Kriminaalasi nr. 1-12-2163 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 04.06.2012.a. Tallinnas Kohtunik Rahvakohtunikud Aime Ivanson Eve Lääts

§ 175lg 1 p.

9 alusel sundraha – 2,5 palga alammäära – 725 eurot 2)

§ 175lg 1 p.

3 alusel isiku kohtuarstliku ekspertiiside maksumused (252 eurot), ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi maksumus (828,75 eurot), DNA ekspertiisi maksumus 5871 eurot, kokku ekspertiiside eest 6951.75 eurot 3)

§ 175lg 1 p.

4 alusel kohtueelses menetluses määratud kaitsjale määratud tasu – 172.56 eurot 4)

§ 175lg 1 p.

10 alusel Põhja Prefektuuri poolt Lukuabi OÜ-le makstud tasu seoses Xxx korteris lukusüdamiku vahetusega – 45 eurot

§ 180

lg 3 alusel jätta infotehnoloogiaekspertiiside maksumused kokku 3216 eurot riigi kanda. Kriminaalmenetluse kulud tasuda Rahandusministeeriumi a/arvele nr. 10220034796011 SEB või 221023778606 Swedbank, viitenumber

1. Kriminaalmenetluse kulud tasuda ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest alates. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse süüdistatava nimi, kriminaalasja kohtunumber 1-12-2163 ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Asitõendid. 1)mobiiltelefon Samsung SGH-C130, Tele2 sim-kaart – tagastada kannatanule AB 2)kollasest metallist katkenud kett ja metallist kulon – tagastada kannatanule BC 3)mobiiltelefon Samsung SGH-L700, Tele2 sim-kaart, sülearvuti ASUS A52J koos arvutikotiga, kollane metallist kett, musta värvi Adidas dressid, punast värvi Adidas jope, Puma botased tagastada P.I-le 4)noatera, noa käepide, 2 välgumihklit, suitsupakk - hävitada Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse pooltel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav ja tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Süüdistus P.I süüdistatakse selles, et tema ööl vastu 08.oktoobrit 2011.a. Tallinnas Xxx korteris, kus ta viibis ja ööbis külalisena, tungis noaga kallale selles korteris elavatele AB (s XXX.a.) ja BC´ile (s XXX.a.) ning püüdis mõlemat tappa, tekitades mõlemale kannatanule ca 25cm pikkuse teraga kööginoaga hulgaliselt noahaavu elutähtsate organite paiknemispiirkondades, põhjustades A.B torke-lõikehaava pea piirkonnas, torke-lõikehaava rindkerel, kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava vasakul ülakõhul, torke-lõikehaava vasakul õlavarrel õlavarrearteri ning keskpidise närvi ja kodarluunärvi vigastusega, torke-lõikehaava vasakul õlal kaenlaarteri, ühe kaenlaveeni, keskpidise närvi ja õlapõimiku närvide vigastusega, mis tüsistused ägeda verekaotuse välimisest verejooksust ja vasaku käe ägeda väheveresusega ehk eluohtliku tervisekahjustuse ning BC torke-lõikehaavad pea piirkonnas, kaelal, rindkerel, mõlemal käel ja vasakul jalal, traumaatilise sekundaarse verejooksu, veriõhkrinna paremal ja verisüdamepauna, mis tüsistusid ägeda verekaotuse, sellest tingitud vere hemoglobiini taseme olulise languse ja hemorraagilise šokiga ehk eluohtliku tervisekahjustuse, kuid mõrv jäi katsestaadiumi, kuna kannatanutel õnnestus pääseda korterist välja ja jõuda trepikotta ning inimesi appi karjuda. Kirjeldatud käitumisega pani P.I toime tahtliku tapmise katse kahe inimese suhtes ehk KarS § 114 p 3 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2 