lg 1 - § 25 lg 2 ja
lg 1 järgi; V.E süüdistuses
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi ning Meelis Semjonovi süüdistustes
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3,
lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.juuni 2016.a otsus lühimenetluses Apellatsioonide esitajad Prokurör Kelly Kruusimägi Süüdistatava V.E kaitsja Sven Sillar ja süüdistatava Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repnau Prokurör Süüdistatav Natalia Miilvee Ursel Veimann isikukood 38507030286; XXX; emakeel: eesti keel; XXX; elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistatud kahel korral; kannab karistust Tallinna Vanglas Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega
lg 21 järgi vangistusega 10 aastat algusega 14.04.2016; tõkend puudub (kahtlustatavana oli kinni peetud ja vahistatud ajavahemikul 03.11.2015-13.04.2016) Kaitsja Indrek Repnau Süüdistatav V.E isikukood XXX; XXX; emakeel: eesti keel; XXX; elukoht: XXX; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral, viimati Harju Maakohtu 18.06.2012 otsusega
lg 2 p 6, 7, 9 ja § 22 lg 3 ja
lg 1 järgi vangistusega 10 kuud
alusel tingimisi 3-aastase katseajaga; tõkend: vahistamine kohaldatud ajavahemikul 06.11.2015-10.03.2016, mis 01.03.2016 määrusega asendati elektroonilise valvega 6 kuuks (kahtlustatavana kinni peetud 04.-05.11.2015). Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Sven Sillar Meelis Semjonov isikukood 35705170015; XXX ; emakeel: eesti keel; XXX; elukoht: XXX; XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; tõkend – elukohast lahkumise keeld (kahtlustatavana kinni peetud 21.12.2015). 13.04.2016) Juho-Enn Aule RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2016.a kohtuotsus järgmistes osades: 1. Meelis Semjonovi süüdimõistmises ja karistamises
lg 2 p 1-§ 22 lg 3 järgi ning
MS § 238 lg 2 alusel mõistetava põhikaristuse, kandmisele kuuluva karistuse ja
alusel vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmise ja katseaja pikkuse osas; 2. V.E süüdimõistmises ja karistamises
MS § 238 lg 2 alusel mõistetava põhikaristuse, kandmisele kuuluva karistuse ja
Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 1 738 eurot ja V.E-lt menetluskulu summas kokku 1 120 eurot väljamõistmises osas. Uue otsusega: Mõista Meelis Semjonov süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) aastat.
lg 1 alusel lugeda
lg 1 järgi mõistetud kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõista vangistus 6 (kuus) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra Meelis Semjonovile
Mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust.
lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui Meelis Semjonov ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
Osaliselt kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 (kolm) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. 2
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista V.E-le 3 (kolm) aastat 4 (neli) kuud vangistust.
lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui V.E ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud 7 (seitse) päeva. Seega lugeda osaliselt kandmisele kuuluv karistus kantuks. Ülejäänud 2 (kahte) aastat 11 (ühteist) kuud 23 (kahtekümmend kolme) päeva mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui V.E 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast. Välja mõista Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 2 168 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15EGE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Välja mõista V.E-lt menetluskulu summas kokku 1 550 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Meelis Semjonovi kaitsja Juho- Enn Aule riigi õigusabi eest makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa) eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel. Mõista Eesti Vabariigilt V.E kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 30.juuni 2016.a otsusega tunnistati Ursel Veimann süüdi
lg 1 § 25 lg 2 ja
lg 1 järgi ning
lg 1 alusel suurendati osaliselt Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega mõistetud karistust (10 aastat vangistust) mõistetava karistusega (6 aastat vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti 14 aastat vangistust.
lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud liitkaristuse alguseks loeti 03. november 2015. V.E tunnistati süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistusaeg 04.11.2015-10.03.2016 (4 kuud 7 päeva) ning kandmisele kuulus 1 aasta 1 kuu 23 päeva vangistust. Kohaldades
sätteid, ei pöörata vangistust täitmisele, kui V.E 2 aasta 6 kuulise katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab
Tõkend – vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, tühistada pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Otsuse jõustumiseni valida tõkendiks elukohast lahkumise keeld aadressil XXX. Kauemaks kui kolmeks päevaks oma elukohast lahkumiseks on vajalik kohtu luba. Meelis Semjonov tunnistati süüdi
Samuti tunnistati Meelis Semjonov süüdi
lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 1 päev (21.12.2015) eelvangistust ning kandmisele kuulub 2 aastat 7 kuud 29 päeva vangistust. Kohaldades
sätteid, ei pöörata vangistust täitmisele, kui Meelis Semjonov 4 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist. Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. Välja mõisteti Ursel Veimannilt 1 174 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud: akt 16E-PõI0009 järgi – 84 eurot; akt 15E-AE0009 – 405 eurot; akt 16E-TB0002 – 210 eurot; aktide 15E-GE1543 ja 16GEGE0042 järgi 475 eurot. V.E-lt kokku 1 120 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. Meelis Semjonovilt kokku 1 738 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15E-GE1543 ja 16GEGE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 2. Süüdistus oli esitatud selles, et Ursel Veimann 02.11.2015 kella 22.00 ajal, viibides V.E juhitud sõiduautos Mercedes-Benz Vito registreerimisnumbriga XXXXXX, kus oli ka Meelis Semjonov, korraldas V.E ja M. Semjonovi kuuldes kokkusaamise RT-ga viimaselt võlgade nõudmiseks. Seejärel jätkas V.E sõiduauto Mercedes-Benz Vito juhtimist vastavalt U. Veimanni vestluses kokkulepitud kohtumiskohta ja viis U. Veimanni ja M. Semjonovi XXX asuva maja juurde kohtuma RT-ga, soodustades ja oluliselt kergendades selliselt U. Veimanni jõudmist kuriteokohale. Sõidu ajal sai U. Veimann sõiduautos M. Semjonovi käest RT suhtes kasutamiseks ja võlgade nõudmise hõlbustamiseks gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga 4
lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist), V.E ja M. Semjonov panid toime
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (osutasid tapmiskatsele ainelist ja vaimset kaasabi). Meelis Semjonov omandas eeluurimise käigus tuvastamata ajal, kohas ja isikult gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja vähemalt 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO kaliiber 9x17mm, mida hoidis eeluurimise käigus tuvastamata kohas kuni 02.11.2015, omamata selleks relvaseaduse §-le 34 vastavat luba. Seejärel ajavahemikul 02.11.2015 kuni 03.11.2015 andis M. Semjonov kõnealuse gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks koos vähemalt nelja padruniga markeeringuga G.F.L 380 AUTO, Ursel Veimanni valdusesse. U. Veimann sooritas tema valdusesse antud relvast 02.11.2015 kella 23.00-23.30 paiku XXX asuva elumaja juures neli lasku kannatanu RT pihta. Seejärel alates 03.11.2015 kella 07.32-st hoidis M. Semjonov gaasipüstolit Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO oma elukohas Tallinnas XXX asuvas korteris, kuni 21.12.2015 teostatud läbiotsimise käigus relv koos laskemoonaga temalt ära võeti. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 16E-TB0002 kuulub M. Semjonovi ja U. Veimanni poolt ebaseaduslikult käideldud gaasipüstol Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümberehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, tulirelvade hulka ning on laskekõlblik. Padrunid markeeringuga G.F.L. 380 AUTO kaliiber 9x17mm kuuluvad tulirelva laskemoona hulka ning on laskekõlblikud. Nimetatud padrunid on ette nähtud laskmiseks 9x17mm kaliibrilistest püstolitest Walther, Browning, Astra, CZ jms ja püstolkuulipildujatest Astra, Cz jm ning ka ekspertiisiks esitatud püstolist. Sellise tegevusega rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 34 lg 2 sätteid, mille kohaselt füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle 5
3. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatava V.E kaitsja Sven Sillar ja süüdistatava Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repnau.
lg 2 p 1 - § 22 lg 3 süüdimõistmise ja karistamise osas ei ole kaitsja Juho-Enn Aule ja süüdistatav Meelis Semjonov maakohtu otsust vaidlustanud. 3.1 Prokurör palub tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016.a otsus nr 1-16-4006 Meelis Semjonovi süüditunnistamises
lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel ning tunnistada Meelis Semjonov süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 alusel ning mõista talle karistuseks
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 7 aastat vangistust.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest jätta Harju Maakohtu otsuse karistus (s.o 1 aasta vangistust) muutmata.
