K O H T U R.J EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus R.J-i tegemise aeg ja koht 01. detsember 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-2520 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Sten Lind ja Orvi Tal

§ 41

lg-le 1 liiga üldine ega vasta seetõttu vastavas osas kohtupraktikas kirjeldatud nõuetele.

§ 41

lg 1 näol ei ole üldse tegemist vahetu sunni kohaldamist reguleeriva õigusnormiga, mille rikkumise väite kaudu oleks võimalik sisustada võimuliialduse kuriteokoosseisu. Nimetatud õigusnorm ei ole olemuslikult ja süüdistuse konteksti arvesse võttes Riigikohtu praktikas nimetatud „vahetu sunni kohaldamist reguleerivaks normiks“. Kaitsja leiab, et süüdistuses viidatud

§ 71lg 2 ja Kor

S § 76 lg-d 1 ja 2 saab erinevalt

§ 41lg-st 1 pidada vahetu sunni kohaldamist reguleerivateks normideks.

Kohus jätnud tähelepanuta, ei süüdistuses ei ole välja toodud, et etteheidetavate tegude puhul olnud täidetud ühegi füüsilise sunni kasutamist lubava normi eeldusi või et kasutatud vägivald väljus normiga lubatud piiridest. 3 Süüdistus ei vasta nõutavas ulatuses Riigikohtu praktikas sedastatud põhimõttele, mille kohaselt ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Maakohus on kaevatavat kohtuotsust tehes KrMS § 14 lg 1 nimetatud põhimõtet rikkunud, asudes süüdistust korrigeerima seeläbi, et pidas vajalikuks jätta sellest välja viited KorS § 76 lg-tele 1 ja

