Obsah (6)

§ 201§ 44§ 72§ 69§ 3§ 47

4-17-1175 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2017. a, Tallinn Väärteoasja number 4-17-1175 Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 23.

§ 201

lg 2 järgi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik KU (ik XXXXXXXXXXX, elukoht X XX) kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu

1. märtsi
2. a määrus muutmata. Määrus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele (VTMS § 198). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri 01.02.2017 otsusega karistati KU liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 170 trahviühikut, s.o 680 eurot.
4. KU seaduslik esindaja KU esitas 23.02.2017 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles taotles mõistetud rahatrahvi asendamist üldkasuliku tööga.
5. Pärnu Maakohus jättis 01.03.2017 määrusega esitatud kaebuse käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kohus leidis, et esitatud kaebus ei vastanud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 115 lg 1 p-des 1, 5, 6, 7 ja 8 sätestatud nõuetele. Kohus märkis, et kaebuses puuduvad kohtu nimetus, kohtuvälise menetleja nimetus ja aadress ning kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev. 1 4-17-1175 Veel selgitas maakohus, et rahatrahvi ei ole võimalik üldkasuliku tööga asendada. Kohus märkis, et kaebuse tekstist ei tule üheselt arusaadav, kas kaebuse esitaja soovib otsust vaidlustada täielikult või osaliselt, mistõttu puudub kaebus es ka selgelt väljendatud taotlus. Samal päeval määras maakohus KU-le ka riigi õigusabi.
6. 14.03.2017 esitas KU-le riigi õigusabi korras määratud kaitsja Ants Nõmmik Pärnu Maakohtule uue kaebuse (pealkirjastatud kaebuse täienduse/taotlusena), milles taotles KU-le mõistetud rahatrahvi 170 trahviühiku asendamist arestiga 17 ööpäeva, mis omakorda asendada 17 tunni üldkasuliku tööga. Kaebuses selgitati, et KU on alaealine, tal puudub iseseisev sissetulek ning ta on oma seadusliku esindaja ülalpidamisel.
7. Pärnu Maakohus jättis 23.03.2017 määrusega 14.03.2017 esitatud kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et kaitsja pole kõrvaldanud 01.03.2017 määruses väljatoodud puuduseid. Kohus selgitas veelkord, et rahatrahvi ei ole võimalik üldkasuliku tööga asendada, kuna kohus ei või karistust kaebemenetluses raskendada. Väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv või arest. Vaid viimast on võimalik seaduses sätestatud juhtudel asendada üldkasuliku tööga. Asendamine taotletud viisil toimub vaid rahatrahvi täitmise võimatuse korral, mille esmalt tuvastab kohtutäitur ja asendab täitmiskohtunik. Praegusel juhul on võimalik taotleda vaid rahatrahvi vähendamist ja/või ositi maksmist. Maakohus märkis ka, et endiselt pole kaebuse tekstist arusaadav, kas soovitakse kohtuvälise menetleja otsust vaidlustada nii süüdimõistmise kui karistuse osas. Maakohus lisas, et karistuse raskendamise keeld kaebemenetluses tuleneb otseselt VTMS § 132 p-st 2, millise kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Ka kriminaalmenetluses realiseerub apellatsioonimenetluses reformatio in peius keelu põhimõte ehk keeld raskendada süüdistatava ning tema kaitsja initsieeritud edasikaebemenetluse tulemina süüdistatava olukorda, süüdistatava olukorra raskendamine on apellatsioonikohtul võimalik vaid kannatanu või prokuratuuri apellatsiooni alusel. Kohus märkis veel, et alaealisele rahatrahvi mõistmise korral jääbki alaealise mõjutamine ja õiguskuulekale teele suunamine tema vanemate ülesandeks. Seega ei ole tähtsust, kas vanem tasub trahvi ise või see nõue rahuldatakse täitemenetluses vanema vastu. Vanemal on võimalik esitada kohtuvälisele menetlejale trahvi tasumise tähtaja edasilükkamiseks avaldus ning kui see rahuldatakse, on võimalik rahatrahvi igakuine tasumine ka alaealisel endal, näiteks tema taskuraha arvelt, mis avaldab alaealisele ilmselgelt mõju ning muudab tema käitumisharjumusi. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 27 kohaselt vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et rahatrahvi arestiga ja seejärel ÜKT-ga asendamist on taotletud õigusvastaselt, mistõttu ei ole kohtule esitatud ühtegi seaduslikku taotlust või nõuet, mida saaks kohus kaebemenetluses läbi vaadata ja teha kaebemenetluses ettenähtud otsus. 2 4-17-1175
8. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse KU kaitsja A. Nõmmik, kes palus maakohtu määrus tühistada ja saata väärteoasi sisuliseks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule teises koosseisus. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et rahatrahvi pole võimalik üldkasuliku tööga asendada, kuna kohus ei saa karistust kaebemenetluses raskendada. Kaitsja ei nõustu ka sellega, et alaealisele rahatrahvi mõistmise korral jääb alaealise mõjutamine ja õiguskuulekale teele suunamine tema vanemate ülesandeks, mistõttu pole tähtis, kas vanem tasub trahvi ise või see nõue rahuldatakse täitemenetluses vanema vastu. 6.
9. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-43-06, mille kohaselt on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral rõhuasetus täideviija isikul, mitte tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Karistuse mõistmisel tule seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel. 6.
10. Veel viitab kaitsja Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-1-1-57-03, milles kohaselt ei saa alaealise mõistetud rahatrahvi nõuda sisse tema vanematelt. Seadusandja pole pidanud õigeks välistada, et rahatrahvi suudab muu arvelt tasuda ka alaealine, kellel puudub iseseisev sissetulek. kui see osutub võimatuks, asendatakse rahatrahv arestiga. Kaitsja hinnangul on asjakohatu maakohtu väide, justkui kaitsja oleks initsieerinud KU olukorra raskendamist, millega kohus püüab vältida väärteoasja sisulist arutamist. Kaitsja on taotlenud rahatrahvi asendamist üldkasuliku tööga, mitte raskema karistuse liigi – arestiga. Kaitsja märgib, et