Otsuse põhjendus Kohus analüüsib esmalt kaitsja seisukohta kannatanu BC kui kõlbmatu tõendiallikaga seonduvalt. Kaitsja väitel rääkis BC eeluurimisel, et püüdis P.I-ga suguühendusse astuda, kuid kohtus ta oma ütlusi muutis. Mõistlikku põhjendust tal ütluste muutmiseks esitada ei olnud. Kõik ülejäänud eeluurimisel antud ütlused langesid kokku kohtuistungil tuvastatuga, mistõttu jutt narkoosijärgsest seisundist ei ole tõsiselt võetav. Valitseva kohtupraktika kohaselt on tegemist kõlbmatu tõendiallikaga, kusjuures seda tervikuna. Kohtulikul uurimisel taotles kaitsja avaldada kannatanu BC kohtueelses menetluses 12.10.2011.a. ülekuulamisel antud ütlustest lõigu, milles ta on öelnud, et proovis F siseneda, kuid F ütles, et tal on valus. Kohtus ta kaitsja küsimusele vastates eitas sellist tegevust. Erinevust ütlustes põhjendas kannatanu narkoosijärgse seisundiga, mille tõttu võib-olla ei rääkinud siis päris õigesti. Kohtu arvates ei ole kannatanu selgitus tõepoolest tõsiselt võetav. Narkoosijärgses seisundis olles tegelikkuses mitte asetleidnud asjadest rääkimine on ebausutav. Usutav oleks vastupidine olukord, kui peale narkoosist väljatulekut kõik asjaolud ei meenu, mitte aga see, et isik hakkab sellises seisundis midagi välja või juurde mõtlema. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et kui isiku erinevates menetlusetappides antud ütlused on diametraalselt erinevad ja isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb see tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kohus ei saa sellise isiku ütlustele tugineda valikuliselt, vaid tema ütlused tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. (3-1-1-13-12). Tulenevalt Riigikohtu seisukohast nõustub kohus kaitsja taotlusega, et kannatanu BC on kõlbmatu tõendiallikas ja jätab tema ütlused tervikuna tõendite hulgast välja. Prokuröri taotlusel avaldati samuti süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused vahetult enne noa haaramist asetleidnud sündmuste kohta, milles ta ei ole rääkinud kannatanute poolt tema katsumisest ja seksuaalsest lähenemiskatsest. Prokuröri arvates oli tegemist olulise vastuoluga ütlustes. P.I põhjendas nendest asjaoludest mitterääkimist esimesel ülekuulamisel sellega, et menetlustoimingu juures oli palju inimesi ja temal kui meesterahval oli häbi sellistest asjadest rääkida. Pärast aga mõtles tõsiselt järgi ja hakkas rääkima, leides, et ei pea seda varjama. Kohtu hinnangul ei ole siin tegemist vastuoluga. Teatud asjadest ühel ülekuulamisel rääkimata jätmist ja teisel ülekuulamisel rääkimist ei ole võimalik tõlgendada diametraalselt erinevate ütlustena ja seega vastuolu puudub. Kohtumenetluse poolte vahel puudub vaidlus selles, et P.I viibis ööl vastu 8.oktoobrit 2011.a. kannatanute AB ja BC korteris Tallinnas aadressil Xxx, mis asub kortermaja esimesel korrusel. Seda kinnitavad nii süüdistatav kui kannatanu AB. Vaidlust ei ole ka selles, et P.I tekitas mõlemale kannatanule hulgaliselt noahaavu keha erinevatesse piirkondadesse. Süüdistatav ise on korteris toimunu kohta selgitanud, et kõik sai alguse sellest, et kuna ta oli korduvalt kannatanutelt raha laenanud, pakuti talle kõik võlad natuuras, s.o. seksiga tasa teha. Teda kallutati homoseksuaalseks vahekorraks. BC hakkas teda