1. Kaitsja on seisukohal, et R.J’a süüdimõistmine puudusi sisaldava süüdistuse alusel, aga ka süüdistuse korrigeerimine kohtu poolt on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja annab nimetatud põhjusel aluse süüdimõistva kohtulahendi tühistamiseks apellatsiooni korras. 3.
2. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendite pinnalt võimalik usaldusväärselt kindlaks teha KarS §-s 291 sätestatud objektiivsete koosseisuliste tunnuste esinemist süüdistatava tegudes, mistõttu tuleb isik kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu talle esitatud süüdistuses õigeks mõista 3.2.
3. Kaitsja on seisukohal, et R.J ’a tegudes pole tuvastatav kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste esinemine. R.J ’ale esitatud süüdistuse kontekstist on vaadeldaval juhul asjakohane rääkida ebaseadusliku teona üksnes füüsilise jõu kasutamisest. Füüsilise jõu KarS § 291 mõttes moodustatavad ähvardamise ning kehalise väärkohtlemise koosseisudele ehk vägivallategude kirjeldustele vastavad teod. KarS §-s 291 sätestatud teo olemusest tulenevalt tuleb igal konkreetsel juhul ära näidata, milles isiku teo ebaseaduslikkus seisnes Erinevalt maakohtust on apellant arvamusel, et isegi kui süüdistuse puudustele läbi sõrmede vaadata, ei vasta süüdistatavale etteheidetavate tegude olemus KarS §-des 120-121 sätestatud kuriteokoosseisudele. Ähvardamist süüdistatavale ette ei heideta. Kaitsja, esitades RKKKo maakohus on RM’a puudutava episoodi puhul lugenud valuaistingu tuvastatuks kannatanu ütlusteta. Prokurör kannatanu RM ülekuulamist ei taotlenud. Ühtlasi ei taotlenud ta kannatanu poolt kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS §-s 291 toodud alusel ja tingimustel. Nimetatud asjaolusid arvestades ei olnud võimalik maakohtus toimunud kohtuliku uurimise käigus tuvastada, kas RM tundis füüsilist valu, kui R.J tema suhtes füüsilist jõudu rakendas. Erandlikke kannatanul valu põhjustamise tuvastamist võimaldavaid asjaolusid RM’a puhul kriminaalmenetluses tuvastatud ei ole, samuti ei ole prokurör avaldanud, et esineb mõni objektiivne põhjus, miks kannatanu ei saa ütlusi anda. Kohtueelses menetluses kuulati RM kannatanuna üle, mis annab alust põhjendatud eelduseks, et ütluste andmist välistavaid asjaolusid ei esinenud. Kaitsja selgitab, et olukorras, kus puuduvad igasugused tõendid, mis võimaldaksid jõuda tõsikindlale järeldusele, et süüdistatava poolt füüsilise jõu rakendamisel tekitati kannatanule valu, ei saa kohus siseveendumuse põhjal valu tekitamist eeldada. Kohus ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. PS § 22 lg-st 2 tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet leides pelgalt subjektiivsele siseveendumusele tuginedes, et kannatanule RM’ale valuaistingu tekkimine on R.J’ale tegude tagajärjena objektiivselt omistatav ka olukorras, kus kannatanu vastavasisulised ütlused puuduvad ja tõendatud ei ole muude erandlike kannatanuga seotud asjaolude esinemine, mis lubaksid tema puhul valu tekkimist eeldada. 4 Maakohtu otsuses kirjeldatud RM’ale valuaistingu tekitamise fakti ei kinnita arestimaja turvakaamera salvestis, mida
4. augustil
5. a kohtuistungil vaadeldi ja millele kohus süüdimõistva lahendi põhjendustes tugineb. R.J andis usutava selgituse
6. augustil
7. a istungil toimunu suhtes. Kaitsja poolt maakohtule esitatud tõenditest ilmneb, et RM lõhkus
8. septembril
9. a pärast Haapsalu politseijaoskonna arestimajja toomist suure osa erinevates kambrites olnud inventarist. Kanntanu poolt kambri valgusti lõhkumise fakti kinnitas ka
10. augustil
11. a kohtuistungil tunnistaja ÄL. Tunnistajate KK’i, HM, EV’e ja AL’i ning kaitsja taotlusel KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel avaldatud VP ütlused süvendavad veendumust ja võimaldavad väita, et R.J’al esines süüdistuses kirjeldatud episoodi puhul põhjendatud alus karta, et RM’a ronimine mööda uksevõre võib päädida kahjuliku tagajärjega nii kannatanu enda tervisele kui arestimaja inventarile. Kaitsja märgib, et peopäkaga tõukamisel on võimalik samal ajal sõrmedega võtmekimbust kinni hoida. Seetõttu ei välista pelgalt võtmekimbu käes hoidmise fakt veel asjaolu, et R.J’a väide kannatanu jala võrelt tõukamise kohta võib tõele vastata. Sõltumata sellest, kas lähtuda süüdistuses esitatud väitest, et R.J lõi vastu kambri võrest uksele roninud RM’a jalgu või süüdistatava väitest, et ta hoopis tõukas käega kannatanu jalgu võrelt maha, tuleb pidada süüdistatava käitumist põhjendatuks. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu tõsiasjale, et videosalvestisel jäädvustatu kohaselt ei väljendanud RM’a reaktsioon pärast väidetavaid lööke kasvõi kaudselt, et isik oleks valuaistingut tundnud. Kannatanu juustest tirimisele eelnenud sündmuste käigust on tuvastatav, et RM keeldus allumast politseiametnike korduvatele seaduslikule korraldusele puhuda ettenähtud pikkusega aja vältel alkomeetrisse tema eeldatava joobeseisundi tuvastamiseks. Süüdistatav hoiab RM’a juustest kinni, et viimane paigal püsiks. Eelduslikult ning süüdistatava enda ütlustest lähtudes selleks, et etanoolisisalduse Pärast seda, kui kell 00:59:42 astub arestimaja uksest sisse patrullpolitseinik AL, üritab seni istunud RM ootamatult pingilt tõusta suunaga ukse suunas, mispeale süüdistatav teda korra juustest haarates tagasi tõmbab, lastes koheselt juustest lahti. Kannatanu tõmbab korra käega üle juuste, jätkates samal ajal naermist. Seega ei väljenda tema reaktsioon mingisugust valuaistingut, vaid tema käitumine viitab pigem sellele, et R.J’ale etteheidetav tegu ei põhjustanud talle füüsilisi kannatusi. Sisuliselt sama võib väita ka teise juustest tõmbamise episoodi kohta, mille puhul valuaistingule iseloomuliku reaktsiooni kannatanu poolt ei järgne. 3.2.
12. MS poolt kohtuistungil antud ütlused on diametraalses vastuolus teiste antud kriminaalasjas uuritud isikuliste ning dokumentaalsete tõendite ja asitõenditega, mistõttu ei saa pidada MS kohtuistungil antud ütlusi tõendamiseseme asjaolude tuvastamise aspektist usaldusväärseks tõendiks. Kaitsja esitab sellekohased näited. Selle episoodi osas ei eksisteeri ühtegi usaldusväärset tõendit, mis annaks alust väiteks, et süüdistatav tekitas kambriluuki sulgeda püüdes kannatanu vastupanu kõrvaldamisel viimasele füüsilist valu. Kaitsja leiab, et olukorras, kus kohus on lugenud süüdistatava ütlused jõu kasutamise kohta ebausaldusväärseks põhjusel, et need ei lange kokku turvakaamera salvestisel nähtuga, tulnuks kohtul samamoodi suhtuda ka MS ütlustesse. Salvestiselt on vastupidiselt kannatanu ütlustele näha ja vaatlusprotokollis ka kirjeldatud, et R.J sulges luugi alles pärast seda, kui kannatanu oli oma käe sellelt võtnud. 5 Seetõttu ei vasta tõele kannatanu väide talle tekitatud vigastuse tekkimise põhjuse ja aja kohta ning tema ütlused ei lange kokku salvestiselt nähtuvaga. Kaitsja leiab, et ühesuguste eelduste esinemisel tõendite usaldusväärsusele erinevat hinnangut andes rikkus kohus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse kogumis hindamise põhimõtet. Kaevatavast kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus hinnanud tõendeid selektiivselt ja ühekülgselt. Sellised menetluslikud minetused on käsitatavad menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 19.12.2011 nr 3-1-1-92- 11, p 13 jt). Kaitsja on seisukohal, et sõltumata MS ütluste usaldusväärsusele antud hinnangust oli R.J ’a tegevus kambriluugi sulgemisel põhjendatud ja kooskõlas KorS § 76 lg-tega 1 ja
13. Erinevalt maakohtust leiab kaitsja, et nimetatud sätetest on võimalik lähtuda süüdistatava tegevuse hindamisel mõlemat kannatanut puudutava episoodi puhul ning seda vaatamata kohtu poolt viidatud KorS § 1 lg-s 9 sätestatule. Seda põhjusel, et vaatamata nimetatud sättele sisaldub

