaga kaitsealal raba pinnast lõhkus, karistati 200 euro suuruse trahviga (4-17-1650); isik, kes sõitis suvisel ajal Lahemaa rahvuspargis väljaspool teid, sai 60 euro suuruse trahvi (4-18-5452). Seega ei vasta karistus kehtivale karistuspraktikale ning ebaõige on ka kohtuvälise menetleja seisukoht keskmisest karistusest. Lisaks ei arvestanud kohtuväline menetleja karistuse määramisel kaitseala kaitseeesmärkidega. R.M tegu leidis aset südatalvisel ajal metsateede külmunud ja lumisel pinnasel. Seega ei saanud mitte ühelgi moel kahjustada ega ka seada ohtu mingit looduskooslust. Mitte ühegi kaitstava loomaliigi elupaika ta ei rikkunud ning ühegi kaitstava looma- ja linnuliigi paaritumist ja pesitsust ta ei häirinud. Ta ei saanud kahjustada ka mitte ühtegi kaitsealust taime, sest neil teedel oli juba teiste sõidukitega sõidetud. Veelgi enam, selles piirkonnas on samal perioodil lubatud eeskirja kohaselt nii jahipidamine kui ka metsatööd (sh metsamaterjali väljavedu). Seetõttu taotleb R.M alternatiivselt otsuse tühistamist karistuse osas.
16. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha (tl-d 44-46), milles ei nõustu kaebusega, vaid palub jätta selle rahuldamata ja otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kõik kaebuses esitatud väited on alusetud ja põhistamata. Väärteomenetluses kogutud tõendusmaterjal, peaasjalikult tunnistaja A ütlused kinnitavad, et asukohas, kus olid näha Valmaotsa küla ja Palupõhja vaheliselt teelt metsa keeravad maastikusõiduki jäljed, olid väljas ka kaitseala tähistavad märgid. Ka R.M on oma kaebuses möönnud end teadvat seda, et kuskil läänepool asub Alam-Pedja kaitseala. Seega on üheselt tõendamist leidnud, et kaitseala tähistavad märgid olid ATV liikumistrajektooril olemas ning menetlusalune isik oli teadlik, et piirkonnas asetseb kaitseala. Viide KarS § 39 lg-le 1, 2 mille kohaselt isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu, on asjakohatu. Isikule oli teada, et piirkonnas asub kaitseala, samuti oli kaitseala looduses tähistatud. Seetõttu ei olnud eksimus teo keelatusest isiku jaoks mitte kuidagi vältimatu. Mis puutub karistuse määramisse, siis on kohtuväline menetleja lähtunud isiku süü suurusest ning võtnud arvesse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, näiteks seda, et R.M puudub varasem karistatus keskkonnaalaste rikkumiste eest ja et ta oma tegevusega ei kahjustatud eeldatavalt kaitseala kaitse-eesmärke. R.M etteheide, nagu ei jääks tema karistus alla sanktsiooni keskmist, on alusetu, kuna karistuse määramisel aluseks võetav keskmine saadakse mitte kohtupraktikas sarnaste tegude eest mõistetud karistuste aritmeetilisest keskmisest, vaid konkreetse koosseisu eest ette nähtud sanktsiooni määrast.
17. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 4 ja 45). Kohtu seisukoht
18. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on KKI-le kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.
19. LKS § 31 lg 1 kohaselt on looduskaitseala piiranguvöönd kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on küll lubatud, kuid üksnes LKS-is sätestatud kitsendustega. Sama paragrahvi lg 2 p 10 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis mh keelatud ka sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal. LKS § 10 lg 1 alusel kehtestatud Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg 7 ls-te 1 ja 2 kohaselt on kogu nimetatud kaitsealal lubatud sõidukiga sõitmine teedel, maastikusõidukiga sõitmine on kaitsealal lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Sama lõike
20. lause järgi on sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine kaitseala valitseja nõusolekuta lubatud vaid järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemisega seotud tegevuses ning koosluste hooldamisel, liinirajatiste hooldustöödel, maatulundusmaal metsa- ja põllumajandustöödel ning sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekul teostatavas teadustegevuses. Seejuures sätestab Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 3, et selle kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet. LKS § 71 lg 1 näeb ette väärteokaristuse füüsilise isiku poolt kaitstava loodusobjekti kasutamisvõi kaitsenõuete rikkumise eest. 3
21. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 13.01.
22. a sõitis R.M oma maastikusõidukiga X maakonnas X vallas X külas Alam-Pedja looduskaitseala Palupõhja piiranguvööndis ning et selline sõitmine ei olnud mingitki pidi seotud Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg 7 ls-s 3 nimetatud lubatavate tegevustega. Need asjaolud on üheselt tõendatud kogumis tunnistajate J, E ja A ütlustega (vt vastavalt tl-d 39-42, 33-34, 30-32) ning liiklusregistri väljatrükiga R.M kasutuses oleva auto andmetest (vt tl 29). Ka menetlusalune isik R.M ise ei ole oma kaebuses nende asjaolude osas vastuväiteid esitanud. R.M ei ole vastuväiteid esitanud selleski osas, et looduskaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekut tal Alam-Pedja looduskaitseala Palupõhja piiranguvööndis sõitmiseks ei olnud, ning järelikult ei ole vaieldav see, et menetlusalune isik objektiivselt rikkus Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg-s 7 toodud nõuet.
