← Eesti

1-15-4967/14

Obsah (6)§ 180§ 126§ 66§ 175§ 179§ 173

1-15-4967 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2015. a Võru Kriminaalasja number 1-15-4967 (14260102756) Kohtunik Lembit Käis Kohtuistungi sek

§ 180

lg 3 kolmanda lause alusel määrata, et T.T tasub menetluskulud - 1303 eurot - ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust, tasudes vastava kuu viimaseks kuupäevaks esimesel üheteistkümnel kuul 108,60 eurot ning kaheteistkümnendal kuul 108,40 eurot Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank või kontole nr EE502200221014193355 Swedbank või kontole nr EE401700017002872300 Nordea Bank Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida: maakohtu poolt teatatud viitenumber, kohustatud isiku nimi, asja number ning põhjendus, missugust kohustust ülekandega täidetakse. Tähtajaks menetluskulu tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tasumise korrast või tähtaegadest mittekinnipidamise korral kuulub otsus menetluskulu tasumata osas täitmisele koheselt ja tervikuna. Asitõend – kõnede salvestised CD plaadil – võtta kohtutoimikusse

§ 126lg 3 p 1 alusel.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, s.o hiljemalt 24.11.

  1. a. Apellatsiooniteate esitamisel tehakse otsus avalikult teatavaks 27.11.
  2. a. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult vormistatuna 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. I Esitatud süüdistus ja süüdistatava seisukoht T.T on antud kohtu alla süüdistatavana KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis seisnes selles, et ta 09.07.
  3. a kella 14.25 paiku xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (xxxxxxxxxx) xxxxx ässitas E. R. kallale oma koera, andes talle käskluse „võta“, mille peale koer ründas E. R. ja hammustas teda parema reie pealt kubeme piirkonnast. Sellega tekitas ta kannatanule füüsilist valu ning parema reie ja kubeme piirkonna hammustushaavad lihaste vigastusega. Kriminaalasja kohtuliku uurimise alguses prokurör täpsustas, et antud tegu on toime pandud 09.07.
  4. a kell 13.25 paiku. T.T ei tunnista ennast esitatud süüdistuses süüdi. Ta väidab, et 09.07.
  5. a ei ta E. R. üldse näinud. 2