-s mitmeid norme, mis viitavad KorS-i regulatsiooni kohaldumisele konkreetsetes olukordades. Muuhulgas näeb KorS § 71 lg 33 ls 2 ette, et vahetu sunni kohaldamisel lähtutakse KorS §-des 76–78 sätestatud korrast. Kuna turvakaamera salvestiselt on selgesti nähtav, et MS üritas jõuga takistada kambriluugi sulgemist, püüdes seda ka ega surudes lahti hoida, oli R.J sunnitud ootamatu füüsilise vastupanu kõrvaldamiseks kohaldama vahetut sundi omalt poolt füüsilise jõu kasutamisega, lüües peopäka ja käeservaga mitu korda vastu kannatanu kätt, et viimane luugist lahti laseks ning tema käed sulgemisel luugi ja ukse vahele ei jääks. R.J tegutses kirjeldatud löögiviisi valides kannatanut võimalikult säästval moel, saades hoopis ise haiget. Olukorras, kus agressiivselt käituv ning seeläbi teiste arestimajas viibijate rahu rikkuv ja ametiisiku korduvatele seaduslikele korraldustele mitteallunud MS asus avaldama füüsilist vastupanu kambriluuki sulgevale R.J ’ale, valis Apellant lisab, et isegi kui nõustuda maakohtu käsitlusega KorS § 76 lg-te 1 ja 2 mittekohaldatavuse osas, saab pidada süüdistatava tegevust põhjendatuks

-i regulatsiooni valguses.

§ 71

lg 2 redaktsioonist nähtub,, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada füüsilist jõudu nii teenistusülesannete täitmisel kui ka enda ohutuse tagamiseks.

§ 71

lg 72 p-st 1 nähtuvalt võib kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu kasutada ohjeldusmeetme kasutamisel.

§ 71

lg 33 aga annab vanglateenistuse ametnikule õiguse kasutada vajaduse korral isikut kinni pidades vahetut sundi, mis seisneb isiku mõjutamises füüsilise jõuga ning äärmuslikel juhtudel ka erivahendi või teenistusrelvaga. Vahetu sunni kohaldamisel lähtutakse seejuures KorS §-des 76–78 sätestatud korrast. Niisiis oli süüdistataval õigus kasutada füüsilist jõudu seadusest ja ametijuhendist tulenevate teenistusülesannete täitmisel, kui olukord seda nõudis. PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONILE:

1. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Kaitsja seisukoht, et süüdistus ei vasta nõuetele, on põhjendamatu ning maakohus on õigesti leidnud, et süüdistuses välja toodud Vangistusseaduse sätted, mille rikkumist R.J-ile ette heidetakse, on asjakohased. 6 Antud juhul on süüdistuses märgitud kõik KarS § 291 koosseisulised asjaolud- konkreetsetes tegudes seisnev füüsilise jõu kasutamine ning normid, millest tulenevalt on see jõu kasutamine ebaseaduslik. See, et maakohus on leidnud, et osa süüdistuses märgitud Korrakaitseseaduse norme ei ole antud juhul asjakohased, ei tähenda veel süüdistuse korrigeerimist maakohtu poolt. Riigikohus on leidnud, et kohtul on võimalik ja kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu, millele on viidanud Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-
2. Seal on märgitud, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Maakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid õigesti ja ei ole rikkunud sellega kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on õigesti tuvastanud mõlema kuriteoepisoodi puhul nii füüsilise jõu kasutamise R.J-i poolt kui sellega kannatanutele valu tekitamise. Süüdistuses märgitud füüsilise jõu kasutamine on üheselt ja selgelt näha Haapsalu politseijaoskonna arestikambri turvakaamera salvestustelt. Maakohus märkis õigesti, et MS episoodis R.J ka sisuliselt tunnistas kannatanu suhtes jõu kasutamist, kuid leidis, et tema tegevus oli õigustatud. RM episoodis on maakohus põhjalikult käsitlenud nii seda, millist jõudu süüdistatav kasutas ja kas selle tulemusel sai kannatanu ka valu. Mõlema kuriteoepisoodi puhul ei vasta R.J-i poolt kirjeldatud tegevus salvestistelt nähtule, mida on kirjeldatud ka asitõendi vaatlusprotokollides. Süüdistatav on andnud selgelt ennast õigustavaid ja oma tegevust ilustavaid ning vägivalla intensiivsust vähendavaid ütlusi, mis ei vasta tegelikule, objektiivsete tõenditega tuvastatud olukorrale. Maakohus on piisavalt põhjendanud ka seda, miks turvakaamera salvestustelt nähtud süüdistatava tegevus tekitas kannatanutele füüsilist valu. MS episoodis tugines kohus lisaks turvakaamera salvestusele ka kannatanu ütlustele, et ta sai süüdistatava tegevuse tulemusel valu. Kannatanu rääkis sellest kohe ka tunnistaja SS-le, kui arestikambrist vabanes. Kohus on ka piisavalt põhjendanud, miks on usutavad kannatanu ütlused, et ta sai valu seoses R.J-i poolt luugi kinni surumisega. Tegemist ei ole valikulise mäletamisega, vaid kannatanu on rääkinudki nii nagu ta sündmusi mäletas. Kolmeteistkümnel korral vastu käsi löömise puhul on eluliselt usutav, et see tekitab inimesele füüsilist valu. See on peab olema arusaadav ka nn objektiivsele kõrvalseisjale. Samuti on maakohus RM episoodis turvakaamera salvestust ja selle vaatlusprotokolli analüüsides leidnud, et süüdistatava tegevus ei ole mitte lihtsalt kannatanu juuste katsumine või kinnihoidmine, vaid juustest tõmbamine kahel korral. Samuti on eluliselt usutav see salvestuselt nähtu, et R.J-i käeliigutus kannatanu jalgade suunas on löömine, mitte lükkamine ning maakohus on õigesti leidnud, et ka võtmekimbu käes hoidmine näitab pigem löömist. Maakohus leidis õigesti, et kuna kannatanu ütlused puuduvad, on võimalik hinnang anda läbi objektiivse teopildi, mis nähtub salvestuselt. Maakohus on salvestuselt nähtut analüüsinud ja leidnud kannatanu reaktsioone hinnates õigesti, et juustest tõmbamine ja vastu jalgu löömine tekitas kannatanule valu. 7 Selle hindamisel, kas kannatanute suhtes vägivalla kasutamine tekitas neile ka füüsilist valu, ei saa alati lähtuda ainult kannatanu ütlustest, kes oma joobe tõttu ei pruugigi sündmust mäletada nagu RM puhul see oligi. Apellatsiooni väide, et puudus objektiivne põhjus, miks kannatanu ei saanud ütlusi anda, ei ole õige, sest kannatanu ei mäletanud sündmusi juba kohtueelsel uurimisel, mis on märgitud ka süüdistusakti ning kohtusse ta ei ilmunud, kuigi oli kutse kätte saanud. See ei tähenda veel, et kannatanu valuaistingut ei saa tõendada. Löömine ja juustest kiskumine on juba olemuslikult piisava intensiivsuse juures valu tekitavad. Riigikohus on lahendites nr 3-1-1-48-04 ja 3-1-1-50-13 toonud näitena valu põhjustanud kehalistest väärkohtlemistest just juustest kiskumine ja löömise nagu ka antud juhul. Selle tõendamiseks on võimalik nagu ka kõigi teiste kuriteo objektiivse külje koosseisuliste asjaolude tõendamisel kasutada ka muid tõendeid nagu antud juhul eeskätt RM episoodi puhul kaamera salvestust. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-1-1-50-13, et kohus peab analüüsima videosalvestuselt nähtud löömist ja valu saamist. Seda nõuet on antud juhul maakohus ka täitnud. Kohtupraktikas nagu nt 3-1-1-29-15 on analüüsitud ka muid olukordi, kus valu tekitamine võib olla küsitav ja mil seda ei saa eeldada nagu nt tõukamine ja trügimine. Neil juhtudel tuleb tõesti täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatava teo tagajärjena üldse objektiivselt omistatav. Käesolevas asjas on tegemist teise olukorraga ja valu on nii süüdistuses märgitud löömise kui juustest tirimise puhul selliste tegude tüüpiliseks tagajärjeks ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsiooniga ning sellele esitatud prokuröri vastusega, annab esmalt hinnangu kaitsja väidetele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas, seejärel käsitab apellatsioonis esitatud muid argumente.
4. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja KrMS § 339 lg 2 mõttes. 6.
5. Kaitsja poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7 kehtestab rikkumisena kohtuotsuses põhjenduse puudumise. Vastavalt Riigikohtu juhistele ( nt RKKKo nr 3-1-1-14-14) tuleb KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse kogumis hindamise põhimõtet, mis on kaitsja arvates käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena. Seejuures ei tee kaitsja ühtegi viidet eelnimetatud Riigikohtu lahendis osutatud veale, mille alusel oleks võimalik kaaluda otsuses põhjenduse puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu põhjenduste ja tõenditele antud hinnanguga, millega on kaitsja rikkumise sisustanud, pole käsitatav põhjenduse puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Eelnimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei tuvastanud ka 8 ringkonnakohus. Seetõttu puudub ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 2 tulenev kohustus kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. 6.
6. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme KrMS § 339 lg 2 mõttes kuna süüdistusakt ei vasta nõuetele. R.J on süüdi tunnistatud puuduliku süüdistuse alusel ja kohus on ise süüdistust ebaseaduslikult korrigeerinud. Kolleegium eelnimetatud etteheidetega ei nõustu. Kaitsja on apellatsioonis küll viidanud Riigikohtu erinevatele lahenditele, kus on käsitatud KarS § 291 järgi esitatud süüdistust ja ettenähtud kuriteokoosseisu, kuid on jätnud esitamata sisulised argumendid, mis viitaksid süüdistusakti KrMS § 154 nõuete mittevastavusele. Kolleegium osutab, et KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. KarS § 291 ettenähtud koosseisust tulenevalt peab olema süüdistuses osutatud õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. R.J-ile esitatud süüdistuses on välja toodud nii karistusseadustiku paragrahv, millele süüdistatava tegevus prokuratuuri hinnangul vastab (KarS § 291), kui ka väljapoole karistusseadust jäävad õigusnormid, mis prokuratuuri hinnangul KarS § 291 tunnust „ebaseaduslik“ sisustavad. Kaitsja on apellatsioonis teinud küll viite Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-40 sedastatud süüdistuse selguse ja täpsuse nõudele, kuid pole ära näidanud lahendi asjakohasust. Pole esitanud põhjendusi ega viidanud R.J-i käitumisaktidele, millised moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kuid kajastatakse ebaseaduslikult süüdistusakti erinevates osades, mitte aga süüdistusakti lõpposas äratoodud süüdistuses. Ringkonnakohus eeltoodud viga süüdistusakti kontrollimisel ei sedastanud. Kaitsja märgib ka, et süüdistuses on küll osundatud õigusnormidele, mille nõudeid süüdistatav on rikkunud, kuid viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-106-13 leiab, et süüdistuses esitatud viide

§ 41lg 1 on liiga üldine ega vasta kohtupraktikas kirjeldatud nõuetele.