23. Küll aga on menetlusalune isik oma kaebuses vastuväitena toonud välja selle, et tema ei olnud teadlik asjaolust, et ta sõitis oma maastikusõidukiga kaitsealal. Kaebuses märgitult ta küll teadis, et kuskil lääne pool asub Alam-Pedja kaitseala, kuid arvestades Kärevere kaugust Pedja jõe suudmest, ei saanud ta ühegi teadmise alusel eristada kaitseala piire looduses. Kui ta oleks näinud tähist, poleks ta kaitsealale sõitnud. Neid aga tema tee peal näha ei olnud (ainsad märgid olid Palupõhja ja Valmaotsa vahelise tee ääres ning neid märkas ta alles kaitsealalt väljumisel tagasiteel Kärevere teemaja juurde). Ka olustik ei viidanud mingil moel sellele, et tegemist oleks olnud nn kaitstud alaga: seal olid raiealad, hooldatud heinamaad, niidetud teeääred, mootorsõidukite jäljed ning märgid jahipidamisest. (Vt tl-d 2-3.) Kohus, erinevalt kohtuvälisest menetlejast, ei saa kahtlusteta välistada R.M teadmatust selles, et ta sõitis Alam-Pedja looduskaitseala territooriumil. Tõsi, tunnistaja A ütlustest ilmneb, et X külas mööda teed X küla suunas sõites oli näha, kuidas teelt keeravad maha mitmed maastikusõiduki jäljed, ka Alam-Pedja looduskaitsealale, ning et seal olid üleval seda teavitavad märgid (vt tl 31). Samas ei saa nende ütluste põhjal tagasiulatuvalt kindlalt väita, et A nähtud jäljed või osad neist kuulusid just R.M maastikusõidukile – jälgi fotografeeritud ega R.M maastikusõiduki poolt jäetavate jälgedega võrreldud ei ole. Lisaks, isegi kui R.M mööda Anähtud jälgi sõitis, ei saa välistada võimalust, et ta tähelepanematusest vm põhjusel ei näinud looduskaitsealale viitavaid märke. Pealegi kalduvad menetlusaluse isiku vastuväidet enda teadmatusest toetama ka tema käitumine pärast seda, kui talle oli öeldud, et tegu on kaitsealaga ning et seal ei tohi maastikusõidukiga sõita. Nii selgub E ütlustest, et R.M, kui temaga räägiti, et seal ei tohi maastikusõidukiga sõita, tundus olukorda mõistvat ja nõustus sinna enam mitte sõitma tulema (vt tl 34). Ka tunnistaja J ütlustest nähtub, et R.M oli ainuke, kes kolmest ATV juhist tema käemärguande peale peatus ning vestlusse asus ning kes siis, kui talle öeldi, et seal ei tohi ATVga sõita, püüdis ka oma kahele kaaslasele seda sõnumit edasi anda (vt tl 40). Veel selgub nimetatud tunnistajate ütlustest, et pärast tähelepanu juhtimist lahkus R.M oma ATV-ga looduskaitsealalt (vt samas). Tulenevalt eelnevast ning arvestades ka kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 3 sätestatud printsiipi, et kõrvaldamata kahtlus isiku süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks, asub kohus seisukohale, et subjektiivses mõttes R.M ei teadnud, et viibis oma maastikusõidukiga Alam-Pedja looduskaitseala territooriumil, kus kehtivad sellega liiklemiseks piirangud. 4
24. Samas, isegi kui R.M ei teadnud, et ta sõitis oma maastikusõidukiga looduskaitsealal, siis sätestab KarS § 17 lg 1, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult, küll aga vastutab ta sellisel juhul seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, siis tulebki järgnevalt kontrollida seda, kas R.M-ile toimis ettevaatamatult, st et kas juhul, kui ta oleks olnud tähelepanelikum ja kohusetundlikum, oleks ta süüteokoosseisule vastavat asjaolu teadnud. Maastikusõiduki näol on tegu sõidukiga mis on mõeldud liiklemiseks maastikul ning mille jaoks kehtivad erinõuded mitte üksnes looduskaitsealal, vaid üldisemalt, nt on sellega mingil konkreetsel maa-alal liiklemiseks vaja maaomaniku või maavaldaja luba ning ka kohalikul omavalitsusel on õigus oma territooriumil kehtestada maastikusõidukite liiklemisele täiendavaid nõudeid (liiklusseadus §-d 153-154). Seega iga hoolas ja kohusetundlik inimene, kes asub maastikusõidukiga liiklema, peaks eelnevalt välja selgitama kus ja millistel tingimustel ta seda teha tohib. Järelikult oleks ka menetlusalune isik pidanud välja selgitama, kas ta tohib planeeritaval liiklemisalal sõita või millised tingimuses ta selliseks sõitmiseks täitma peab, eriti kuna ta on ise möönnud, et teadis seda, et kuskil lääne pool asub Alam-Pedja kaitseala. Seda R.M aga ei teinud ja järelikult ei näidanud ta üles igale inimesele omast tähelepanelikkust ja kohusetunnet, mis oleksid võinud temal esinenud eksimuse välistada. Seetõttu asub kohus seisukohale, et Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg-s 7 toodud nõude rikkumise ja seega LKS § 71 lg-s 1 sätestatud väärteo pani R.M toime ettevaatamatusest (hooletusest KarS § 18 lg 3 järgi).