lg 1 alusel moodustada liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga, mõistes liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 4 aastat 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kokku 1 päev, mil Meelis Semjonov oli kahtlustatavana kinni peetud. Samuti palub prokurör tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016.a otsus nr 1-16-4006 V.E süüditunnistamises
lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 alusel ning tunnistada V.E süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 alusel ning mõista talle karistuseks
MS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.
lg 1, 2, 3 alusel määrata, et koheselt kuulub kandmisele 8 kuud vangistust ning ülejäänud 2 aasta 8 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui V.E ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
lg 1 alusel arvata koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 04.11.2015, mil V.E kahtlustatavana kinni peeti ja vahistati kuni 10.03.2016, kui ta elektroonilise valve vastu vabastati, kokku 4 kuud 6 päeva ning mõista koheselt kandmisele 3 kuud 24 päeva vangistust. Muus osas jätta Harju Maakohtu 30.06.2016.a otsus muutmata. Prokuratuur on seisukohal, et maakohus ei ole V.E ja Meelis Semjonovit
lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 järgi süüditunnistades õigesti kohaldanud materiaalõigust ning sellest tulenevalt vääralt kvalifitseerinud ümber M. Semjonovi ja V.E poolt toime pandud kuriteod. Harju Maakohus märkis õigesti, et
lg 2 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Kaasaitamine on tahtlik tegu. Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes, samuti peab olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu. Samuti tuvastas kohus otsuse punktis 2.17 õigesti, et kõik süüdistatavad olid Kose valda sõitu alustades või vähemalt selle sõidu kestel teadlikud, et U. Veimann soovib arveid klaarida isikuga, kes tunnistaja UÕ’a kaasabil oli sündmuskohale kutsutud (kannatanu R.T.) ning narkojoobes ja agressiivse U. Veimann’i käitumine ja kaasavõetud tulirelv tõendavad ka seda, et kannatanu suhtes oli plaan kasutada vägivalda. Otsuse punktis 2.22 leidis maakohus, et: „Uuritud tõendite ja teo toimepanemise tehiolude alusel on alust väita, et V.E ja Semjonov 6
Maakohus leidis 30.06.2016.a otsuses, et: „Kuigi Semjonov väljus koos Veimanniga autost ja liikus kannatanu suunas, ei teadnud ta, et Veimann hakkab inimest tulistama pähe või kehasse (elutähtsasse piirkonda). Ta ei pruukinud ka näha, kas lasud tabavad kannatanut või olid need suunatud kannatanust mööda üksnes tema hirmutamiseks. Et ta ei soovinud kaasa aidata R.T. tapmisele, kinnitab asjaolu, et kui ta aru sai, et lasud on tabanud kannatanut, väänas te Veimannil relva käest.“ Järelikult luges kohus tõendatuks, et M. Semjonovil puudus tahtlus U. Veimann’i poolt toime pandud põhiteo osas U. Veimann’i poolt toimepandu ulatuses. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et puudus eelnev kokkulepe vägivalla, mida U. Veimann kannatanu suhtes kasutama hakkab, laadis ja intensiivsuses. Kohtu sellise järeldusega ei saa nõustuda, kuivõrd see ei tugine tõenditele, ei ole kooskõlas materiaalõiguses juurdunud seisukohtade ega ka kohtupraktikaga. Riigikohus on lahendis 3-11-97-09 toonitanud, et „Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes, samuti olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu“. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kinnitab, et U. Veimann helistas enne Kosele sõitmist M. Semjonov’ile ning U. Veimanni ja V.E ütlustega on tõendatud, et enne Kosele sõitmist viibiti tõesti M. Semjonovi elukoha juures. Autos olles, kui ka M. Semjonov seal viibis, organiseeris ja korraldas U. Veimann teiste (s.o M. Semjonov’i ja V.E ’e) kuuldes võlgade nõudmiseks kohtumise. M. Semjonov oli kaasa võtnud tulirelva ja andis selle U. Veimannile. Relva andmine võlgade nõudmise hõlbustamiseks oli tahtlik tegu. Relv ei läinud kogemata M. Semjonov’i valdusest välja, ta andis selle ise U. Veimannile, tegutsedes selliselt tahtlikult. Samuti väljus tema vastavalt teoplaanile autost ning julgestas U. Veimanni teo toimepanemisel. Samuti kinnitab tema tahtlust asjaolu, et pärast peitis M. Semjonov teo toimepanemise vahendi enda kummuti alla. Seega ka pärast kuriteo toimepanemist aitas ta jätkuvalt U. Veimanni. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama aga ka täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate joonteni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (RKL 3-1-1-94-00, 3-1-1-93-05). Riigikohus on otsuses 3-1-1-28-02 täpsustanud, et: „Kui kaasaaitaja peab vähemalt võimalikuks, et objekti kahjustamine tema poolt antud vahendiga on tõenäoline, on tegemist kaasaaitamisega kaudse tahtluse vormis.“ Harju Maakohus on lugenud 30.06.2016.a otsuses tõendatuks, et Meelis Semjonov andis U. Veimannile võlgade nõudmise hõlbustamiseks tulirelva. M. Semjonov teadis, mida kuritegelikus maailmas võlgade sissenõudmine tähendab, kuid vaatamata sellele andis ta agressiivsele ja tugevas joobes U. Veimann’i kätte väga ohtliku vahendi. See konkreetne relv on juba oma olemuselt ümber tehtud tapmise võimaldamiseks, sest pelgalt hirmutamiseks 7
V.E ’e tahtluse tuvastamisel kohaldas Harju Maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades vääralt V.E’e süüdi
Sarnaselt M. Semjonovile on kohus ka V.E puhul lugenud põhjendatult tõendatuks kaasaaitamisteo toimepanemise V.E poolt U. Veimanni poolt toime pandud tapmiskatsele. Kohus on õigesti jõudnud järeldusele, et V.E teopanus oli selline, mis oluliselt hõlbustas U. Veimannil põhiteo toimepanemist ning V.E pidi tõenditest nähtuvalt aru saama, et võla nõudmine ei toimu rahumeelselt, vaid U. Veimann hakkab kannatanu suhtes vägivalda kasutama. Samas ei ole kohtuotsusest võimalik leida põhistusi selle kohta, miks kohus leiab, et V.E tahtlus ei ulatu ka U. Veimanni poolt toimepandud põhiteoni. Kohus on piirdunud üksnes üldise lausega selle kohta, et puudus varasem kokkulepe selles, milles konkreetselt vägivald seisnema pidi. V.E tahtluse puudumist ei ole kohus aga mingil viisil põhistanud. Vastupidiselt on kohus otsuses leidnud, et V.E pakkus U. Veimannile transporti nii sündmuskohale kui ka sealt ära. Samuti luges kohus tõendatuks, et kohtumine kannatanuga lepiti kokku just V.E telefoni kasutades, V.E hoiatas eelnevalt oma tuttavat MP-t, et U. Veimann soovib temalt võlgu ning kuna U. Veimann on agressiivne, siis ärgu MP enne mingeid kõnesid vastu võtku, kui V.E talle sõnumi saadab. Lisaks luges kohus tõendatuks asjaolu, et M. Semjonov andis relva U. Veimannile üle autos ning „/--/ ei ole loogiline ega usutav, et lällav ja agressiivne Veimann suutis autos olles relva olemasolu V.E eest varjata.“ Seega on kohus otsuses tuvastanud objektiivsed asjaolud, mis otseselt viitavad sellele, et V.E teadis U. Veimanni poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamise hakkamist. Samuti teadis V.E juba kuriteopaigale sõitmise ajal, et U. Veimann kasutab kannatanu suhtes relva. Kõik eelnimetatud neli aspekti, mille kohus tõendatuks luges, 8
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi õigeks, sest ta tunnistati samas sündmuses süüdi
Kuna maakohus jättis õigeksmõistmise otsuses fikseerimata, jättis kohus ekslikult ka kohaldamata KrMS §-i 181 lg 1, mille kohaselt kannab õigeksmõistva kohtuotsuse korral põhjendatud õigusabikulud riik. Kaitsja esitas maakohtus taotluse, hüvitada õigusabikulud 3 460 eurot ning leiab, et olukorras, mil
järgi kohtusse esitatud süüdistus kvalifitseeritakse kohtus ümber
). Küll aga jääb kohtuotsuse tähelepanelikule lugejale lõpuni arusaamatuks, mille alusel eelistas kohus sellisel juhul võimalikku kokkulepet kehavigastuste põhjustamises (
), relvaga ähvardamise kokkuleppele (
). Kuigi
on ju süüdistatavale vaieldamatult soodsam säte, kui seda on
MS § 7 lg 3 mõttes peaks kohaldamisele kuuluma ikkagi süüdistatava jaoks kergemat vastutust ettenägev seadus. Tegelikult ei ole aga asjas kogutud tõenditega üldse tuvastatud, et V.E olnuks mingi puutumus Ursel Vemanni kuriteoga. Kohtu järeldus, et autos lepiti kokku kannatanu suhtes kuriteo sooritamises, on puhtalt oletuslik. Nii võis see olla, aga pigem see nii siiski ei olnud. KrMS § 7 lg 3 alusel õiguslikus mõttes vastavat kokkulepet ei sõlmitud. Ühtegi vastupidist kinnitavat tõendit ei ole. Eluline usutavus ei ole KrMS § 63 lg 1 alusel tõendiks ja KrMS § 60 lg 3 mõttes üldtuntud asjaoluks, mida ei olegi vaja tõendada. Põhimõtteliselt käsitletakse kohtupraktikas