Kolleegium märgib, et eeltoodud seisukoht ei anna alust tuvastada, et esitatud süüdistuse alusel oleks välistatud kriminaalasja menetlemine. Kolleegium lähtub siinjuures Riigikohtu poolt korduvalt( nt RKKKo nr 3-1-1-99-15, 3-1-1-12-16), väljendatust, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu. Maakohus on otsuses esitanud oma põhjenduse, miks on pidanud küllaldaseks ning piisavalt konkreetseks kinnipeetava isiku kohtlemise üldprintsiipe kajastavat sätet, s.o

41 lg 1, millega on muuhulgas sisustatud süüdistuses koosseistunnust „ebaseaduslik“. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sättes sisalduv nõue kinnipeetava kohtlemise osas küll üldine kuid karistusõigusliku etteheite suhtes selgitav ja arusaadavaks tegev. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 14 lg 1 sätetatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, kuna on süüdistust korrigeerinud seeläbi, et pidas vajalikuks jätta välja viited KorS § 76 lg-tele1 ja

1. Kolleegium peab vajalikuks osutada eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendites ja ka 3-1-1-55-16 märgitule, et kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Oluline on, et erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele 9 antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas kolleegium leiab, et antud juhul polegi tegemist maakohtu poolt süüdistusest kõrvalekaldumisega ega ka süüdistusakti piiridest väljumisega. Maakohus on esitatud süüdistuse piirides tuvastanud, et prokuröri poolt süüdistuses viidatud KorS § 76 lg-s 1,2 ettenähtud nõuete rikkumine pole R.J-ile etteheidetav. Seejuures on kohus lähtunud KorS § 1 lg 9 sätestatust. Seetõttu pole tuvastatav vähimgi riive nii kaitseõigusele kui ka KrMS § 14 lg 1 esitatud põhimõttele ja kaitsja sellekohane väide on ekslik. 6.
2. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kolleegium leiab, et süüdistusakti järgi kriminaalasja arutades ja süüdistuse mahtu vähendades ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja tooks kaasa kriminaalasja saatmise Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.
3. Kaitsja taotleb R.J-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. 7.
4. Kaitsja leiab, et süüdistatavale etteheidetavate tegude olemus ei vasta KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisule. Kolleegium sellist seisukohta ei jaga. KarS § 121 sätestab karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. R.J-ile on esitatud süüdistus selles, et ta 26.09.2015 ajavahemikul kell 00.57 – 00:59 tõmbas kahel korral KorS § 42 lg 1 alusel Haapsalu politseijaoskonna arestikambrisse toimetatud RM juustest ning ajavahemikul kella 1.29 ajal lõi rusikas käega kahel korral kambri võreuksele roninud RM-le vastu jalgu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Samuti lõi 11.11.2015 ajavahemikul kell 12.09-12.11, arestikambrisse toimetatud ja väärteokorras VTMS § 44 alusel kinnipeetud MS kambri ukses asuva luugi vahele pandud käte pihta seitsmel korral parema käe randmega ja kuuel korral parema käe rusikaga, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Andmata siinjuures hinnangut R.J-i käitumisele tegude tagajärjena valu põhjustamise tuvastatuse aspektist, märgib kolleegium, et korduv rusikaga teise inimese löömine ja ka teise inimese juustest tirimine kui käitumisaktid, on hinnatavad kehalise väärkohtlemisena, kuna mõjutavad inimese keha viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritavad. Seega eelnimetatud teod oma olemuselt vastavad KarS § 121 ettenähtu objektiivsele koosseisule. 7.
5. Kaitsja on, viidates Riigikohtu lahenditele leidnud, et tõendatud ei ole süüdistatava käitumise tagajärjena kannatanu RM-le valu põhjustamine. Kaitsja leiab, et valu tundmist saab kinnitada vaid kannatanu, kuid RM pole kohtuistungil ütlusi andnud ja tema ütlused ei ole kohtulikul uurimisel ka avaldatud. 10 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ( 1 kd. t.lk. 128 pöördel) on prokurör kannatanu ülekuulamise taotlusest loobunud ja kaitsja, nõustudes loobumisega, ei ole samuti taotlenud kannatanu ülekuulamist. Maakohus on otsuses jõudnud järeldusele, et kannatanu RM ütlused ei ole tõendiks, kuid kannatanule valu tekitamise ja valu tundmise osas tuleb anda hinnang läbi objektiivse teopildi, mis nähtub eelkõige kohtulikul uurimisel vahetult uuritud salvestuselt. Kolleegium osutab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-29-15 on sedastatud, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks tuleb kõigepealt kannatanult küsida, kas ta tundis valu. Kui kannatanu oma ütlustes eitab valu tundmist tuleb üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Riigikohus on ka märkinud, et kui kannatanu eitab valu tundmist ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes. Samas on kolleegium ka tõdenud, et nimetatud üldreeglist tuleb erandina pidada võimalikuks kannatanul valu põhjustamise tuvastamist ka ilma, et kannatanu oleks