katsuma, haaras kinni tema suguelundist ja teise käega üritas läheneda tagant. Samal ajal läks AB magamistuppa kondoomide järgi. Süüdistatav põhjendas noa haaramist ja BC löömist sellega, et tema psüühika ei pidanud enam vastu. Ta kartis oma elu ja tervise pärast ja valis kaitsetaktikaks ründamise. Pikema noaga tõmbas ta libamisi mööda BC kõri, kuid BC haaras noast kinni ja sai selle enda kätte ning jooksis magamistuppa AB juurde. Süüdistatava kinnitusel oli ta šokiseisundis ja nii ärritatud, et võttis köögist teise, tunduvalt väiksema noa ning järgnes kannatanutele magamistuppa. Seal algas tema ja AB vahel kaklus ning ta lõi selle käigus mitu korda väikese noaga nii AB kui BC . Kuna segadus oli suur, ei saanud ta ise ka aru, kuhu nuga tabas. 3 Kannatanu AB paljuski magamistoas toimunut kirjeldada ei osanud, sest peale saadud noalööki olevat ta tõuganud P.I vastu seina ning kuna põrand oli verest libe, kukkus ise peaga vastu voodi serva ja kaotas teadvuse. Kui toibus, roomas ukse poole, kuid P.I lõi teda uuesti noaga mitmeid kordi rindkere piirkonda. Lõpuks kui BC ega P.I kuskil näha ei olnud, roomas ta trepikotta. P.I poolt kannatanute vigastamine noalöökidega on tõendatud ka DNA-ekspertiisiaktiga nr. 11E-GE1094, mille arvamuse kohaselt leiti sündmuskohalt erinevatest kohtadest verejälgedest mõlema kannatanu DNA-d. Isiku ekspertiisiakti nr. 228 kohaselt olid AB torke-lõikehaavad pea piirkonnas, rindkerel, kõhuõõnde ulatuv haav vasakul pool ülakõhul, vasakul õlavarrel ja vasakul õlal, kokku viis haava. Neist eluohtlikud olid kõhuõõnde ulatuv haav vasakul ülakõhus, kuigi kõhukoopa elundid vigastatud ei olnud, ja õlavarrel ja õlal olev vigastus, sest vigastatud olid suured veresooned. Isiku ekspertiisiakti nr. 227 kohaselt olid BC haavad pea piirkonnas, kaelal, rindkerel, mõlemal ülajäsemel ja vasakul jalal. Kuna vigastuste tagajärjel tekkis äge verekaotus, sellest omakorda vere hemoglobiinitaseme oluline langus ja hemorraagiline šokk, milline seisund on eluohtlik. Seega tõendavad isikute eksperdiarvamused, et P.I poolt mõlemale kannatanule tekitatud kehavigastused põhjustasid ohu nende elule. Tulenevalt kehavigastuste eluohtlikkusest oli prokuröri ja kaitsja vahel vaidlus kuriteo kvalifikatsioonis. Prokurör leidis, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida kaudse tahtlusega toime pandud tapmise katsena kahe isiku suhtes. Kaitsja arvates kuulub P.I vastutusele võtmisele KarS § 118 järgi tervisekahjustuste tekitamise eest, mis põhjustasid ohu elule. Kaitsja väitel P.I puudus soov kannatanute mõrvamiseks. P.Ise tunnistas kohtuistungil, et ei tahtnud neid tappa, vaid tahtis kaitsta oma tervist ja au, kuna AB ja BC tahtsid tema tahte vastaselt temaga seksuaalvahekorda astuda, mis talle aga oli vastuvõetamatu. Ta oli sellest ärritatud, šokis ja lõi noaga kuhu juhtus. Peale kakluse lõppemist oli väga ehmunud sellest, et oli liiale läinud ja püüdis kannatanuid toetada ja kuidagi aidata. Seega on käesolevas kriminaalasjas põhiküsimuseks P.I teole õige hinnangu andmine ja otsustamine, kas tegu vastab mõrva katsele või eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele. Mõlemad süüteod on sarnased nii objektiivse kui subjektiivse külje poolest, sest väliselt on kummalgi juhul põhjustatud oht