§ 44

lg 5 kohaselt võib teo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni kakssada viiskümmend päevamäära. Rahalist karistust ei mõisteta nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Kaitsja leiab, et rahatrahvi asendamist üldkasuliku tööga võimaldab

§ 72lg 1.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis esitatud kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Maakohus jättis kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et kaebuses ei ole taotlust, mida kohus saaks läbi vaadata. Kaebuses esitatud taotlus oli selline, mida maakohtu hinnangul ei olnud ilmselgelt võimalik rahuldada. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et VTMS § 115 p-le 8 ei vasta ka kaebus, mis küll sisaldab selgelt väljendatud taotlust, kuid see taotlus on selline, mille lahendamine ei ole kohtu pädevuses. Sellisel juhul peab kohus jätma kaebuse vastavalt VTMS § 117 lg 1 p-le 2 käiguta ja andma võimaluse puudused kõrvaldada. Puuduste kõrvaldamata jätmise korral on aga kohtul õigus VTMS § 118 lg 2 p 3 alusel jätta kaebus läbi vaatamata.
2. Selliste taotluste hulka, mida maakohus ei saa lahendada, kuulub ka taotlus raskendada menetlusalusele isikule määratud karistust. Nagu maakohtu määruses märgitud, keelab 3 4-17-1175 VTMS § 132 p 2 maakohtul menetlusaluse isiku või tema kaitsja esitatud kaebust lahendades teha kohtulahendit, mis raskendab menetlusaluse isiku olukorda. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtul on õigus jätta läbi vaatamata kaebus, milles on esitatud üksnes ilmselgelt menetlusaluse isiku olukorda raskendavad taotlus(ed). Menetlusaluse isiku olukorra raskendamisega on tegemist muuhulgas juhul, kui kergem karistusliik asendatakse raskemaga. Nagu maakohus oma määruses selgitas, on just seda esitatud kaebuses taotletud. Kaitsja on taotlenud 170 trahviühiku suuruse rahatrahvi asendamist 17-ööpäevase arestiga ning selle asendamist omakorda 17 tunni üldkasuliku tööga. Arest on raskeim väärtegude eest mõistetav põhikaristus. Kuna üldkasulikku tööd on vastavalt

§ 69

lg-le 1 võimalik kohaldada üksnes aresti asenduskaristusena, loetakse ka üldkasulikku tööd rahatrahvist raskemaks karistusliigiks. Kaitsja on määruskaebuses leidnud: „Käesoleval juhul on KU kaitsja esitanud kohtule taotluse mõista KU-le karistuseks väärteoasjas üldkasulik töö 17 tunni ulatuses, mitte aga soovides kaitsealust karistada raskema karistuse liigi, arestiga.“ Kuna üldkasulik töö on vastavalt

§ 69lg-le 1 aresti asenduskaristus, on osundatud seisukoht ilmselgelt ekslik.