kaasaaitajana tõepoolest ka kurjategija sündmuskohale viimist, kuid seda ainult eeldusel, kui autojuhil oli kurjategijaga vastav kokkulepe ning autojuht teadis, et ta oma teopanusega soodustab kuriteo toimepanemist. Käesoleval juhul V.E ei teadnud ega saanud aru, et soodustab oma tegevusega Ursel Veimanni kuritegu. Asjaolu, et sõiduki tuled valgustasid sündmuskohta ei muutnud kannatanule kallalaetungimist ei raskemaks ega kergemaks. V.E tegevuses Ursel Veimanni kuriteopaigale toimetamisel puudus kuriteole kaasaaitamiseks vajalik subjektiivne külg. Sündmuskoha väidetaval valgustamisel autotuledega, puudus aga Ursel Veimanni kuriteoga üldse objektiivne puutumus. 3.3 Süüdistatava Ursel Veimanni kaitsja Indrek Repnau palub tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsus kriminaalasjas 1-16-4006 osas, millega
otsusega mõistetud karistust (10 aastat vangistust) mõistetava karistusega (6 aastat vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti 14 (neliteist) aastat vangistust. Teha antud osas uus otsus, millega lugeda Ursel Veimannile Harju Maakohtu 30.06.2016.a. otsusega mõistetud kergem karistus (6 aastat vangistust) kaetuks temale Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud raskema karistusega (10 aastat vangistust).
lg 1 kohaselt juhul kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha.
lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Nii Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega kui ka Harju Maakohtu 30.06.2016.a. on Ursel Veimannile mõistetud põhikaristusena vangistus. Seega on mõlema otsuse puhul tegemist 10
lg 1, 2, 3 sätteid ning määrata, et koheselt kuulub kandmisele 4 kuud vangistust ning ülejäänud 4 aasta 4 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui Meelis Semjonov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kaitsjad ei toetanud prokuröri apellatsiooni ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 11
5.2 Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör maakohtu poolt käsitletud kaasaaitaja tahtlusest tehtud järelduste ümberhindamist ja V.E ja Meelis Semjonovi süüdimõistmist neile inkrimineeritud kuriteos
Maakohus märkis õigesti, et
lg 2 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Kaasaitamine on tahtlik tegu. Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes, samuti peab olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu. Kaasaaitamine on tahtlik, kui isik peab võimalikuks, et toetab võõrast tegu, mis viiakse lõpule tema teopanuse toel ka siis, kui ta ei kiida seda heaks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõik süüdistatavad olid Kose valda sõitu alustades või vähemalt selle sõidu kestel teadlikud, et Ursel Veimann soovib vägivallaga arveid klaarida isikuga, s.t kannatanu RT-ga, kes tunnistaja Õ kaasabil oli sündmuskohale kutsutud. Maakohtuga tuleb nõustuda ka selles, et narkojoobes Ursel Veimanni agressiivne käitumine ja kaasavõetud tulirelv tõendavad asjaolu, et kannatanu suhtes oli plaan kasutada vägivalda. Maakohtuga tuleb nõustuda ka selles, et uuritud tõendid kogumis ja teo toimepanemise tehiolude alusel saab tõsikindlalt väita, et V.E ja Meelis Semjonov oma käitumisega aitasid kaasa sellele, et Ursel Veimann saaks Kose vallas tunnistaja Õ kaudu või tema kaasabil klaarida oma suhteid kannatanuga. Süüdistatava Ursel Veimanni agressiivsus ning laetud laskekõlbuliku relva kaasavõtmine ja sellega autost väljumine tähendas seda, et kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda. Sellele vaatamata olid V.E ja Meelis Semjonov nõus Veimanniga sündmuskohale sõitma ja oma käitumisega toetama Ursel Veismanni edasist tegevust. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale ning millega ringkonnakohus nõustub, et kaasaaitajatel V.E ja Meelis Semjonovil oli vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes. Nii on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatav V.E sõidutas süüdistatava Ursel Veimanni ja Meelis Semjonovi autoga sündmuskohale ja sealt ära. 12
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada nende süüdimõistmises
lg 2 p 1-§ 22 lg 3 järgi ning Meelis Semjonov ja V.E tuleb süüdi mõista
6. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavatele Meelis Semjonovile ja V.E-le karistuse mõistmise küsimust.
Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas asjas ei ole prokurör süüdistusaktis Meelis Semjonovi ja V.E karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid märkinud.
MS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra. Kohaldada
lg 1, 2, 3 sätteid ning määrata, et koheselt kuulub kandmisele 4 kuud vangistust ning ülejäänud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Meelis Semjonov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium ei pea prokuröri poolt taotletud vangistuse määra põhjendatuks arvestades Meelis Semjonovi süü suurust. Kolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). Meelis Semjonov on varem kriminaalkorras karistamata, ta töötab ning antud andmed on iseloomustavaks asjaoluks. Süüdistatava Meelis Semjonovi süüd ei saa lugeda ülemäära suureks. Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis -ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kolleegium leiab, et Meelis Semjonovi suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vangistuse sanktsiooni alammääras, st 6 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra. Kuigi Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Seega sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas
lg-s 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldse kõne alla tulla, kuid kuna prokurör taotles
Samuti asus apellant seisukohale, et
lg 1, 2, 3 alusel kuulub koheselt kandmisele 4 kuud vangistust, millega kolleegium täielikult nõustub. Kolleegium nõustub, et katseaja toime mõjub Meelis Semjonovile oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. 6.2 Prokurör on taotlenud V.E-le mõista karistuseks
MS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra.
lg 1, 2, 3 alusel määrata, et koheselt kuulub kandmisele 8 kuud vangistust ning ülejäänud vangistust ei pöörata täitmisele, kui V.E ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu Kuivõrd prokurör on palunud karistada süüdistatavat V.E alla sanktsiooni alammäära, siis ei saa kolleegium mõista V.E-le rangemat karistust, kui seda taotles prokurör, mistõttu tuleb V.E karistada vangistusega 5 aastat, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra. 15
lg 2 alusel kuulub koheselt kandmisele 8 kuud vangistust Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-99-06 p 21 märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses, kuid käesolevaks ajas taotleb prokurör vangistusest täitmisele pöörata 8 kuud, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega täida seega oma eesmärki. Seda enam, et varasemalt on süüdistatav juba antud asjas viibinud eelvangistuses 4 kuud 7 päeva, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et
Kuivõrd eelvangistuses viibis V.E 4 kuud 7 päeva, siis tuleb kohesele kandmisele kuuluv karistus lugeda kantuks. 7. Kohtukolleegium peatub ka menetluskuludel. Maakohtu otsusega mõisteti välja menetluskulud V.E-lt kokku 1 120 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. Meelis Semjonovilt kokku 1 738 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse V.E ja Meelis Semjonovi süüdimõistmises
lg 2 p 1-§ 22 lg 3 järgi ja mõistab Meelis Semjonovi ja V.E süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi, siis tuleb otsus tühistada ka Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 1 738 eurot ja V.E-lt menetluskulu summas kokku 1 120 eurot väljamõistmises osas. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Kuna tegemist on menetluskuluga, mis ei ole materiaalses mõttes käsitletav karistusena, siis tuleb sundraha väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud sellele asjaolule kohtute tähelepanu 9. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-63-05, 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 ja 16. novembri 2010. a otsus nr 3-1-1-83-10. Süüdistatavad Meelis Semjonov ja V.E mõistetakse süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi, esimese astme kuriteos, mistõttu tuleb Meelis Semjonov ja V.E välja mõista sundraha 1 075 eurot. Kokku kuulub Meelis Semjonovilt välja mõistmisele menetluskulu summas 2 168 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16ETB0002 järgi 210 eurot), aktide15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. V.E-lt kuulub välja mõistmisele menetluskulu summas kokku 1 550 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. 16
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning V.E tuleb süüdi mõista