(7)1-15-4967 II Kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja maakohtu põhjendused süüdistuse osas
  1. Kannatanu E. R. ning tunnistajate S. S. , K. K. , R. R. , P. P. ja H. S. kohtus antud ütluste, samuti sündmuskoha skeemi (tl 15), kõnesalvestise (tl 22), asitõendi vaatlusprotokolli (tl 1821) ja haigusloo väljavõttega (tl 16-17) kogumis on tuvastatud, et 09.07.
  2. a kella 13.30 paiku ajas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (xxxxxxxxxx)xxxxxx T.T oma koera E. R. kallale, koer hammustas kannatanut parema reie pealt kubeme piirkonnast, põhjustades sellega kannatanule valu ja hammustushaavad lihaste vigastusega.
  3. Maakohus leiab, et eelmärgitud tõendid on lubatavad ja omavahelises vastavuses, mistõttu nende usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. 2.
  4. Ristküsitlemisel kinnitas kannatanu, et 09.07.
  5. a, kui ta läks xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx enda ja süüdistatava kinnistu vahelisele piirile, mis asus süüdistatava elukohast umbes 100 m kaugusel, vaatama tee äärest ülesvõetud pinnase paigutamist, tuli süüdistatav talle vastu oma tumepruuni (seljalt tumedam) värvi suuremat kasvu segaverelise (hundi-rotveileri tõugude segu) koeraga. Jõudes kohakuti, andis süüdistatav koerale, kes oli liikunud kõrval vabalt, rahulikult ja suukorvita, käskluse - „võta“ või „fass“, mille peale koer ründas ootamatult, hammustades teda parema reie pealt kubeme piirkonnast. Koera hammustus põhjustas talle valu ning haava, millest hakkas verd jooksma. Peale seda üritas koer teda veel paaril korral rünnata, kuid need suutis ta eemale tõrjuda, sealhulgas teise korra ajal jala ettepanekuga ning kolmanda korra ajal katkise kepiga, mis murdus pooleks, kui süüdistatav võttis kepiotsast kinni. Seejärel hakkas süüdistatav koeraga liikuma kodu suunas ning ta ise helistas kiirabisse ja politseile ning läks xxxxxxx-xxxxxxxxx teele kiirabi saabumist ootama. Ka rääkis ta juhtunust veel oma elukaaslasele ja pojale. 2.
  6. Kuigi koera ründamisega otseselt seotud asjaolusid kinnitavad ainsana kannatanu ütlused, sealjuures ei ole viimane kindel, kas süüdistatav poolt koerale antud käsklus sisaldas sõna „võta“ või „fass“, on need siiski suhteliselt detailsed, oluliste vastuoludeta ja kooskõlas teiste eelmärgitud tõenditega ning objektiivse kõrvalseisja seisukohast lähtudes eluliselt usutavad. On loomulik, et kaugelt nähtav ja peremehe kõrval rahulikult liikuv koer, ei kujutanud kannatanule ohtu ega andnud mingit alust muretsemiseks. Seetõttu on mõistetav ja eluliselt usutav, et ühesõnalist käsklust koerale ei suutnud kannatanu täpselt tajuda, kuna sellele järgnes kohe koera kiire hammustusega lõppev rünnak. Seega saab kohus pidada usutavaks kannatanu ütlusi selles, et koer asus teda ründama alles süüdistatavalt saadud lühikese ühesõnalise käskluse järgselt ning selleks võis olla sõna „võta“ või „fass“. 2.
  7. Kannatanu ütluste usaldusväärsust, et koer ründas teda süüdistatava käskluse peale, kinnitavad kaudselt ka kõnesalvestis (tl 22) koos selle vaatlusprotokollga (tl 18-21), haigusloo väljavõte (tl 16-17) ning tunnistajate K. K. , R. R. , P. P. ja H. S. kohtus antud ütlused. Nii nähtub kõnesalvestisest, et kannatanu teatas 09.07.
  8. a häirekeskusele kella 13.34 ajal ja politseile kella 13.39 ajal telefoni teel, et naaber saatis talle koera kallale. Ka saab tunnistajate K. K. , R. R. , P. P. ja H. S. ütlusi, et kannatanult kuulsid nad, et süüdistatav oli ässitanud talle koera kallale, käsitada lubatava tõendina

§ 66lg 21 p 2 mõttes.

Nimetatud tunnistajate ütluste sisuks on kannatanult saadud teave, mida viimane oli vahetult enne rääkimist tajunud, rääkimise ajal oli kannatanu veel tajutu mõju all ning kõiki tõendeid kogumis hinnates puudub alus arvata, et kannatanu oleks moonutanud tõde. 3

(7)1-15-4967 2.
  1. Kannatanu ütlusi, et koera ründamise tagajärjel sai ta hammustushaava parema reie ja kubeme piirkonda, millest hakkas verd jooksma, tõendavad tunnistajate S. S. , P. P. ja H. S. kohtus antud ütlused ning haigusloo väljavõte. Haigusloo väljavõttest tuleneb, et E. R. toodi 09.07.
  2. a kiirabiga haiglasse koera hammustuse tõttu, kuna tal oli kaks lihasvigastuse ja veritsusega haava paremal reiel kubeme piirkonnas. Kannatanul veritsevat jalga nägid 09.07.
  3. a tunnistajad P. P. ja H. S. , kes saabusid väljakutse peale sündmuskohale politseiametnikena. Lisaks eelnevale tuleneb ka tunnistaja S. S. , kes vedas sel päeval autoga pinnast süüdistatava kinnistule, kohtus antud ütlustest, et nähes kannatanul verist jalga ja küsides põhjust, vastas viimane, et oli saanud koera käest hammustada. Seega saab ka tunnistaja S. S. , kes nägi kannatanut esimesena peale koera rünnet, ütlusi selles osas vaadelda lubatava tõendina

§ 66lg 21 p 2 alusel.

