§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
lg 2 alusel vähendati Z.M-ile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti Z.M-ile karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Z.M-ile mõistetud karistust Viru Maakohtu 07.02.2006 kohtuotsuse järgi mõistetud ja Viru Maakohtu 15.05.2008 määrusega täitmisele pööratud karistuse ärakandmata osa 3 kuud ja 18 päeva vangistuse võrra ning mõisteti Z.M-ile liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud ja 18 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus 2 12.05.2008-14.05.2008, s.o. 3 päeva karistusaja hulka ning mõisteti Z.M-ile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 3 kuud ja 15 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 10.02.2009. Sama otsusega tunnistati E.J süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat ja 9 kuud vangistust.
lg 2 alusel vähendati E.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti E.J-ile karistuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust. E.J-i karistuse kandmise aja alguseks loeti 14.05.2008. Sama otsusega tunnistati G.E süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.
S § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi 4 aastase katseajaga Sama otsusega mõisteti välja Z.M-ilt, E.J-ilt ja G.E-lt solidaarselt 6100 krooni E. R. kasuks tsiviilhagi katteks. G.E osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas Z.M-i süüdistust KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi selles, et tema, eelnevalt kokku leppides G.E ja E.J-iga E. R. raha varastamises, tungis koos E.J-i ja G.E-ga 10.05.2008 kella 4 paiku peale lõunat XXX E. R. kuuluvasse XXX. Z.M , kasutades jõudu, tiris E. R. tuppa, kus lõi mitmeid kordi E. R. t põrandapesuharja varrega peapiirkonda, tekitades kannatanule lülisamba II kaelalüli hamba murru ja kaela põrutuse. Peksmise ajal võttis E.J E. R. rahakotist 5800 krooni ja pani selle köögis laua peale, kust selle võttis ära G.E. Maakohus arutas E.J-i süüdistust KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi selles, et tema, eelnevalt kokku leppinud G.E ja Z.M-iga E. R. lt raha varastamises, tungis koos Z.M-i ja G.E-ga 10.05.2008 kella 4 paiku peale lõunat XXX E. R. kuuluvasse XXX ja sel ajal, kui Z.M nõudis E. R. lt elutoas ähvarduste teel ja lüües E. R. t põrandapesuharja varrega mitmeid kordi peapiirkonda, läks E. R. magamistuppa, võttis seal riidekapi ukse küljest käekoti ja suundus sellega kööki. Köögis võttis E.J käekotist rahakoti ja sellest raha. Raha pani E.J seda eelnevalt üle lugemata köögis lauale. Sel hetkel tuli majja G.E ja võttis köögis laua pealt raha, mille E.J oli eelnevalt E. R. käekotis olevast rahakotist sinna pannud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt kinnitavad tõendid kogumis, et süüdistatavad Z.M, E.J ja G.E panid toime neile inkrimineeritava kuriteo. Süüdistatav G.E võttis kohtuistungil omaks selle, et temal tuli idee minna raha saamise eesmärgil kannatanu E. R. juurde, sest ta oli teadlik, et kannatanu E. R. l kui XXX on raha kodus. Süüdistatavate Z.M-i , E.J-i ja G.E ütluste kohaselt olid nad eelnevalt kokku leppinud, et minna ja varastada E. R. lt raha. Süüdistatavate Z.M-i , E.J-i ja G.E ütlustest nähtub, et vastavalt eelnevale kokkuleppele läks E.J E. R. lt vett küsima ning nad lootsid, et E. R. tuleb toast välja kaevule vett andma, kuid E. R. andis vaid tühja pudeli E.J-ile ja ütles, et viimane võtku ise vett. Nimetatud asjaolu sai määravaks edasiste sündmuste kulgemisel, sest E. R. tähelepanu ei suudetud kõrvale juhtida. Süüdistatav Z.M tunnistas, et tema kükitas maja nurga taga, kui E. R. tuli tema juurde ja küsitles teda, et kes ta on ja mida ta siin teeb, mispeale ta sattus paanikasse ja lükkas E. R. elutuppa, pani viimase istuma 3 tugitooli ja nõudis temalt raha. E. R. ütlustega on tõendatud, et meesterahvas tiris teda täie jõuga tuppa, vedas ta elutuppa, kus lükkas tugitooli istuma ja viskas talle teki pähe. E. R. sõnul nõudis meesterahvas temalt raha. Süüdistatava Z.M-i väide, et ta E. R. t ei löönud, on ümber lükatud E. R. ütlustega, samuti 15.07.2008 ekspertiisiaktis nr 95 sisalduva eksperdiarvamusega selle kohta, et E. R. vigastused võivad olla saadud 