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi, siis ei ole võimalik süüdistatava V.E õigeksmõistmine. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohtu otsus rajaneb üksnes elulisel usutavusel ja oletustel. Apellant on jätnut tähelepanuta asjaolu, et maakohus ei ole rajanud otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil uuritud tõendite kogumile, milleks on nii kannatanu ütlused, tunnistajate ütlused ja süüdistatavate ütlused ning teised kogutud kirjalikud tõendid. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei tugine oletustel, vaid tugineb asjaoludel, mille kohus on tunnistanud tõendatuks. Samas puudub kaitsja apellatsioonis põhjendused, miks tuleb kaitseväiteid kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistus versiooni. Ka ei ole kaitsja viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodud versiooni. Seejuures on kaitsja jätnud tähelepanuta, et maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava V.E väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi (kd 4 lk 104-108). Nii on maakohus põhjendanud, millega on ümberlükatud süüdistatava V.E väited, andnud hinnangu tema ütluste usaldusväärsusele ning kontrollinud nende haakuvust teiste tõenditega. 8.1 Kaitsja Sven Sillari apellatsioonis taotletakse KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt lahendis 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kohtuasjas ei haaku kaitsja poolt apellatsioonis toodud versioonid ja oletused kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumina. 8.2 Kaitsja esitas apellatsioonis taotluse, hüvitada maakohtu õigusabikulud summas 3 460 eurot, kuna olukorras, mil
järgi kohtusse esitatud süüdistus kvalifitseeritakse kohtus ümber
järgi, on õigusabikulud põhjendatud ning seetõttu tulnuks need riigilt kas siis täiesulatuses või osaliselt V.E kasuks välja mõista. Kolleegium ei rahuldanud kaitsja taotlust mõista V.E õigeks, mistõttu ei kuulu kohaldamisele KrMS § 181 lg 1 sätted ning kaitsja taotlus mõista maakohtu õigusabi kulud riigilt kas siis täiesulatuses või osaliselt V.E kasuks välja mõista, rahuldamisele ei kuulu. 17
Kolleegium nõustub apellandiga, et tavaolukorras oleks pidanud arutama Ursel Veimanni mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Riigikohus varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega
lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega
veebruari
lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus
§-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse üldised reeglid. Apellant taotleb liitkaristuse mõistmisel lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Kolleegium asub seisukohal, et maakohus on õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise põhimõtet
lg 1 alusel, kuna toimepandud kuriteod (tapmise katse ja narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) on kindlasti nendeks teguriteks, mis mõjutavad süüdistatava süü suurust ja põhjendavad liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. Harju Maakohtu 14.04.2016.a. otsusega mõistetud karistus 10 aastat
lg 21 järgi on mõistetud alla sanktsiooni keskmist määra (keskmine määr 13 aastat). Antud kriminaalasjas on mõistetud karistuseks 9 aastat, seega taaskord alla sanktsiooni keskmist määra (keskmine määr 10 aastat 6 kuud). Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt 3-1-1-20-16). Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, kuivõrd raskeim karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Käesolevas asjas on tagatud selliselt isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Seejuures tuleb märkida, et ka ühe kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse mõistmisel kohaldatakse
lg 1 sätteid ning ka siis on kohtul võimalus mõistetud raskeimat üksikkaristust suurendada või lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Lisaks väärib märkimist, et kaitsja etteheited kriminaalasjade ühendamata jätmise osas ei ole asjakohased, kuivõrd
lg 21 järgi esitatud süüdistusasja arutati kokkuleppemenetluses 14.04.2016 ning käesolev kriminaalasi saabus kohtusse üldmenetluses mais 2016, kuid mida hiljem arutati lühimenetluse korras. Seega puudus kohtul igasugune võimalus kohtuasju liita. Samuti soovides kriminaalasjade liitmist oli süüdistataval Ursel Veimannil ilmselgelt võimalus 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.