2.

  1. Kannatanu ütlused, et koera ründamise ajal murdus tal kaasasolnud (teetööde tähistuseks kasutatav) kepp, langevad täielikult kokku tunnistaja P. P. ütluste ning viimase poolt sündmuskoha skeemile (tl 15) märgitud andmete ja tehtud fotoga (tl 23). Antud tõenditest tuleneb, et kannatanu viidete järgi läks P. P. koera rünnaku kohta ning nägi seal heina sees maas murdumisjäljega 0,5 m pikkust tokki. Seega on kannatanu ütlused usaldusväärsed ka selles, et koer ründas teda kokku 3-l korral, kusjuures pärast esimest rünnet hoidis T.T kinni kepi teisest otsast, mistõttu see murdus, ning katkise kepiga õnnestus tal koera kolmas rünne lõplikult tõrjuda. Asjaolu, et süüdistatav laskis koeral sooritada 3 rünnet ja peale seda liikus sõnagi lausumata koeraga kodu poole, viitab, sellele et ta oli rahul koera tegevusega. 2.
  2. Tunnistajate P. P. ja H. S. ütlused ja sündmuskoha skeem (tl 15) kinnitavad, et T.T taluhoonete juures oli kolm koera, kellest üks oli suuremat kasvu rotveileri sarnane pruunikatmustakarva koer. Ka tunnistaja S. S. kinnitas kohtus, et nägi T.T sel päeval koeraga ringi liikumas. Seega on kannatanu ütlused, et 09.07.
  3. a ründas teda suuremat kasvu koer, kes sarnanes osaliselt rotveileri tõugu koerale, vastavuses eelnimetatud tunnistajate ütlustega. Kuna antud koer oli politsei saabumise ajaks pandud süüdistatava maja juurde ketti, siis on usaldusväärsed kannatanu ütlused, et peale koera rünnet lahkus süüdistatav koeraga kodu poole. 2.
  4. Peale selle kinnitas tunnistaja S. S. kohtus, et enne seda, kui ta nägi kannatanut verise jalaga, oli viimane koos süüdistatavaga olnud põllu peal, s.o umbes 100 m kaugusel T.T majapidamisest ja 50 m kaugusel Luutsniku-Ruusmäe teest. Seega on kannatanu ütlused, et 09.07.
  5. a kohtusid nad süüdistatavaga, kooskõlas ka tunnistaja S. S. ütlustega.
  6. Süüdistatava T.T väiteid, et 09.07.
  7. a ta ei näinudki kannatanut ega ajanud viimasele oma koera kallale ning kannatanu võis saada koeralt hammustada enda süül, kui tuli ketis oleva koera juurde sarapuust kepiga ärritama, ei saa kohus lugeda usaldusväärseteks. Taolised väited on paljasõnalised ja ümberlükatud teiste kohtus uuritud tõenditega. Ka on süüdistatava väide, et ta ei ole kunagi koera inimesele kallale ajanud, täielikult ümber lükatud kannatanu ja tunnistaja R. R. ütlustega. R. R. on kinnitanud kannatanu ütlusi, et mõned aastad tagasi püüdis T.T, kes ei märganud tunnistaja kohalolekut, ajada oma noort koera kannatanule kallale. 4