10.05.2008 löögist kõva tömbi esemega pea ja kaela piirkonda. E. R. on kohtueelsel menetlusel korduvalt kinnitanud, et see võis olla mopi vars, millega noormees teda peapiirkonda lõi. Sündmuskoha vaatlusprotokollist 10.05.2008 ning sinna juurde kuuluvatelt fototabelitelt nähtub, et E. R. köögis pliidi ukse ja plastämbri vahel on nähtav heleda kattega kokku väänatud põrandamopi vars. Süüdistatav Z.M väitis kohtus, et kui E. R. oli talle vastanud, et tal ei ole raha, siis lõi ta harjavarrega vastu lauda paar korda ja küsis uuesti raha. Süüdistatav E.J võttis omaks, et jooksis majja ja nägi, et E. R. oli tekk juba üle pea visatud ja kuulis, et Z.M nõuab E. R. lt raha. Süüdistatav E.J tunnistas et ta leidis teisest toast rahakotist raha ja pani raha köögis lauale, öeldes Z.M-ile, et raha on laua peal ja jätku inimene rahule. G.E ütluste kohaselt võttis tema köögist laua pealt raha. Z.M-ile ja E.J-ile raha ei jätkunudki, sest paarsada krooni jäi vaid auto tagasiostmisest üle. Eeltooduga on tõendatud, et süüdistatavad Z.M, E.J ja G.E realiseerisid röövimise koosseisu selliselt, et süüdistatav Z.M kasutas kannatanu E. R. suhtes vägivalda ning E.J ja G.E hõivasid samal ajal E. R. raha. Süüdistatavad vastutavad ühiselt röövimise kaastäideviimise eest sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas ainult Z.M kannatanu suhtes vägivalda ning teised hõivasid samal ajal kannatanule kuuluva raha. Kokkulepe ühiseks ja kooskõlastatud tegevuseks saavutati vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus, sest üksteise tegemistega oldi kursis. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Süüdistatavate karistust kergendab süü osaline tunnistamine ning puhtsüdamlik kahetsus. Süüdistatavate karistust raskendab KarS § 58 p 3 kohaselt süüteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. Kõrges eas isikuks loetakse isikut, kes on vanem kui 75 aastat. Kannatanu E. R. näol on tegemist kõrges eas isikuga, sest ta on 84 aastat vana. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka süüdistatavate isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatavat Z.M-i on varem kriminaalkorras 2 korral karistatud. Süüdistatav Z.M pani uue tahtliku kuriteo toime katseajal. Z.M vabanes Murru Vanglast eelmise karistuse kandmisest 22.05.2007 KarS § 76 alusel tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 06.06.2008, kusjuures tema karistuse ärakandmata osa oli 22.05.2007 seisuga 1 aasta ja 14 päeva. Viru Maakohtu määrusega 15.05.2008 pöörati kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel Z.M kandmata jäänud karistuse osa täitmisele. Süüdistatavat E.J on varem kriminaalkorras 3 korral karistatud. E.J pani uue tahtliku kuriteo toime katseaja lõppemisest arvates veidi vähem kui kuu aja pärast. E.J vabanes Murru Vanglast eelmise karistuse kandmiselt 16.04.2007 KarS § 76 alusel tingimisi enne tähtaega, katseajaga 1 aasta. Seega ei ole Z.M ja E.J kumbki teinud järeldusi oma eelnevatest karistustest. KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 2 kohaselt esimese astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette 3 kuni 15 vangistus. KarS § 76 lg 6 sätestab, et kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. Kaastäideviimise aspektist lähtuvalt ei ole oluline see, kes mida konkreetselt tegi, kuid karistuse mõistmisel on oluline arvestada iga süüdistatava teopanust. Arvestades seda, et Z.M-i teopanus oli kõige suurem, tuleb teda karistada kõige pikema vangistusega, kuid seda siiski ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras. 4 Ka E.J tuleb karistada vangistusega, mis jääb ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemaks. Arvestades eeltoodut, samuti kuriteo toimepanemise asjaolusid, on välistatud E.J-i karistusest tingimisi vabastamine. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Z.M esitas iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse temale mõistetud karistuse osas ning teha selles osas uue otsuse, kohaldades kergemat karistust. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus otsuse tegemisel arvestanud olulisi fakte, millega on tõendatud tema osalus ainult osaliselt kuriteo toimepanemises ning kuriteost loobumine vahetult enne selle toimepanemist. Maakohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel süüdistatava soovi anda kannatanule abi ega kahetsust. Seega on maakohtu poolt mõistetud karistus liiga karm. Z.M-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse Z.M-i süüditunnistamise osas ning teha uue otsuse, millega mõista Z.M süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi õigeks või mõista Z.M-ile kergem karistus. Apellatsiooni kohaselt ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Z.M tunnistas end röövimises süüdi osaliselt. Z.M kinnitas kohtuistungil, et ta pole kannatanut peksnud ega taburetiga löönud. Harjavarrega lõi ta ainult vastu lauda. Süüdistus taburetiga ja harjavarrega pähe löömisest tuleneb kannatanu ebaõigetest ütlustest. Vastavalt eksperdiarvamusele on taburetiga ja harjavarrega peapiirkonda löömine välistatud, kuna traumaatilisi muutusi ajukoes ei leitud. Ekspertarvamuses on märgitud, et kannatanul on vasakul otsmiku-kiilu-oimu piirkonnas vana murd. Z.M tunnistas, et ta ei lasknud kannatanul püsti tõusta, kuid mingil ajal kannatanu kukkus ja lõi pea vastu voodi kõrval asuvat kappi ära. Sellest asjaolust ei nähtu Z.M-i tahtlust kannatanu suhtes vägivalda kasutada. Ekspert ei ole ümber lükanud väidet, et kannatanu sai vigastuse kukkumisest. Samuti selgitas Z.M , et käis hiljem kannatanut vaatamas sooviga teda abistada. Nimetatud asjaolu tuleks hinnata KarS § 57 lg 1 p 1 järgi, sest Z.M oli soov kannatanule abi anda, kuid seda polnud vaja, sest kannatanu majja olid tulnud teised isikud. Kannatanu kinnihoidmine ei sisalda KarS §-de 120 või 121 teo tunnuseid, mistõttu puudub tema tegevuses röövimise koosseis. Ka ei olnud ta teadlik raha võtmisest teiste isikute poolt ja kuna tema raha ei võtnud ja loobus raha nõudmisest, siis ei ole ta varavastast kuritegu toime pannud. Nimetatud põhjustel tuleb Z.M KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi õigeks mõista. Tuvastamist ei leidnud sellised asjaolud, mis kinnitaksid vägivalla kasutamist. Seega ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Tuvastamist ei leidnud kannatanu ajutrauma, mis kindlasti pidanuks tekkima temale pähe löömisest. Kohtuotsus on põhjendamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendites nr 3-1-1-142-05 ja 3-1-1-119-04 märkinud, et tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Antud juhul on kohus loetlenud üles tõendid, mis tõendavad teo toimepanemist, kuid puudub tõendite analüüs ja jälgitavus, kuidas jõuab kohus arusaamisele, et nimetatud tõendite pinnalt on tuvastatud süüteo toimepanemine Z.M-i poolt. Riigikohtu lahendi 3-1-1-117-06 kohaselt KarS § 2 lg 2 sätestatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, määrab ära õigusliku küsimuse lahendamise metoodika süüteoasjades. See tähendab, et kohtunik peab otsust tehes lahendama küsimused KarS § 2 lg 2 ettenähtud järjestuses. Seega peab kohus esitama küsimuse, kas need teod, mille Z.M toime pani, vastavad süüteokoosseisule, on õigusvastased ja kas isik on selle toimepanemises süüdi. Kohus ei ole analüüsinud tegude objektiivset süüteokoosseisu ja subjektiivset süüteokoosseisu, kohus on lähtunud vaid süü küsimusest. Maakohus ei ole otsuses 5 analüüsinud kõiki objektiivse koosseisu tunnuseid. Kohus ei ole põhjendanud, millise tegevusega pani Z.M toime röövimise. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud ka subjektiivse koosseisu tunnuseid. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-117-06 kohaselt peab subjektiivse külje tuvastamisse olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-20-07 kohaselt kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta kohut talle
Kuigi kriminaalmenetluse seadustiku
peatükis sätestatud üldmenetlusega võrreldes, toimub
lg 3 ja § 238 kohaselt kohtuotsuse koostamine lühimenetluses üldmenetluse eeskirjade järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama kõigile
§-ga 312 kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, et võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Seega ei vabasta ka süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on