elule ja mõlemad eeldavad subjektiivse küljena tahtlust (mõlemal juhul on võimalikud kõik tahtluse liigid). Järelikult sõltub kuriteo kvalifikatsioon toimepanija käitumise objektiivsele ja subjektiivsele küljele antavast hinnangust kogumis. Riigikohtu lahendis 3-1-1-128-06, millele viitas ka prokurör kohtuvaidluses, on öeldud „ Samas lahendis on Riigikohus aga ka toonitanud, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Kuna prokurör kohtuvaidluses välistas tapmiskatse subjektiivse küljena kavatsetuse, ei peatu ka kohus sellel, vaid analüüsib, kas tegu vastab tapmise katsele kaudse tahtlusega või siiski on tegemist raske tervisekahjustusega tekitamisega. 4 Kohus nõustub kaitsjaga selles, et vaatamata noalöökide paljususele tuvastati AB eluohtlike tervisekahjustustena vaid torke-lõikehaav kõhul ja vasakul õlal ja õlavarrel. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et jalga ja kätte tekitatud vigastuste korral ei näe isik reeglina ette löögi tagajärjel surma saabumist. Seega on A.B puhul võimalik tapmissoovi tuletada ainult kõhtu tehtud ühest löögist. Kohus on arvamusel, et ka noalöökide puhul kõhtu üldreeglina tavalise elukogemusega inimene siiski ei pea võimalikuks surma saabumist ja ühekordne noalöök kõhu piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest isegi kaudse tahtluse vormis. Teise kannatanu, BC vigastustest oli eluohtlik rindkereõõnde ulatuv haav ja üldisest verekaotusest tingitud hemorraagiline šokk. Kuna verekaotus oli suur ja noahaavu oli rohkem kui AB , siis BC puhul võib juba kõne alla tulla kaudse tahtlusega tapmiskatse. Teo toimepanija subjektiivse külje tuvastamisel tuleb analüüsida nii intellektuaalset kui voluntatiivset külge. Kaudse tahtluse jaatamisel tähendaks intellektuaalne element seda, et P.I pidas võimalikuks BC surma saabumist. Kuid samasugune intellektuaalne element on ka ettevaatamatuse ühel liigil – kergemeelsusel. Kuna need on kokkulangevad, tuleb edasi analüüsida voluntatiivset elementi ehk kas kehavigastuste tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemusena või lootis, et see ei saabu. Kriminaalasjas on süüdistatava ütlustega leidnud tõendamist, et peale AB kakluse lõpetamist järgnes P.I BC õue, et vaadata, kas ta on elus, olles eelnevalt kontrollinud AB pulssi ja hingamist. Süüdistatava sellised ütlused on kooskõlas tunnistaja DZ ütlustega, kes elab kannatanutega ühes majas ja kes ööl vastu 8.oktoobrit 2011.a. kella kolme-poole nelja ajal koju tulles nägi P.I kükitamas maas lamava BC juures, kes oli hommikumantlis, kuid selle all alasti. P.I üritas kannatanut raputada ja vaadata, kas ta on elus, püüdis hoida teda teadvusel ning pühkis teda natuke lapiga. P.I palus tunnistajal kiirabi ja politsei välja kutsuda. Seejärel läks majja sisse ning umbes kahe minuti pärast tuli uuesti välja. Kuna tunnistaja oli helistanud kiirabisse, küsis ta F.Akeprovi käest, kas kutsuda politsei, mille peale P.I vastas, et oli juba ise politseisse helistanud. Tunnistaja kontrollis igaks juhuks üle ja politseist kinnitati sinna helistamist. Sel ajal P.I lahkus maja juurest. Kohus ei saa kuidagi nõustuda prokuröri poolt kohtuvaidlustes öelduga, et P.I teeskles õues BC juures olles ohvri aitamist ja pidi endalt kahtluse kõrvalejuhtimiseks ennast