(7)1-15-4967 Samuti ei pea kohus süüdistatava väidet, et kannatanu on andnud tema kohta valeütlusi seetõttu, et nad enam ühiselt alkoholi ei tarvita, eluliselt usutavaks. Kannatanul puudub vajadus ja põhjus süüdistatava peale valetamiseks. Usutavaks võib lugeda süüdistatava ütlusi selles, et tema koerad koduloomi ja – linde ei ole rünnanud. Samas antud asjaolu ning faktid, et enne kannatanu juurde jõudmist liikus koer rahulikult süüdistatava kõrval ja ründas kannatanut momentaalselt süüdistatava käskluse peale, näitavad, et koera oli kasvatatud sõna kuulama ning ta allus täielikult süüdistatavale.
  1. Seega saab maakohus eelneva alusel ja kõiki tõendeid kogumis hinnates lugeda tõendatuks, et T.T ajas 09.07.
  2. a kella 13.30 paiku xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (xxxxxxxxxx)xxxxxx oma koera tahtlikult kallale E. R. , koer hammustas kannatanut parema reie pealt kubeme piirkonnast, põhjustades sellega kannatanule valu ja hammustushaavad lihaste vigastusega. 4.
  3. Teo toimepanemise ajal ja kuni 31.12.
  4. a kehtinud KarS § 121 nägi ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. 4.
  5. Objektiivse kõrvavaataja seisukohast on veenev ja eluliselt usutav, et koerahammustus reie ja kubeme piirkonnast, põhjustas kannatanule ka valu. Kuna haigusloo väljavõtte (tl 16) kohaselt sai kannatanu koerahammustuse tagajärjel 2 haava (pikkusega 7 cm ja 5 cm) lihasvigastuste ja veritsusega paremal reiel kubeme piirkonnas ning pidi seetõttu peale 5 päevast haiglaravi käima kirurgi juures sidumas, siis saab järeldada, et antud tervisekahjustus oli lühiajaline - kestusega alla nelja nädala. 4.
  6. Kannatanule koerahammustusest põhjustatud tervisekahjustus on otseses põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega, s.o oma koerale käskluse - sõnaga „võta“ või „fass“ andmisega. Kui süüdistatav ei oleks andnud koerale ühtegi käsklust, siis oleks koer jäänud endiselt rahulikuks ja möödunud kannatanust süüdistatava kõrval kõndides. Seega kasutas süüdistatav oma koera kui vahendit eesmärgil, et viimase ründe kaudu kahjustada kannatanut. Järelikult on T.T käitumises olemas KarS §-s 121 sätestatud objektiivse teokoosseisu tunnused. 4.
  7. Kehalise väärkohtlemise subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste osas. Asjaolu, et süüdistatav laskis koeral rünnata kannatanut kolmel korral ja midagi selle lõpetamiseks ette ei võtnud, kinnitab, et ta aktsepteeris koera rünnet ja sellega kaasnevaid tagajärgi. Koerale ründekäskluse andmisel pidi süüdistatav vähemalt möönma kannatanu hammustamise ning viimase tervise kahjustamise ja sellega kaasneva füüsilise valuaistingu võimalikkust. Seega põhjustas süüdistatav kannatanule lühiajalise tervisekahjustuse ja valu tahtlikult. 4.
  8. Ka peale 01.01.
  9. a on teise inimese tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine käsitletav kuriteona. Kuna karistusregistri väljavõtte (24-26) ja Tartu Ringkonnakohtu 13.05.
  10. a otsuse (tl 27-39) kohaselt oli süüdistatavat enne 09.07.
  11. a toime pannud kehalise väärkohtlemise, siis oleks tema poolt toimepandud tegu alates 01.01.
  12. a subsumeeritav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. 4.
  13. Kohus ei ole tuvastanud T.T käitumises õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid. 5
(7)1-15-4967 III Maakohtu seisukoht karistuse mõistmise osas Eeltoodu alusel tuleb mõista T.T-le karistus KarS § 121 järgi. KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel peale isiku süü veel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. T.T on toime pannud II astme kuriteo tahtlikult, kasutades kannatnaule kehavigastuse tekitamiseks koera kui suurema ohu allikat. Karistusrtegistri väljavõtte (tl 24-26) kohaselt on süüdistatavat varem juba karistatud kannatanu kehalise väärkohtlemise eest. Vaatamata varasemale kriminaalkaristusele, mis on käesoleva ajani tasumata (tl 40), on ta ikkagi jätkanud õigusvastast käitumist ning pannud toime uue isikuvastase kuriteo. Seetõttu saab järeldada, et süüdistatav ei ole eelnevast karistusest teinud enda jaoks vajalikke järeldusi. Tal on kalduvus vägivallategude toimepanemisele. Kehalise väärkohtlemise toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 sanktsioon nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Alates 01.01.
  1. a oleks süüdistatava tegu subsumeeritav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning sellise teo eest on ettenähtud kas rahaline karistus või kuni viieaastase vangistus. Kuna kehaliste väärkohtlemiste toimepanemise ajal kehtinud sanktsioon on kergem alates 01.01.
  2. a kehtivast sanktsioonist, siis lähtub kohus karistuse määramisel KarS § 5
  3. lõike esimeses lauses sätestatust, mille kohaselt seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud. Seega lähtub kohus süüdistatavale kehalise väärkohtlemise eest vangistuse mõistmisel kuni 31.12.
  4. a kehtinud sanktsioonist. Arvestades T.T isikut, tema varasemat karistatust ning asjaolu, et kuriteo sooritamisega ei kaasnenud kannatanule raskeid tagajärgi, siis peab maakohus õiglaseks teda karistada edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise eesmärgil ja õiguskorra kaitsmise huvides sooritatud kuriteo eest sanktsioonis ettenähtud raskemaliigilise karistusega, s.o vangistusega ning seda sanktsiooni ühe kolmandiku määra ulatuses. Seega mõistab maakohus talle karistuseks KarS § 121 järgi 1 aasta vangistust. Kuna T.T on töövõimetuspensionär, kuid tegutseb jõudumööda oma talus, siis leiab maakohus, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole tema suhtes praegu otstarbekas, mistõttu võib jätta karistuse täielikult täitmisele pööramata tingimuslikult 1-aastase katseajaga KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel. IV Maakohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ja asitõendi osas Antud kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega

§ 175

lg 1 p 9 järgi kaasnev sundraha, mis

§ 179lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteo puhul on 1,5 kuupalga alammäära.

Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määruse nr 166 “Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 järgi on alates 01.01.2015 töötasu alammäär kuus 390 eurot. Seega on sundraha suurus selles asjas 585 (1,5 x 390) eurot. Peale selle on käesolevas kriminaalasjas süüdistatavaga seotud veel järgmised menetluskulud: määratud kaitsjale makstav tasu ja kulu hüvitis – 713,52 eurot (72+641,52; tl 43, 46-48) ning kutsete saatmise kulu 4,48 eurot (tl 45). 6

(7)1-15-4967 Seega on T.T kriminaalmenetluse kulud kokku 1303 (585+713,52+4,48) eurot.

§ 173

lg 2 kohaselt hüvitab menetluskulud käesoleva seadustiku järgi kohustatud isik menetleja määratud ulatuses. Seega on maakohtul vaja otsustada menetluskulude hüvitamine.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Arvestades aga asjaolu, et menetluskulud ületavad Vabariigi Valitusse poolt kehtestatud palga alammäära ligi 3,5-kordselt, süüdistatav on kaotanud oma töövõimest 85% ning vältimaks sissenõude pööramist kohtutäituri kaudu tema kinnisvarale, siis leiab maakohus, et

§ 180

lg 3 kolmanda lause alusel on otstarbekas määrata süüdistataval menetluskulude (1303 eurot) tasumine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Asitõend – kõnede salvestised CD plaadil – tuleb võtta kohtutoimikusse

§ 126lg 3 p 1 alusel.

Kohtuotsuse tegemisel juhindus kohus veel

§-dest 306 ning 311 – 313. /allkirjastatud digitaalselt/ Lembit Käis Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.