Käesolevas kriminaalasjas puudub otsuses igakülgne tõendite analüüs. Maakohus on olemasolevaid tõendeid üksnes loetlenud, piirdudes järelduste tegemisel paljasõnalise konstateeringuga, et süüdistatavate Z.M-i , E.J-i ja G.E käitumises esinevad neile inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Nimetatud põhjusel kuulub kohtuotsus tühistamisele
Isiku karistamise alus on tema süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Vangistuse võib KarS § 56 lg 2 kohaselt karistuseks mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke pole kergema karistusega võimalik saavutada. Kui süüdistuse esemeks olev eriosa säte võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus vangistuse mõistmist põhjendama. Kohus on märkinud, et karistuse mõistmisel arvestab kohus Z.M-i süü ulatust ja et tema kuriteo toimepanemisel karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Samas ei ole kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna Z.M-i soovi kannatanut abistada. Kohus ei ole tegelikult lähtunud karistuse mõistmisel Z.M-i süü suurusest ja tema isikust, teda on võimalik karistada rahalise karistusega või lühema vangistusega või tingimisi vangistusega. Nimetatud põhjusel on kohtuotsus ebaõige ja põhjendamatu Z.M-ile mõistetud karistuse osas. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-27-08 on toodud, et kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt
§st 341 lg 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. E.J-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse E.J-i süüditunnistamise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista E.J süüdi KarS §-de 199 - 25 lg 1 järgi ning vabastada E.J ärakandmata karistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 järgi. Apellatsiooni kohaselt ei vasta J. Prindile mõistetud karistus kuriteo raskusele. E.J tulnuks süüdi mõista üksnes varavastase süüteo toimepanemise eest, kuivõrd E.J ei 6 valitsenud Z.M-i poolt toime pandud vägivallategu. Isegi kui E.J omas puutumust röövimisega, tuleb tema tegu ümberhinnata KarS § 200 lg 2 p 7 ja 9 - § 22 lg 3 järgi kui kuriteo kaasaaitaja, mitte kaastäideviijana ning kergendada temale mõistetud karistust vastavalt teosüüga. Kaastäideviimise puhul eeldatakse funktsionaalset teovalitsemist - isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Teo valitsemine tähendab teo objektiivses ja subjektiivses ühtsuses tahtest hõlmatud ja koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemise oma kontrolli all hoidmist. E.J ei valitsenud Z.M-i poolt toimepandud vägivallategu kannatanu suhtes. E.J egu ei olnud seotud vägivalla toimepanemisega kannatanu suhtes. Tema tegu on eristatav Z.M-i teost, mis oli seotud kannatanu kallal vägivalla tarvitamisega. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et süüdistatavad vastutavad kaastäideviimise eest kuivõrd realiseerisid ühist teoplaani. Süüdistatavatel puudus ühine teoplaan röövimiseks. Nii E.J kui ka G.E andsid kohtus ütlusi, et nad hakkasid kuriteo sündmuspaigalt lahkuma ja siis kuulsid kannatanu karjeid, mille peale läksid majja. Nimetatud käitumisakt viitab sellele, et isegi kui süüdistatavatel oli varasemalt ühine teoplaan raha varastamiseks, siis selleks hetkeks olid nad sellest loobunud. Edasine sündmuste käik ei olnud aga enam nende kontrolli all. Samuti ei olnud E.J-i kontrolli all Z.M-i poolt vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes. Ühist teoplaani vägivalla tarvitamiseks kannatanu suhtes süüdistatavatel ei olnud. E.J väitis, et ta keelitas korduvalt kaassüüdistatavaid raha varastamise plaanist loobuma. E.J on kohtuistungil põhjendanud, et ta hakkas raha otsima, kuivõrd ta lootis, et seoses raha leidmisega lõpetab Z.M vägivalla tarvitamise. E.J on ise olnud seisukohal, et sisuliselt oli ta hädaseisundis, kuivõrd tahtis säästa kannatanud edasisest vägivallast. Sellest tulenevalt saab E.J-ile omistada üksnes varavastast kuritegu. Samas jäi nimetatud varguse toimepanemine katse staadiumisse, kuivõrd G.E võttis köögis laua pealt raha, sest hiljem ta kinnitas, et Z.M-ile ja E.J-ile raha ei jätkunudki, sest paarsada krooni jäi vaid auto tagasiostmisest üle. Maakohus ei ole karistusi piisavalt individualiseerinud ega arvestanud iga süüdistatava konkreetset teopanust. E.J-i süü ei olnud suurem kui G.E oma. Kohus, karistades teda rangemalt, ei ole