tunnistajale näitama ohvri aitajana. Selline väide on oletuslik ega põhine ühelgi tõendil. D.Z ütlused kinnitavad, et P.I oli maas lamava BC juures enne tema saabumist. Seega oli tal tahtmise korral võimalus BC tappa, aga ta ei teinud seda. Kui ta oleks olnud ükskõikne BC edasise saatuse suhtes, oleks ta võinud koheselt majast lahkuda ilma kannatanu juurde minemata. Tema oli see, kes palus tunnistajal helistada hädaabi numbril ja kutsuda kohale kiirabi. Seega näitab P.I teojärgne käitumine, et peale kannatanute noaga vigastamist ei jätnud ta neid juhuse hooleks, vaid kontrollis sündmuste edasist käiku - kontrollis nende seisundit, püüdes BC teadvusel hoida, palus tunnistajal kiirabi kutsuda ning tuginedes konkreetsele asjaolule teadmisele kiirabi saabumisest, lootis meditsiinitöötajate abiga kannatanute surma vältida. Eeltoodu alusel ei tegutsenud kohtu hinnangul kannatanute surma saabumise osas süüdistatav kaudse tahtlusega, vaid ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis, mistõttu tema tegu ei ole kvalifitseeritav KarS § 114 p. 3 - § 25 lg 2 järgi. Kuna tegelikkuses tekitas P.I 5 kannatanutele siiski eluohtlikke vigastusi, tuleb tema poolt toimepandu kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamisena kaudse tahtlusega. Lüües noaga valimatult erinevatesse kehapiirkondadesse, sealhulgas ka eluohtlikesse nagu kael ja rindkere, pidas ta võimalikuks sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis võib olla ka eluohtlik ja möönis seda. Seega vastab tema tegevus teo toimepanemise ajal kehtinud KarS §-le 118 p.
2. Alates 14.04.2012.a. kvalifitseeritakse tervisekahjustuse tekitamist, mis põhjustab ohu elule KarS § 118 lg 1 p. 1 järgi. Karistus KarS § 56 kohaselt on karistamise alus ennekõike isiku süü suurus. Arvestada tuleb ka kergendavad ja raskendavad asjaolud ning võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. P.I tunnistati süüdi KarS § 118 p. 1 (käesoleval ajal kehtiva KarS § 118 lg 1 p.1) järgi, mille eest karistusseadustik näeb ette karistusena vangistuse neljast kuni kaheteistkümne aastani. P.I süüd suurendavaks teguriks on kuriteo toimepanemine kahe isiku suhtes, mistõttu temale mõistetav karistus ei saa olla miinimumilähedane. Kohus leiab, et P.I süü suurust vähendavaks teguriks on kannatanute käitumine, millest rääkis süüdistatav ristküsitlusel. Kuigi A.B eitas lähenemiskatseid nii tema kui BC poolt, ei ole see tõsiseltvõetav. Ei ole usutav, et P.I ilma igasuguse põhjuseta järsku noa haaras ja kannatanuid sellega lööma hakkas. Selliseks tegevuseks pidi tõsine põhjus olema, mis P.I endast välja viis. Nii rasket kuritegu ei panda toime ilma põhjuseta ja veelgi enam, varem karistamata isiku poolt. Kuigi prokurör oli veendunud, et P.I tahe oli suunatud kannatanute tapmisele, ei esitanud ta ometigi kohtuvaidlustes ühtegi motiivi, mis sellise tahtluse F.Akeprovil esile kutsus. Arvestades kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja vabandamist kannatanute ees ning süüdistatava varasemat kriminaalkorras karistamatust, samuti et kannatanutele ei ole jäänud vigastustest tõsiseid püsivaid kahjustusi, peab kohus võimalikuks mõista talle karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus juhindub

§ 306, § 309, 311-313.

Kohtunik Rahvakohtunikud 6