Kaitsja seisukoht on seda üllatavam, et maakohtule esitatud kaebuses on sõnaselgelt taotletud rahatrahvi asendamist arestiga: „Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 1 p 4 , § 111 p 5 ja p 8,

§ 3

lg 4,

§ 44

lg 5,

§ 69

lg 1 asendada KU’le mõistetud karistuse, so rahatrahv 170 trahviühikut arestiga 17 ööpäeva ning asendades omakorda aresti 17 ööpäeva 17 tunni üldkasuliku tööga.“ Kaitsja on määruskaebuses väljendanud seisukohta, et rahatrahvi asendamist üldkasuliku tööga võimaldavad

§ 44lg 5 ja § 72.

Need seisukohad on ekslikud.

§ 44

lg 5 on täiesti asjassepuutumatu säte, sest see reguleerib alaealisele kuriteo eest rahalise karistuse mõistmist. Väärteo eest rahatrahvi mõistmine on reguleeritud eraldi ja rahalise karistuse mõistmise regulatsioon ei laiene rahatrahvi kohaldamisele.

§ 44

lg 5 keelab rahalise karistuse mõistmise nooremale kui kaheksateistaastasele, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut.

§ 47, mis reguleerib rahatrahvi kohaldamist, sellist piirangut ette ei näe.

Kaitsja ise on viidanud määruskaebuses Riigikohtu otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-57-03, milles Riigikohus on selgitanud, et karistusseadustik ei näe ette sissetulekuta alaealisele rahatrahvi kohaldamise keeldu. Samuti ei ole asjakohane viide

§-le 72. See säte reguleerib rahatrahvi asendamist, kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi. Kohustus rahatrahv tasuda tekib otsuse jõustumisega. Seega reguleerib

§ 72

rahatrahvi asendamist karistuse täitmisel ega anna kohtule õigust teha seda kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel. Rahatrahvi asendab kohus VTMS §-s 211 sätestatud korras sissenõudja (PPA) avalduse alusel. Seega on rahatrahvi asendamine raskemate karistustega (nii aresti kui üldkasuliku tööga) võimalik, kuid seadus ei luba seda menetlusaluse isiku enda, tema seadusliku esindaja ega kaitsja taotluse alusel. St menetlusalune isik ise ega tema huvides tegutsema pidavad menetlusosalised ei tohi taotleda menetlusaluse isiku olukorra raskendamist ja kohus nende isikute selliseid taotlusi rahuldada ei saa. Sedagi selgitas oma määruses juba maakohus. 4 4-17-1175

1. Määruskaebuses on vaieldud veel vastu maakohtu määruse seisukohtadele, et alaealisele rahatrahvi mõistmise korral jääbki alaealise mõjutamine ja õiguskuulekale teele suunamine tema vanemate ülesandeks. Seejuures on kohus märkinud, et vanem võib tasuda trahvi ise või see nõue rahuldatakse täitemenetluses vanema vastu. Esiteks peab ringkonnakohus tõdema, et see maakohtu arutlus on ilmselgelt ebavajalik, sest tegemist ei ole argumendiga, mis saaks kuidagi toetada kaebuse läbivaatamata jätmist. Teiseks tuleb tõdeda, et maakohtu seisukohad on eksitavad. Ei karistusseadustikust, väärteomenetluse seadustikust ega täitemenetluse seadustikust ei tulene, et alaealise rahatrahvi sissenõudmisel oleks võimalik pöörata nõue tema vanemate vastu.
2. Eelnev ei anna siiski alust maakohtu määruse tühistamiseks. Nimelt ei mõjuta eelöeldu kuidagi seisukohta, et menetlusaluse isiku huvides esitatud kaebusega ei saa taotleda tema olukorra raskendamist ning kaebus, milles ilmselgelt taotletakse süüdistatava olukorra raskendamist, tuleb jätta läbi vaatamata. Juhindudes VTMS §-dest 194 ja 196 ning § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Sten Lind kohtunik 5