25. Kohus ei tuvastanud R.M tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
26. Ka menetlusaluse isiku süüd välistavaid asjaolusid kohus ei täheldanud. Õige ei ole R.M seisukoht, et teadmatus sellest, et ta liikles looduskaitseala territooriumil, välistab tema käitumises karistatavuse eelduseks oleva süü olemasolu. Kohus selgitab, et R.M teadmatus on juriidiliselt käsitletav kui eksimus süüteokoosseisu asjaolus (KarS § 17) ning et tegu on kolmeastmelise deliktistruktuuri (koosseisupärasus, õigusvastasus, süü) koosseisupärasuse, mitte aga süü tasandile jääva asjaoluga. Süü oleks puudunud R.M käitumises juhul, kui ta ei oleks teadnud õigusnormist tulenevat keeldu sõita liikluskaitsealal maastikusõidukiga ilma valitseja vastava nõusolekuta ning selline teadmatus oleks olnud talle vältimatu (eksimus teo keelatuses ehk keelueksimus KarS § 39 järgi). Sellele aga, et R.M ei teadnud õigusnormist tulenevat keeldu, kaebuses viidatud ei ole.
27. Seega on karistatavuseeldused R.M käitumises olemas.
28. LKS § 71 lg 1 kohaselt karistatakse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja karistas R.M rahatrahviga 70 trahviühikut ehk 280 eurot, seega oluliselt alla LKS § 71 lg-s 1 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, mis on 151,5 trahviühikut. 5 Siinkohal märgib kohus – ning sellele on juhtinud tähelepanu juba ka kohtuväline menetleja (vt käesoleva kohtuotsuse p 4) –, et ekslik on menetlusaluse isiku seisukoht, nagu kujuneks keskmine trahvimäär praktikas kohaldatud karistuste aritmeetilisest keskmisest. Tegelikult saadakse trahvimäära keskmine konkreetse normi sanktsioonis ette nähtud karistusliigi raamidest.
29. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
30. Kohus R.M puhul karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei tuvastanud. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada R.M suhtumise vähese intensiivsusega oma teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime hooletusest. Samuti tuleb arvestada sellega, et R.M pani väärteo toime talvel, kui maapinnas oli külmunud ja lume all, ning järelikult ei kahjustanud ta ka kõnealuse kaitseala kaitse-eesmärke. Samuti arvestab kohus sellega, et R.M lõpetas koheselt rikkumise, kui tema tähelepanu sellele juhiti. Neile asjaoludele tuginevalt leiab kohus, et R.M süü oli väike.
31. Teo asjaoludest, R.M enda suhtumisest teosse, samuti aga sellest, et tegu on isikuga, kes ei ole varem keskkonnaalaseid rikkumisi toime pannud, saab järeldada, et suure tõenäosusega ei pane isik analoogseid rikkumisi tulevikus enam toime ja järelikult ei ole eripreventiivne eesmärk temale karistuse mõistmisel olulisel kohal.
32. Mis puudutab karistuse üldpreventiivseid eesmärke, siis siin tuleb arvestada asjaoluga, et kahetusväärselt tihti tuleb ette, et maastikusõidukitega sõidetakse looduskaitsealadel ning kahjustatakse seal kaitstavaid looduskooslusi või kaitsealuste liikide elupaiku. Ehkki käesolev rikkumine ei päädinud keskkonnale kahju tekitamisega, on arvukalt ka selliseid juhtumeid, kus keskkonnale tekitatakse olulist kahju, kuna rikutud looduskoosluste, elupaikade või maapinna endisel kujul taastumine võib halvemal juhul võtta aastaid kuni aastakümneid. Seega on üldsuse huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellistesse üleastumistesse tähelepanelikult ja ning näitavad karistuse kohaldamisega, et sellist käitumist ei sallita.
33. Kõiki karistuse suurust kujundavaid asjaolusid arvesse võttes leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt R.M-ile määratud karistus on põhjendamatult range ja selles osas tuleb KKI 02.05.
34. a. otsus tühistada. Kohtu hinnangul tuleb R.M karistada rahatrahviga 21 trahviühikut ehk 84 eurot. Kohus on seisukohal, et sellise karistusega on täidetud ka karistuse üldpreventiivne eesmärk. Peet Teidearu Kohtunik / / 6