seda ütlustes kinnitanud. Vaidlustatud kriminaalasjas kannatanu ütlused kui tõendid puuduvad. Samas pole tegemist olukorraga, kus kannatanu oleks eitanud valu tundmist, mis siis eeltoodud lahendi alusel üldjuhul annaks aluse järelduseks, et väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et kui kannatanu ütlused tõendikogumist puuduvad, tuleb süüdistatav igal juhul õigeks mõista. Ühe tõendi puudumine ei anna alust eirata KrMS § 61 lg 2 sätestatud põhimõtet, et kohus hindab tõendeid nende kogumis. Maakohtul lasus seadusest tulenev nõue täita põhjendamiskohustust ning anda hinnang kõikidele nimetatud kuritegu puudutavatele ja kohtus vahetult uuritud tõenditele. Kohtu poolt kõikidele sh ka prokuröri poolt esitatud ja lubatavaks tunnistatud tõenditele hinnangu andmine pole käsitatav KrMS § 14 esitatud põhimõtte rikkumisena ega süüdistusfunktsiooni enda kanda võtmisena nagu ekslikult on leidnud apellatsioonis kaitsja. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja väitega, et maakohus on rikkunud KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõtet. Asjaolu, et maakohus pole otsuses nõustunud süüdistatava poolt esitatud versiooniga toimunust vaid jõudis tõendite analüüsi pinnalt järeldusele, et kaitseversioon toimepandust ei ühti teiste tõenditega ja nimelt kohtulikul uurimisel vahetult uuritud teabetalletuselt nähtuvaga ja vaatlusprotokollis kirjeldatuga, pole käsitatav süütuse presumptsiooni rikkumisena. Antud juhul on kohus andnud hinnangu teabetalletusena käsitatud turvakaamera salvestusele ja seda kajastavale vaatlusprotokollile ja sellele lisatud fototabelitele( t.lk. 52-67). Siinjuures kolleegium osutab, et salvestuse vastavust vaatlusprotokolli sisule on maakohus kontrollinud. Kohtuliku uurimise käigus on kohus vaadanud salvestust kui ka avaldanud tõendina vaatlusprotokolli. Nii nagu maakohtuski ei ole ka apellatsioonis kaitsja esitanud argumentatsiooni teabetalletuse ja asitõendi vaatlusprotokolli ebaseaduslikkusest. Seega puudub vaidlus nende tõendina käsitamise osas. Küll on aga kaitsja, viidates samadele tõenditele, leidnud, et nende alusel pole üheselt tuvastatav kaks korda kannatanu löömine ega ka asjaolu, et juustest tirimine oleks kannatanule valu tekitanud. Ringkonnakohus, analüüsides nii vaatlusprotokollis kajastatut kui ka salvestuselt nähtuvat leiab, et maakohus on otsuses avanud tõendite sisu õigesti. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning nendele tugineva järeldusega. Tõenditest nähtub, et esimesele juustest haaramisele järgneb kannatanu poolt pea eemale tõmbamine ja käe ära tõukamine. Veidi hilisem RM juustest tõmbamine on järsk ja intensiivne. Hetkel, kui kannatanu istub pingil ja on ettepoole kummardunud, haarab süüdistatav kannatanut juustest ja tõmbab 11 juustest viisil, et selle tagajärjel kannatanu pea ja kogu keha liiguvad järsult tahapoole, tõmbamise suunas. Seejärel laseb R.J juustest lahti ja kannatanu haarab kätega peast. Kolleegium leiab, et selline järsk juustest tirimine jõuga, millest liigub tõmbamise suunas mitte ainult pea vaid kogu kannatanu keha, on oma iseloomult selline, mis annab aluse hinnata tegu valu tekitavaks. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et salvestuselt nähtav kannatanu reaktsioon, mõlema käega peast haaramine vahetult pärast juuste tirimist, kinnitab kannatanu poolt valu tundmist. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et R.J-i poolt kahel korral kannatanu RM-le vastu jalgu rusikas käega löömine, on oma olemuselt kannatanule valu tekitavad ja annavad aluse tuvastada ka selles teos vägivalla vastavust KarS § 121 ettenähtud objektiivsele koosseisule. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et tegemist ei olnud löömisega vaid jalgade võrelt maha tõukamisega. Analoogse versiooni on esitanud maakohtus ka süüdistatav. Kohtukolleegium, kontrollides eeltoodud väite paikapidavust nii salvestuse kui ka vaatlusprotokolli alusel, nõustub maakohtu järeldusega, et selline versioon toimunust on vastuolus salvestuselt nähtuvaga ja protokollis kirjeldatuga. Nii vaatlusprotokollist kui ka salvestuselt nähtub selgelt, et süüdistatav lööb kahel korral vastu kannatanu jalgu ajal, mil viimane turnib ukse raudvõrel. Jalas on kannatanul vaid sokid kuna jalanõud on eelnevalt juba ära antud. Süüdistav küll seisab kaamera poole seljaga, kuid selgelt on eristatav kahel korral käe tõstmine ja järsk löömine. Enne löömist on näha, et süüdistatav hoiab käes võtme kimpu, kuhu kuulub ka mõõtmetelt suur kambrivõti ja sama käega kus võtmed asuvad, ta ka löögid teeb. Süüdistuse kohaselt on tehtud löögid rusikas käega ja kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt nimetatud asjaolu tõendatuks lugemisega. Kannatanu reaktsioon, koheselt raudvõrelt maha astumine ja uksest eemaldumine, kinnitab kolleegiumi hinnangul kannatanu poolt valu tundmist. Eelnevast tulenevalt ei nõutu kolleegium apellatsioonis esitatud väitega, et eelnimetatud tõendid ei kinnita süüdistatava R.J-i poolt kannatanu RM-le valu tekitamist. Apellatsioonis märgitu ei kummuta maakohtu põhistatud järeldusi valu tekitamise osas ega anna alust eelnimetatud tõendite ümberhindamiseks. 7.