lähtunud KarS § 56 sätestatud süüpõhimõttest. G.E on andnud kohtus ütlusi, et idee minna raha saamise eesmärgil E. R. juurde tekkis temal, kuna ta oli teadlik, et viimasel kui pensionäril on raha kodus. Samuti luges kohus tuvastatuks, et raha kannatanu laua pealt võttis ära G.E . Sellest tulenevalt ei saanud E.J-i süü KarS § 56 mõttes olla toimepandud kuriteos suurem kui G.E ning tema karistamine rangemalt on põhjendamatu. Seega on põhjendatud kohaldada E.J-i suhtes KarS § 74 sätteid. E.J on suure osa oma karistusest vahistatuna juba ära kandnud, ta pole varem esimese astme kuritegusid toime pannud, isiklikult ta vägivalda kannatanu suhtes ei tarvitanud ning tema teosüü on kõige väiksem. Nimetatud asjaoludel ei ole põhjendatud jätta kogu vangistust E.J-i suhtes reaalsele ärakandmisele. E.J-i suhtes on kõige efektiivsemalt võimalik karistuse eesmärke saavutada vabastades ta karistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 alusel 3 aastase katseajaga, pannes talle täiendava kohustuse mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid 7 ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus arvestab ka seda, et antud kriminaalasja arutati lühimenetluse korras, st et arvestada tuleb
§-des 233 lg 1 ja 237 lg 4 toodud erisusi. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, nagu seda apellatsioonides väidetakse. Maakohtu otsus vastab
nõuetele, otsuse resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning otsuse järeldused on igati põhjendatud. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt Z.M-ile ja E.J-ile esitatud röövimise süüdistuse ümberkvalifitseerimist kergemaks kuriteoks ning karistuse kergendamist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb Z.M-i ja E.J-i KarS § 200 lg 2 p 7 ja 9 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 176-184). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang ka taotlusele röövimise süüdistus ümber kvalifitseerida varguseks, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (lk 161-162). Sama taotlust korratakse apellatsioonides, kus leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega süüdistatavate süü tõendatuse kohta KarS § 200 lg 2 p 7 ja 9 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuritegude kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Vastuseks Z.M-i kaitsja apellatsioonis toodud väidetele, et Z.M-i poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine ei ole tõendatud, ringkonnakohus märgib, et maakohus on näidanud tõendid (lk 183), mis kinnitavad, et Z.M kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest need vastavad uuritud tõenditele. Kannatanu E. R. on maakohtus (lk 146-147) andnud ütlusi, et Z.M tarvitas tema suhtes vägivalda ja samaaegselt nõudis raha. Kannatanu ütlusi kinnitavad kiirabikaart (lk 11) ja ekspertiisiakt nr 95 (lk 66-67), mille kohaselt vigastused võivad olla saadud löögist kõva tömbi esemega pea ja kaela piirkonda. Vaieldav on see, kas löödi tabureti või põrandapesuharja varrega, kuid ringkonnakohus märgib, et mõlemad kuuluvad kõva tömbi eseme kategooriasse. Tabureti olemasolu vahetult tugitooli juures kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabel (lk 16), samuti nähtub fototabelist (lk 19) mopivarre olemasolu. Kannatanu kohtus antud ütluste kohaselt Z.M lõi teda taburetiga. Kuna tegemist on lühimenetlusega, siis avaldati (lk 160) kannatanu eeluurimisel antud ütlused. Seal on kannatanu andnud ütlusi (lk 7), et Z.M peksis teda mopivarrega pea piirkonda. Ringkonnakohus märgib, et taburetiga löömise kohta on eeluurimisel ütlusi andnud ka E.J . Maakohtus prokuröri taotlusel avaldati (lk 154-155) järgmine lõik E.J-i kahtlustatavana ülekuulamise 15.05.2008 protokollist: „Ja siis ütles mulle Z.M, et tuleb kohe tagasi minna. Küsisin temalt mispärast, kuid sellele vastust ma ei saanudki. Ta oli löönud oma sõnade järgi taburetiga muti oimetuks ja temast oli ta jäänud meelemärkuseta maha.