4-17-1302/4

4-17-1302 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprillil 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-17-1302 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi R.F-i kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 16.02.2017 otsusele väärteoasjas nr 2303,17,000100 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: R.F XXX; elukoht: xxxx) (isikukood Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta R.F-i kaebus rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri liiklusmenetlustalituse 16.02.2017 otsus LS § 2172 alusel määratud rahatrahvi suuruse osas muutmata.
3. Tühistada otsus rahatrahvi tasumise aja osas ning KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et R.F-ile määratud rahatrahv 800 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 10 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest ehk 80 (kaheksakümmend) eurot kuus. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedpank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
4. 1 Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
5. 16.02.2017 otsusega väärteoasjas nr 2303,17,000100 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist R. F-ile 2 karistuseks liiklusseaduse (LS) § 217 järgi rahatrahvi 200 trahviühikut, s.o 800 eurot. Otsuse kohaselt juhtis R. F 25.01.2017 kell 09.44 Tallinnas Mere pst 10 maja juures mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Ajavahemikul 25.01.2017 kella 9.29st kuni 9.44ni ei kasutanud sõidumeerikut. Kasutas sõidumeerikus teise isiku juhikaarti. Juhikaardi nr xxxx (XXXX) salvestussahtlis oli Xxxx isikukoodiga xxxx. Sellise tegevusega eiras R.F LS § 131 lg 1 nõudeid.
6. R.F esitas kohtule kaebuse, milles palus vaadata trahvisumma üle ja seda vähendada. Kaebaja märgib, et tunnistab end antud väärteo toimepanemises täielikult süüdi ja seaduskuulekalt käituma mõjutab teda ka väiksem rahatrahv. Tal ei ole samaliigiliste süütegude eest varasemaid karistusi ning ta mõistab oma teo lubamatust. Ta kahetseb toimepandud tegu, mitte vahelejäämist. Juhtunu kohta selgitas kaebaja, et ta on ettevõtte juhatuse liige ning tegeleb erinevate kaupade vahendamisega. Hommikul tööle tulles tundis ta veokiga tööle sõitma pidanud töötajal suust alkoholilõhna, mistõttu keelas töötajal tööle asumast. Ettevõtte kahjumi vältimiseks otsustas ta ise veokit juhtida. R.F on neli alaealist last, abikaasa ei tööta ning pere kanda on eluasemelaen. Seega moodustab määratud rahatrahv olulise osa leibkonna igakuisest sissetulekust. Kaebaja ei soovinud kohtuistungist osa võtta.
7. Kohtuväline menetleja oma vastuses kaebusele leiab, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. R.F-i süüline käitumine on aset leidnud, tema poolt toime pandud ning tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Samuti on väärtegu õigesti kvalifitseeritud LS § 2172 järgi. Tegu on toime pandud otsese tahtlusega. Menetleja väitel on karistuse mõistmisel juhindutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust, arvestatud isiku süü suurust ja karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, mistõttu rahatrahv 200 trahviühikut on põhjendatud. Raskeveokid ja nende väsinud juhid on liikluses kõrgendatud ohu allikad, mistõttu on liiklusohutuse tagamiseks kehtestatud õigusaktid mis reguleerivad, millist autovedudele kulutatud aega käsitatakse tööajana ja millist vaheaja, puhkeaja või valmisoleku ajana. Juht on kohustatud reeglitest kinni pidama. Hoolimatus liiklusseaduse täitmise suhtes võib viia traagiliste tagajärgedeni. Seetõttu on liiklusreegleid eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes taluvuspiir madal ning mõistetud karistustel on laiem tähendus, kui vaid konkreetsele teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
8. Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohtadega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et R.F-i tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 2172 järgi. 2 Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. R.F ei eita kaebuses, et kasutas enda poolt juhitava sõiduki sõidumeeriku salvestussahtlis teise isiku nimele välja antud juhikaarti. Kaebaja poolt toimepandut tõendavad veel piirivalvur H. Antonise ütlused, kes täitis 25.01.2017 tööülesandeid Tallinnas Mere pst 10 juures ning peatas kella 9.44 paiku kinni veoki, mida juhtis R.F . Tunnistaja sõnul palus ta juhil esitada sõidumeeriku väljatrüki ning sai teada, et isik kasutas Xxxx autojuhi kaarti. Toodud ütlused on kooskõlas sõidumeeriku väljavõttega ja kontrollkaardiga, mis näitavad, et kasutatud juhikaart on välja antud Xxxx nimele. Vallasasja hoiulevõtmise protokollist tulenevalt võeti nimetatud juhikaart väärteomaterjalide juurde. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, R.F ei järginud LS § 131 lg 1 ja EL määruse nr 165/2014 art-te 27 ja 34 alusel kehtestatud sõidu- ja puhkeaja arvestuseks kehtestatud korda ja ei kasutanud tema nimele välja antud juhikaarti. Seega on tema tegu õigesti kvalifitseeritud LS § 2172 järgi. Teo on R. F toime pannud tahtlikult, st ta teadis, et sõidumeerikus oli teise isiku kaart ning tahtis seda.
9. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt arvestatakse lisaks isiku süüle ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 29; nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Liiklusseaduse § 2172 võimaldab süüdlast teise isiku juhikaardi kasutamise eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on R. F-ile toimepandu eest määranud karistuseks rahatrahvi 200 trahviühikut, seega üle sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et kaebaja poolt toimepandu näol on tegemist ohtliku rikkumisega. Vale juhikaardi kasutamisel ei ole võimalik kontrollijal kindlaks teha, kas ja kui palju on konkreetne juht kasutanud sõidu- ja puhkeaegu ja puudub ülevaade juhi väsimusest. Juhi väsimus aga mõjutab liiklusohutust samavõrd, kui joobes juhtimine, sest sarnaselt joobeseisundile väheneb väsinud juhi reageerimisvõime. Isiku karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebaja kahetsust ei pea kohus usutavaks, see ei ole siiras, sest teda on varemgi liiklussüütegude eest karistatud, mh on teda karistatud sõidumeeriku vale kasutamisega seotud rikkumise eest (LS § 2171 lg 1 järgi). See ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Seega peab uus rahatrahv olema keskmisest suurem ning seda just karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. R.F on kinnitanud, et tal on eluasemelaen ja ta peab oma peret ülal. Kohtu hinnangul ei anna toodud põhjendused alust määratud karistuse vähendamiseks. Kasin sissetulek ja perekonna (sh nelja lapse) ülalpidamise kohustus oli kaebajale teada ka enne rikkumist ning seda enam oleks ta pidanud hoiduma rooli istumast. 3 Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et määratud karistus on kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga ning kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
10. Küll aga peab kohus kaebaja tööalast ja perekondlikku seisu arvestades võimalikuks rahatrahvi ositi määramist. Kohus arvestab, et kaebaja ülalpidamisel on alaealised lapsed ja tema varalised kohustused on suured ning KarS § 66 lg 2 alusel peab mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 800 eurot kümne kuu jooksul otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus 80 eurot. Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine kümne kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §-dest 132 p 2, 133,
11. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4