6. Kannatanu MS suhtes toimepandud kuriteo osas ei nõustu kaitsja kannatanu ütlustele antud hinnanguga ning leiab, et kannatanule füüsilise valu tekitamise osas tõendid puuduvad. Maakohus on kannatanu MS ütlusi hinnanud ja jõudnud järeldusele, et kuigi kannatanu poolt sündmuste mäletamine ei ole väga täpne, siis tõendite kogumist tema ütluste väljajätmiseks alused puuduvad. Maakohus on isikulisi tõendeid hinnanud koos teiste seaduslike tõenditega. Kaitsja on apellatsioonis esitanud näiteid kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele viidates maakohtu poolt vahetult uuritud turvakaamera salvestusele ja vaatlusprotokollile. Ka seda salvestust on maakohus kohtuistungil vahetult uurinud ning tuvastanud, et asitõendi vaatlusprotokollis kajastatu vastab salvestuselt nähtuvale. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei too kaasa kannatanu MS ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmist. Kolleegium tõdeb, et käevigastuse osas antud ütlusi kinnitavaid tõendeid pole kohtule esitatud, kuid nimetatud asjaolu ei oma antud juhul tähtsust kuna süüdistuses on tegude tagajärjena koosseisulise tunnusena ettenähtud vaid valu tekitamine, mitte aga tervisekahjustuse tekitamine. Samuti kolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatu, et süüdistatav sulges luugi pärast seda kui kannatanu oli käe ära võtnud, pole asjaoluks, mis annaks aluse tuvastada vastuolu kannatanu ütlustega sellest, et käsi oli löökide saamise ajal luugi vahel ehk siis enne luugi sulgemist. 12 Kolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud näidete puhul pole tegemist vastuoludega kannatanu ütlustes, mis annaks aluse seada kahtlus alla ütluste usaldusväärsuse. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu andis kohtuistungil ütlusi sündmuste kohta nii nagu ta mäletab. Asjaolu, et ta ei mäletanud kogu sündmuste käiku täpselt, ei anna antud juhul alust kahelda tõendiallika usaldusväärsuses. Kannatanu on selgelt kinnitanud, et R.J-i tegevus põhjustas talle valu. Maakohus on leidnud, et kannatanu vastavasisuliste ütlustega riimuvad ka tunnistaja SS( S) ütlused ning kannatanu ütlused on kooskõlas ka asitõendi vaatlusprotokolli ja vahetult salvestuselt nähtuvaga. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium ei nõustu kaitsja väidetega, et kannatanu ütlused on vastuolus teiste tõenditega ning kohus on tõendeid selektiivselt hinnanud. Samuti ei ole asjassepuutuvad viited Riigikohtu lahenditele, kus on tegemist kohtu poolt tõendite usaldusväärsusele hinnangu andmata jätmisega. Kolleegium leiab, et maakohus on kõiki kohtule esitatud tõendeid analüüsinud ja andnud nende usaldusväärsusele hinnangu neid omavahel kõrvutades kui ka lähtuvalt elulise usutavuse aspektist. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud tõenditele, millised jäid maakohtul tähelepanuta ja igasuguse hinnanguta. Maakohtu järeldustega mittenõustumine pole käsitatav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena ega ka tõendite ühekülgse ja puuduliku hindamisena nagu on ekslikult leidnud apellatsioonis kaitsja. Maakohus on kohtuotsuses ka täiendavalt hinnanud kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Seejuures on kohus andnud hinnangu salvestuselt nähtuvale ja asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud süüdistatava käitumisele kannatanu suhtes. Eelnimetatud tõendid näitavad, et ajal, mil kannatanu oli sirutanud oma käe kambriluugist välja, surub süüdistatav ühe käega kambriluuki kinni, nii et kannatanu käsi ja sõrmed jäävad selle vahele. Samal ajal lööb teise käige korduvalt, 13 korda, ja seda nii lahtise kui ka rusikas käega, vastu luugi vahele surutud kannatanu kätt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Kolleegium leiab, et esitatud apellatsioon eelnimetatud järeldust ei kummuta. Apellatsiooni väited, et nimetatud tegevus tekitas valu ka süüdistatavale kinnitab kolleegiumi veendumuse kohaselt ka kannatanu poolt valu tundmist. 7.
7. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et R.J-i käitumine nii RM kui ka MS suhtes oli põhjendatud vangistusseaduse regulatsiooni mõttes. Võimuliialduse objektiivse külje täidab vägivalla kasutamine juhul, kui see on olnud ebaseaduslik. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et R.J rikkus temale etteheidetavate tegudega Vangistusseaduse § 41 lg 1 ja § 71 lg 2 nõudeid. Seejuures on kohus eraldi viidanud vangistusseaduse sätetele, millised reguleerivad julgeoleku tagamise meetmeid ja seaduslikult tuvastanud, et täiendava julgeolekuabinõuna füüsilise jõu kasutamine lubatud ei ole. Ametiisiku poolt vägivalla kasutamist lubava normina on nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses välja toodud