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna Z.M nõudis kannatanult samaaegselt vägivalla tarvitamisega raha, siis on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud röövimisena. Kaitsja on apellatsioonis märkinud (lk 216), et kui ringkonnakohus leiab, et Z.M-i süü röövimise toimepanemises on tõendatud, siis talle selle eest mõistetud karistus on liiga karm ja seda tuleb kergendada, kuna maakohus ei ole Z.M-ile karistuse mõistmisel arvestanud kergendava asjaoluna tema soovi kannatanut abistada, sest ta käis hiljem kannatanut vaatamas sooviga teda abistada. Ringkonnakohus leiab, et viidatud asjaolu ei saa käsitleda karistust kergendava asjaoluna, sest Z.M-i maakohtus antud ütluste kohaselt (lk 150) ta läks umbes tunni aja pärast kannatanu elamusse tagasi, kuid seal olid juba teised inimesed, nad ütlesid talle midagi ja ta koheselt jooksis sealt minema. Maakohus on põhjalikult (lk 184-185) 8 käsitlenud karistuse mõistmise asjaolusid ja kuna Z.M-i teopanus oli kõige suurem, siis mõisteti talle ka teistega võrreldes raskem karistus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et Z.M-ile röövimise toimepanemise eest mõistetud vangistus 6 aastat, millest 1/3 lühimenetluse tõttu maha arvati, vastab igati tema süü suurusele ja ei ole alust seda vähendada. E.J-i kaitsja taotleb oma kaitsealuse tegevuse ümberkvalifitseerimist kas KarS §-de 199 ja 25 lg 1 või 200 lg 2 p 7 ja 9 ning 22 lg 3 järgi ja karistuse kergendamist. Kaitsja leiab, et E.J ei valitsenud Z.M-i poolt toime pandud vägivallategu ja teda ei saa käsitleda kaastäideviijana, vaid ainult kuriteole kaasaaitajana. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taotlustega. Maakohus on ammendavalt põhjendanud (lk 182-184), milles seisnes süüdistatavate ühine tegutsemine grupilise röövimise toimepanemisel. Seejuures on ära näidatud iga süüdistatava panus ühise teoplaani elluviimisse. Maakohus on põhjendanud, miks kõik süüdistatavad vastutavad röövimise kaastäideviimise eest sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas ainult Z.M kannatanu suhtes vägivalda ning teised hõivasid samal ajal kannatanule kuuluva raha. Maakohus on tuvastanud, et kokkulepe ühiseks ja kooskõlastatud tegevuseks saavutati antud juhul vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus, sest üksteise tegemistega oldi kursis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kuriteost osavõtu astet on arvestatud karistuste mõistmisel. Kaitsja väidab, et E.J ei näinud, mida Z.M kannatanuga tegi. Selle väite lükkab ümber E.J , kes ringkonnakohtus jäi selle juurde, et ta küll otseselt ei näinud vägivalla tarvitamist, kuid nägi, kuidas Z.M seisis kannatanu ees, kes istus tugitoolis ja kellele oli rätt peale visatud ning Z.M nõudis kannatanult raha. E.J lootis Z.M-i poolset vägivalda kannatanu suhtes sellega vältida, et hakkas ise raha otsima ja leidiski selle ning pani lauale, kust G.E raha ära võttis. Kaitsja leiab, et kuna G.E andis kuriteo toimepanemise idee ja lõpuks sai kogu raha endale, siis ei saavat E.J-i süü temast kuidagi suurem olla, et teda karistati rangemalt kui G.E. Kaitsja leiab, et ka E.J-i suhtes tulnuks kohaldada KarS § 74 sätteid. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Maakohus on põhjendanud, miks on välistatud E.J-i karistusest tingimisi vabastamine (lk 185). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohtule ei esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid, mis tingiks E.J-ile mõistetud karistuse kergendamist.
lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt
§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil. Adv L. Nirgi esitas taotluse 2699.25 krooni hüvitamiseks ja ringkonnakohus peab seda nõuet põhjendatuks. Seega on Z.M kohustatud hüvitama kulud õigusabile 2699.25 krooni ulatuses, mis olid osutatud adv L. Nirgi poolt. Adv A. Aasmaa esitas taotluse 4773.10 krooni hüvitamiseks. Nimetatud nõue sisaldab ka kulutusi 600 krooni ulatuses seoses kannatanute istungist teavitamisega. Ringkonnakohus ei pea seda nõuet põhjendatuks, kuna antud asjas ei toimunud kaitsja poolt mingit kannatanute istungist teavitamist. Seetõttu tuleb üldnõuet vähendada 600 krooni võrra ja sellest tulenevalt kuulub hüvitamisele 3445 krooni, mis koos käibemaksuga moodustab 4065.10 krooni. Seega on E.J kohustatud hüvitama kulud õigusabile 4065.10 krooni ulatuses, mis oli osutatud adv A. Aasmaa poolt. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 9 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.