§ 71

lg 2 , mis kehtestab, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Kaitsja on leidnud, et eelnimetatud säte lubab kasutada füüsilist jõudu mitte ainult vanglaametniku enda ohutuse tagamiseks vaid ka üldiselt teenistusülesannete täitmisel. Kolleegium sellise laia tõlgendusega ei saa nõustuda kuna sellisel juhul annaks seadus teenistusülesandeid täitvale vanglaametnikule vaba voli ja õiguse kasutada oma äranägemisel ilma igasuguse piiranguta füüsilist jõudu. 13 Ekslik on kaitsja väide, et eeltoodud laia tõlgendust kinnitab ka

§ 71

lg 72 ja lg 33 sätestatu.

§ 71

lg 33 kehtestab, et isikut kinni pidades kasutab vanglateenistuse ametnik vajaduse korral vahetut sundi, mis seisneb isiku mõjutamises füüsilise jõuga. Antud juhul ei olnud tegemist eelnimetatud olukorraga, kuna R.J ei teostanud toiminguna isikute kinnipidamist. Seejuures kolleegium ka osutab, et ka eelnimetatud säte kehtestab, et vahetu sunni kohaldamisel lähtutakse korrakaitseseaduse §-des 76–78 sätestatud korrast. Seega on ka nimetatud olukorras sunni jõu kasutamine reguleeritud ja piiratud seadusega.

§ 71

lg 72 teeb viite lõikele 7 1 ning koosmõjus kehtestab nõude, et kui ohjeldusmeetme kasutamisel rakendati vahetut sundi, mis seisnes füüsilise jõu kasutamises, kontrollib tervishoiutöötaja esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Eeltoodud sätted ei reguleeri ametniku poolt füüsilise jõu kasutamise õigust ega ole seega antud juhul asjakohased. Maakohus on andnud hinnangu R.J-i poolt RM kui ka MS suhtes füüsilise jõu kasutamise ebaseaduslikkusele ja seda ka läbi kannatanute poolse käitumise. Apellatsioonis uuesti samade väidete esitamine maakohtu seisukohta ega põhistatud järeldusi ei kummuta. RM juustest rebimisel ei ohustanud kannatanu mingilgi määral süüdistatavat, seda enam, et seal juures viibisid politseiametnikud. Asjaolu, et alkoholijoobe tõttu ei suutnud ka korduva alkomeetrisse puhumisel RM seda korralikult teha, ei andnud R.J-ile vähimatki seaduslikku alust teda juustest jõuliselt tirida. Samuti ei ohustanud lukustatud arestikambris viibiv RM mingilgi viisil kambrist väljapool asuvat R.J-i. Asjaolu, et RM oli astunud kambri raudukse võrele, ei andnud R.J-ile seaduslikku õigust lüüa kahel korral järsult rusikaga vastu kannatanu jalgu. Samuti ei ohustanud MS oma käe lukustatud kambriukse luugist välja sirutamisega mingilgi viisil koridoris seisnud R.J-i turvalisust. Siinkohal kolleegium märgib, et kannatanu käe korduval peksmisel puudus igasugune vajadus kuna kannatanul enamus ajast puudus üldse võimalus käe äravõtmiseks kuivõrd süüdistatav surus selle teise käega luugi vahele kinni. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu ja nendele tuginevate seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Kohtukolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse olulist rikkumist, mis oleks kaasa toonud ebaseadusliku kohtulahendi ja mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja maakohtust erineva, õigeksmõistva otsuse tegemiseks.

1. Maakohtu poolt mõistetud karistuse ebaseaduslikkusele pole kaitsja apellatsioonis viidanud ega taotlenud mõistetud karistuse osas uue otsuse tegemist. Kolleegium ei tuvastanud karistusliigi ja -määra valikul ega ka karistusest tingimisi vabastamise kohaldamisel menetlusõiguslikke minetusi ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ja ka KarS § 73 sätete kohaldamine on toimunud seaduslikult, mistõttu apellatsiooni piiridest väljuvalt karistuse muutmiseks alused puuduvad.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
3. oktoobri 2016 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
4. Kaitsja on taotlenud seadusliku aluse olemasolul süüdistataval tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist ehk siis valitud kaitsjale makstud tasu R.J-ile hüvitamist. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist KrMS §
5. 14 KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu lahend muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Ringkonnakohtus toimus menetlus süüdistatava R.J-i huvides esitatud apellatsiooni alusel. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Seetõttu jääb õigusabi osutamisega seotud kulu süüdistatava R.J-i kanda ja kulude hüvitamise taotlus rahuldamisele ei kuulu. (allkirjastatud digitaalselt) 15